Friday, December 16, 2011

Kas meie valitsus on julgeolekurisk?


Kuidagi liiga sageli lükatakse avalikkusele hirmutuseks ette väide, et mingi konkreetne asi on Eestile julgeolekuriskiks. Sõna julgeolekurisk on meie poliitilises diskursuses hakanud elama oma elu, kandes endas seletust kõikidele  valitsusele ebameeldivatele teemadele ja küsitava väärtusega selgitustele.

Minu arvates algas kogu see hirmutamise ja vaigistamise teema Jaak Aaviksoo artiklist „Infokonfliktid ja enesekaitse“, millest on räägitud juba alates selle ilmumisest.

Julgeolekuriskile viitas ka SDE Nestor, kui püüdis põhjendada EFSF eelnõu toetamist riigikogus. Ometi oleks olnud loogiline eeldada just sotsidelt tasakaalustatud diskussiooni loomist avalikkusega. Ei. Mindi hirmutamise teed ja sellega kahjuks kaotati demokraatlikke väärtusi kõrgelt hindavate valijate silmis usaldust.

6.detsembril k.a. räägib Jaanus Rahumägi Reformierakonna julgeolekueksperdina EERile, et

"... IRL-i poliitikute tegevus elamislubade vahendamisel reaalset ohtu julgeolekule ei kujutanud"

"Küll aga oli Rahumägi veendunud selles, et ükski minister tagasi astuma ei peaks, sest see oleks julgeolekurisk."

Järgnevad suured pealkirjad kõikides meediaväljaannetes:


Rahumägi: igasugune valitsuse kõigutamine oleks julgeolekurisk ERR 6/12



Rahumägi: ministrite tagasiastumine oleks julgeolekurisk Kanal2 6/12




Rahumägi: ministrite lahkumine oleks julgeolekurisk Äripäev 6/12


Selline jõuline poliitiline retoorika tegi mind rahutuks ja googeldasin sõnadepaari: valitsus ja julgeolekurisk.

Esimesena tuli välja Johannes Kerdi kommentaar 16. jaanuarist k.a. , kus ta väidab täpselt vastupidist Jaanus Rahumäe laia meediakajastust leidnud "ekspertarvamusele".

Alanud valimisaastal on Eesti jaoks suurim julgeolekurisk korrumpeerunud ja välisriigi mõju all oleva valitsuse ametisse asumine, leiab kaitseministeeriumi nõunik kindralleitnant Johannes Kert.

Kahjuks ei saa ma Rahumäge, kes kuulub Reformierakonda käesolevas küsimuses eksperdina sellisel juhul arvesse võtta. Rahumägi puhul on tegemist oma erakonna erahuvidega, mida „julgeolekuriski“ kui kaitserelva välja võttes kaitsta püütakse. Ekspert missugune! 

Tegelikkuses tuleks algata põhjalik uurimine ja kõik osalised välja selgitada!


Edasi leian Ahto Lobjakase artikli (ilmunud 15/12/2011): Euroopa rahanduskriis kui Eesti julgeolekurisk.

Lähenedes riigikaitsele “laiapõhjaliselt”, nagu viimasel ajal moes, on praegu tekkinud olukord, kus Eesti riiki ähvardava akuutse ohu ees on kaitseminister ja kaitsevägi laiemalt võimetud. Rahandusminister tegutseb teatud mõttes kaitseministri ülesannetes. Tema ülesanne on prognoosida ja võimalust mööda juhtida arenguid, mis otsustavad, kas, millal ja millistes tingimustes tõstatub Eesti jaoks küsimus sõjalise jõu kasutamisest.

Erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole sõjaline jõud Eesti riigile lihtsalt üks vahend teiste seas, mis eristub oma ekstreemsuselt, vaid see on viimsepäevapasuna ekvivalent. Parafraseerides Carl von Clausewitzi, ei oleks sõda Eesti jaoks mitte poliitika jätkamine teiste vahenditega, vaid diplomaatia, poliitika ja üldse riigi lõpp – vähemalt mõneks ajaks.

Lobjakas püüab mõelda sisuliselt, see on hea. Vähemalt ei hirmuta niisama kolliga, vaid arutleb, miks kardame või peaksime kartma sõnaühendit "julgeolekuriskid" tegelikkuses. 

Eesti senine strateegia loota välistele julgeolekutagatistele sisemiste eest hoolitsemise asemel on meid tänaseks teinud haavatavaks. Vähemuste teema on aastaid jäänud nurgas istuvaks elevandiks, mille kohta võimuerakondadel pole ammu olnud midagi sisulist öelda. Kapo lähenemine vene kogukonna liidrite tasalülitamiseks tähendab pikas perspektiivis, et valitsus ei kontrolli olukorda. Et kriisiolukorras ei ole võimudel usutavaid läbirääkimispartnereid, näitasid juba pronksiööd.

Mustad päevad pole siiski veel kohal ja ei pruugigi saabuda. Aga nende naasmise tõenäosus on piisavalt suur, et oodata valitsuselt ohu tõsiseltvõtmist, mille kohta seni märke napib. Pigem vastupidi, Eesti valitsus tundub elavat kookonis, mis on endale ilma mis tahes kriitikameeleta kootud Euroopa Liidu üha anakronistlikumaks muutuvast ametlikust ideoloogiast ja žargoonist. Meenutagem kas või Andrus Ansipi juttu euro kasvavast tugevusest või valitsuse poolt hiljuti vastu võetud Euroopa Liidu suunalise poliitika arengukava aastateks 2011–2015, mis eeldab, et Eesti edu võti peitub Lissaboni leppe eeskujulikus täitmises.

Muidugi ei jää muud kui Ahtoga nõustuda, aga vaatame edasi.

Jevgeni Ossinovski SDE on samuti täheldanud, et julgeolekuriskidena nähakse valitsuses valesid asju. 9. detsembril k.a. kirjutab ta oma blogis pealkirja all „Riik ei soovi mittekodanike probleemidega tegeleda.

Eile oli Riigikogus arutlusel kohmaka pealkirjaga seaduseelnõu – Kinnisasja omandamise kitsendamise seadus. Menetleme samasisulist seadust juba teist korda, kuna valitsuskoalitsioon alguses nõustus ühe opositsiooni ettepanekuga ning seejärel muutis meelt, võttes eelnõu menetlusest tagasi....

Muudatus puudutab võimalust mittekodanikel osta piiriäärsetel aladel kuni 0,2ha maad, mis praegu on riigikaitselistel põhjustel keelatud. Tegelikult ei suuda muidugi keegi korralikult ära põhjendada, mis see julgeolekurisk siis on, kui inimesed oma aiamaakoperatiivid lõpuks ära saavad erastatud. Siin on minu eilne kõne, kus räägin sellest, et mittekodanike probleemide ignoreerimine ning pelk poliitiliste punktide taga ajamine on Eestile ohtlikum kui maade ost ja müük.

Siin siis ilmselt koalitsiooni esindajad on välja tulnud teatega, et 0,2 ha suuruse aiamaajupi erastamine on julgeolekurisk. Jevgeni leiab jällegi, et juhul, kui mittekodanikke pidevalt ignoreeritakse on see julgeolekurisk.

17.detsembril 2010 blogivad noored keskerakondlased: Julgeolekurisk on hoopis dokumente lekitav valitsus.

Selle juhtumi valguses on minu meelest julgeoleku riski põhjustajaks hoopis „salajasi” dokumente lekitav valitsus, kust sellised dokumendid lekivad kogu aeg Postimehele. Kas see ei olegi siis julgeoleku risk?“ lõpetas Tammus.

Näib, et ka sellel puhul on valitsuserakonnad välja tulnud jällegi samade relvadega, mille keskerakonna noored omakorda ümber pööravad.

Sõnal on maagia, kui järgmine kord kuulen koalitsiooniesindajate suust liitsõna julgeolekurisk, siis vaatan seda juba uue ja teravdatud pilguga. Selge on see, et meie valitsuse tänane käitumine seab ohtu Eesti julgeoleku, sest sõna julgeolekurisk algne tähendus kipub meie tipp-poliitikutel suure lahmimise peale ilmselt ähmastuma. Viimast näitab ilmekalt nn elamislubade skandaal.  

1 comment:

Anonymous said...

Oluline julgeolekurisk on julgeolekuriskist jutlustavad poliitikud.