Thursday, January 19, 2012

Intervjuu Virumaa Teatajale, küsijaks Elina Allas

Nimi Evelin Tamm jäi paljudele kõrvu eelmisel aastal, kui algatasid aktsiooni "Õpetajale vääriline palk". Paljud ehk ei teagi, et oled pärit hoopis Altjalt ja elad Rootsis. Kuidas viis Sinu tee ühest armsast rannakülast Läänemere teisele kaldale?

Altjalt kolisin esmalt Tallinna, sest mingeid muid võimalusi tol ajal nagu ette ei kujutanudki. Kogu minu põlvkond kolis linna, see oli kõikidele täiesti loomulik samm. Mingil hetkel sattusin juhuse läbi Rootsimaale Järnasse intuitiivpedagoogika kursusele. Järna, sarnaselt Altjale, asub mere ääres ja metsade vahel, Stockholmist vaevalt 50 kilomeetri kaugusel, erinevuseks on tohutult kirju rahvusvaheline kultuuri- ja ühiskonnaelu. Pendeldasin koos kaasõppijatega neli korda aastas Eesti ja Rootsi vahet, õppisin maailma hoopis teise nurga alt vaatama. Unistasin kodus aeg-ajalt kõva häälega Järnasse ajutiselt elama kolimisest, et rohkem süveneda ökokogukonna (Järna on Eesti mõistes nagu kohaliku omavalitsuse üksus) erinevatesse praktikatesse. Kodused esmalt naersid ainult selle mõtte peale, aga Järna oma imekena looduse ja südamlike inimestega võlus neid kohe esimesel külastamisel. Nii sündiski otsus Rootsi kolimisest, justkui üleöö.

Meile ei olnud välismaale elama asumine nii tohutu suur samm, mingit sundi ega hädavajadust selleks ei olnud. Tahtsime ennekõike kogeda Skandinaavia kultuuri ja õppida tundma uusi inimesi, saada aru, kuidas toimib arenenud ühiskond tegelikkuses. Esmalt oli tunne, nagu oleks Tartusse õppima kolinud. Otsisin elamise, pakkisin asjad kokku ja siis uuesti lahti.  Hiljem selgus, et lihtne kohavahetus oli illusioon. Selgus, et Eesti ja Rootsi vahemaa on palju suurem, kui Läänemere ületamisel tundub. Kohanemiseks kulus aega ja see nõudis väga palju tahet ning õppimist. Tänaseks oleme oma koha siinses kogukonnas juba leidnud, keel on selgeks saanud ja uus suhtlusvõrgustik kujunenud. 

Kust tekkis mõte algatada õpetajale väärilise palga aktsioon?

Facebooki kogukonna loomine oli kaasaegse sotsiaalse meedia võimalusi kasutav välkaktsioon, mille ettevalmistamiseks kulus kümme aastat õppimist, reisimist ja töötamist. Ilmselt võib enamik minu õpetajatest (alguses käisin Võsu Põhikoolis, hiljem Haljala Keskkoolis) kinnitada, et midagi niisugust oli aimata juba kooliajal. Kui kogu klass õpetajate selja taga mingi ebaõigluse üle nurises, siis üsna sageli olin just mina see, kes löögi enda peale võttis ja teema avalikult tõstatas.  

Otsese tõuke andis Tiina Jõgeda artikkel augustikuises EE, kus ta mainis, et õpetaja palk on endiselt seesama, kui siis kui mina veel lasteaias töötasin. Suhtlesin paari õpetajaga interneti vahendusel (kellest üks oli Kalmer Kõrvemaa) ja vestluse käigus otsustasimegi, et teeme facebooki lehekülje.
 
Mis Sa arvad, millise tulemuse aktsioon saavutas?

Aktsiooni kaudu õnnestus meil õpetajate palgaprobleemidele tõmmata üleriikliku meedia tähelepanu, millele järgnes ka järjest suurenev avalikkuse sekkumine teemade käsitlemisse. Ka õpetajad ise tundsid siis järjest kasvava enesekindlusega, et tegelikult on neil õigus nuriseda ja protestida.

Hetkel on korraga käimas mitu haridusreformi. Muuta tahetakse kogu meie haridussüsteemi lasteaiast kuni ülikoolini. Enamasti on tehtud otsuste selgitused napid ja neil puudub vajalik tõendusmaterjal või siis ei ole see avalikkusele kättesaadav. Oluline on, et inimesed saaksid toimuvate muudatuste üle kogukonnasiseselt aru pidada ja omaksid täit informatsiooni sellest, mis riigis tervikuna toimub, millised on kavandatavad muutused enne, kui konkreetsed seadused ja määrused on kinnitatud.

Facebooki kogukonna kaudu tekkis huvilistevõrgustik, mille kaudu on meil võimalik üksteist toimuvaga kursis hoida. Lisaks on lehel pidevalt huvitavaid spontaanseid arutelusid. Minu arvates võiks just selliste aktsioonide abil kujuneda Eestist hooliv ja osalev kodanikuühiskond.     

Lisaksin, et see konkreetne aktsioon ei lõppe enne, kui õpetajate palk on Eesti keskmisega võrreldav. Kes veel liitunud ei ole, võite seda näiteks täna teha. 

Kutsusid õpetajaid ka meeleavaldusele? Kui hästi see õnnestus ja kas Eesti inimesed on valmis avalikult protestima?
Meeleavaldust ei algatanud tegelikult mina. Need olid lapsevanemad ja õpetajad facebooki lehel, kellele see teema väga tõsiselt hinge läks ja nad soovisid midagi ka reaalselt ära teha. Mõtlesin siis, et mis ikka, kui inimesed leiavad, et reaalne protestiaktsioon (lisaks virtuaalsele)  on vaja läbi teha, siis teeme. Natuke ikka kartsin ka, et mis juhtuma hakkab, sest see oli minu elu esimene meeleavaldus. Meeles oli pronksiöö, mis sai ju samuti alguse Tõnismäelt... Samas oli minul välja astumine palju lihtsam, paljud kartsid osaleda oma töö pärast, paljud häbenesid, et mis inimesed ütlevad. Eeltöö oli tehtud, sest hakkasin ajakirjanduse vahendusel lugema massimeeleavaldustes Euroopas ja maailmas alates märtsist. Eesti meeleavalduses ei olnud minu hinnangul midagi erakordset. Arvestades elanikkonna olukorda, on imestusväärne, kui rahulikult meie inimesed oma raskusi kannavad ja juhtidele alluvad.

Usun, et ennastohverdav leplikus on murdumas, sest aina enam hakkavad inimesed poliitikute kahekeelsusest aru saama. Oleme õppinud manipulatsioone ja demagoogiat läbi nägema. Üldriiklikku naiivsust ja rumalust on vähem.

Kui võrrelda meie meeleavaldusi teiste riikide meeleavaldustega, siis rahvaarvu proportsioone arvesse võttes, jäin tulemusega väga rahule. Saavutasime üleriigilise tähelepanu ja teema tõusis ühiskonna keskse valupunktina üles kaugelt enne Eesti Haridustöötajate Liidu oktoobris korraldatud meeleavaldust. Me olime selleks ajaks neile streigi ettevalmistamiseks omamoodi eeltöö ära teinud. Tänaseks saavad kõik Eesti inimesed aru (sh ka poliitikud), et õpetajate palk peab kiiremas korras tõusma. 

Millega praegu Rootsis tegeled? Kuidas leiba teenid?

Tegelen Rootsis ennekõike kirjutamisega. Sõnas on maagia, mille valdamiseks on vaja teha väga palju tööd. Kirjutan kolmes keeles, hetkel kõige enam siiski maailma kõige ilusamas keeles - eesti keeles. Luule on minu lemmikvorme. Samas saab iga päevaga aina selgemaks, et peaksin rohkem ka inglise ja rootsi keeles avaldama. Paljud teemad, millega tegelen puudutavad inimesi kogu maailmas. 

Lisaks eraklikule kodusele mõttetööle, laiendan oma tutvusringi, kohtun aktivistide, luulejate ja muusikutega üle maailma igapäevaselt. Paljud nendest leiavad ise tee minu juurde, mõnikord käin ka kodust väljas, talvel harvem. Kuna meie külas on kultuuriinimesi ja keskkonnaaktiviste nii erinevatest kultuuridest, siis on see minu jaoks vapustav võimalus õppida!

Lisaks osalen intuitiivpedagoogika kursuse korraldusmeeskonna töös, Järna Avatud Foorumi käivitamises, veidi ka ühes Läänemere keskkonnaprojektis ja Word Clean Up projektis. 

Tegemist on nii palju, et leivateenimiseks aega eriti üle ei jäägi. Enamus sellest, mida teen on tasuta. Mõtlen aeg-ajalt kodanikupalga teemadel, see annaks leiva lauale ja katuse peakohale. Kodanikupalk looks kõikidele inimestele võimaluse olla ühiskonnas aktiivsed, loomingulised ja tegeleda enesearenguga. Täna on enamikel meist osalemiseks vaid väga piiratud võimalused.  Samas vaadates statistikaameti uuringut vaesusest Eestis, siis ega ma kurta ei saa. Elan tegelikult väga hästi, sest mulle piisab sellest kui kõht on täis ja tuba soe. Mõnikord ostan mõne raamatu, see on peamine milleks mul raha lisaks elamisele kulub ja muidugi reisimine Eesti ja Rootsi vahet.

Tegeled päevad läbi vabatahtlikult haridusteemaga, kirjutad pikki arutlusi oma blogisse http://evelintamm.blogspot.com/. Miks on see teema Sulle südamelähedane?

Usun, et haridus, kasvatus- ja ühiskonnateemad laiemalt on väga paljudele inimestele olulised, aga aega kõiki raamatuid ja uurimusi iseendal läbi lugema hakata ei ole. Seetõttu olengi hakanud kirjutama sellest, mida mina lugenud, kogenud või mõelnud olen. Minu jaoks on tähtis, et andmises ja saamises valitseks harmoonia. Ülestähendamine, vahendamine ja mõtisklemine on minu viis anda, mida ise olen maailmalt saanud.

Alguse sai blogipidamine eelkõige minu enda vajadusest koondada materjale, mida ajakirjanduse vahendusel, kas siis tervikuna või kärbituna, avaldanud olin. Algselt mõtlesin, et tekib minu isiklik interaktiivne arengumapp, aga kui hakkasin kirjutama meie Rootsi kolimisest, siis tekkisid esimesed lugejad. Edaspidi avaldasin luulet. Tiiu Kuurme suvekoolis paar aastat tagasi kutsus Lembit Jakobson mind hariduslisti. Kirjutasin pea igapäevaselt,  et hoida ühendust Eesti haridusinimestega ja olla kursis sellega, mis Eestis toimub. Need kirjad kadusid esialgu kõik postkastisügavustesse. Selleks, et kirjutatut kuidagi arukamalt salvestada ja teistegagi jagada, oli blogi jällegi suurepärane võimalus.

Tänaseks on sellest asjaolude sunnil kujunemas interaktiivne hariduspoliitiline ja kasvatusteaduslik foorum. Olen aina enam avaldanud ka teiste inimeste kirjutamisi, et kõigutada staatilisust ja vannutatud vaikimist, mis meie hariduselus valitseb,  pakkuda omalt poolt võimalus avalike arutelude tekkeks.

Minu jaoks on alati olnud väga põnev mõelda näiteks sellest, milline on (võiks olla) kool tulevikus, millist kasvatust ja haridust vajame; kuidas toimuvad suured ühiskondlikud muutused ja murrangud üksikisiku tasandil. Inimene on imeline olend, kuid üsna sageli võib tähele panna, kuidas teaduse, poliitika või majanduse keeles muutume statistikaks või mehaanilisteks masinaosadeks, mida keegi kusagilt saab oma suva järele kamandada. Kuidas olla inimesena vaba ennastmäärav subjekt? Mida saaksime selleks ära teha? Mina usun, et igaüks meist võib muuta maailma paremaks. Alustada on vaja vaid sellest, et saada selgusele iseendas.
Ilmselt on blogi minu ajaveebis avaldatud ja jätkuv eneseotsing, milles ka teised saavad huvi korral kaasteeliseks olla.

Räägi sellest koolist, kus õpib Sinu tütar...... Kuidas erineb Rootsi kool Eesti koolist? Kumba eelistad?

Kristin õpib Solvikkoolis. Tegemist on täiesti teistmoodi kooliga, mille kirjeldamine on väga keeruline ülesanne. Kui kujutate ette ökomajadekompleksi metsas kaljude ja mere vahel, kus klassides enamasti puuduvad traditsioonilised pingiread, aga on trumme, kitarre, kriite, paberit, kangast, raamatuid, küünlaid, mõni pall ja jõulude paiku hulgaliselt teatrikostüüme. Õpetajad liiguvad lastega hoovialal, kostab naeru, muusikat ja lahtisest köögiaknast kerkib küpsevate saiakeste lõhnu. Palju on käelisi tegevusi ja loovaid aineid. Samas on ka keeleõpet (valida saab väga mitme keele vahel), reaalainete süvaõpet, vibulaskmist, kangakudumist ning sepatööd. Elu selle rõõmsas ja värvilises mitmekesisuses, koos mängu, suhtlemise ja õppimisega.  

Selles koolis ei tööta lapsed ennastunustavalt tuleviku paremat elu silme ees hoides, vaid nende elu on juba alanud. Iga hetk laste elus on tähtis ja väärtustatud, nad on võrdväärsed isksused oma vajaduste ja huvidega. Igaühele on ruumi, isegi kui oled erinev, oled oodatud.

Loomulikult toimuvad matemaatika tunnid, kus on vaja ülesandeid lahendada, aga klassis, kus õpib kakskümmend õpilast, võib korraga õpetada isegi kuni neli õpetajad. Tänu sellel saavad õpilased õppida omas taktis, vastavalt tasemetele moodustatakse alagrupid, toimub individuaalne töö. Rootsis on kolm korda põhikooli vältel vaja teha riiklikke eksameid,  eksamid on õpetajatele majakateks.

Solvikis ei panda hindeid, ei anta enamasti koduseid töid, seda kuni põhikooli lõpuni välja. Õpilased õpivad ise ennast hindama, koos vanemate ja õpetajatega oma arengu üle nõu pidama.  Olulisel kohal on koostöö- ja suhtlemisoskuste harjutamine.

Solvik on ka maailma mastaabis üks väga omanäoline kool, kuhu uudistajaid käib kõikidelt mandritelt. Seega ei saa seda niisama lihtsalt võrrelda ei Eesti ega Rootsi tavalise kooliga.

Loomulikult on ka Eestis koole, kus lapsed on õnnelikud, ometi näitavad rahvusvahelised ja ka kohalikud uuringud, et paljud lapsed meie koolides on õnnetud, stressis ja kurnatud. Kool on üks osa ühiskondlikust edukultusest, kus võitjaks on see, kellel surres on kõige enam asju.

Minu arvates on kasvamise juures üks kõige olulisemaid aspekte see, et inimene tunneb ennast turvaliselt ja hästi, alles siis saab isiksuse areng tegelikult alata ja igas inimeses peituv tohutu potentsiaal avalduda.

Kas ise oleksid nõus andma oma panuse Eesti haridussüsteemi ja hakkama koolis õpetajana tööle?


Olen mõned aastad Eestis töötanud Hea Alguse lasteaias õpetajana ja lühikest aega asendajana erivajadustega laste rühmas. Usun, et ka minu tänane nn kaugtööpanus on teatava mõjuga, aga mõtisklen salamahti uue haridusajakirja loomisest. Avameelset ja avara pilguga sisukat haridusajakirjandust on Eestis vaja tikutulega otsida. Samas on selle tähtsus meie oma kasvatusteaduste ja haridussüsteemi arengus määrava tähendusega. Nüüd, kui viimane riiklikult toetatud ajakiri „Haridus“ ilmumise sellest jaanuarist alates lõpetas, on justkui saabunud uus okupatsiooniaeg, sest ainult Saksa okupatsiooniaastatel oli Eestis haridusajakirjandus sellises nullseisus. Täpsemalt on meie haridusajakirjanduse arengutest kirjutanud pedagoogikaajaloolane Ilmar Kopso 2000. aastal „Kooliuunduslase“ järelhüüdes. Avaldasin tema artikli hiljuti oma blogis uuesti.

Juba aastaid olen unistanud, et kui Eestisse tagasi kolime, siis ehk õnnestub luua päris oma väike kool (midagi minu unistuse sarnast on täna Unipihal, õpetajateks Lembit ja Eha Jakobson). Ehk siis hakkangi jälle õpetajaks...    

Mis on Sinu tähelepaneku kohaselt praegu põletavaim probleem Eesti haridussüsteemis?


Meie haridussüsteemis on mõndagi, mis on väga hästi, aga paljut võib pidada probleemseks. Kõige valusamaks probleemiks on kõikidel tasanditel lokkav vägivald. Pean silmas vaimset või füüsilist ahistamist, mille tulemusena on inimesed hirmutatud, heitunud ja seega ka kaotanud oma iseseisvuse, julguse enda eest seista. Õpetajaid kiusatakse palga ja töötingimustega, lisaks lõputute ülalt alla pealesunnitud reformidega, mille ettevalmistamisel õpetajate häält sama hästi kui ei kuulata. Õpilased on allutatud riigieksamite heade tulemuste, efektiivsuse ja kiirelt kasvava majandusarengu teenistusse, nende endi huvid ja vajadused on sekundaarse tähendusega. Direktorid pelgavad vallajuhte ja ministeeriumiametnikke. Lapsevanemad on haridussüsteemis kaotanud igasuguse võimaluse oma laste arengu- ja olemistingimustes kaasa rääkimiseks ja jäetud abitult kõike seda kõrvalt vaatama.  

Siit järgneb tuhandeid küsimusi ja uurimisteemasid, nagu näiteks:
Kuidas anda koolidele suurem autonoomia nii, et õpetaja saaks jälle väärilise koha? Kuidas kaasata vanemaid kooliellu viisil, et sellest kasvab kasu kogu kooliperele? Kuidas anda lastele autonoomsust nii, et nad saaksid iseenda arengus olla juhi  ja vastutaja rollis?

Küsimused esitas: Elina Allas
Fotod: Maarja Urb ja  Alver Linnamägi

Intervjuu avaldati 18. jaanuari Virumaa Teatajas

Friday, January 13, 2012

Kas Toomas H. Ilves toetab õpetajate streiki?

"Ehk on samuti aeg saada üle ametiühingute ja streikimise kartusest ning hakata organiseeruma, et kasvada ka tööturul 19. sajandi toorkapitalismist kaasaegsesse turumajandusse." Toomas Hendrik Ilves
 
Leidsin huvitava artikli 2003.aasta Eesti Ekspressist "Kui tööjõumüüja passib" (kahjuks linki sellele artiklile enam leida ei õnnestunud, lisan väljavõtteid sellest artiklist käesoleva postituse lõppu). Selles kirjutises kutsub meie tänane Eesti president töötajaid üles aktiivsusele, selgitades meile ametiühingute ja streikide tähendust turumajanduse tingimustes.

Ilves kirjutab: "Peaksime lõpuks aru saama, et streik EI OLE poliitiline akt, vaid osa turumajanduslikust iseregulatsioonist, kus kaks osapoolt vaidlevad, kohati võitlevad ja lõpuks kauplevad töö õiglase hinna üle.

Artiklis võrdleb Ilves kommunistlike ja kapitalistlike riikide ametiühinguliikumist, analüüsib arenguid Eestis ja kogu maailmas, tuues näiteid nii siit kui sealt poolt piiri. Artiklist võib saada aimu, et Eesti Vabariigi Presidendil on ulatuslikud teadmised ja väljakujundatud seisukohad kõiges, mis teemat puudutab. Vaadates ametiühingute seisu täna, siis võib väita, et selliseid asjatundlikke inimesi, keda ka rahvas tõesti tunneks ja kõrgelt hindaks, on meil napilt. 

Streik on nii raske kõlaga sõna, et paljud keelduvad seda isegi suhu võtmast, kardetakse repressioone ja riigivastaseks kuulutamist. Seega ka ei teata, kuidas seda korraldada, mida see tähendab, millised on kehtivad seadused.

Mulle meeldib Toomas Hendrik Ilvese selgitus streigist, kus ta ütleb lihtsalt ja selgelt kasutades tänapäeval populaarset ja kõigile mõistetavat majandussõnavara:
"...kui omanik pole valmis nõutud hinna eest tööjõudu ostma, siis tööjõud kas laseb hinna alla ehk siis vähendab oma palganõudmisi või loobub pakkumisest. Ehk streigib.

Selline on streik kõige kapitalistlikumas käsitluses. Pole mingit põhjust seda puhtalt turumajanduslikku protsessi politiseerida."


Viimasel ajal on hr Ilves palju tagasihoidlikum oma sümpaatia avaldamisega õpetajate, arstide, õdede ja transporditöötajate palgavõitlusele. Võib-olla on meie ametiühingute inimesed aga puhtalt teadmatusest jätnud ühiskondlikku arutellu palkade taseme ja emigreeruva tööjõu teemadel kaasamata ühe oma kõige olulisema liitlase ja nõuandja?

Lühikese aja jooksul on järjest toimunud korduvaid meeleavaldusi ja protestide laine, mis mõnikord on vallutanud kogu meediavälja. Küllap kuuldused all-linna rahulolematusest on kandunud ka vaiksesse ja rohelisse Kadrioru parki, aga presidendi osalemisest pole kippu ega kõppu. Kas ehk on hr Ilvese arvates täna tegemist liiga poliitilise võitlusega, millesse "neutraalsel" presidendiinstitutsioonil sekkuda ei sobi? Kas president Ilvese hinnangul võib õpetajate ja arstide rahuolematust pidada marksistlik-leninliku klassivõitluse jätkuks või kogunisti vahendiks välisriikide sisepoliitika mõjutamiseks ja mitte kapitalistliku ühiskonna normaalseks tasakaalustamise protsessiks (kui kasutada presidendi endi sõnu aastast 2003)? 

Mina arvan, et viimane aeg on hr Ilvesel julgelt oma kapslist välja astuda ja seisukohad selles küsimuses kuuldavaks teha. Tegemist ei ole üksikute ametigruppide rahuolematusega oma tööandjate suhtes, tegemist on üldriikliku demograafilise katastroofiga. Leian, et tänasel päeval toetab iga vastustundlik Eesti inimene õpetajate streigiplaane ja ametiühingu liikumise hoogustumist tervikuna, sest muutused peavad ju kusagilt alguse saama. Selge on see, et palgad Eestis tõusevad lähiaastatel märgatavalt, aga kas peame tõesti ootama, et suur osa meie tööealisest elanikkonnast enne Skandinaavia vananeva ja kalli tööjõuturu tasakaalustamiseks lahkub? Teist stsenaariumi, kus palgad jätkuvalt paigal tammuvad, enamik eestlasti arutluse alla võtta ei soovi, sest see tähendab ühtlasi ka massilist välistööliste sissetoomist.


Kui tööjõumüüja passib...

Toomas Hendrik Ilves (04.12.2003 Eesti Ekspress)


Streik on majandusliku iseregulatsiooni vahend, mis viib meid 19.sajandi toorkapitalismist kaasaegsesse turumajandusse, usub Toomas Hendrik Ilves.
/----/
Eestlane polevat streikija, vähemalt mitte viimase 12 aasta jooksul. Streike ei kasutatud ka vahendina riigi iseseisvuse taastamisel. Erinevalt näiteks Poolast, kus Solidaarsuse kaudu olid ametiühingud vabadusvõitluse veduriks. Eestlased kogenesid küll massiliselt lauluväljakule, aga mitte protestima vaid laulma.
Mida me häbeneme? Et streikimine pole ilus? Või on küsimus pigem eestlase väidetavas individualismis, mis ei lase inimestel midagi üheskoos teha? Arvan, et kurja juur asub meie lähiajaloos ehk siis sovjetiaegsete “ametiühingute” rollis parteitute kontrollmehhanismi ning nomenklatuursete isikute sooja kohana.
/-----/
Nõukogude ajaloo käsitlused on samal ajal devalveerinud ja ülepolitiseerinud ka streigi mõiste. Töölisliikumine ja streik pole sovjeetlikus käsitluses mitte vabatahtlik avaldus majandusliku surve avaldamiseks, vaid ikka küsimus võimu võtmisest.
/----/
Kaht tüüpi ametiühinguid eristabki politiseeritus. Demokraatlikud, läänelikud ametiühingud, kuigi paratamatult sotsiaaldemokraatlike vaadetega, seisavad oma liikmete huvide eest. Kommunistlikud ametiühingud käsitlevad end kui poliitilise surve vahendit ning streiki kui poliitilist relva.

Lisaks kommunistidele politiseerivad streikimist ka omanikud ehk “kapitalistid”. Kui omanik on võimule lähedal, nagu turumajanduslikus Läänes 19. ja 20. sajandil või 21. sajandil Eestis, või kui omanik on võim, nagu Nõukogude Liidus, siis ei saagi omanikule ebameeldivad ja tema tulusid vähendavaid aktsioone võtta teisiti kui poliitikat. Sel põhjusel ongi poliitiline võim saatnud nii ultrakapitalismis kui kommunismis sõjaväe streike laiali ajama.

Streiki on puhtpoliitilise ettevõtmisena meie mälusse söövitanud ka omaaegne Interrinne. Kui eestlane laulis, siis iseseisvuse vastane seltskond streikis. Ja see oli ju halb. Streikimine, nagu eestlane seda tunneb, pole mitte võitlus õiglase tasu eest, vaid protestiaktsioon kehtiva korra, see tähendab siis ka Eesti Asja vastu. Ja selline riigivastase tegevuse aspekt toidabki eestlase tagasihoidlikkust streikide suhtes.
/---/
Peaksime lõpuks aru saama, et streik EI OLE poliitiline akt, vaid osa turumajanduslikust iseregulatsioonist, kus kaks osapoolt vaidlevad, kohati võitlevad ja lõpuks kauplevad töö õiglase hinna üle. /---/

Mõistmaks ametiühingu ja omaniku turumajanduslikku suhet, kasutagem “tööandja” asemel sõna tööjõuostja ning “töövõtja” asemel tööjõumüüjat. Nagu kõigi muude kulutuste puhul, tahab omanik kokku hoida ja osta tööjõudu võimalikult odavalt. Tööjõumüüja ehk töötaja aga tahab oma “toodet” ehk tööd müüa võimalikult kallilt. Omanik proovib maksimeerida kasumit ja teeb seda kahel moel – müüb oma toodangut kallilt ja hoiab kulusid võimalikult madalal. Kui omanik läheb oma toodet müüma, siis küsib ta maksimumhinda. Kui hind ostjale ei sobi, siis kas loobutakse müügist või alandatakse hinda.

Täpselt samamoodi käitub tööjõumüüja ehk ametiühing: kui omanik pole valmis nõutud hinna eest tööjõudu ostma, siis tööjõud kas laseb hinna alla ehk siis vähendab oma palganõudmisi või loobub pakkumisest. Ehk streigib.

Selline on streik kõige kapitalistlikumas käsitluses. Pole mingit põhjust seda puhtalt turumajanduslikku protsessi politiseerida. Kommunistid nägid streikimises nii marksistlik-leninlikku klassivõitlust kui ka vahendit välisriikide sisepoliitika mõjutamiseks. Parempoolsetele oli streik riigikorra ja oma omanikest toetajate vastu suunatud tegevus. Sotsiaaldemokraadid Euroopas ja demokraadid USAs aga käsitlevad ametiühinguid ja streike kui turumajandusliku ühiskonna tasakaalumehhanismi. See muide aitabki seletada sotsiaaldemokraatide populaarsust turumajanduslikes riikides.

Üksi ei saa streikida. Reeglina see tööjõuostjat ei halva, omanik ostab tööjõudu kelleltki teiselt ja annab tööjõumüüjale kinga. Vaid juhul, kui ollakse organiseerunud ja valmis üheskoos tööjõudu mitte müüma, muutuvad palgaläbirääkimised traditsiooniliseks ostu-müügi tehinguks. See eeldab kollektiivlepingut ning ametiühingu olemasolu.

Maailma konkurentsivõimeliseimas riigis Soomes kuulub ametiühinguisse 85% töötajaist. Eestis on see number 13%. Eestlane sai laenuvõtmise hirmust üle ja Eesti majandus hakkas jõudsalt arenema. Ehk on samuti aeg saada üle ametiühingute ja streikimise kartusest ning hakata organiseeruma, et kasvada ka tööturul 19. sajandi toorkapitalismist kaasaegsesse turumajandusse.  

Loe lisaks:
Õpetajate streigist
Avalikõiguslikust meediast ja streigist
Haridustöötajate ametiühingu tegevusest Viljandimaal
Haridustöötajate Liit - kui passiivsus muutub normiks
Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks lasteaiaõpetajad peaksid ühinema
Kuidas keskmine palk Eestis tõuseb, aga õpetajate palgad on külmutatud aastateks.
Mida arvab Margit Timakov Õpetajate Liidust haridusministeeriumi kavast pealkirjaga "Õpetaja ametikoha ümberkujundamise lähtealused"? 
Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel?Ülo Vooglaiu kriitika haridusreformi aadressil

Thursday, January 12, 2012

Gümnaasiumireformist Viljandi näitel kirjutab Alli Lunter

Viljandi Maagümnaasiumi staažikas õpetaja Alli Lunter on uue lõpuni läbimõtlemata koolireformi vastu välja astunud Viljandis. 2011. aasta sügisel avaldas ta "Mulgi Almanakis" Viljandi koolisaagast põhjaliku ülevaateartikli, mida ta täna on valmis meiega jagama. Alli ise ütleb, et on "võitlust jälginud aastaid"  ja muuhulgas on ta säilitanud peaaegu kõik artiklid, mis teema kohta avaldatud.

Selle näite põhjal saame väita, et nii riigi kui kohalikul tasemel on gümnaasiumivõrgu korrastamisele mindud läbimõtlemata ja inimestega teemat põhjalikult läbi arutamata. Kaasamine ja osalev demokraatia, mida haritlaskond, lapsevanemad ja noored ise oma omavalitsusjuhtidelt ootaksid, on vaid mäng. Tegelikkuses on otsused ammu tehtud, kohtumisi ja arutelusid peetakse vaid moepärast, et oleks midagi nagu toimunud.

Lisaks puuduvad asjalikud põhjendused. Õpetajaid, noored ega nende vanemaid ei ole saanud piisavalt usaldusväärseid andmeid ja uuringuid sellest, et uus on parem kui vanad. Ainuke, millest saadakse aru on see, et uus on linnale ehk kasulikum. Viljandlased leiavad, et ainult majanduslikest kaalutlustest lähtuvalt haridusotsuseid teha ei saa. Ei jää muud, kui nendega nõustuda. 

Lapsevanemate, noorte ja õpetajate protestid kõlavad kui kurtidele kõrvadele. Juhid keelduvad oma vigu tunnistamast ja jätkavad jonnakalt Viljandi uue gümnaasiumi projektiga. Mõned mehed on Viljandist aga otsapidi karjääriga haridusministeeriumissegi jõudnud.


Foto: Alver Linnamägi


Viljandi koolisaaga

Viljandi linnas tegutseb 2011. aastal kolm üldhariduslikku gümnaasiumit ja üks põhikool. Peale selle Kaare Kool tugiõpet vajavatele lastele ja vabakasvatust praktiseeriv Viljandi Waldorfkool ning Täiskasvanute Gümnaasium koolitee pooleli jätnud noortele. Viljandi linna leheküljelt leiame värskemad õpilaste arvud 2010. aasta kohta. Carl Robert Jakobsoni nimelises Gümnaasiumis õpib 818 õpilast, neist gümnaasiumiosas 284, Viljandi Maagümnaasiumis 813 õpilast, gümnaasiumiosas 221, Viljandi Paalalinna Gümnaasiumis õpib 699 õpilast, gümnaasiumiosas 198. Valuoja Põhikoolis 325 õpilast. Kaks üle saja aasta vanust iidsete traditsioonidega kooli on Viljandi Maagümnaasium ja C. R. Jakobsoni nimeline Gümnaasium.

Praegusel hetkel, 2011.a. lõpul, on Viljandis käima lükatud koolireform, mille idee sai alguse peaaegu kümme aastat tagasi. Põhjuseks tuuakse mitmesuguseid pedagoogilisi klausleid, kuigi peapõhjus on raha, mida Viljandi linn majandusliku kriisi ajal (raskeim aasta oli 2010) lihtsalt vajas.

Õpilaste arv koolides muidugi kahaneb ja mõni kool peaks panema oma uksed kinni. Selle asemel, et lasta olukorral ise kujuneda ja mitte lõhkuda korralikult ja hästi töötavate koolide elu, on linnavolikogu otsustanud, et kõik senised gümnaasiumid muudetakse põhikoolideks ja Valuoja Põhikool liidetakse Jakobsoni nimelise gümnaasiumiga, millest kujuneks visioonis suur 800 õpilasega põhikool. Aga gümnaasiumiealiste jaoks luuakse täiesti uus ainult gümnaasiumiklassidega Viljandi Gümnaasium. Selle käigus müüdi Valuoja koolimaja Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsile (RKAS)  7 miljoni krooni eest, kuigi loodeti saada 12 miljonit, maja kindlustusväärtus olevat 35 miljonit Eesti krooni. Müügilepingus on sees ka tingimus, kui uus kool selles majas ei peaks tööle hakkama, ostab linn maja tagasi. Uuest gümnaasiumist peaks saama riigigümnaasium, s.t. et riik hakkab kooli majandama, seni tegi seda omavalitsus. Riik oli esialgu valmis uue kooli ehitamiseks investeerima 55 miljonit Eesti krooni (kõik arvutused on tehtud enne euro tulekut). Praegu (4. okt. 2011 Sakala) eeldatakse maja maksumuseks seitse miljonit eurot (110 miljonit EEK-i).


Kuidas asju on aetud? Aastal 2003 oli plaanis luua linna üks gümnaasiumiklassidega kool ja teine jätta põhikooli osaga gümnaasiumiks. Juba siis protestisid kolme gümnaasiumi õpetajad piketiga otsuse vastuvõtmise päeval linnavalitsuse maja ees. Too linnavalitsus tegudeni ei jõudnud, kuid probleem on õhus olnud kogu aeg.

Neli aastat tagasi võttis linna volikogu debattide tulemusena vastu otsuse, et Viljandi gümnaasiumid jätkavad evolutsioonilist arengut seni, kuni õpilasi jätkub. Ka enne kohaliku omavalitsuse valimisi 2009. aastal andis võimul olnud ja hiljem ka uuesti võimule saanud koalitsioon lubaduse, et järgneva nelja aasta jooksul koolides ümberkorraldust ei tule. Aga pärast valimisi hakati 2010. aasta veebruaris erilise energia ja kiirendatud asjaajamisega uuesti nn. koolireformi ellu viima. Hoogu ja tuge andsid sellele haridusminister Tõnis Lukas ja tema asekantsler Kalle Küttis. Nende idee oli käimasoleva koolireformi käigus kõik gümnaasiumid Eesti riigis lahutada põhikoolidest, kuid riigikogu lükkas selle tagasi kui läbimõtlemata ettepaneku. Nüüd püüti sellega algust teha omavalitsuste algatusel kokkuleppeliselt. Viljandis tehaksegi praegu seda eksperimenti, mille tulemuslikkust on raske ennustada. Lukase ja Küttise käepikenduseks on Viljandi linna volikogu esimees Tarmo Loodus.

Koolide reorganiseerimise idee kohapeal kuulub Kalle Küttisele, kes aastal 2003 koostas sel teemal magistritöö. Töö on Tartu Ülikooli raamatukogus kättesaadav kõigile huvilistele. Töö põhineb Viljandi statistilistel andmetel ja töö autori visioonidel. Töö aluseks olev teaduslik-pedagoogiline allikmaterjal on kasin ja ei kajasta pedagoogilisi uurimisi, mida võiks endaga kaasa tuua koolide reorganiseerimine, kuigi sellele Kalle Küttise tööle apelleeritakse koolireformi käigus vähemalt siin kohapeal päris palju. Sama probleemi üle kurdab ka 2.03.10 Sakalas Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna juhataja Allan Kährik: „...kuskilt ei ole võimalik välja lugeda sotsiaal- või haridusteadlaste kaasamist. /--/ Iseenesest on ju kole, kui üksnes ärimehed ja raha otsustavad niisuguse põhimõttelise ja väga kauaaegsete tagajärgedega ettevõtmise üle, nagu seda on koolikorralduse reform. /--/  Aga et kuni 18-aastaste laste arv on samaks jäänud, võiks ju järeldada: eelkooliealiste laste pealekasv on olnud tuntav ning kõnealuse reformi elluviimise korral tuleb hiljemalt seitsme aasta pärast hakata ette valmistama uut reformi, mille sisu on gümnaasiumide taastamine.“

Kõige hullem on see, et pedagooge, kes on siiski koolielu asjatundjad, otsustamise juurde üldse ei lasta. Häirib ka tormakus. Eelnõu tutvustamise ja selle vastuvõtmiseni volikogus jäeti ainult kümme päeva. Eelnõu põhines koalitsioonikomisjoni SWOT-analüüsil, mille koosseisu kuulusid Ülle Lumi, Tauno Tuula, Jaak Sulg, Aleksander Müür ja Gunnar Veermäe. Neil kellelgi pole üldhariduskoolis töötamise kogemust. Mitmest eri ajalehest võis lugeda 2010 kevadtalvel, et „on eesmärk luua paljudele valikutele tuginev ja uue õppekava sisu arvestav jätkusuutlik gümnaasium, mis oleks tugev nii sisult kui vormilt“. Tahaks küsida, mis asi see on? Ametnikud arvavad, et õõnsate ja kõlavate tühilausetega on rahvast kõige parem eksitada, või puudub neil endilgi täpsem ettekujutus.

Viljandi Maagümnaasiumi õpetaja Toomas Rähn tegi volikogule ettepaneku korraldada rahva arvamuse teadasaamiseks küsitlus. Volikogu enamik (Isamaa ja Res Publica Liit) asus seisukohale, et rahvale pole võimalik esitada selget küsimust ning seetõttu sõltuks saadav vastus küsimuse formuleeringust. Rahvaküsitluse poolt oli valimisliit Kodune Viljandi. Jaak Allik tuletas võimuliidule meelde, et koalitsioonilepingu esimeses punktis lubavad võimulolijad tähtsates küsimustes selgitada välja rahva arvamuse. Jaak Alliku ettepanek oli ka tellida sotsioloogiline uuring kutseliselt firmalt. Sinnapaika see kõik jäi. Kuidas juhtub nii, et paikkonna elanikega enam ei arvestata? See juhtub siis, kui võim on koondunud ühe instantsi kätte ja volikogus otsustavad parteisõdurid. Kui Eero Järvekülg küsis 2010. aasta 31. märtsi volikogu koosolekul linnavalitsuselt, kas on plaanis korraldada ümarlaudu, kus saaks võrdsel positsioonil arutada probleemi, siis vastas tollane abilinnapea Helle Aunap, et selliseid ümarlaudu planeeritud ei ole. Niipalju siis demokraatiast Viljandi linnas.

Toimus küll linnarahvaga kohtumiste seeria, mida juhtisid volikogu esimees Tarmo Loodus ja tollane linnapea Kalle Jents, kuid tõsistele küsimustele neil kohtumistel vastuseid ei saanud. Üldse võeti päevakorrast maha aruteluteema, milline koolivõrk oleks Viljandile parim, toimus ainult nn ühendgümnaasiumi promomine, küll kuulutati, et Viljandi eksperiment saab teistele eeskujuks ja Viljandi teeb oma Treffnerit ja et uus kool tuleb hoopis parima kvaliteediga. Aga missuguste mõõdikutega senist koolielu on mõõdetud ja hinnatud, jäi päris ebaselgeks. Mis põhimõttel õpetajaid valitakse, kes lõpuks vastutab tulemuste eest – see kõik polnud oluline. Nüüd on Kalle Jents riigikogus, aga probleemiga tegelema peab kohalik kildkold. Üleüldse on jäänud saladuseks, missugune pedagoogiline meeskond on Tarmo Looduse taga, ega ometi üksi oma visiooni põhjal ei saa teha nii suuri ümberkorraldusi, mis praeguse haridussüsteemi linnas pea peale pöörab ja  ausalt öelda, õpilasi teiste linnade gümnaasiumitesse peletab seni, kui siin kooliolud selginevad.

Kuuldes, et uue kooli rajamise käigus lammutatakse Valuoja kooli 1966. aastal ehitatud osa ja vajadusel veel midagi, otsustasime koos Jakobsoni kooli vilistlastega teha Muinsuskaitseametile ettepaneku võtta kogu 1927. aastal ehitatud hoone kaitse alla, see läks meil ka korda. Senini oli sellest hoonest kaitse all ainult fassaad. Sel puhul kirjutas 13.04.10 Sakala: „Tarmo Looduse sõnul näeb ta selles ettevõtmises riigigümnaasiumi vastase Alli Lunteri soovi uue kooli loomist torpedeerida.“

Mis siis tuuakse uue loodava gümnaasiumi eeliseks? Uus õppekava ja suure õpilasarvuga (600 kuni 700 õpilast) gümnaasium võimaldavat paremaid ainete valikuid ja rohkem erinevaid õppesuundi. Tegelikult on Viljandi kolme gümnaasiumi tänasteski õppekavades need suunad (humanitaar-, reaal-, looduse ja majanduse suund) olemas ja uus õppekava ei võimalda erilisi valikuid rohkem senisest, tegelikult hakkavad õpilased sõltuma kooli paika pandud sundvalikutest. Asjatundmatuid võib ju peibutada, aga mitte õpetajaid ja direktoreid, kes oskavad seda sadadesse lehekülgedesse ulatuvat keerulist dokumenti lahti lugeda. Tunniplaani piirid, õpperühmade suurused seavad piire ja enamik valikuvõimalusi kaasnevad õppesuunaga automaatselt.

Mida me kaotame ja võidame selle reformi käigus? Uues koolis alustatakse kõike nullist, ja võtab kümmekond aastat, enne kui koolil tekib oma nägu. Traditsioonid, mis on kasvatuslikult väga tähtsad, kujunevad veelgi pikema aja jooksul. Koolide ümberkorraldamise käigus kaotavad vanad haridustemplid oma kultuurilise ja rahvusliku tähenduse. Viljandi Maagümnaasium oli omal ajal esimene gümnaasium maakonnas, kus õppetööd alustati eesti keeles, sellel koolil on auväärne meeste vilistlaskond. Sama tuntud on ka Jakobsoni Gümnaasium tüdrukute gümnaasiumina. Nende koolide rahvusliku iseteadvuse pinnal sündinud traditsioonid haihtuvad nüüd paratamatult.

Ka puht töökorralduslikult tekib küsimusi, mida on raske lahendada. Üks raskemaid on 800 murdeeas õpilasega põhikooli ohjeldamine Männimäe koolis. Problemaatiline on ka õpetajate töökoormuse jaotumine. Väheste nädalatundidega ainete (keemia, füüsika jt) õpetajad ei saa oma erialast töökoormust kätte ühes põhikoolis, paratamatult tuleb tööl käia kahes koolis.

On omajagu solvav ka manipuleerimine seisukohaga, et väikses gümnaasiumis professionaalse oskusega õpetajaid lihtsalt ei jätku, nagu väidab linnavalitsuse liige Jaak Sulg 18.02.10 Sakalas. Tekib küsimus, millisele pädevale analüüsile selline tõdemus on rajatud. Sellega kaasneb teine küsimus, et kui meie õpetajate paremik, kes praegu õpetab ka põhikoolis, uude loodavasse gümnaasiumisse koondatakse, siis kuidas tagatakse tugev haridustase põhikoolis, kust tulevad sisseastujad gümnaasiumi. Hoopis peidetud probleem on see, et noori tahetakse suunata rohkem kutsesüsteemi. On võimalik, et koolireformi sildi all planeeritakse rohkearvulist ja pidevat keskpärase põhiharidusega õpilaskonda kutsekoolidesse. Arvud, kui palju gümnaasiumisse lubatakse õpilasi võtta, paneb ette linnavalitsus. Ometi kõik linna gümnaasiumide ukse taha jäänutest ei asu õppima kutsekoolides. Noored jäävad lihtsalt pidetult ootama ja õnne otsima, pole ametit, pole haridust – üks praegune töötuse ilming. Küsime Juta Külma sõnadega 27.04.10 Sakalas: „Koolivõrgu muutmist põhjendatakse õpilaste arvu vähenemisega. Aga miks meil siis uut koolimaja vaja on?“ Nii ongi, koolireformi küsimuse lahendamine Viljandis ei ole hariduselu edendav, vaid majanduslikult tehinguline, et linnakassasse raha saada.

Praeguse uuenduste plaani järgi peaks aastal 2012 alustama tööd uus Viljandi Gümnaasium praeguse Valuoja kooli majas. Aga et 2011 septembris pole veel ümberehitused alanud, pidavat uus kool esialgu alustama endise Vene Gümnaasiumi ruumides, teadagi, ilma õppekeskkonnata. Paljutõotav algus! 10.05.2011 Sakala kirjutab sel puhul: „Muidugi pole hädapärane algus halb mitte üksnes reklaami poole pealt. See on kohalike inimeste ootuste petmine. Vägisi tekib paralleel peiuga, kes on lubanud pruudile kaunist elu uhkes villas, kuid pärast jaa-sõna teatab, et esialgu tuleb noorpaaril pool aastat siiski ämma-äia korteris kapi taga veeta.“

Väga arukaid seisukohti on selle koolisaaga käigus esitanud Jaak Allik. 8.04.2010 Sakalas: „...on lausa nalja koht Viljandi volikogu esimehe Tarmo Looduse avastus, et linnal pole rahvaküsitluse korda ning koolivõrgu reformi teemal ei olegi inimestelt midagi küsida. /--/ ...selle teostamine /koolireform/ Viljandi linnajuhtide pakutud vormis muudab suurepärase idee iseenda paroodiaks... /--/ Oma plaani põhjendamine demograafilise situatsiooniga on absurdne, sest ka kõige mustema arengustsenaariumi järgi ei langeks kümnendate klasside arv linnas alla kuue, mis tähendaks 360 õpilasega gümnaasiumi kõrval valikuvõimalusena siiski vähemasti ühe täiskomplektse keskkooli püsimist. /--/ ...praegu kavatsetakse toimida jällegi nõukogude ajast tuttava ülalt alla sunniga. /--/ Kas kavandatavat raskete tagajärgedega õnnetust on veel võimalik ära hoida? Et asi on algusest peale püstitatud parteipoliitilise, mitte haridusliku sammuna ..., siis on see võimalik üksnes juhul, kui Reformierakonda, Keskerakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvate linnavolikogu liikmete seas leidub inimesi, kellel isiklik au, mõistus ja südametunnistus kaaluvad üles parteipileti. “

Kahjuks muutub uue kooli idee praeguses hetkes üha rohkem iseenda kõverpeegliks. 4. okt. 2011 Sakalas kirjutatakse, et uue gümnaasiumi ehitamine lükkub aasta võrra edasi raha puudusel. Kool avatavat siiski 2013 sügisel. Küsime nüüd, miks peavad Valuoja Põhikooli lapsed kellegi lühikese mõtlemise tulemusena õppima kolm aastat endise Vene gümnaasiumi koridoris, samal ajal kui nende oma maja seisab tühjana, riigile maha müüdud.

Alli Lunter
Viljandi Maagümnaasiumi õpetaja

loe lisaks:
Kaja Land vahendab ametiühingu uudiseid Viljandist
Maido Mändmets kirjutab maakoolide olukorrast riigis 
Ülo Vooglaid kritiseerib uut haridusreformi ja võrdleb seda sundkollektiviseerimisega
Evelin Tamm kirjutab, kuidas koolide kinni panemisega Eestis haridust reformiti

Wednesday, January 11, 2012

Väikekoolid ei sobi haridusmaastikule, kus domineerib edukultus. Maido Mändmets. Varstu kool

Maido Mändmets kirjutab hariduslistis vastusena Ülo Vooglaiu kirjale (avaldatud pealkirja all „Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel?“ Ülo Vooglaiu kriitika reformile). Avaldan tema kolmes kirjas edastatud kommentaarid. Maido Mändmets alustas tööõpetuse õpetajana, aga töötab nüüd arvutiõpetajana ja direktorina  Varstu Keskkoolis (juhina 1998. aastast). Ta oli esimene koolijuht Eestist, kes tegi läbi Fulbright’i direktorite vahetusprogrammi. Varstu koolis õpib põhikooli ja gümnaasiumiosas kokku 155 õpilast. Õpilasi on seitsmest vallast. Milline on elu maakoolis? Mida me haridusreformi mõjudest väikestele ja omanäolistele maakoolidele tegelikult teame?

VÄIKEKOOLID EI SOBI HARIDUSMAASTIKULE, KUS DOMINEERIB EDUKULTUS

Maido Mändmets Kiri hariduslisti 10.jaanuar 2012

Ülo kirjutas: Ajaloost on vaja õppida!
Hiljuti väideti, et haridussüsteemi "kõige olulisem lüli" on põhikool. Sellest räägiti nii pikalt ja palju, et väikestele lastele hubased kodulähedased algkoolid pandi kinni.  Neist on veel vaid mälestus. Seejärel likvideeriti hulk nn kutsekoole. Nüüd on järg gümnaasiumide käes. Õppe kvaliteet ei sõltu õpilaste arvust vaid inimestest ja sellest süsteemist, millesse on inimesed pandud tegutsema.

Toon näite elust enesest. Aasta lõpus ilmusid rahandusministeeriumi kodulehele 2012. aasta koolide rahastamise kontrollarvud. Ma kuulsin raamatupidajatelt, milline on meie kooli vähenemine ja mõtlesin sisimas, et selle on tinginud gümnaasiumiõpilaste arvu vähenemine.... Suur oli minu imestus, süüvides aasta alul arvudesse, et 2/3 ulatuses on riigipoolse toetuse vähenemise tinginud hoopis põhikooliaste. Õpilaste arvu langus 75-lt 68-le vähendas õpetajate palgafondi ligikaudu 28 000 EUR-i. Esimeses kooliastmes õpilaste arv tõusis, teises ja kolmandas astmes vähenes. Eriti valusalt (-7000 EUR-i) mõjus see, et kolmandas kooliastmes langes õpilaste arv alla (millegipoolest maagilise???) 30 õpilase. Kui palju on maakohtades sellised põhikoole, mida lihtsalt kägistatakse rahaliselt surnuks. Neis põhikoolides pole ju kuskilt neid lapsi juurde tekitada ja need põhikoolid, mille läheduses oli teine põhikool, on enamuses suletud... Mul on kahju, et mingi müütiline rahastamise valem määrab, millised põhikoolilapsed saavad haridust kodu lähedal ja millised lapsed on nii "väheväärtuslikud", et neid ja nende õpetajaid peab karistama (klasside liitmiste, vähemate õppevahendite, vähemate õpikute jm).

Meie kool ei pretendeeri võistlema valitud õpilastega koolidega. Meil on need õpilased, kes on. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Eks peegel kulub ikka ära. Alati saab paremini, kuid õpilaste rahuloluga meil vist väga halvasti ei ole. Põhikooli ulatuses õpivad väljaspool koolipiirkonda ainult 3 õpilast (kes on sündinud Tallinnas, lihtsalt vanemate sissekirjutus on maal). Meie gümnasistidest umbes 1/3 tahavad edasi õppida ülikoolis. Ülejäänud soovivad saada headeks politseinikeks, med õdedeks, päästeametnikeks, IT inimesteks – ühesõnaga spetsialistideks, kelle eelduseks on keskhariduse olemasolu. Kui me riigieksami tulemustega (mis pole meile kuidagi eesmärgiks) oleme koolide edetabeli keskel, siis me oleme rahul. Samas - need kes tahavad ülikooli astuda, reeglina ka saavad riigieelarvelisele kohale. Meie eesmärk on pigem arendada õpilastes loovust, eneseväljendusoskust, ettevõtlikkust jne.

Ma ei tea, kui paljud meie vilistlastest on moraalitud, ebaeetilised jne. Kardan, et eesti keskmine. Küll aga oleme rõõmsad, et meie hilisvilistlaste seas on keemiadoktor ja doktorant, kes hakkab Jaapanis oma tööd tehislihaste valdkonnas kaitsma. Seega - ka väikses koolis on võimalik saada hea akadeemiline haridus. Lihtsalt riigi suhtumine (läbi rahastamise ja retoorika) on erinev Varstu Keskkooli ja GAG-i.

Tegelikult on omamoodi edulood kõikidel koolidel. Mina tõin näiteid ühe kooli baasilt. Igal väiksel põhikoolil on oma NÄGU. Tüüpiliselt mitte hea ega halb, vaid TEISTSUGUNE, kui linnakoolidel. Sama ka väikeste gümnaasiumidega. NAD on lihtsalt TEISTSUGUSED. Ja see ei mahu haridusmaastikule, kus on edukultus, konkureerimine. Sellised alg- ja põhikoolid on saatanast. Gümnaasiumitest rääkimata. Nad ainult kulutavad riigi niigi nappe ressursse - "ilma midagi vastu andmata".

nukralt,
Maido

Loe lisaks:
Koolide sulgemisest ja haridusministeeriumi rollist
Harjumaa õpetajad umbusaldavad minister Aaviksood.
Gümnaasiumidereform ehk kuidas koolide kinni panemisega Eestis haridust parandati.

Tuesday, January 10, 2012

Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel? Ülo Vooglaiu kriitika reformile

Paljudele koolidele kadu kuulutav reform on alanud suure pauguga. Mitmed koolid on saanud teada, et järgmisel aastal neid enam ei eksisteeri või et nende ellujäämine on küsimärgi all. Samal ajal valmistuvad õpetajad streigiks, toimuvad üliõpilaste igahommikused kohtumised riigikogulastega, et juhtida tähelepanu peatselt riigikokku jõudva kõrgharidusreformi puudustele jne.

Eesti hariduselus toimuvad nii tormilised ja silmapaistvad arengud, et minister Aaviksoo on palutud esitama meie haridusreformist ettekande Maailma Haridusfoorumil. Kahjuks ei ole ministri ettekanne ministeeriumi kodulehel veel kättesaadav, aga on ilmunud pressiteade, milles öeldakse, et minister arendab e-õpet. Foorum toimub esmaspäevast kolmapäevani Inglismaal, kutsutud on 60 riigi haridusministrid, tegemist on ühe esinduslikuma kokkusaamisega sellel aastal. Ürituse rahastajaks on suurkorporatsioonid nagu Microsoft, HP, Intel jt. Foorumi arutelud on avalikkusele suletud, räägitakse tuleviku praktikatest, räägitakse haridusest riigi ja majanduse (!) tervise tähenduses... Loe pikemalt siit.
    
Täna saatis oma seisukoha meie käimasoleva gümnaasiumireformi küsimuses hariduslisti aastaid hariduselu ja ühiskonna uurimise küsimustes tegev, suure teadmis- ja kogemustepagasiga Ülo Vooglaid. Lisaks listile, on kiri saadetud haridusminister Jaak Aaviksoole ja nõunik Kalle Küttisele. Käesoleva blogi vahendusel on võimalik listis mitteosalevatel inimestel seda olulist arutelu jälgida ja omalt poolt kommenteerida.


GÜMNAASIUMIVÕRGU KORRASTAMINE

Ülo Vooglaid 

Aktiivne administreerimine ja "kooskõlastamiseks" nimetatud tegevus Eesti elu-olu segi paiskamiseks koolivõrgu muutmise kaudu võtab pöördeid juurde. Lubatud on, et esialgu räägitakse ja loodetakse kokku leppida, aga kui see ei peaks õnnestuma, siis on lubatud võtta tarvitusele muud abinõud, näiteks jätta tõrkujad rahast ilma...  Mehhanism on umbes samasugune, nagu see, millega omal ajal aeti rahvast kolhoosi. Vahe vaid selles, et siis tõsteti igasuguseid makse seni, kuni veel küüditamata jäänud talumehed ei jõudnud maksta ja oleksid kohtu alla läinud. Nii toimus toona "vabatahtlik" kollektiviseerimine.

Mõtlemisviis, mida kannab kujutlus, et keegi võib tänapäeva Eesti riigis
võtta endale õiguse olla sotsiaalses regulatsioonis vägivaldne, on kole .Pole tähtis, kas kõne all on gümnaasiumivõrgu "korrastamine" või midagi muud. Korrastajad on tõmmanud ennast õhku täis ja vist ei pane tähelegi, et elementaarsed sotsiaal-majanduslikud ja kõlbelised seosed on kas puhta sassis või sootuks käsitamata-arvestamata.

Paistab, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike arvates
  • on haridus see, mida koolist antakse...;
  • on õppe  kvaliteedi määravaks teguriks õpilaste arv;
  • koolivõrku võib oma suva järgi muuta nii ja naa, sest selle tegevusega kaasnevate tagajärgede eest ei pea mitte keegi mitte kunagi kuskil vastutama;
  • omavalitsusel ja kooli hoolekogul on õigus pealt vaadata ja ametnike arvamusi heaks kiita... ; kõik muu on virisemine või vastutöötamine;
  • koolivõrk ei ole tervik ja ükshaaval on võimalik korrastada õpet mistahes õppekontsentris;
  • mistahes koole võib liita ja lahutada, ümber tõsta või kinni panna olenemata nende inimeste tahtest, kellele on kool eluliselt oluline edasi elamise ja olemise eeldus.
  • sündivuse vähenemine on fataalne paratamatus, mitte juhtkonna harimatuse, ahnuse ja hoolimatuse, tagajärg;
  • koolivõrk ja regionaalpoliitika on kaks täiesti iseasja, mida ei pea käsitama vastastikuses sõltuvuses.

Juhtunud on, et ehkki Eestis on mitu nn katusorganisatsiooni regionaalseks asjaajamiseks ja haldusalast õpet võimaldatakse ka mitmes ülikoolis, pole haldusalast teadmist kuigi palju. Haldusreformi teoreetilised ja metodoloogilised alused on kas juba väga salastatud või ikka veel tegelikult loomata.
 
Raske uskuda, et Mäeltsemees, Raagma jt asjatundjateks peetavad isikud ei näe maal kujunenud dramaatilist olukorda, ei saa aru selle olukorra kujunemise ning püsimise põhjustest ning ei oska ette kujutada, mis Eestist saab, kui valdav osa territooriumist muutub elamiskõlbmatuks.

Ometi peame avalikult küsima: " Milliste erakondade programm seda ette nägi?"

Me ei saa siin rahuldava süsteemsusega käsitada kõiki demograafilise katastroofi ja emigratsiooni põhjuseid.
Nagu ikka, moodustavad otsesed ja kaudsed tegurid sündroomi, milles on kõige tähtsam, et ühtki komponenti ei peetaks vähetähtsaks.
Tundmata ja avalikustamata põhjuseid, ei ole veel mingeid eeldusi rahuldava olukorra saavutamiseks.

Ometi eristub kesksele kohale VÄÄRAL ALUSEL OLEV MAKSUSÜSTEEM, milles ei võeta arvesse infrastruktuuri ja sellest tingitud lisakulusid. Seetõttu on nn suurtes keskustes tootmine tunduvalt odavam ja nn perifeeriast kolib tootmine võimalikult suurtesse linnadesse. Selle tagajärjeks on, et maal enam  tööd ei ole ning rahvas on sunnitud pagema. Mida veel iibest rääkida!
 
Paraku ei pea Valitsus vajalikuks lähtuda inimeste elu- ja elukorraldusega kaasnevatest vajadustrest. Kokkuost on riiklikult korraldamata ja jällegi on väikeettevõtlus peaaegu ära nullitud. Selle asemel, et selgitada, millises erakonnas osavamalt sulitempe tehakse, oleks vaja koondada kogu haritlaskond mõtlema, kuidas Eesti allakäik peatada ja igaliiki kriiside kiuste siiski ellu jääda, elu Eestis taaskord käima saada.

Ajaloost on vaja õppida!
 
Hiljuti väideti, et haridussüsteemi "kõige olulisem lüli" on põhikool. Sellest räägiti nii pikalt ja palju, et väikestele lastele hubased kodulähedased algkoolid pandi kinni.  Neist on veel vaid mälestus. Seejärel likvideeriti hulk nn kutsekoole. Nüüd on järg gümnaasiumide käes.
 
Õppe kvaliteet ei sõltu õpilaste arvust vaid inimestest ja sellest süsteemist, millesse on inimesed pandud tegutsema. Aastaid andis toonase Haridusministeeriumi üle naermiseks põhjust nn riikliku järelevalve teenistus. Selle asemel, et suunata isikud, kellele see töö käis üle jõu, mõnele kergemale ametikohale, likvideeris HTM üldse riikliku järelevalve (asendas välishindamise nn sisehindamisega). Nüüd räägivad need inimesed "õppe kvaliteedist", mis pidavat olema kõige tähtsam  ja väidavad, et kuna mõningates koolides on õppe kvaliteet  madal, siis need koolid on vaja likvideerida...

Meil ei ole vähimatki kahtlust, et igas koolis on võimalik korraldada õpe väga hästi!
 
Koolid on vaja vabastada ennasttäis ametnike suva ja surve alt ning sõnaselgelt fikseerida, et ÕPE KOOLIS TOIMUB KOOLI ÕPPEKAVA KOHASELT.

Kui inimesel on ÕIGUS haridusele, siis kellelgi ei ole õigust käsitada seda õigust kohustusena käia seal, kus mõni ametnik heaks arvab. Iga õigust saab kodanik (vanusest, soost, rahvusest, tervislikust seisundist  jms sõltumata) kasutada, kui kellelgi on tegelikult (mitte mängult!) KOHUSTUS võimaldada seda-teist-kolmandat õigust kasutada. VASTASEL JUHUL MUUTUVAD ÕIGUSED FIKTIIVSEKS ja ühiskond võõrandub - muutub kodanikele vaenulikuks jõuks.

Õppeks vajaliku raha saaks kokku endale ise tööd sehkendavast bürokraatidearmeest 2/3 koondamise abil. On ka teisi võimalusi, ent kui pole jõudu bürokraatia otsustavaks vähendamiseks, siis ei ole võimalik teistest meetmetest abi saada.
 
----------------------
HTM kodulehel on gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused

NB! haridusreformist ega haridussüsteemist seal juttu ei ole.... Juttu ei ole ka koolivõrgust; on vaid gümnaasiumivõrgust.

Üldsusele on esitatud gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused esitatud kui projekt aruteluks. Seetõttu peaksimegi arutama.
 
Loosungist "Igast gümnaasiumist hea haridus!" selgub, et ikka veel kujutatakse ette, et kool (sh gümnaasium) annab hariduse... Paistab, et mõnel ametnikul ei õnnestu kuidagi aru saada, et ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi igal elemendil (igal institutsioonil, ka koolil) on ka haridusotstarve.
 
Ülejõukäivalt raskeks on osutunud ka tõsiasi, et haridus on kultuuri funktsioon (NB! objektiivne kaassõltuvus).

Kui HTM-s on haridus, haridussüsteem, haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemise eeldused, õppe korraldamise printsiibid, õppe ning õppe tulemuste hindamise alused tegelikult olemas (läbi mõeldud ja
mudelitena sõnastatud), siis oleks vaja need rahvale, mitte ainult vahetult haridusküsimustega tegelevatele inimestele, vaid ka kõigile omavalitsusjuhtidele ning lapsevanematele esitada.

Küsin: Kus oleks võimalik vaadata nn gümnaasiumivõrgu korrastamiseks maskeeritud haridusreformi teoreetilisi , metodoloogilisi ja metoodilisi lähtekohti?

HTM ametnike meelest 
on eesmärke kaks:
  • Kõigile gümnaasiumilõpetajatele luuakse võrdne lävepakk tasuta kõrghariduse omandamiseks.
  • Kõigis piirkondades on õpilastele võrdselt tagatud õppe kõrge kvaliteet ja valikuvõimalused ning üle riigi koolivõrgu efektiivne korraldus.
Eesmärk on see, mille saavutamiseks subjekt rakendab tahte.
 
Kui
Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikel on eesmärgiks luua gümnaasiumilõpetajatele võrdne lävepakk... kõrghariduse omandamiseks (loe: ülikooli pääsemiseks), siis tekib kõigepealt küsimus, kus peaks kujunema gümnasistide valmisolek
  • elamiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana, vastutustundliku kodanikuna osalemiseks ühiskonna- ja kultuurielus ;
  • oma kodu ja perekonna rajamiseks ja hoidmiseks;
  • kodu ja kodumaa, looduse, Looja, kultuuri ja kõigi kultuuriväärtuste hoidmiseks ning kaitsmiseks;
  • oma ja teiste tervise ning tervisliku elukeskkonna loomiseks ja hoidmiseks;
  • tööks, loominguks, tunnetuseks ning teisteks produktiivseteks tegevusteks;
  • enesetäiendamiseks igal eluhetkel, igas tegevuses, elupõevade lõpuni...
Võibolla arvavad "gümnaasiumivõrgu korrastajad", et seda kõike, mis jääb väljapoole "kõrghariduse omandamiseks" vajalikke lävepakke, polegi gümnaasiumis vaja? Võibolla nad mõtlevad, et inimesed kujunevad teotahtelisteks kodanikeks, isiksusteks, kes subjektidena suudavad ja tahavad teenida oma rahvast? Võibolla nad ei ole kuulnud-näinud ega kujuta ette, mida "toodab" 60-datel aastatel NSV Liidus rajatud ja üldjoontes Eestis ikka veel kasutuses olev reproduktiivse dominandiga õppesüsteem?
Võibolla nad ei saa aru, kuidas (mille toimel) inimene võib kujuneda manipuleerimise objektiks, mitte iseseisvalt oma peaga mõtlevaks otsustusvõimeliseks subjektiks, vaid juhmivõitu käsutäitjaks, odavaks tööjõuks kellelegi mingis teenindus- või alltöövõtusautuses. Räägitakse, et minister Aaviksoole anti EL haridusministrite nõupidamisel
"juhised" just sellise kursi võtmiseks.

Mida tähendab sõna "lävepakk"?
  • Miks peaks inimesel olema õppesse võtmisel ees mingid "pakud"...? Iga õppekontsentri lõpetamisel oleks vaja sooritada vastavad lõpu- või küpsuseksamid.
  • Kes ehitab "lävepakke"?
 
Mille alusel on võimalik teha järeldusi õppe kvaliteedi kohta?
  • Milliste kriteeriumite alusel saaks hinnata õppeprotsessi (õppeprotsessi kvaliteeti)?
  • Milliste kriteeriumite alusel saaks hinnata õppe tulemust (õppe tulemuse kvaliteeti)?
 
See osa gümnaasiumiprojektist, mille pealkirjaks on "Põhimõtted", on veel täiesti toores. Autorid peaksid ennekõike täpsustama, mis see sõna tähendab ja siis alustama uuesti otsast peale.

Kindlasti on vaja koos põhimõtetega enam-vähem paralleelselt läbi mõelda, kirja panna ning avalikustada tegevuse, tegijate, tulemuste-tagajärgede hindamise alused (kriteeriumite süsteem). Küllap puhub siis klaarimaks, ütleksid vennad Tuulikud...



 

-----------------------
Teie vaeva vähendamiseks jätan need "põhimõteteks" esitatud kuus seisukohta siia vaadata.


1. Eesti koolisüsteemi aluseks on kodulähedane hea ja turvaline põhikool, kus tagatakse igaühe terviklik areng, luuakse eeldused oma võimete ja huvide hindamiseks ning edasise õpitee asjatundlikuks valikuks.


2. Eestis peavad olema ainult tugevad gümnaasiumid. See tähendab, et gümnaasiumides on:
 
- õpilastel võimalus leida endale edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond, võimalus valida mitme omavahel selgelt eristuva õppesuuna ja erinevate valikainete vahel;
- kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas;
kaasaegne õpikeskkond, milleks riik taotleb Euroopa Liidu tõukefondidest järgmise programmiperioodi (2014-2020) vahendeid.

3. Nende tingimuste täitmiseks peab gümnaasiumiastmes olema vähemalt 3 paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas) on otstarbekas vähemalt 5 paralleeli ehk arvestuslikult 540 õpilasega gümnaasiumid, sest see annab rohkem valikuvõimalusi ja suuremat ökonoomsust koolipidajale.


4. Piirkondlikest eripäradest tingituna võib lahendustes olla erinevusi, aga mitte õppekvaliteedi arvelt.


5. Riik teeb omavalitsustega koostööd tugevate gümnaasiumide loomisel, pakkudes analüüse, andmestikku ja puhaste gümnaasiumide loomist toetavat rahastamismudelit. Otsustusõigus jääb omavalitsustele. Üleriigilise gümnaasiumivõrgu puhul lähtutakse maakondlikest koolivõrguaruteludest.


6. Keskharidusasutuste – gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste võrku kujundatakse ühtsete põhimõtete järgi ning soodustatakse nendevahelist tihedat koostööd. 


NB! Loe lisaks Maido Mändmetsa (Varstu Keskkool) kirja ja Alli Lunteri (Viljandi Maagümnaasium) artiklit Viljandi koolireformist. Need kaks lugu on sobivad Vooglaiu kriitika ilmestamiseks ja tõestusmaterjaliks elust enesest.  

Lisan ka viite artiklini Reformiga muutub gümnaasium kõrgkooli ettevalmistuseks, kus on samuti maakoolide inimestega intervjuusid tehtud. Juhin eraldi tähelepanu artiklis avaldatud Eesti Koostöökogu projektijuhi seisukohtadele.  

Eesti koostöökoja projektijuht Lelo Liive näeb aga praeguse gümnaasiumide arvukuse taga hoopis hariduse kvaliteedi ebaühtlaseks muutumist. Liive hinnangul on hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi ees barjäärina liiga madal lävend gümnaasiumi õppima asumisel, mis suurendab väljakukkumist. „Gümnaasiumide liiga suur arvuga ei jätku kõigile gümnaasiumi tasemele vastavaid õppijaid ja õpetajaid, koolidevaheline konkurents on väga tugev, samuti koolide ressursi ja kvaliteedi erinevused,” leidis ta. „Vähevõimekate ja madala õpimotivatsiooniga gümnaasiumiõpilaste rohkus on omakorda tingitud probleemidest alushariduses ja põhikoolis, ebapiisavast kutsenõustamisest ning kultuurilistest eelhoiakutest kutsehariduse suhtes.”
 

Liive sõnul peaks olukorra parandamiseks muutma praegused Eesti haridussüsteemi osad ja seda toetavad struktuurid ühtselt toimivaks süsteemiks. „Kõige kiiremat lahendust vajavaks ülesandeks on arengut toetav hariduskorraldus, mille üheks meetmeks on haridusasutuste võrgu korrastamine, sealhulgas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine,” selgitas ta.  

Monday, January 09, 2012

Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade - Ilmar Kopso Kooliuuenduslasest

Olen viimasel ajal aina tihedamini ühenduses mitmete Eesti hariduselus aktiivsete inimestega. Teiste hulgas sain novembrikuus Tallinna Rahvusraamatukogus kokku pedagoogikaajaloolase Ilmar Kopsoga. Tegemist on aastaid meie hariduslugu jälginud ja erinevaid allikmaterjale koondanud mehega. Ilmar Kopso on olnud Eesti pedagoogikaajaloo uurimise üheks eestvedajatest. Tema sulest on ilmunud mitmeid huvitavaid artikleid, mida tasub aeg-ajalt uuesti üle lugeda.

Seoses ajakirja Haridus kadumisega käesoleva aasta jaanuarist, peaksime rohkem arutlema meie haridusajakirjanduse mineviku, oleviku ja tuleviku teemadel. Peaksime rääkima kirjasõna tähtsusest ja väärtusest hariduses. Võib-olla ei ole tänapäeva poliitikutele ja haridusametnikele enam nii ilmselge ja arusaadav, miks kvaliteetne ja ka riigipoolt rahastatud haridusajakirjandus eestlastele nii oluline on. Ehk oleme oma haridusajakirjandust võtnud liiga enesestmõistetavalt, täpselt nagu peame enesestmõistetavaks, et alamakstud õpetajad on hommikul õigeks ajaks koolimajas ja tunnid saavad alata? 

Ilmar Kopso kirjutas väga mõtlemapaneva järelehüüde, kui ajakiri Kooliuuenduslane 2000. aastal hingusele läks. Oma artiklis kirjeldab ta, kuidas meie haridusajakirjanduse elu alates esimese vabariigi aegadest tänaseni kestnud on.

Huvitav on see, et ajakirjad kadusid enamasti siis, kui kohapealset haridusdiskussiooni ei vajatud. Ajakirjad suleti, sest juhtnööre ja õpetusi saadi mujalt, kohapealne arutelu oli tähtsuseta või pigem taunitav. Rahahädas on meie haridusväljaannete tegijad sipelnud läbi aegade, ometi näib, et tänane päev on ajaloolises plaanis üks kõige nukramaid.

Ajakiri "Haridus" vindus aastaid pankroti äärel, jäädes järjest õhemaks ja harvemaks, kuni hääbuski lõpuks. Tegemist on märgilise tähendusega sündmusega Eesti ajaloos. Kuigi teaduspõhisest majandusest räägitakse pea igapäevaselt, siis tegudest paistab, et haridust meil Eestis enam ei vajata. Olen seda nimetanud ka vaikivaks ajastuks Eesti hariduses või ka saladuse režiimi tulekuks.
 
Kavatsen haridusajaloo väljavõtteid ja tagasivaatavaid kirjutisi oma blogis edaspidigi avaldada, seda muuhulgas tänu Ilmar Kopso abile. Kõik kommentaarid, viited ja kaastööd on teretulnud. Eriliselt vajan pildimaterjali, millega tekste ilmestada.  


Ilmar Kopso
KOOLIUUENDUSLASE VIIMASE NUMBRI PUHUL

Paar aastat tagasi küsiti murelikult, kas ajakiri Haridus jääb. Küsiti ka siinkirjutaja käest. Minevikuvaate toel tuli vastus: "Eesti pedagoogilise ajakirja(nduse) traditsioon sai alguse aastal 1917, mil Peeter Põld hakkas toimetama ajakirja Kasvatus ja Haridus. See traditsioon on katkenud kahel juhul - aastail 1918 ja 1941-1944 Saksa okupatsiooni tõttu. Kui nüüd tuleb kolmas katkestus, peab küsima, mis okupatsiooni aeg see on." (Haridus, 1998, nr 4.) Näib nii, et seekord tuleb sõna võtta Kooliuuenduslase viimases numbris. Mureküsimus taas hingel.
Lausa tühjus ei hakka meie pedagoogilise ajakirjanduse põllul valitsema ka seejärel, kui Kooliuuenduslane kaob. Jääb Õpetajate Leht. Jääb ajakiri Haridus. Viimane küll poolemahulisena: kuus korda aastas ilmuvana. Vahest suudab püsima jääda ka ühenduse "Omanäoline Kool" üllitis Kooruke ja Iva. 1997. aastal asus ta teele, seejärel suikus, viimasel ajal annab endast taas elumärke.

1930. aastate lõpul suudeti õpetajaskonna tarbeks üllitada üht ajalehte ja kolme ajakirja . 1930. aasta septembris hakkas ilmuma Õpetajate Leht, selle lisana 1933. aasta detsembrist bülletään Kooliuuenduslane. 1919 sündis ajakiri Kasvatus, tema kõrvale tuli 1935. aastal Haridusministeeriumi ajakiri Eesti Kool - mõlemad jõudsid lugeja kätte 10 korda aastas.

Eespoolsed pilguheidud minevikku ja tänapäeva tabavad üht ja sedasama arvukombinatsiooni: 1 (ajaleht) + 3 (ajakirja). Ent kui 1930-ndate lõpul oli meil kolm elujõus pedagoogilist ajakirja, siis nüüdishetkel on pilt nukram: Hariduse saavad lugejad pooles mahus, Kooruke ja Iva alustab otsides oma teed, Kooliuuenduslane lõpetab ilmumise.

Milles asi? Kas pedagoogilise ajakirjanduse potentsiaalne lugejaskond õpetajad - on 1930. aastate lõpuga võrreldes hoopis kokku kuivanud? 1930. aastate lõpul oli Eesti üldhariduskoolides pisut enam kui 6000 õpetajat. Valdavosa neist olid algkooliõpetajad. (Eesti Õpetajate Liitki oli tollal peamiselt algkooliõpetajate ühendus.) Nüüd on üldhariduskoolide õpetajaid üle kolme korra rohkem . Eriti palju on kasvanud vanemate klasside õpetajate arv. Juurde on tulnud haridusalaste käsitluste lugeja- ja kirjutajarühm, kes toonases Eesti Vabariigis oli alles aimumas - arvukas pedagoogikateadlaskond. Suurenenud on ka lasteaednike pere. Niisiis on nüüdne pedagoogiline haritlaskond suurem ja ka diferentseeritum, st oma teabehuvide poolest mitmepalgelisem kui 1930. aastate lõpul.

Lugejas- ja kirjutajaskonna poolest peaks pedagoogilise ajakirjanduse kandepind olema nüüd tunduvalt laiem ning kindlam kui toonase Eesti Vabariigi lõpuaastail.

Võib-olla pakub tänapäeva hariduselu toonasest vähem uut teavet ning alust mõttevahetuseks ja analüütiliseks aruteluks? Me elame keset muutuste- ja küsimusterikast nüüdismaailma. Kümmekond aastat tagasi punavõimurite küüsist lahtirabelnud Eesti on omakorda ses maailmas üks kiiremini muutuvaid riike.

Väites , et tänases Eestis on väiksem vajadus pedagoogilise ajakirjanduse järele kui 1930. aastate lõpul, tunnistame meie nüüdishariduselu tardunud stagnatsiooniks.

On olnud kuulda selgitust, et nüüd on teised mõjukad infokanalid, Internet eelkõige, mistõttu pedagoogilise trükiajakirjanduse tähtsus on vähenenud. Kummati on Interneti mõju olnud lühiaegsem kui see seis, mille pärast me (siin) muretseme. Ja mispärast peaksid nood muud kanalid just pedagoogilise trükiajakirjanduse vajadusmäära ja mõjuala karmilt vähendama?

Vihjatakse, et Kooliuuenduslane kaob inimlikel põhjusil: inimesed, ka Kooliuuenduslase toimetaja, lihtsalt väsivad. Muidugi väsivad. Heidelnud üle kümne aasta Pedagoogika (Arhiiv)muuseumi tuleviku pärast, tunneb ka siinkirjutaja aina sagedamini väsimust - ametnike sõnamurdlikkusele ja süüdimatusele komistades tülpimustki. Kuid sellest ei tohi sõltuda institutsioonilise kultuurinähte olemasolu. Vahetusid toonaseski Eesti Vabariigis juhid, juhatajad ning ka peatoimetajad. Asemele tuli uus, suund säilis, kord vettelastud laevuke liikus edasi.

Tegelikult olevat asi rahapuuduses. Raamatupidajalikul vaatenurgal püsides võib tõesti paista, et raha on vähe ja seepärast ei saa me endale lubada seda, teist ja kolmandat - näiteks Kooliuuenduslast. Raamatupidajalikku vaatenurka on alati vaja, kuid ta pole universaalne. Finantsisti pilk ei seleta , kuidas sai Vabadussõjast kurnatud Eesti riigis ilmuda ajakiri Kasvatus, mille 1920. aasta maht mitmeid kordi ületab ajakirja Haridus nüüdse aastamahu. Ka 1930. aastate lõpu pedagoogilise ajakirjanduse seis ei olnud puhtalt rahakoti paksuse näitaja. Lehitsegem näiteks Pedagoogika Arhiivmuuseumi fondis leiduvat Haridusministeeriumi 1939/40. aasta eelarvet. See kubiseb parandustest: eelarvesse planeeritu asemele on kirjutatud väiksem summa. Raha nappis, lugeda osati seda ehk pareminigi kui tänasel päeval. Ent pedagoogiline trükiajakirjandus oli praegusest paremal järjel.

"Ajad on muutunud," öeldakse nüüd, kui tahetakse kõrvale põigelda tänapäeva võrdlemisest toonase Eesti Vabariigiga. Seejärel vaadatakse lääne poole , viimasel ajalleitakse malle kaugelt idastki , näiteks Honkongist. "Ajad on muutunud," öeldi siin Eestis ka 1940. aastal.

Esimest korda tegi Kooliuuenduslasele lõpu Nõukogude okupatsioon 1940. aastal. Nõukogude Liidus oli kõik riiklik, nii tootmine kui ka vaimuelu – haridussüsteem ning ajakirjanduski. Eratsoon kahanes koduelu pinnale. Sealgi tuli karta (võõr)riigi sissetungi: äkki tullakse ja viiakse ära või vähemasti kuulatakse pealt. Uus võim ei talunud dialoogi, eri vaatenurkade võimaluses nägi ta ainuõigeks tunnistatud tõe õõnestamise katset. Eesti koolielu kui riigivõimu toimesfäär vajas Moskva silmis maksimaalselt üht ajakirja ja -lehte. Õpetajate Lehest sai Nõukogude Õpetaja ning ajakirjast Kasvatus Nõukogude Kool. Eesti Vabariigilt jäi võõrvõimu voli alla veel kaks pedagoogilist ajakirja: Eesti Kool ja Kooliuuenduslane. Need kui monopoli kõigutavad hälbed tuli likvideerida. Seda võõrriik kõhklemata tegigi.

1990. aastal toimus 1933. aastal teed alustanud Kooliuuendusiase uuestisünd. Seekord Johannes Käisi Seltsi üllitisena - 1920.-30. aastate kooliuuendusliku mõtte meenutuseks ja kaasaegse õpetajaskonna loomeotsingute toetuseks. Väljaande toimetamise töö võttis enda õlule Kalju Leht.

See oli ajalooline samm ajaloolisel ajal. Alles eelmisel aastal oli ajakirjast Nõukogude Kool saanud Haridus, Nõukogude Õpetajast Õpetajate Leht. Kuid okupatsiooniajakombe kajas olid nad mõlemad riigi(asutuste) väljaanded. Kooliuuenduslane sündis kunagise, tollal usuti, et ka taassündiva Eesti Vabariigi kohaselt: omaalgatuse jõul, eraühingu pinnal ning pedagoogilises ajakirjanduseski eripalgelisust ja omaalgatust austava riigi abistava käe lootuses.

Kuid tollasel üleminekuajal polnud meil veel riiki, kus saanuks riigieelarvesse plaanida finantstoetust Johannes Käisi Seltsi/e Kooliuuendusiase väljaandmise tarbeks. Nii pidi ajakiri pugema mõne riigiasutuse hõlma alla, et riigirahast osa saada. Tiitelleht nimetas Kooliuuenduslast küll Johannes Käisi Seltsi väljaandeks, tegelikult oli ta VÕTi asemele tekkinud õpetajate koolituskeskuste (Eesti Hariduse Arenduskeskuse, Haridustöötajate Koolituskeskuse jne jne) üllitis. Sisuldasa oli ta muidugi oma toimetaja Kalju Lehe nägu.

Küsimus, kes kirjastab, ei pruugi alati peamine või tähtiski olla. Näiteks isetasuva ja veel tulugi toova (kõmu)lehe puhul. Küll muutub see küsimus eluliselt tähtsaks siis, kui tegu on väljaandega, mille müügitulud ei kata kirjastamis- ja trükikulusid – kui seda väljaannet on vaja doteerida. Sel juhul teravdub probleem, kust see Iisaraha tuleb. Üsna pea selgus, et Kooliuuendusiase üllitamine ja selle rahastamine on libisenud nonde koolituskeskuste siseprobleemiks. Haridusministeerium vaatas asja kõrvalt.

Alates 1995. aastast ilmunud Kooliuuenduslase 14. numbrist on väljaandjana esinenud kirjastus Koolibri, algul riigiasutuse kõrval, 18. numbrist saadik üksipäini. Tänu Koolibrile paranes Kooliuuenduslase trükitehniline ilme, ilmumisrütm lähenes kvartaliväljaande omale . Ajakiri näis sammuvat edenemisteel.

Toonase Eesti Vabariigi aegne pedagoogiline ajakirjandus juurdus ja elas Eesti õpetajaühingute liidu - Õpetajate Liidu - ja Haridusministeeriumi mõjuväljas. Enamasti oli kahe suure koostöö tihe ja tõhus , kuid vahel katkendlikum, mõnikord olid nad riius. Kui üks suur - Haridusministeerium - turritas (andis näiteks ajakirja Kasvatus üllitamiseks vähe raha või jättis üldse andmata), siis teine suur - Õpetajate Liit ohkas ja kirus, kuid hoidis, hambad ristis, oma häälekandja elus. Sest häälekandjast ilmajäämine tähendanuks häälekadu.

Kooliuuenduslane sündis vaese üksikema rüpes. Sadakonna liikmega Johannes Käisi Selts ei suutnud ja ei jaksa nüüdki) oma last ülal pidada. Haridusministeerium andis algul naeratades hambaraha, siis eemaldus. Koolibrisse kostile saanud Kooliuuenduslane oli Haridusministeeriumile juba hoopis kauge - võõras asi, kaelast ära.

Miks siis Kooliuuenduslane hääbub? Võime tegurid ja mõjurid taas üksipulgi üle vaadata, kuid kindla vastuse alust ei leia. Üks üleminekuaja lugu. Öelgemgi siis nii: Kooliuuenduslane (taas)sündis üleminekuajal ja ka hääbus üleminekuajal.

(Kooliuuenduslane 2000 3/ 4)