Thursday, January 19, 2012

Intervjuu Virumaa Teatajale, küsijaks Elina Allas

Nimi Evelin Tamm jäi paljudele kõrvu eelmisel aastal, kui algatasid aktsiooni "Õpetajale vääriline palk". Paljud ehk ei teagi, et oled pärit hoopis Altjalt ja elad Rootsis. Kuidas viis Sinu tee ühest armsast rannakülast Läänemere teisele kaldale?

Altjalt kolisin esmalt Tallinna, sest mingeid muid võimalusi tol ajal nagu ette ei kujutanudki. Kogu minu põlvkond kolis linna, see oli kõikidele täiesti loomulik samm. Mingil hetkel sattusin juhuse läbi Rootsimaale Järnasse intuitiivpedagoogika kursusele. Järna, sarnaselt Altjale, asub mere ääres ja metsade vahel, Stockholmist vaevalt 50 kilomeetri kaugusel, erinevuseks on tohutult kirju rahvusvaheline kultuuri- ja ühiskonnaelu. Pendeldasin koos kaasõppijatega neli korda aastas Eesti ja Rootsi vahet, õppisin maailma hoopis teise nurga alt vaatama. Unistasin kodus aeg-ajalt kõva häälega Järnasse ajutiselt elama kolimisest, et rohkem süveneda ökokogukonna (Järna on Eesti mõistes nagu kohaliku omavalitsuse üksus) erinevatesse praktikatesse. Kodused esmalt naersid ainult selle mõtte peale, aga Järna oma imekena looduse ja südamlike inimestega võlus neid kohe esimesel külastamisel. Nii sündiski otsus Rootsi kolimisest, justkui üleöö.

Meile ei olnud välismaale elama asumine nii tohutu suur samm, mingit sundi ega hädavajadust selleks ei olnud. Tahtsime ennekõike kogeda Skandinaavia kultuuri ja õppida tundma uusi inimesi, saada aru, kuidas toimib arenenud ühiskond tegelikkuses. Esmalt oli tunne, nagu oleks Tartusse õppima kolinud. Otsisin elamise, pakkisin asjad kokku ja siis uuesti lahti.  Hiljem selgus, et lihtne kohavahetus oli illusioon. Selgus, et Eesti ja Rootsi vahemaa on palju suurem, kui Läänemere ületamisel tundub. Kohanemiseks kulus aega ja see nõudis väga palju tahet ning õppimist. Tänaseks oleme oma koha siinses kogukonnas juba leidnud, keel on selgeks saanud ja uus suhtlusvõrgustik kujunenud. 

Kust tekkis mõte algatada õpetajale väärilise palga aktsioon?

Facebooki kogukonna loomine oli kaasaegse sotsiaalse meedia võimalusi kasutav välkaktsioon, mille ettevalmistamiseks kulus kümme aastat õppimist, reisimist ja töötamist. Ilmselt võib enamik minu õpetajatest (alguses käisin Võsu Põhikoolis, hiljem Haljala Keskkoolis) kinnitada, et midagi niisugust oli aimata juba kooliajal. Kui kogu klass õpetajate selja taga mingi ebaõigluse üle nurises, siis üsna sageli olin just mina see, kes löögi enda peale võttis ja teema avalikult tõstatas.  

Otsese tõuke andis Tiina Jõgeda artikkel augustikuises EE, kus ta mainis, et õpetaja palk on endiselt seesama, kui siis kui mina veel lasteaias töötasin. Suhtlesin paari õpetajaga interneti vahendusel (kellest üks oli Kalmer Kõrvemaa) ja vestluse käigus otsustasimegi, et teeme facebooki lehekülje.
 
Mis Sa arvad, millise tulemuse aktsioon saavutas?

Aktsiooni kaudu õnnestus meil õpetajate palgaprobleemidele tõmmata üleriikliku meedia tähelepanu, millele järgnes ka järjest suurenev avalikkuse sekkumine teemade käsitlemisse. Ka õpetajad ise tundsid siis järjest kasvava enesekindlusega, et tegelikult on neil õigus nuriseda ja protestida.

Hetkel on korraga käimas mitu haridusreformi. Muuta tahetakse kogu meie haridussüsteemi lasteaiast kuni ülikoolini. Enamasti on tehtud otsuste selgitused napid ja neil puudub vajalik tõendusmaterjal või siis ei ole see avalikkusele kättesaadav. Oluline on, et inimesed saaksid toimuvate muudatuste üle kogukonnasiseselt aru pidada ja omaksid täit informatsiooni sellest, mis riigis tervikuna toimub, millised on kavandatavad muutused enne, kui konkreetsed seadused ja määrused on kinnitatud.

Facebooki kogukonna kaudu tekkis huvilistevõrgustik, mille kaudu on meil võimalik üksteist toimuvaga kursis hoida. Lisaks on lehel pidevalt huvitavaid spontaanseid arutelusid. Minu arvates võiks just selliste aktsioonide abil kujuneda Eestist hooliv ja osalev kodanikuühiskond.     

Lisaksin, et see konkreetne aktsioon ei lõppe enne, kui õpetajate palk on Eesti keskmisega võrreldav. Kes veel liitunud ei ole, võite seda näiteks täna teha. 

Kutsusid õpetajaid ka meeleavaldusele? Kui hästi see õnnestus ja kas Eesti inimesed on valmis avalikult protestima?
Meeleavaldust ei algatanud tegelikult mina. Need olid lapsevanemad ja õpetajad facebooki lehel, kellele see teema väga tõsiselt hinge läks ja nad soovisid midagi ka reaalselt ära teha. Mõtlesin siis, et mis ikka, kui inimesed leiavad, et reaalne protestiaktsioon (lisaks virtuaalsele)  on vaja läbi teha, siis teeme. Natuke ikka kartsin ka, et mis juhtuma hakkab, sest see oli minu elu esimene meeleavaldus. Meeles oli pronksiöö, mis sai ju samuti alguse Tõnismäelt... Samas oli minul välja astumine palju lihtsam, paljud kartsid osaleda oma töö pärast, paljud häbenesid, et mis inimesed ütlevad. Eeltöö oli tehtud, sest hakkasin ajakirjanduse vahendusel lugema massimeeleavaldustes Euroopas ja maailmas alates märtsist. Eesti meeleavalduses ei olnud minu hinnangul midagi erakordset. Arvestades elanikkonna olukorda, on imestusväärne, kui rahulikult meie inimesed oma raskusi kannavad ja juhtidele alluvad.

Usun, et ennastohverdav leplikus on murdumas, sest aina enam hakkavad inimesed poliitikute kahekeelsusest aru saama. Oleme õppinud manipulatsioone ja demagoogiat läbi nägema. Üldriiklikku naiivsust ja rumalust on vähem.

Kui võrrelda meie meeleavaldusi teiste riikide meeleavaldustega, siis rahvaarvu proportsioone arvesse võttes, jäin tulemusega väga rahule. Saavutasime üleriigilise tähelepanu ja teema tõusis ühiskonna keskse valupunktina üles kaugelt enne Eesti Haridustöötajate Liidu oktoobris korraldatud meeleavaldust. Me olime selleks ajaks neile streigi ettevalmistamiseks omamoodi eeltöö ära teinud. Tänaseks saavad kõik Eesti inimesed aru (sh ka poliitikud), et õpetajate palk peab kiiremas korras tõusma. 

Millega praegu Rootsis tegeled? Kuidas leiba teenid?

Tegelen Rootsis ennekõike kirjutamisega. Sõnas on maagia, mille valdamiseks on vaja teha väga palju tööd. Kirjutan kolmes keeles, hetkel kõige enam siiski maailma kõige ilusamas keeles - eesti keeles. Luule on minu lemmikvorme. Samas saab iga päevaga aina selgemaks, et peaksin rohkem ka inglise ja rootsi keeles avaldama. Paljud teemad, millega tegelen puudutavad inimesi kogu maailmas. 

Lisaks eraklikule kodusele mõttetööle, laiendan oma tutvusringi, kohtun aktivistide, luulejate ja muusikutega üle maailma igapäevaselt. Paljud nendest leiavad ise tee minu juurde, mõnikord käin ka kodust väljas, talvel harvem. Kuna meie külas on kultuuriinimesi ja keskkonnaaktiviste nii erinevatest kultuuridest, siis on see minu jaoks vapustav võimalus õppida!

Lisaks osalen intuitiivpedagoogika kursuse korraldusmeeskonna töös, Järna Avatud Foorumi käivitamises, veidi ka ühes Läänemere keskkonnaprojektis ja Word Clean Up projektis. 

Tegemist on nii palju, et leivateenimiseks aega eriti üle ei jäägi. Enamus sellest, mida teen on tasuta. Mõtlen aeg-ajalt kodanikupalga teemadel, see annaks leiva lauale ja katuse peakohale. Kodanikupalk looks kõikidele inimestele võimaluse olla ühiskonnas aktiivsed, loomingulised ja tegeleda enesearenguga. Täna on enamikel meist osalemiseks vaid väga piiratud võimalused.  Samas vaadates statistikaameti uuringut vaesusest Eestis, siis ega ma kurta ei saa. Elan tegelikult väga hästi, sest mulle piisab sellest kui kõht on täis ja tuba soe. Mõnikord ostan mõne raamatu, see on peamine milleks mul raha lisaks elamisele kulub ja muidugi reisimine Eesti ja Rootsi vahet.

Tegeled päevad läbi vabatahtlikult haridusteemaga, kirjutad pikki arutlusi oma blogisse http://evelintamm.blogspot.com/. Miks on see teema Sulle südamelähedane?

Usun, et haridus, kasvatus- ja ühiskonnateemad laiemalt on väga paljudele inimestele olulised, aga aega kõiki raamatuid ja uurimusi iseendal läbi lugema hakata ei ole. Seetõttu olengi hakanud kirjutama sellest, mida mina lugenud, kogenud või mõelnud olen. Minu jaoks on tähtis, et andmises ja saamises valitseks harmoonia. Ülestähendamine, vahendamine ja mõtisklemine on minu viis anda, mida ise olen maailmalt saanud.

Alguse sai blogipidamine eelkõige minu enda vajadusest koondada materjale, mida ajakirjanduse vahendusel, kas siis tervikuna või kärbituna, avaldanud olin. Algselt mõtlesin, et tekib minu isiklik interaktiivne arengumapp, aga kui hakkasin kirjutama meie Rootsi kolimisest, siis tekkisid esimesed lugejad. Edaspidi avaldasin luulet. Tiiu Kuurme suvekoolis paar aastat tagasi kutsus Lembit Jakobson mind hariduslisti. Kirjutasin pea igapäevaselt,  et hoida ühendust Eesti haridusinimestega ja olla kursis sellega, mis Eestis toimub. Need kirjad kadusid esialgu kõik postkastisügavustesse. Selleks, et kirjutatut kuidagi arukamalt salvestada ja teistegagi jagada, oli blogi jällegi suurepärane võimalus.

Tänaseks on sellest asjaolude sunnil kujunemas interaktiivne hariduspoliitiline ja kasvatusteaduslik foorum. Olen aina enam avaldanud ka teiste inimeste kirjutamisi, et kõigutada staatilisust ja vannutatud vaikimist, mis meie hariduselus valitseb,  pakkuda omalt poolt võimalus avalike arutelude tekkeks.

Minu jaoks on alati olnud väga põnev mõelda näiteks sellest, milline on (võiks olla) kool tulevikus, millist kasvatust ja haridust vajame; kuidas toimuvad suured ühiskondlikud muutused ja murrangud üksikisiku tasandil. Inimene on imeline olend, kuid üsna sageli võib tähele panna, kuidas teaduse, poliitika või majanduse keeles muutume statistikaks või mehaanilisteks masinaosadeks, mida keegi kusagilt saab oma suva järele kamandada. Kuidas olla inimesena vaba ennastmäärav subjekt? Mida saaksime selleks ära teha? Mina usun, et igaüks meist võib muuta maailma paremaks. Alustada on vaja vaid sellest, et saada selgusele iseendas.
Ilmselt on blogi minu ajaveebis avaldatud ja jätkuv eneseotsing, milles ka teised saavad huvi korral kaasteeliseks olla.

Räägi sellest koolist, kus õpib Sinu tütar...... Kuidas erineb Rootsi kool Eesti koolist? Kumba eelistad?

Kristin õpib Solvikkoolis. Tegemist on täiesti teistmoodi kooliga, mille kirjeldamine on väga keeruline ülesanne. Kui kujutate ette ökomajadekompleksi metsas kaljude ja mere vahel, kus klassides enamasti puuduvad traditsioonilised pingiread, aga on trumme, kitarre, kriite, paberit, kangast, raamatuid, küünlaid, mõni pall ja jõulude paiku hulgaliselt teatrikostüüme. Õpetajad liiguvad lastega hoovialal, kostab naeru, muusikat ja lahtisest köögiaknast kerkib küpsevate saiakeste lõhnu. Palju on käelisi tegevusi ja loovaid aineid. Samas on ka keeleõpet (valida saab väga mitme keele vahel), reaalainete süvaõpet, vibulaskmist, kangakudumist ning sepatööd. Elu selle rõõmsas ja värvilises mitmekesisuses, koos mängu, suhtlemise ja õppimisega.  

Selles koolis ei tööta lapsed ennastunustavalt tuleviku paremat elu silme ees hoides, vaid nende elu on juba alanud. Iga hetk laste elus on tähtis ja väärtustatud, nad on võrdväärsed isksused oma vajaduste ja huvidega. Igaühele on ruumi, isegi kui oled erinev, oled oodatud.

Loomulikult toimuvad matemaatika tunnid, kus on vaja ülesandeid lahendada, aga klassis, kus õpib kakskümmend õpilast, võib korraga õpetada isegi kuni neli õpetajad. Tänu sellel saavad õpilased õppida omas taktis, vastavalt tasemetele moodustatakse alagrupid, toimub individuaalne töö. Rootsis on kolm korda põhikooli vältel vaja teha riiklikke eksameid,  eksamid on õpetajatele majakateks.

Solvikis ei panda hindeid, ei anta enamasti koduseid töid, seda kuni põhikooli lõpuni välja. Õpilased õpivad ise ennast hindama, koos vanemate ja õpetajatega oma arengu üle nõu pidama.  Olulisel kohal on koostöö- ja suhtlemisoskuste harjutamine.

Solvik on ka maailma mastaabis üks väga omanäoline kool, kuhu uudistajaid käib kõikidelt mandritelt. Seega ei saa seda niisama lihtsalt võrrelda ei Eesti ega Rootsi tavalise kooliga.

Loomulikult on ka Eestis koole, kus lapsed on õnnelikud, ometi näitavad rahvusvahelised ja ka kohalikud uuringud, et paljud lapsed meie koolides on õnnetud, stressis ja kurnatud. Kool on üks osa ühiskondlikust edukultusest, kus võitjaks on see, kellel surres on kõige enam asju.

Minu arvates on kasvamise juures üks kõige olulisemaid aspekte see, et inimene tunneb ennast turvaliselt ja hästi, alles siis saab isiksuse areng tegelikult alata ja igas inimeses peituv tohutu potentsiaal avalduda.

Kas ise oleksid nõus andma oma panuse Eesti haridussüsteemi ja hakkama koolis õpetajana tööle?


Olen mõned aastad Eestis töötanud Hea Alguse lasteaias õpetajana ja lühikest aega asendajana erivajadustega laste rühmas. Usun, et ka minu tänane nn kaugtööpanus on teatava mõjuga, aga mõtisklen salamahti uue haridusajakirja loomisest. Avameelset ja avara pilguga sisukat haridusajakirjandust on Eestis vaja tikutulega otsida. Samas on selle tähtsus meie oma kasvatusteaduste ja haridussüsteemi arengus määrava tähendusega. Nüüd, kui viimane riiklikult toetatud ajakiri „Haridus“ ilmumise sellest jaanuarist alates lõpetas, on justkui saabunud uus okupatsiooniaeg, sest ainult Saksa okupatsiooniaastatel oli Eestis haridusajakirjandus sellises nullseisus. Täpsemalt on meie haridusajakirjanduse arengutest kirjutanud pedagoogikaajaloolane Ilmar Kopso 2000. aastal „Kooliuunduslase“ järelhüüdes. Avaldasin tema artikli hiljuti oma blogis uuesti.

Juba aastaid olen unistanud, et kui Eestisse tagasi kolime, siis ehk õnnestub luua päris oma väike kool (midagi minu unistuse sarnast on täna Unipihal, õpetajateks Lembit ja Eha Jakobson). Ehk siis hakkangi jälle õpetajaks...    

Mis on Sinu tähelepaneku kohaselt praegu põletavaim probleem Eesti haridussüsteemis?


Meie haridussüsteemis on mõndagi, mis on väga hästi, aga paljut võib pidada probleemseks. Kõige valusamaks probleemiks on kõikidel tasanditel lokkav vägivald. Pean silmas vaimset või füüsilist ahistamist, mille tulemusena on inimesed hirmutatud, heitunud ja seega ka kaotanud oma iseseisvuse, julguse enda eest seista. Õpetajaid kiusatakse palga ja töötingimustega, lisaks lõputute ülalt alla pealesunnitud reformidega, mille ettevalmistamisel õpetajate häält sama hästi kui ei kuulata. Õpilased on allutatud riigieksamite heade tulemuste, efektiivsuse ja kiirelt kasvava majandusarengu teenistusse, nende endi huvid ja vajadused on sekundaarse tähendusega. Direktorid pelgavad vallajuhte ja ministeeriumiametnikke. Lapsevanemad on haridussüsteemis kaotanud igasuguse võimaluse oma laste arengu- ja olemistingimustes kaasa rääkimiseks ja jäetud abitult kõike seda kõrvalt vaatama.  

Siit järgneb tuhandeid küsimusi ja uurimisteemasid, nagu näiteks:
Kuidas anda koolidele suurem autonoomia nii, et õpetaja saaks jälle väärilise koha? Kuidas kaasata vanemaid kooliellu viisil, et sellest kasvab kasu kogu kooliperele? Kuidas anda lastele autonoomsust nii, et nad saaksid iseenda arengus olla juhi  ja vastutaja rollis?

Küsimused esitas: Elina Allas
Fotod: Maarja Urb ja  Alver Linnamägi

Intervjuu avaldati 18. jaanuari Virumaa Teatajas

No comments: