Friday, January 13, 2012

Kas Toomas H. Ilves toetab õpetajate streiki?

"Ehk on samuti aeg saada üle ametiühingute ja streikimise kartusest ning hakata organiseeruma, et kasvada ka tööturul 19. sajandi toorkapitalismist kaasaegsesse turumajandusse." Toomas Hendrik Ilves
 
Leidsin huvitava artikli 2003.aasta Eesti Ekspressist "Kui tööjõumüüja passib" (kahjuks linki sellele artiklile enam leida ei õnnestunud, lisan väljavõtteid sellest artiklist käesoleva postituse lõppu). Selles kirjutises kutsub meie tänane Eesti president töötajaid üles aktiivsusele, selgitades meile ametiühingute ja streikide tähendust turumajanduse tingimustes.

Ilves kirjutab: "Peaksime lõpuks aru saama, et streik EI OLE poliitiline akt, vaid osa turumajanduslikust iseregulatsioonist, kus kaks osapoolt vaidlevad, kohati võitlevad ja lõpuks kauplevad töö õiglase hinna üle.

Artiklis võrdleb Ilves kommunistlike ja kapitalistlike riikide ametiühinguliikumist, analüüsib arenguid Eestis ja kogu maailmas, tuues näiteid nii siit kui sealt poolt piiri. Artiklist võib saada aimu, et Eesti Vabariigi Presidendil on ulatuslikud teadmised ja väljakujundatud seisukohad kõiges, mis teemat puudutab. Vaadates ametiühingute seisu täna, siis võib väita, et selliseid asjatundlikke inimesi, keda ka rahvas tõesti tunneks ja kõrgelt hindaks, on meil napilt. 

Streik on nii raske kõlaga sõna, et paljud keelduvad seda isegi suhu võtmast, kardetakse repressioone ja riigivastaseks kuulutamist. Seega ka ei teata, kuidas seda korraldada, mida see tähendab, millised on kehtivad seadused.

Mulle meeldib Toomas Hendrik Ilvese selgitus streigist, kus ta ütleb lihtsalt ja selgelt kasutades tänapäeval populaarset ja kõigile mõistetavat majandussõnavara:
"...kui omanik pole valmis nõutud hinna eest tööjõudu ostma, siis tööjõud kas laseb hinna alla ehk siis vähendab oma palganõudmisi või loobub pakkumisest. Ehk streigib.

Selline on streik kõige kapitalistlikumas käsitluses. Pole mingit põhjust seda puhtalt turumajanduslikku protsessi politiseerida."


Viimasel ajal on hr Ilves palju tagasihoidlikum oma sümpaatia avaldamisega õpetajate, arstide, õdede ja transporditöötajate palgavõitlusele. Võib-olla on meie ametiühingute inimesed aga puhtalt teadmatusest jätnud ühiskondlikku arutellu palkade taseme ja emigreeruva tööjõu teemadel kaasamata ühe oma kõige olulisema liitlase ja nõuandja?

Lühikese aja jooksul on järjest toimunud korduvaid meeleavaldusi ja protestide laine, mis mõnikord on vallutanud kogu meediavälja. Küllap kuuldused all-linna rahulolematusest on kandunud ka vaiksesse ja rohelisse Kadrioru parki, aga presidendi osalemisest pole kippu ega kõppu. Kas ehk on hr Ilvese arvates täna tegemist liiga poliitilise võitlusega, millesse "neutraalsel" presidendiinstitutsioonil sekkuda ei sobi? Kas president Ilvese hinnangul võib õpetajate ja arstide rahuolematust pidada marksistlik-leninliku klassivõitluse jätkuks või kogunisti vahendiks välisriikide sisepoliitika mõjutamiseks ja mitte kapitalistliku ühiskonna normaalseks tasakaalustamise protsessiks (kui kasutada presidendi endi sõnu aastast 2003)? 

Mina arvan, et viimane aeg on hr Ilvesel julgelt oma kapslist välja astuda ja seisukohad selles küsimuses kuuldavaks teha. Tegemist ei ole üksikute ametigruppide rahuolematusega oma tööandjate suhtes, tegemist on üldriikliku demograafilise katastroofiga. Leian, et tänasel päeval toetab iga vastustundlik Eesti inimene õpetajate streigiplaane ja ametiühingu liikumise hoogustumist tervikuna, sest muutused peavad ju kusagilt alguse saama. Selge on see, et palgad Eestis tõusevad lähiaastatel märgatavalt, aga kas peame tõesti ootama, et suur osa meie tööealisest elanikkonnast enne Skandinaavia vananeva ja kalli tööjõuturu tasakaalustamiseks lahkub? Teist stsenaariumi, kus palgad jätkuvalt paigal tammuvad, enamik eestlasti arutluse alla võtta ei soovi, sest see tähendab ühtlasi ka massilist välistööliste sissetoomist.


Kui tööjõumüüja passib...

Toomas Hendrik Ilves (04.12.2003 Eesti Ekspress)


Streik on majandusliku iseregulatsiooni vahend, mis viib meid 19.sajandi toorkapitalismist kaasaegsesse turumajandusse, usub Toomas Hendrik Ilves.
/----/
Eestlane polevat streikija, vähemalt mitte viimase 12 aasta jooksul. Streike ei kasutatud ka vahendina riigi iseseisvuse taastamisel. Erinevalt näiteks Poolast, kus Solidaarsuse kaudu olid ametiühingud vabadusvõitluse veduriks. Eestlased kogenesid küll massiliselt lauluväljakule, aga mitte protestima vaid laulma.
Mida me häbeneme? Et streikimine pole ilus? Või on küsimus pigem eestlase väidetavas individualismis, mis ei lase inimestel midagi üheskoos teha? Arvan, et kurja juur asub meie lähiajaloos ehk siis sovjetiaegsete “ametiühingute” rollis parteitute kontrollmehhanismi ning nomenklatuursete isikute sooja kohana.
/-----/
Nõukogude ajaloo käsitlused on samal ajal devalveerinud ja ülepolitiseerinud ka streigi mõiste. Töölisliikumine ja streik pole sovjeetlikus käsitluses mitte vabatahtlik avaldus majandusliku surve avaldamiseks, vaid ikka küsimus võimu võtmisest.
/----/
Kaht tüüpi ametiühinguid eristabki politiseeritus. Demokraatlikud, läänelikud ametiühingud, kuigi paratamatult sotsiaaldemokraatlike vaadetega, seisavad oma liikmete huvide eest. Kommunistlikud ametiühingud käsitlevad end kui poliitilise surve vahendit ning streiki kui poliitilist relva.

Lisaks kommunistidele politiseerivad streikimist ka omanikud ehk “kapitalistid”. Kui omanik on võimule lähedal, nagu turumajanduslikus Läänes 19. ja 20. sajandil või 21. sajandil Eestis, või kui omanik on võim, nagu Nõukogude Liidus, siis ei saagi omanikule ebameeldivad ja tema tulusid vähendavaid aktsioone võtta teisiti kui poliitikat. Sel põhjusel ongi poliitiline võim saatnud nii ultrakapitalismis kui kommunismis sõjaväe streike laiali ajama.

Streiki on puhtpoliitilise ettevõtmisena meie mälusse söövitanud ka omaaegne Interrinne. Kui eestlane laulis, siis iseseisvuse vastane seltskond streikis. Ja see oli ju halb. Streikimine, nagu eestlane seda tunneb, pole mitte võitlus õiglase tasu eest, vaid protestiaktsioon kehtiva korra, see tähendab siis ka Eesti Asja vastu. Ja selline riigivastase tegevuse aspekt toidabki eestlase tagasihoidlikkust streikide suhtes.
/---/
Peaksime lõpuks aru saama, et streik EI OLE poliitiline akt, vaid osa turumajanduslikust iseregulatsioonist, kus kaks osapoolt vaidlevad, kohati võitlevad ja lõpuks kauplevad töö õiglase hinna üle. /---/

Mõistmaks ametiühingu ja omaniku turumajanduslikku suhet, kasutagem “tööandja” asemel sõna tööjõuostja ning “töövõtja” asemel tööjõumüüjat. Nagu kõigi muude kulutuste puhul, tahab omanik kokku hoida ja osta tööjõudu võimalikult odavalt. Tööjõumüüja ehk töötaja aga tahab oma “toodet” ehk tööd müüa võimalikult kallilt. Omanik proovib maksimeerida kasumit ja teeb seda kahel moel – müüb oma toodangut kallilt ja hoiab kulusid võimalikult madalal. Kui omanik läheb oma toodet müüma, siis küsib ta maksimumhinda. Kui hind ostjale ei sobi, siis kas loobutakse müügist või alandatakse hinda.

Täpselt samamoodi käitub tööjõumüüja ehk ametiühing: kui omanik pole valmis nõutud hinna eest tööjõudu ostma, siis tööjõud kas laseb hinna alla ehk siis vähendab oma palganõudmisi või loobub pakkumisest. Ehk streigib.

Selline on streik kõige kapitalistlikumas käsitluses. Pole mingit põhjust seda puhtalt turumajanduslikku protsessi politiseerida. Kommunistid nägid streikimises nii marksistlik-leninlikku klassivõitlust kui ka vahendit välisriikide sisepoliitika mõjutamiseks. Parempoolsetele oli streik riigikorra ja oma omanikest toetajate vastu suunatud tegevus. Sotsiaaldemokraadid Euroopas ja demokraadid USAs aga käsitlevad ametiühinguid ja streike kui turumajandusliku ühiskonna tasakaalumehhanismi. See muide aitabki seletada sotsiaaldemokraatide populaarsust turumajanduslikes riikides.

Üksi ei saa streikida. Reeglina see tööjõuostjat ei halva, omanik ostab tööjõudu kelleltki teiselt ja annab tööjõumüüjale kinga. Vaid juhul, kui ollakse organiseerunud ja valmis üheskoos tööjõudu mitte müüma, muutuvad palgaläbirääkimised traditsiooniliseks ostu-müügi tehinguks. See eeldab kollektiivlepingut ning ametiühingu olemasolu.

Maailma konkurentsivõimeliseimas riigis Soomes kuulub ametiühinguisse 85% töötajaist. Eestis on see number 13%. Eestlane sai laenuvõtmise hirmust üle ja Eesti majandus hakkas jõudsalt arenema. Ehk on samuti aeg saada üle ametiühingute ja streikimise kartusest ning hakata organiseeruma, et kasvada ka tööturul 19. sajandi toorkapitalismist kaasaegsesse turumajandusse.  

Loe lisaks:
Õpetajate streigist
Avalikõiguslikust meediast ja streigist
Haridustöötajate ametiühingu tegevusest Viljandimaal
Haridustöötajate Liit - kui passiivsus muutub normiks
Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks lasteaiaõpetajad peaksid ühinema
Kuidas keskmine palk Eestis tõuseb, aga õpetajate palgad on külmutatud aastateks.
Mida arvab Margit Timakov Õpetajate Liidust haridusministeeriumi kavast pealkirjaga "Õpetaja ametikoha ümberkujundamise lähtealused"? 
Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel?Ülo Vooglaiu kriitika haridusreformi aadressil

No comments: