Monday, January 09, 2012

Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade - Ilmar Kopso Kooliuuenduslasest

Olen viimasel ajal aina tihedamini ühenduses mitmete Eesti hariduselus aktiivsete inimestega. Teiste hulgas sain novembrikuus Tallinna Rahvusraamatukogus kokku pedagoogikaajaloolase Ilmar Kopsoga. Tegemist on aastaid meie hariduslugu jälginud ja erinevaid allikmaterjale koondanud mehega. Ilmar Kopso on olnud Eesti pedagoogikaajaloo uurimise üheks eestvedajatest. Tema sulest on ilmunud mitmeid huvitavaid artikleid, mida tasub aeg-ajalt uuesti üle lugeda.

Seoses ajakirja Haridus kadumisega käesoleva aasta jaanuarist, peaksime rohkem arutlema meie haridusajakirjanduse mineviku, oleviku ja tuleviku teemadel. Peaksime rääkima kirjasõna tähtsusest ja väärtusest hariduses. Võib-olla ei ole tänapäeva poliitikutele ja haridusametnikele enam nii ilmselge ja arusaadav, miks kvaliteetne ja ka riigipoolt rahastatud haridusajakirjandus eestlastele nii oluline on. Ehk oleme oma haridusajakirjandust võtnud liiga enesestmõistetavalt, täpselt nagu peame enesestmõistetavaks, et alamakstud õpetajad on hommikul õigeks ajaks koolimajas ja tunnid saavad alata? 

Ilmar Kopso kirjutas väga mõtlemapaneva järelehüüde, kui ajakiri Kooliuuenduslane 2000. aastal hingusele läks. Oma artiklis kirjeldab ta, kuidas meie haridusajakirjanduse elu alates esimese vabariigi aegadest tänaseni kestnud on.

Huvitav on see, et ajakirjad kadusid enamasti siis, kui kohapealset haridusdiskussiooni ei vajatud. Ajakirjad suleti, sest juhtnööre ja õpetusi saadi mujalt, kohapealne arutelu oli tähtsuseta või pigem taunitav. Rahahädas on meie haridusväljaannete tegijad sipelnud läbi aegade, ometi näib, et tänane päev on ajaloolises plaanis üks kõige nukramaid.

Ajakiri "Haridus" vindus aastaid pankroti äärel, jäädes järjest õhemaks ja harvemaks, kuni hääbuski lõpuks. Tegemist on märgilise tähendusega sündmusega Eesti ajaloos. Kuigi teaduspõhisest majandusest räägitakse pea igapäevaselt, siis tegudest paistab, et haridust meil Eestis enam ei vajata. Olen seda nimetanud ka vaikivaks ajastuks Eesti hariduses või ka saladuse režiimi tulekuks.
 
Kavatsen haridusajaloo väljavõtteid ja tagasivaatavaid kirjutisi oma blogis edaspidigi avaldada, seda muuhulgas tänu Ilmar Kopso abile. Kõik kommentaarid, viited ja kaastööd on teretulnud. Eriliselt vajan pildimaterjali, millega tekste ilmestada.  


Ilmar Kopso
KOOLIUUENDUSLASE VIIMASE NUMBRI PUHUL

Paar aastat tagasi küsiti murelikult, kas ajakiri Haridus jääb. Küsiti ka siinkirjutaja käest. Minevikuvaate toel tuli vastus: "Eesti pedagoogilise ajakirja(nduse) traditsioon sai alguse aastal 1917, mil Peeter Põld hakkas toimetama ajakirja Kasvatus ja Haridus. See traditsioon on katkenud kahel juhul - aastail 1918 ja 1941-1944 Saksa okupatsiooni tõttu. Kui nüüd tuleb kolmas katkestus, peab küsima, mis okupatsiooni aeg see on." (Haridus, 1998, nr 4.) Näib nii, et seekord tuleb sõna võtta Kooliuuenduslase viimases numbris. Mureküsimus taas hingel.
Lausa tühjus ei hakka meie pedagoogilise ajakirjanduse põllul valitsema ka seejärel, kui Kooliuuenduslane kaob. Jääb Õpetajate Leht. Jääb ajakiri Haridus. Viimane küll poolemahulisena: kuus korda aastas ilmuvana. Vahest suudab püsima jääda ka ühenduse "Omanäoline Kool" üllitis Kooruke ja Iva. 1997. aastal asus ta teele, seejärel suikus, viimasel ajal annab endast taas elumärke.

1930. aastate lõpul suudeti õpetajaskonna tarbeks üllitada üht ajalehte ja kolme ajakirja . 1930. aasta septembris hakkas ilmuma Õpetajate Leht, selle lisana 1933. aasta detsembrist bülletään Kooliuuenduslane. 1919 sündis ajakiri Kasvatus, tema kõrvale tuli 1935. aastal Haridusministeeriumi ajakiri Eesti Kool - mõlemad jõudsid lugeja kätte 10 korda aastas.

Eespoolsed pilguheidud minevikku ja tänapäeva tabavad üht ja sedasama arvukombinatsiooni: 1 (ajaleht) + 3 (ajakirja). Ent kui 1930-ndate lõpul oli meil kolm elujõus pedagoogilist ajakirja, siis nüüdishetkel on pilt nukram: Hariduse saavad lugejad pooles mahus, Kooruke ja Iva alustab otsides oma teed, Kooliuuenduslane lõpetab ilmumise.

Milles asi? Kas pedagoogilise ajakirjanduse potentsiaalne lugejaskond õpetajad - on 1930. aastate lõpuga võrreldes hoopis kokku kuivanud? 1930. aastate lõpul oli Eesti üldhariduskoolides pisut enam kui 6000 õpetajat. Valdavosa neist olid algkooliõpetajad. (Eesti Õpetajate Liitki oli tollal peamiselt algkooliõpetajate ühendus.) Nüüd on üldhariduskoolide õpetajaid üle kolme korra rohkem . Eriti palju on kasvanud vanemate klasside õpetajate arv. Juurde on tulnud haridusalaste käsitluste lugeja- ja kirjutajarühm, kes toonases Eesti Vabariigis oli alles aimumas - arvukas pedagoogikateadlaskond. Suurenenud on ka lasteaednike pere. Niisiis on nüüdne pedagoogiline haritlaskond suurem ja ka diferentseeritum, st oma teabehuvide poolest mitmepalgelisem kui 1930. aastate lõpul.

Lugejas- ja kirjutajaskonna poolest peaks pedagoogilise ajakirjanduse kandepind olema nüüd tunduvalt laiem ning kindlam kui toonase Eesti Vabariigi lõpuaastail.

Võib-olla pakub tänapäeva hariduselu toonasest vähem uut teavet ning alust mõttevahetuseks ja analüütiliseks aruteluks? Me elame keset muutuste- ja küsimusterikast nüüdismaailma. Kümmekond aastat tagasi punavõimurite küüsist lahtirabelnud Eesti on omakorda ses maailmas üks kiiremini muutuvaid riike.

Väites , et tänases Eestis on väiksem vajadus pedagoogilise ajakirjanduse järele kui 1930. aastate lõpul, tunnistame meie nüüdishariduselu tardunud stagnatsiooniks.

On olnud kuulda selgitust, et nüüd on teised mõjukad infokanalid, Internet eelkõige, mistõttu pedagoogilise trükiajakirjanduse tähtsus on vähenenud. Kummati on Interneti mõju olnud lühiaegsem kui see seis, mille pärast me (siin) muretseme. Ja mispärast peaksid nood muud kanalid just pedagoogilise trükiajakirjanduse vajadusmäära ja mõjuala karmilt vähendama?

Vihjatakse, et Kooliuuenduslane kaob inimlikel põhjusil: inimesed, ka Kooliuuenduslase toimetaja, lihtsalt väsivad. Muidugi väsivad. Heidelnud üle kümne aasta Pedagoogika (Arhiiv)muuseumi tuleviku pärast, tunneb ka siinkirjutaja aina sagedamini väsimust - ametnike sõnamurdlikkusele ja süüdimatusele komistades tülpimustki. Kuid sellest ei tohi sõltuda institutsioonilise kultuurinähte olemasolu. Vahetusid toonaseski Eesti Vabariigis juhid, juhatajad ning ka peatoimetajad. Asemele tuli uus, suund säilis, kord vettelastud laevuke liikus edasi.

Tegelikult olevat asi rahapuuduses. Raamatupidajalikul vaatenurgal püsides võib tõesti paista, et raha on vähe ja seepärast ei saa me endale lubada seda, teist ja kolmandat - näiteks Kooliuuenduslast. Raamatupidajalikku vaatenurka on alati vaja, kuid ta pole universaalne. Finantsisti pilk ei seleta , kuidas sai Vabadussõjast kurnatud Eesti riigis ilmuda ajakiri Kasvatus, mille 1920. aasta maht mitmeid kordi ületab ajakirja Haridus nüüdse aastamahu. Ka 1930. aastate lõpu pedagoogilise ajakirjanduse seis ei olnud puhtalt rahakoti paksuse näitaja. Lehitsegem näiteks Pedagoogika Arhiivmuuseumi fondis leiduvat Haridusministeeriumi 1939/40. aasta eelarvet. See kubiseb parandustest: eelarvesse planeeritu asemele on kirjutatud väiksem summa. Raha nappis, lugeda osati seda ehk pareminigi kui tänasel päeval. Ent pedagoogiline trükiajakirjandus oli praegusest paremal järjel.

"Ajad on muutunud," öeldakse nüüd, kui tahetakse kõrvale põigelda tänapäeva võrdlemisest toonase Eesti Vabariigiga. Seejärel vaadatakse lääne poole , viimasel ajalleitakse malle kaugelt idastki , näiteks Honkongist. "Ajad on muutunud," öeldi siin Eestis ka 1940. aastal.

Esimest korda tegi Kooliuuenduslasele lõpu Nõukogude okupatsioon 1940. aastal. Nõukogude Liidus oli kõik riiklik, nii tootmine kui ka vaimuelu – haridussüsteem ning ajakirjanduski. Eratsoon kahanes koduelu pinnale. Sealgi tuli karta (võõr)riigi sissetungi: äkki tullakse ja viiakse ära või vähemasti kuulatakse pealt. Uus võim ei talunud dialoogi, eri vaatenurkade võimaluses nägi ta ainuõigeks tunnistatud tõe õõnestamise katset. Eesti koolielu kui riigivõimu toimesfäär vajas Moskva silmis maksimaalselt üht ajakirja ja -lehte. Õpetajate Lehest sai Nõukogude Õpetaja ning ajakirjast Kasvatus Nõukogude Kool. Eesti Vabariigilt jäi võõrvõimu voli alla veel kaks pedagoogilist ajakirja: Eesti Kool ja Kooliuuenduslane. Need kui monopoli kõigutavad hälbed tuli likvideerida. Seda võõrriik kõhklemata tegigi.

1990. aastal toimus 1933. aastal teed alustanud Kooliuuendusiase uuestisünd. Seekord Johannes Käisi Seltsi üllitisena - 1920.-30. aastate kooliuuendusliku mõtte meenutuseks ja kaasaegse õpetajaskonna loomeotsingute toetuseks. Väljaande toimetamise töö võttis enda õlule Kalju Leht.

See oli ajalooline samm ajaloolisel ajal. Alles eelmisel aastal oli ajakirjast Nõukogude Kool saanud Haridus, Nõukogude Õpetajast Õpetajate Leht. Kuid okupatsiooniajakombe kajas olid nad mõlemad riigi(asutuste) väljaanded. Kooliuuenduslane sündis kunagise, tollal usuti, et ka taassündiva Eesti Vabariigi kohaselt: omaalgatuse jõul, eraühingu pinnal ning pedagoogilises ajakirjanduseski eripalgelisust ja omaalgatust austava riigi abistava käe lootuses.

Kuid tollasel üleminekuajal polnud meil veel riiki, kus saanuks riigieelarvesse plaanida finantstoetust Johannes Käisi Seltsi/e Kooliuuendusiase väljaandmise tarbeks. Nii pidi ajakiri pugema mõne riigiasutuse hõlma alla, et riigirahast osa saada. Tiitelleht nimetas Kooliuuenduslast küll Johannes Käisi Seltsi väljaandeks, tegelikult oli ta VÕTi asemele tekkinud õpetajate koolituskeskuste (Eesti Hariduse Arenduskeskuse, Haridustöötajate Koolituskeskuse jne jne) üllitis. Sisuldasa oli ta muidugi oma toimetaja Kalju Lehe nägu.

Küsimus, kes kirjastab, ei pruugi alati peamine või tähtiski olla. Näiteks isetasuva ja veel tulugi toova (kõmu)lehe puhul. Küll muutub see küsimus eluliselt tähtsaks siis, kui tegu on väljaandega, mille müügitulud ei kata kirjastamis- ja trükikulusid – kui seda väljaannet on vaja doteerida. Sel juhul teravdub probleem, kust see Iisaraha tuleb. Üsna pea selgus, et Kooliuuendusiase üllitamine ja selle rahastamine on libisenud nonde koolituskeskuste siseprobleemiks. Haridusministeerium vaatas asja kõrvalt.

Alates 1995. aastast ilmunud Kooliuuenduslase 14. numbrist on väljaandjana esinenud kirjastus Koolibri, algul riigiasutuse kõrval, 18. numbrist saadik üksipäini. Tänu Koolibrile paranes Kooliuuenduslase trükitehniline ilme, ilmumisrütm lähenes kvartaliväljaande omale . Ajakiri näis sammuvat edenemisteel.

Toonase Eesti Vabariigi aegne pedagoogiline ajakirjandus juurdus ja elas Eesti õpetajaühingute liidu - Õpetajate Liidu - ja Haridusministeeriumi mõjuväljas. Enamasti oli kahe suure koostöö tihe ja tõhus , kuid vahel katkendlikum, mõnikord olid nad riius. Kui üks suur - Haridusministeerium - turritas (andis näiteks ajakirja Kasvatus üllitamiseks vähe raha või jättis üldse andmata), siis teine suur - Õpetajate Liit ohkas ja kirus, kuid hoidis, hambad ristis, oma häälekandja elus. Sest häälekandjast ilmajäämine tähendanuks häälekadu.

Kooliuuenduslane sündis vaese üksikema rüpes. Sadakonna liikmega Johannes Käisi Selts ei suutnud ja ei jaksa nüüdki) oma last ülal pidada. Haridusministeerium andis algul naeratades hambaraha, siis eemaldus. Koolibrisse kostile saanud Kooliuuenduslane oli Haridusministeeriumile juba hoopis kauge - võõras asi, kaelast ära.

Miks siis Kooliuuenduslane hääbub? Võime tegurid ja mõjurid taas üksipulgi üle vaadata, kuid kindla vastuse alust ei leia. Üks üleminekuaja lugu. Öelgemgi siis nii: Kooliuuenduslane (taas)sündis üleminekuajal ja ka hääbus üleminekuajal.

(Kooliuuenduslane 2000 3/ 4)

No comments: