Tuesday, January 10, 2012

Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel? Ülo Vooglaiu kriitika reformile

Paljudele koolidele kadu kuulutav reform on alanud suure pauguga. Mitmed koolid on saanud teada, et järgmisel aastal neid enam ei eksisteeri või et nende ellujäämine on küsimärgi all. Samal ajal valmistuvad õpetajad streigiks, toimuvad üliõpilaste igahommikused kohtumised riigikogulastega, et juhtida tähelepanu peatselt riigikokku jõudva kõrgharidusreformi puudustele jne.

Eesti hariduselus toimuvad nii tormilised ja silmapaistvad arengud, et minister Aaviksoo on palutud esitama meie haridusreformist ettekande Maailma Haridusfoorumil. Kahjuks ei ole ministri ettekanne ministeeriumi kodulehel veel kättesaadav, aga on ilmunud pressiteade, milles öeldakse, et minister arendab e-õpet. Foorum toimub esmaspäevast kolmapäevani Inglismaal, kutsutud on 60 riigi haridusministrid, tegemist on ühe esinduslikuma kokkusaamisega sellel aastal. Ürituse rahastajaks on suurkorporatsioonid nagu Microsoft, HP, Intel jt. Foorumi arutelud on avalikkusele suletud, räägitakse tuleviku praktikatest, räägitakse haridusest riigi ja majanduse (!) tervise tähenduses... Loe pikemalt siit.
    
Täna saatis oma seisukoha meie käimasoleva gümnaasiumireformi küsimuses hariduslisti aastaid hariduselu ja ühiskonna uurimise küsimustes tegev, suure teadmis- ja kogemustepagasiga Ülo Vooglaid. Lisaks listile, on kiri saadetud haridusminister Jaak Aaviksoole ja nõunik Kalle Küttisele. Käesoleva blogi vahendusel on võimalik listis mitteosalevatel inimestel seda olulist arutelu jälgida ja omalt poolt kommenteerida.


GÜMNAASIUMIVÕRGU KORRASTAMINE

Ülo Vooglaid 

Aktiivne administreerimine ja "kooskõlastamiseks" nimetatud tegevus Eesti elu-olu segi paiskamiseks koolivõrgu muutmise kaudu võtab pöördeid juurde. Lubatud on, et esialgu räägitakse ja loodetakse kokku leppida, aga kui see ei peaks õnnestuma, siis on lubatud võtta tarvitusele muud abinõud, näiteks jätta tõrkujad rahast ilma...  Mehhanism on umbes samasugune, nagu see, millega omal ajal aeti rahvast kolhoosi. Vahe vaid selles, et siis tõsteti igasuguseid makse seni, kuni veel küüditamata jäänud talumehed ei jõudnud maksta ja oleksid kohtu alla läinud. Nii toimus toona "vabatahtlik" kollektiviseerimine.

Mõtlemisviis, mida kannab kujutlus, et keegi võib tänapäeva Eesti riigis
võtta endale õiguse olla sotsiaalses regulatsioonis vägivaldne, on kole .Pole tähtis, kas kõne all on gümnaasiumivõrgu "korrastamine" või midagi muud. Korrastajad on tõmmanud ennast õhku täis ja vist ei pane tähelegi, et elementaarsed sotsiaal-majanduslikud ja kõlbelised seosed on kas puhta sassis või sootuks käsitamata-arvestamata.

Paistab, et Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnike arvates
  • on haridus see, mida koolist antakse...;
  • on õppe  kvaliteedi määravaks teguriks õpilaste arv;
  • koolivõrku võib oma suva järgi muuta nii ja naa, sest selle tegevusega kaasnevate tagajärgede eest ei pea mitte keegi mitte kunagi kuskil vastutama;
  • omavalitsusel ja kooli hoolekogul on õigus pealt vaadata ja ametnike arvamusi heaks kiita... ; kõik muu on virisemine või vastutöötamine;
  • koolivõrk ei ole tervik ja ükshaaval on võimalik korrastada õpet mistahes õppekontsentris;
  • mistahes koole võib liita ja lahutada, ümber tõsta või kinni panna olenemata nende inimeste tahtest, kellele on kool eluliselt oluline edasi elamise ja olemise eeldus.
  • sündivuse vähenemine on fataalne paratamatus, mitte juhtkonna harimatuse, ahnuse ja hoolimatuse, tagajärg;
  • koolivõrk ja regionaalpoliitika on kaks täiesti iseasja, mida ei pea käsitama vastastikuses sõltuvuses.

Juhtunud on, et ehkki Eestis on mitu nn katusorganisatsiooni regionaalseks asjaajamiseks ja haldusalast õpet võimaldatakse ka mitmes ülikoolis, pole haldusalast teadmist kuigi palju. Haldusreformi teoreetilised ja metodoloogilised alused on kas juba väga salastatud või ikka veel tegelikult loomata.
 
Raske uskuda, et Mäeltsemees, Raagma jt asjatundjateks peetavad isikud ei näe maal kujunenud dramaatilist olukorda, ei saa aru selle olukorra kujunemise ning püsimise põhjustest ning ei oska ette kujutada, mis Eestist saab, kui valdav osa territooriumist muutub elamiskõlbmatuks.

Ometi peame avalikult küsima: " Milliste erakondade programm seda ette nägi?"

Me ei saa siin rahuldava süsteemsusega käsitada kõiki demograafilise katastroofi ja emigratsiooni põhjuseid.
Nagu ikka, moodustavad otsesed ja kaudsed tegurid sündroomi, milles on kõige tähtsam, et ühtki komponenti ei peetaks vähetähtsaks.
Tundmata ja avalikustamata põhjuseid, ei ole veel mingeid eeldusi rahuldava olukorra saavutamiseks.

Ometi eristub kesksele kohale VÄÄRAL ALUSEL OLEV MAKSUSÜSTEEM, milles ei võeta arvesse infrastruktuuri ja sellest tingitud lisakulusid. Seetõttu on nn suurtes keskustes tootmine tunduvalt odavam ja nn perifeeriast kolib tootmine võimalikult suurtesse linnadesse. Selle tagajärjeks on, et maal enam  tööd ei ole ning rahvas on sunnitud pagema. Mida veel iibest rääkida!
 
Paraku ei pea Valitsus vajalikuks lähtuda inimeste elu- ja elukorraldusega kaasnevatest vajadustrest. Kokkuost on riiklikult korraldamata ja jällegi on väikeettevõtlus peaaegu ära nullitud. Selle asemel, et selgitada, millises erakonnas osavamalt sulitempe tehakse, oleks vaja koondada kogu haritlaskond mõtlema, kuidas Eesti allakäik peatada ja igaliiki kriiside kiuste siiski ellu jääda, elu Eestis taaskord käima saada.

Ajaloost on vaja õppida!
 
Hiljuti väideti, et haridussüsteemi "kõige olulisem lüli" on põhikool. Sellest räägiti nii pikalt ja palju, et väikestele lastele hubased kodulähedased algkoolid pandi kinni.  Neist on veel vaid mälestus. Seejärel likvideeriti hulk nn kutsekoole. Nüüd on järg gümnaasiumide käes.
 
Õppe kvaliteet ei sõltu õpilaste arvust vaid inimestest ja sellest süsteemist, millesse on inimesed pandud tegutsema. Aastaid andis toonase Haridusministeeriumi üle naermiseks põhjust nn riikliku järelevalve teenistus. Selle asemel, et suunata isikud, kellele see töö käis üle jõu, mõnele kergemale ametikohale, likvideeris HTM üldse riikliku järelevalve (asendas välishindamise nn sisehindamisega). Nüüd räägivad need inimesed "õppe kvaliteedist", mis pidavat olema kõige tähtsam  ja väidavad, et kuna mõningates koolides on õppe kvaliteet  madal, siis need koolid on vaja likvideerida...

Meil ei ole vähimatki kahtlust, et igas koolis on võimalik korraldada õpe väga hästi!
 
Koolid on vaja vabastada ennasttäis ametnike suva ja surve alt ning sõnaselgelt fikseerida, et ÕPE KOOLIS TOIMUB KOOLI ÕPPEKAVA KOHASELT.

Kui inimesel on ÕIGUS haridusele, siis kellelgi ei ole õigust käsitada seda õigust kohustusena käia seal, kus mõni ametnik heaks arvab. Iga õigust saab kodanik (vanusest, soost, rahvusest, tervislikust seisundist  jms sõltumata) kasutada, kui kellelgi on tegelikult (mitte mängult!) KOHUSTUS võimaldada seda-teist-kolmandat õigust kasutada. VASTASEL JUHUL MUUTUVAD ÕIGUSED FIKTIIVSEKS ja ühiskond võõrandub - muutub kodanikele vaenulikuks jõuks.

Õppeks vajaliku raha saaks kokku endale ise tööd sehkendavast bürokraatidearmeest 2/3 koondamise abil. On ka teisi võimalusi, ent kui pole jõudu bürokraatia otsustavaks vähendamiseks, siis ei ole võimalik teistest meetmetest abi saada.
 
----------------------
HTM kodulehel on gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused

NB! haridusreformist ega haridussüsteemist seal juttu ei ole.... Juttu ei ole ka koolivõrgust; on vaid gümnaasiumivõrgust.

Üldsusele on esitatud gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealused esitatud kui projekt aruteluks. Seetõttu peaksimegi arutama.
 
Loosungist "Igast gümnaasiumist hea haridus!" selgub, et ikka veel kujutatakse ette, et kool (sh gümnaasium) annab hariduse... Paistab, et mõnel ametnikul ei õnnestu kuidagi aru saada, et ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi igal elemendil (igal institutsioonil, ka koolil) on ka haridusotstarve.
 
Ülejõukäivalt raskeks on osutunud ka tõsiasi, et haridus on kultuuri funktsioon (NB! objektiivne kaassõltuvus).

Kui HTM-s on haridus, haridussüsteem, haritud inimeseks ja haritud ühiskonnaks kujunemise eeldused, õppe korraldamise printsiibid, õppe ning õppe tulemuste hindamise alused tegelikult olemas (läbi mõeldud ja
mudelitena sõnastatud), siis oleks vaja need rahvale, mitte ainult vahetult haridusküsimustega tegelevatele inimestele, vaid ka kõigile omavalitsusjuhtidele ning lapsevanematele esitada.

Küsin: Kus oleks võimalik vaadata nn gümnaasiumivõrgu korrastamiseks maskeeritud haridusreformi teoreetilisi , metodoloogilisi ja metoodilisi lähtekohti?

HTM ametnike meelest 
on eesmärke kaks:
  • Kõigile gümnaasiumilõpetajatele luuakse võrdne lävepakk tasuta kõrghariduse omandamiseks.
  • Kõigis piirkondades on õpilastele võrdselt tagatud õppe kõrge kvaliteet ja valikuvõimalused ning üle riigi koolivõrgu efektiivne korraldus.
Eesmärk on see, mille saavutamiseks subjekt rakendab tahte.
 
Kui
Haridus- ja Teadusministeeriumi ametnikel on eesmärgiks luua gümnaasiumilõpetajatele võrdne lävepakk... kõrghariduse omandamiseks (loe: ülikooli pääsemiseks), siis tekib kõigepealt küsimus, kus peaks kujunema gümnasistide valmisolek
  • elamiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana, vastutustundliku kodanikuna osalemiseks ühiskonna- ja kultuurielus ;
  • oma kodu ja perekonna rajamiseks ja hoidmiseks;
  • kodu ja kodumaa, looduse, Looja, kultuuri ja kõigi kultuuriväärtuste hoidmiseks ning kaitsmiseks;
  • oma ja teiste tervise ning tervisliku elukeskkonna loomiseks ja hoidmiseks;
  • tööks, loominguks, tunnetuseks ning teisteks produktiivseteks tegevusteks;
  • enesetäiendamiseks igal eluhetkel, igas tegevuses, elupõevade lõpuni...
Võibolla arvavad "gümnaasiumivõrgu korrastajad", et seda kõike, mis jääb väljapoole "kõrghariduse omandamiseks" vajalikke lävepakke, polegi gümnaasiumis vaja? Võibolla nad mõtlevad, et inimesed kujunevad teotahtelisteks kodanikeks, isiksusteks, kes subjektidena suudavad ja tahavad teenida oma rahvast? Võibolla nad ei ole kuulnud-näinud ega kujuta ette, mida "toodab" 60-datel aastatel NSV Liidus rajatud ja üldjoontes Eestis ikka veel kasutuses olev reproduktiivse dominandiga õppesüsteem?
Võibolla nad ei saa aru, kuidas (mille toimel) inimene võib kujuneda manipuleerimise objektiks, mitte iseseisvalt oma peaga mõtlevaks otsustusvõimeliseks subjektiks, vaid juhmivõitu käsutäitjaks, odavaks tööjõuks kellelegi mingis teenindus- või alltöövõtusautuses. Räägitakse, et minister Aaviksoole anti EL haridusministrite nõupidamisel
"juhised" just sellise kursi võtmiseks.

Mida tähendab sõna "lävepakk"?
  • Miks peaks inimesel olema õppesse võtmisel ees mingid "pakud"...? Iga õppekontsentri lõpetamisel oleks vaja sooritada vastavad lõpu- või küpsuseksamid.
  • Kes ehitab "lävepakke"?
 
Mille alusel on võimalik teha järeldusi õppe kvaliteedi kohta?
  • Milliste kriteeriumite alusel saaks hinnata õppeprotsessi (õppeprotsessi kvaliteeti)?
  • Milliste kriteeriumite alusel saaks hinnata õppe tulemust (õppe tulemuse kvaliteeti)?
 
See osa gümnaasiumiprojektist, mille pealkirjaks on "Põhimõtted", on veel täiesti toores. Autorid peaksid ennekõike täpsustama, mis see sõna tähendab ja siis alustama uuesti otsast peale.

Kindlasti on vaja koos põhimõtetega enam-vähem paralleelselt läbi mõelda, kirja panna ning avalikustada tegevuse, tegijate, tulemuste-tagajärgede hindamise alused (kriteeriumite süsteem). Küllap puhub siis klaarimaks, ütleksid vennad Tuulikud...



 

-----------------------
Teie vaeva vähendamiseks jätan need "põhimõteteks" esitatud kuus seisukohta siia vaadata.


1. Eesti koolisüsteemi aluseks on kodulähedane hea ja turvaline põhikool, kus tagatakse igaühe terviklik areng, luuakse eeldused oma võimete ja huvide hindamiseks ning edasise õpitee asjatundlikuks valikuks.


2. Eestis peavad olema ainult tugevad gümnaasiumid. See tähendab, et gümnaasiumides on:
 
- õpilastel võimalus leida endale edasise haridusteega seotud huvi- ja võimetekohane õppevaldkond, võimalus valida mitme omavahel selgelt eristuva õppesuuna ja erinevate valikainete vahel;
- kvalifitseeritud õpetajaskond, kel on võimalus töötada täiskoormusega soodsas arengukeskkonnas;
kaasaegne õpikeskkond, milleks riik taotleb Euroopa Liidu tõukefondidest järgmise programmiperioodi (2014-2020) vahendeid.

3. Nende tingimuste täitmiseks peab gümnaasiumiastmes olema vähemalt 3 paralleelklassi ehk arvestuslikult 252 õpilast. Suuremates linnades (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Narvas) on otstarbekas vähemalt 5 paralleeli ehk arvestuslikult 540 õpilasega gümnaasiumid, sest see annab rohkem valikuvõimalusi ja suuremat ökonoomsust koolipidajale.


4. Piirkondlikest eripäradest tingituna võib lahendustes olla erinevusi, aga mitte õppekvaliteedi arvelt.


5. Riik teeb omavalitsustega koostööd tugevate gümnaasiumide loomisel, pakkudes analüüse, andmestikku ja puhaste gümnaasiumide loomist toetavat rahastamismudelit. Otsustusõigus jääb omavalitsustele. Üleriigilise gümnaasiumivõrgu puhul lähtutakse maakondlikest koolivõrguaruteludest.


6. Keskharidusasutuste – gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste võrku kujundatakse ühtsete põhimõtete järgi ning soodustatakse nendevahelist tihedat koostööd. 


NB! Loe lisaks Maido Mändmetsa (Varstu Keskkool) kirja ja Alli Lunteri (Viljandi Maagümnaasium) artiklit Viljandi koolireformist. Need kaks lugu on sobivad Vooglaiu kriitika ilmestamiseks ja tõestusmaterjaliks elust enesest.  

Lisan ka viite artiklini Reformiga muutub gümnaasium kõrgkooli ettevalmistuseks, kus on samuti maakoolide inimestega intervjuusid tehtud. Juhin eraldi tähelepanu artiklis avaldatud Eesti Koostöökogu projektijuhi seisukohtadele.  

Eesti koostöökoja projektijuht Lelo Liive näeb aga praeguse gümnaasiumide arvukuse taga hoopis hariduse kvaliteedi ebaühtlaseks muutumist. Liive hinnangul on hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi ees barjäärina liiga madal lävend gümnaasiumi õppima asumisel, mis suurendab väljakukkumist. „Gümnaasiumide liiga suur arvuga ei jätku kõigile gümnaasiumi tasemele vastavaid õppijaid ja õpetajaid, koolidevaheline konkurents on väga tugev, samuti koolide ressursi ja kvaliteedi erinevused,” leidis ta. „Vähevõimekate ja madala õpimotivatsiooniga gümnaasiumiõpilaste rohkus on omakorda tingitud probleemidest alushariduses ja põhikoolis, ebapiisavast kutsenõustamisest ning kultuurilistest eelhoiakutest kutsehariduse suhtes.”
 

Liive sõnul peaks olukorra parandamiseks muutma praegused Eesti haridussüsteemi osad ja seda toetavad struktuurid ühtselt toimivaks süsteemiks. „Kõige kiiremat lahendust vajavaks ülesandeks on arengut toetav hariduskorraldus, mille üheks meetmeks on haridusasutuste võrgu korrastamine, sealhulgas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine,” selgitas ta.  

1 comment:

Anonymous said...

Kas Ülo Vooglaidi esitatud tänaste hädade "stardipunkt" 60-ndate Nõukogude Liidu haridussüsteemi näol on õige? Tegelikult algas see juba Preisi haridusmudelist, kui ülesandeks oli kuulekate vabrikutööliste ja sõdurite ettevalmistamine. Võib-olla veel varem - kloostrikoolidest täitmas oma dogmaatilisi eesmärke.

Ilmselt ei saa valitsuselt või poliitikutelt lähtuvate käskudega tänast palju paremaks teha. Hullemaks küll. Tuleks tulla tagasi algpõhjuste juurde - pöörata rohkem tähelepanu lasteaedades toimuvale ettevalmistusele ja kodusõppe tähtsusele. Väga paljud ühiskonnaliikmed on valmis pingutama oma laste nimel. Kui avada tegelikud põhjused ja asuda otsima lahendusteid, mida seni veel otsitud pole, võime saavutada ootamatuid tulemusi. Me peaksime ette võtma teemad, mida tänases välditakse. Ärgu olgu enam sildistamisi "vandenõuteooriateks", vaid olgu julge diskussioon ja kaasnegu iga väitleja isiklik vastutus. Lapsed ei ole rumalad kui me neile ühel hetkel tunnistame, et ka meie - suured ja targad oleme teinud vigu ja tahame luua parandusi, et nemad neid vigu taas ja taas kordama ei peaks!