Wednesday, February 29, 2012

Õpetajate streigi eelõhtul: Rohkem julgust, naised!


Täna sain ühelt õpetajalt oma postkasti kaks lugu, mis räägivad õpetajate streigieelsetest dilemmadest. Need lood aitavad ehk veidike paremini mõista praegu koolides toimuvat.  

Esimene lugu
 
Gümnaasiumis, kus streigile õhutas juba aasta eest lausa koolidirektor ise, toimub streigi esimesel päeval õpetajate korraline koosolek. Kui direktsioon selle idee välja käis, ei kõlanud vastuväiteid. Tunti küll ebamäärast ärevust või segadust, aga koosoleku aeg sai kenasti kinnitatud. Hiljem kerkis õhku hoopis küsimus, millega õpetaja siis streigi ajal tegelema peaks. Siia vahele sobib kolleegidega koolivaheaegade suhtes heidetud nali, et lõpuks ometi saab tööd teha: kõik need parandamist vajavad kirjandid, tunnikontrollid, järeltööd, eriülesanded, tundide ettevalmistused, tööplaanid, hinded, hinnangud, analüüsid ja täiendkoolitus – viimaks ei sega tundide andmine. Ja tõesti kerkis ka kolme streigipäeva sisustamiseks esimese mõttena pähe just see. Teisalt aga ajas kusagil sisimas end püsti üks uus ja ootamatu trotsimõte: kui on streik, siis tööd ei tehta. Muidugi on Sven Rondikul õigus – õpetajate puhul ei jää see töö ka kahjuks tegemata, sest plaane annab ja tulebki õpetajatöö puhul siia-sina nihutada. Järgmisel nädalal õplastele tagastamist ootavad tööd on võimalik parandada ka ülejärgmiseks nädalaks, tööplaan tuleb nagunii kevadeks täita. Töö tehakse lihtsalt teisel ajal: õpilastele tuleb ju anda tagasisidet. Ja siis vilksav mõte: kui jätakski selle osa, mis algselt plaanis oli, õpetamata ja kätte kogunenud parandamist nõudvad õpilastööd hindamata...

Teine lugu

Üks õpetaja palus mu abi, et teda reedel, 9. märtsil teda koolis asendaksin.


„Aga streik?“  

„Meie kool otsustas mitte osaleda. Nagunii midagi ei muutu. Ja minul on koolituspäev.“ 

„Mis selle streigi mõte siis on!?“  

„Oh, meil on koolis niigi nii keeruline ja talumatu õhkkond...“

Kallis kolleeg, mul on Sinu pärast piinlik! Peaksid olema see, kes mõtleb ja kaalutleb, mis ja miks ühiskonnas toimub. Kui esindad allaheitlikku suhtumist, oled enda õiguste suhtes ignorantne, siis ei saa tõepoolest nõuda, et märkaksid veel end ümbritsevat või neid, keda õpetama peaksid. Oled sa siis tõepoolest nii väsinud, et põhilisi asju enda jaoks selgeks ei suuda mõelda – nagu pärisorjadest esivanemad? Kas mõtled hetkekski, et streigipäevadel töö tegemisega reedad neid, kes ka Sinu eest seisavad? Kus on siin Sinu õpetaja-aated ja kohusetunne?



Millest need lood räägivad? Minule kõnelevad need meie naisõpetajate allaheitlikkusest ja iseenda vajaduste ja nõudmiste maha vaikimisest. Miks mitte streikida, kui direktor käsib, miks mitte mittestreikida, kui direktor käsib. Õpetaja kui käsutäitja, kui alluv, kellel puudub ühiskonnas aktiivne roll, kes järgib enamuse käitumist ja püüab jääda nähtamatuks. Pean nõustuma Tiiu Kuurmega, kes kirjutab soolisuse probleemist kui meie koolide ja lasteaedade tuumprobleemist.    

Koolis toimuv ei erine ühiskonnast ja veelkord leiab kinnitust fakt, et eesti naine on allahetlik. Noorema põlvkonna naised aina vähem, seetõttu nad ka koolidesse tööle minna ei taha. Ühest küljest jääb õpetajaamet noorte kutsevalikul madalate palkade tõttu väljaspoole atraktiivseid erialasid, aga teisest küljest ei ole maskuliinne ülevalt-alla juhtimisega organisatsioon tänapäeva noori  ligitõmbav töökeskkond. Kui sinu ees on lahti terve maailm, miks peaksid valima eelmise sajandi töötingimused? Lasteaedade puhul räägime ju isegi 50-ndate aastate tingimustest. Lasteaedade töökorralduse muudatused läbi aastakümnete on minimaalsed. Haridustehases liinil töötamiseks pole vaja viis aastat ülikoolis käia, piisab lühikursusest. Kõrgharitud inimese ootused tööalastele väljakutsetele ja eneseteostusele on aga sootuks teised.  

Ühtlasi kõnelevad need kaks lugu, et meie tänastel õpetajatel (42% üle 50 aastased naised) puudub nõudmiste esitamiseks vajalik enesekindlus. Soovitan lisaks vaadata hommikutelevisooni intervjuusid meie õpetajaskonna esindajatega.
Sellised intervjuud on abiks, et ühiskonna aktiivsem pool, kes julgeb oma (eri)arvamustega välja tulla, saaks aru, et õpetajaskonna sisemiseks uuenemiseks on vaja väljaspoolset abi või olulisi muutusi. Meie tagasihoidlikud  ja emalikud (vanaemalikud) õpetajad ei suuda end maskuliinses tugevamal-on-õigus-ellujääda-poliitikas kehtestada. Kannatajateks on lisaks õpetajatele endile Eesti ühiskond tervikuna.

Olen kindel, et õpetajaskonnas on hulgaliselt inimesi, kes suudavad õpetajaid võimu- ja meediamaailmas enesekindlalt esindada. Aga millegipärast on meil õpetajaid, kes avalikult seisavad õpetajate õiguste eest, nii vähe. Need inimesed võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Enamasti on need mehed.  Miks?

Õpetajate organisatsioonidel on pidevalt võimalik haridusküsimustes kaasa rääkida (vähemalt teoorias) ja hariduselu mõjutamine peaks paljudele Eesti õpetajatele olema väga põnevaks väljakutseks. Ilmselt tuleks õpetajatel senisest enam mõelda, kuidas oma organisatsioonid teha elujõulisemaks, kuidas kaasata inimesi, kes on tugevate liidriomadustega ja soovivad protsessides kaasa lüüa. Oluliseks küsimuseks, millega tuleks Sven Rondikul jt mammutjuhtidel tegelda on -  kuidas kaasata ja jõustada tagasihoidlikke naisi.

Näiteks „Noored Kooli“ programm koolitab juba mitmendat aastat haridusliidreid inimestest, kes läbivad pealiskaudse kasvatusteaduste kursuse ja seega ei ole ilmselt Eesti hariduseluga eriliselt hästi kursis. Samas on koolitusprogrammi sisse kirjutatud, et kursuse läbinud peaksid olema hariduses arvamusliidrid. Ehk on seal potentsiaalseid inimesi, keda kaasata, alati on ju võimalik edasi õppida ja aastatega kogemusi juurde saada? Ehk vajame sarnast kaasaegses mõttes liidriks koolitamist meie tänastele õpetajatele, kes on juba mõned aastad koolis/lasteaias töötanud?

Minu arvates oleks õpetajaskonnal vaja kolmel streigipäeval sügavale iseendasse vaadata ja leida üles kõikuma löönud enesekindlus. Järjest kasvav streigist osavõtjate arv on kinnituseks sellest, et meie õpetaja lööb nüüd lõpuks selja sirgu ning teeb ennast nähtavaks. Õpetajaskond on arvestatav jõud, koos teiste ametiühingute ja organisatsioonidega ollakse tugevad, palju tugevamad, kui täna ehk sellest ise veel aru saadaksegi. Lisaks solidaarsusel põhinevale julgusele streigipäevadel tuleb igal õpetajal olla julge igal hetkel iseenda ja
laste õiguste eest seismisel.
Selleks,  et haridustöötajate streik ei muutuks kord kümne aasta jooksul toimuvaks traditsiooniliseks protestiürituseks, vajame selliseid õpetajaid, kes julgevad oma seisukohad välja öelda igal päeval.  Vajame õpetajaid, kes on aktiivsed Eesti riigi kodanikud ja teevad oma seisukoha teatavaks hariduspoliitiliste küsimuste aruteludes igapäevaselt, teevad kohalikul tasandil koostööd kodanikkonna ja ametnikkonnaga, on nähtavad ja hästi informeeritud.

Sunday, February 19, 2012

L.Türnpuu kasvatusprotsessi efektiivsusest ebademokraatlikus koolis

Teinekord on inimestest üpris keeruline aru saada, eriti suured on käärid erinevate põlvkondade vahel... Pea pool meie õpetajatest on viiekümnesed või vanemad. Mõtlesin  teineteise mõistmise parandamise eesmärgil tuletada meelde mõned vanad tekstid, mis on suunatud õpetajatele. Kirjutasin välja tsitaate 60-ndate aastate "Nõukogude Koolist", mõningad minupoolsed kommentaarid on lõpus. Taotluseks eelkõige luua võimalus lugeda (miks mitte meelde tuletada), mida nõukogude kasvatusteadlased kirjutasid. Need on tekstid, mida meie vanema generatsiooni pedagoogid ülikoolis lugesid ja oma lõputöödes tsiteerisid. 

Eelviimases Õpetajate Lehes  ilmus A.Tootsi artikkel, mille intrigeerivaks pealkirjaks oli: "Demokraatlik kool pole teistest edukam". 

"IEA kodanikuhariduse uuringust selgus, et Eesti koolides on ülekaalus klassikalised õpimeetodid, hoolimata sellest, et suur osa õpetajatest on valmis ka uuenduslikke võtteid rakendama. Peamiselt õpitakse õpikute järgi, täidetakse harjutuslehti, vastatakse õpetaja küsimustele. Uuendusmeelseid õpimeetodeid – info kogumine oma projektiülesannete tarbeks väljaspool kooli, rollimängud ja simulatsioonid – kasutavad vaid vähesed õpetajad."

Selgub, et kuigi õpetajad teavad, mida kaasaegses koolis õpetajalt eeldatakse, minnakse hea tulemuse saavutamiseks, asjaolude sunnil või mugavusest peale ikkagi vanade võtetega.  Miks? Kas nn pedagoogiline tulevärk ei anna vajalikku tulemust või ei vasta moodsate meetodite kasutamise eelduseks olevad väärtused meie õpetajaskonna põhiväärtustele?

Esimesena tutvustan artiklit, milles tegeletakse ka meie tänase haridusmaastiku kõige valusama teemaga:


KASVATUSPROTSESS OLGU EFEKTIIVNE JA RESULTATIIVNE
L. Türnpuu
Nõukogude Kool 3/1967

„Viimasel ajal on teravamalt kui kunagi varem päevakorral kasvatustöö probleemid. Meie ühiskond vajab õppeasutustelt reaalseid kasvatustöö tulemusi.

Koolide töös varem kohati maad võtnud formalism, mis seab esikohale kasvatustöö vormid ja meetodid ning vaikib maha selle töö tulemused ja konkreetsed eesmärgid, ei ole veel kaugeltki likvideerunud. Nii mõnelgi pool on tegeliku sisulise kasvatustöö asemel hakatud paraaditsema, taga ajama suurt ürituste arvu, nende uudseid ja kõlavaid nimetusi, välist sära ja pedagoogilist tulevärki. Selline paraaditsemine on enamasti ikka maskiks, millega varjatakse tegemata tööd ja mille kaudu aetakse taga odavat kuulsust.

Selline formalism on sattunud teravasse vastuollu ühiskonna sotsiaalse tellimusega, st kasvatustöö reaalsete eesmärkide ja resultaatidega. NSV Liidu pedagoogilises keskajakirjanduses kuulutati 1960. aastal sellisele formalismile halastamatu sõda. Tänapäeva pedagoogika üheks põhijooneks on õppe- ja kasvatustöö efektiivsuse, resultatiivsuse ja ökonoomsuse probleem[_ _ _

Meie vabariigi pedagoogilises ajakirjanduses on nimetatud küsimusi suhteliselt vähe valgustatud. Seetõttu ollakse ka kohtadel enamasti äraootaval seisukohal. Paistab silma teataval määral tardunud, ühekülgne ja kitsarinnaline lähenemine kasvatusküsimustele üldse, kaldumine liiga kitsasse praktitsismi.“
Lk 174
    
Kasvatustöö on äärmiselt keeruline protsess ja kuna „osavõtvate faktorite“ arv on tohutu suur ja mõju “keerukas ja diskreetne“, siis on kontroll ja fikseerimine suhteliselt raske, oskamatutel kasvab see üle pea ja upputakse pisiasjadesse ning „muututakse märkamatult stiihilise protsessiga kaasasörkijaks ja selle poolt juhitavaks.“ 174-175
 
„Kasvatustöö protsess on tavaline küberneetiline juhtimisprotsess kõigi oma objektiivsete seaduspärasustega. Muidugi on kasvatusprotsessil teatav spetsiifika ja omapära.“ Lk 175


Järelikult ja endastmõistetavalt on kasvatustöö objektiks õpilane. Kasvatuse eesmärgid ja resultaadid peavad olema seotud õpilase isiksusega, mitte aga korraldatud ürituste arvu ja teiste formaalsete näitajatega.

Inimese isiksuse kujundavad teda iseloomustavad füüsilised, maailmavaatelised, moraalsed, vaimsed, esteetilised ja psüühilised omadused, mis on üksteisega tihedalt läbi põimunud ning moodustavad ühtse terviku. Isiksuse üksikuid külgi iseloomustavad omadused on omakorda keerukad ja komplitseeritud. Nad koosnevad üksikutest elementidest, mis on samuti üksteisega seotud ja tihedalt läbi põimunud. Isiksuse komplitseeritus raskendabki tema modelleerimist ja arenemise projekteerimist, kuid kaugeltki ei välista seda. 

Isiksus on ajalooline ja klassiline kategooria. Iga ühiskondlik kord ja klass eeldab isesugust isiksust, mis on omane ainult sellele formatsioonile ja klassile. Nõukogude ühiskonna inimese isiksuse põhiomadused on kokkuvõtlikult kätketud kommunismiehitaja moraalikoodeksis.

Isiksus on alati individuaalne. Teda mõjutavad sellised tegurid nagu vanus, sugu, pärilikkus jt. Otsustava tähtsusega isiksuse kujunemisel on inimest ümbritsev keskkond, inimese enda teadvus ja kasvatus.

Isiksus on pidevas arenemisprotsessis. Seejuures on tema areng objektiivne ja seaduspärane. _ _ _


Õpilane kui elav olend on pidevas suhtlemises teda ümbritseva keskkonnaga. Ühelt poolt saab õpilane teda ümbritsevast keskkonnast hulgaliselt informatsiooni, mis tema teadvust mõjutab, teiselt poolt aga mõjutab õpilane oma aktiivse tegevusega, oma käitumise ja suhtumisega väliskeskkonda. Sellise vastastikuse suhtlemise (informatsiooni vahetamise) tulemusena toimuvad vastavad muutused õpilase teadvuses ja isiksuses vaatamata sellele, kas me seda soovime või mitte. Selles seisabki isiksuse arenemise objektiivsus.

Õpilase poolt vastuvõetav informatsioon on äärmiselt mitmekülgne ja tema mõju diskreetne. Seetõttu tasakaalustub isiksuse kujunemise protsess isereguleerumise teel ja õpilase isiksuses tekkivad muutused, mis kaugeltki alati ei toimu soovitavas suunas.

Kasvatuse kogu olemuse moodustabki selle isereguleerumise rikkumine soovitavas suunas. Tegelikult toimub see vastava informatsioonivahetuse reguleerimisega – üksikute informatsioonikanalite paralüseerimise, teiste tugevdamise ja uute informatsiooniallikate loomisega. “ 175

„Isiksuse kujunemise üheks oluliseks iseärasuseks on, et see toimub teadvuse vahetul osavõtul. Ainult vähesed faktorid (pärilikkus, füüsiline seisund, sugu jmt) mõjutavad isiksust vahetult. Viimase aja uurimised näitavad sisesekretsiooninäärmete suurt mõju inimese isiksusele.

Kõigile ülejäänud faktoritele (ühele rohkem, teisele vähem) on teadvuse areng nagu sõelaks ees, mis sekelkteerib informatsiooni ja võtab osa sellest omaks. Kui võrrelda kasvatajat (meie tähenduses pedagoogiliselt organiseeritud väliskeskkond) raadiosaatjatega, siis tuleb õpilast vaadelda kui raadiovastuvõtjat, mis võtab vastu ainult siis, kui ta on häälestatud samale lainele (dots. A. Elango võrdlus).

Kasvatustöö peamine kunst seisnebki selles, et luua õpilase teadvuses vastav hoiak, muuta sisendatav informatsioon teadvusele vastuvõetavaks, murda läbi teadvusebarjäärist .

Seepärast ongi viimasel ajal hakatud intensiivselt tegelema enesekasvatuse küsimustega, st õpilaste teadvuse mobiliseerimisega isiksuse kujundamiseks.“ (176)

Kasvatamine on eelkõige väga targalt läbi mõeldud õpetamine, pedagoogiliselt õigesti organiseeritud õppeprotsess, milles iga üksik detail teenib konkreetseid õpetuslikke ja kasvatuslikke eesmärke, eeskätt õpilaste vaimsete võimete ja tunnetusjõudude arendamise eesmärke, maailmavaate kujundamist, eetiliste ja esteetiliste omaduste arendamist jne.

Õppeprotsessi kõrval on väliskeskkonna mõjudest efektiivsemad need faktorid, mille toime on suhteliselt püsiva või korduva iseloomuga. See on seletatav kogemuslike ja harjumuslike jõudude suure osatähtsusega teadvusebarjääri ületamisel. Sellisteks faktoriteks on režiim, kodukord, õpetajaskollektiivi ühtsed nõuded, kooli ja kodu ühtsed nõuded, sõprade mikrokollektiiv, klassikollektiivi avalik arvamus, kooliruumide puhtus ja kord, näitlik agitatsioon jne (176)

Uurimused näitavad, et sõprade mikrokollektiivil on isiksuse kujunemisele suhteliselt suur mõju, „ selle mikrokollektiivi oskuslik ärakasutamine ja pedagoogiline suunamine on tihti võtmeks õpilaste tundmaõppimisel ja kasvatuslikul mõjutamisel.

Õpilaste vanemate, perekonnaliikmete ja lähedaste sugulaste mõju tema isiksuse kujundamisele on samuti võrdlemisi suur . Tõsi küll, see mõju vanemates klassides mõnel määral väheneb. Ometi on kasvatustöö üheks peamiseks saladuseks oskuslik töö õpilase kodudega.

_ _ _ Kogu koolitöö peab olema üksikasjadeni targalt läbi mõeldud, selles ei tohi olla ühtki nõrka kohta ega vähimalgi määral organiseerimatust. Ka kõige pisemates küsimustes, pealtnäha tühisemateski asjades, peab järgitama pedagoogilist suunitlust ja kasvatuslikke eesmärke. _ _ _ Kooli kasvatuslik osa pääseb seda apremini mõjule, mida oskuslikumalt ta suudab reguleerida teistest mõjusfääridest saabuvat informatsiooni, kuivõrd ta suudab juhtivat positsiooni haarata. „ lk 177

Küllaltki palju aega veedab õpilane silm silma vastu iseendaga, oma sisemaailma ja mõtete sfääris. Sellises olukorras toimubki  (tihti küll alateadlikult) saadud informatsiooni läbitöötamine, selle selekteerimine, süstematiseerimine, võrdlemine, summeerimine ja omaksvõtmine. Ka seda protsessi peaks pedagoog suutma oskuslikult suunata. Mõnikord peab selline läbi töötamine toimuma kasvataja otsesel või kaudsel osavõtul. See aga eeldab õpilase ja õpetaja vahel täielikku usaldus, mille võitmine nõuab suurt vaeva ja meisterlikkust . „177

Kasvatustöö reaalsete tulemuste tundmaõppimine on ühelt poolt vajalik kasvatusprotsessi kui kümberneetilise juhtimisprotsessi edasiseks suunamiseks, vajaliku otsuse väljatöötamiseks ja selle realiseerimiseks. Teiselt poolt võimaldab kasvatustöö resultaatide uurimine tundma õppida õpilast kui juhitavat objekti kasvatusprotsessis. On vaja teada, kuidas ja missugusele informatsioonile ta reageerib ning missuguseid muudatusi see tema isiksuses tekitab.

Kuna meil õpilase teadvuses toimuvad isiksuse kujunemise protsessi üksikasjad ei ole täpselt teada (st vastav protsess pole modelleeritud), tuleb õpilase tundmaõppimiseks teda vaadelda kui „musta kasti“ (joonis 3). Meil on teada teatav hulk sellesse „musta kasti“ suubuvaid sisendeid ja teatav osa väljundeid. Vastava liigi informatsiooni sisendamisel jälgime, kuidas ta sellele reageerib. Siseneva ja väljastatava informatsiooni võrdlemisel avastamegi vastavad seaduspärasused ja määrame kindlaks õpilase teadvuse funktsiooni. Kahjuks tunneme me õpilase „musta kasti“ väljundeid suhteliselt halvasti. Pealegi pole võimalik õpilast tema tundmaõppimiseks isoleerida väliskeskkonnaga suhtlemise protsessist.  Pedagoogikas on välja töötatud vastavad meetodid õpilaste  (lk 179) tundmaõppimiseks. Sellisteks meetoditeks on vaatlus, vestlus, eksperiment, ankeedid, õpilaste tööde uurimine jne. Neid meetodeid tuleb koolides intensiivselt kasutama hakata. Kuigi nende abil ei ole vimalik saada 100%-list ülevaadet õpilase isiksusest, võivad nad siiski anda küllaltki suure tõenäosusega objektiivse pildi. Isiksuse üksikute omaduste mõõtmiseks on Vene NFSV-s välja töötatud 3-palline süsteem, mida mõnedes koolides edukalt rakendatakse. Head abi õpilaste tundmaõppimisel pakuvad mitmesugused vaatlusprogrammid, - kaardid ja –vihikud.

Kasvatustöö reaalsete tulemuste tundmaõppimine ja analüüs peab olema objektiivseks aluseks ka üksikute pedagoogide ja koolide kasvatustööle hinnangu andmiseks. Seepärast peab kasvatustöö tulemuste, st õpilaste isiksuse tundmaõppimine olema kindlal kohal ka sisekontrolli süsteemis. Kasvatustöö resultatiivse süsteemi elluviijaks ja juurutajaiks koolides peavad olema eeskätt direktorid ja nende asetäitjad. Ka haridusosakondadel ja teistel organitel tuleks koolide kasvatustöö kontrollimisel ning hindamisel lähtuda kasvatustöö reaalsetest tulemustest, mitte aga ürituste plaanist ja muudest formaalsetest näitajatest. Selliste kontrollijate ees, kes loevad kokku ainult korraldatud üritusi, otsivad tööplaanidest kõlavaid nimetusi ja pedagoogilist tulevärki, peaksid koolide uksed juba kinni olema.

Ühiskond nõuab meilt kasvatustöö reaalseid tulemusi. Need peavad olema aluseks kasvatustöös ja sellele hinnangu andmisel. Paraaditsemine, välise efekti tagaajamine ja pedagoogiline tulevärk kui isikukultuseaegne pärand on oma aja ära elanud, selle koht on ajaloo prügikastis.“ Lk 180


Kokkuvõtteks

Väga sisukas ja huvitav artikkel, mille põhjalt saaks teha analüüse nõukogudeaja pedagoogika ja kasvatuse kohta. Lisaks saaks vaadelda, mis on tänaseni aktuaalne, mida saaks kasutada. Omaette huvitav on Türnpuu kirjutis ka seetõttu, et heidab valgust tol ajal muuhulgas ka selle artikli kaudu õpetajas kujundatud kasvatusarusaamadele ja -käitumisele. Paljud meie tänased õpetajad on tuttavad selle artikliga juba oma õpetamise algaastatest või õpingupäevilt.

1967. aastal sõnastatud nõue efektiivusele meenutab mitmeid tänaseidki haridusarutelusid. „Tänapäeva pedagoogika üheks põhijooneks on õppe- ja kasvatustöö efektiivsuse, resultatiivsuse ja ökonoomsuse probleem.“ (Türnpuu 1967:174). Selle lause aktuaalsuses ei saa kahelda. Hariduse majanduslik külg on läbi aastate haridusinimestele muret valmistanud.

Kasvatuse määratlemiseks tsiteerib Türnpuu M.I. Kalinini teost „Kommunistlikust kasvatusest ja õpetusest“. Kalinini järgi on kasvatus sihipärane ja süstemaatiline mõju kasvandiku psüühikale, et kujundada temas kasvataja poolt soovitud omadusi.  
  
Järelikult ja endastmõistetavalt on kasvatustöö objektiks õpilane. Kasvatuse eesmärgid ja resultaadid peavad olema seotud õpilase isiksusega, mitte aga korraldatud ürituste arvu ja teiste formaalsete näitajatega.“ järeldab Türnpuu (1967:175).

Kasvatuse olemus on Türnpuu järgi õpilase isiksuse kujunemise protsessi „isereguleerumise rikkumine soovitavas suunas. Tegelikult toimub see vastava informatsioonivahetuse reguleerimisega – üksikute informatsioonikanalite paralüseerimise, teiste tugevdamise ja uute informatsiooniallikate loomisega.“ (1967:175).

Türnpuu väidab, et
„Isiksuse komplitseeritus raskendabki tema modelleerimist ja arenemise projekteerimist, kuid kaugeltki ei välista seda.“ (1967:175).

„Kasvatustöö peamine kunst seisnebki selles, et luua õpilase teadvuses vastav hoiak, muuta sisendatav informatsioon teadvusele vastuvõetavaks, murda läbi teadvusebarjäärist.“ (1967:176).

„Seepärast ongi viimasel ajal hakatud intensiivselt tegelema enesekasvatuse küsimustega, st õpilaste teadvuse mobiliseerimisega isiksuse kujundamiseks.“ (1967:176).

Õpilane on kui raadiovastuvõtja (võrdlus pärineb algselt A.Elangolt), õpetaja ülesanne on viia õpilane õigele lainepikkusele, kontrollida sisendeid ja väljundeid. Õpilase teadvus on kui „must kast“, mille sisu me ei tea (teadvuse mudelit ei ole modelleeritud lisab Türnpuu sulgudesse). Kaasaegsetele uuringutele tuginedes soovitab Türnpuu vaadelda, uurida, küsitleda ja saades aimu väljunditest, kujundada pilt õpilase isiksusest. Kooli ja kasvataja põhiülesanne teisalt on leida õigeid sisendeid, mis tulenevad kommunismiehitaja moraalikoodeksist. Siin on tähtis, et kool suudaks kontrollida ja juhtida võimalikult suurt osa sisenditest, sh makrokollektiivi, pere, vabaajaga seotud tegevus nagu teater, kino jne.

Türnpuu kirjutab, et kuna ühiskond nõuab kasvatajatelt reaalseid tulemusi, siis tuleb formaalse pedagoogilise tulevärgi asemel keskenduda õpilase isiksuse sihipärasele kujundamisele.

Lisaksin lõppu, et kogun nii esimese vababriigi aegset kui nõukogudeaastatest pärit kasvatusteaduslikku kirjandust ja ajakirjandust. Kui kellelgi on ajakirju, lehti, raamatuid, millest soovitakse vabaneda, siis võtan heal meelel vastu annetusi oma erakogusse. 

Mesilasdemokraatiast ja mammutjuhtidest koolikontekstis I

Kommentaariumites kohtab mõnikord väga vaimukaid ütlemisi. Tänane pärl Hõbemägi artikli sabast:

Sm. Ansip küsib lapselapselt " Räägi tibuke kelleks Sa tahad saada, kui suureks kasvad?" "Vabariigi peaministriks," kõlab vastus. Sellepeale kostab sm. Ansip: "Oi lapseke, aga vabariigil on juba peaminister." 

Minu arvates on sellistel rahva hulgas levivatel naljadel teinekord väga oluline sõnum. Looduses on juba nii, et massid ei hakka liikuma enne, kui esimene 10% on oma valiku teinud ja ellu jäänud. Jüri Alliku hiljuti Sirbis ilmunud artikkel, kus ta kirjutas mesilasdemokraatiast, oli väga huvitav ja seletas seda fenomeni pikalt lahti. Konservatiivsus ja ettevaatlikkus on ellujäämiseks oluline omadus. Mingil hetkel aga, on esimesed piisad uuristanud tammi sisse pisikese augukese, mis siis juba iga hetkega kasvab ja  viimased takistused murtakse massi jõuga, lõpuks voolab jõgi uues sängis. Rahva naljad peaministri aadressil ongi minu arvates märgiks, et murdepunkt on käes.

Ülikoolid, mis justkui peaksid olema uuendusliku mõtlemise süda ja kindel kants, on tänapäeval viimane koht, kuhu sellised muutused jõuavad. Näiteks Chomsky on kirjutanud kaasaegsest ülikoolist USA ühiskonnas pigem kui arengut takistavast institutsioonist. Inimestele surutakse pähe ainuõiged lahendused, ülejäänud võimalused välistatakse. Igal erialal on oma kindel piiratud leksika, mis välistab teadlaste omavahelise mõtestatud suhtlemise ja põlistab „õiged“ uurimissuunad. Tekivad dogmaatilised siseringid, kus toimuvad arutelud on pigem nagu omas mahlas haudumine. Sama on juhtumas aina enam ja enam ka meie õpetajate koolituses, kus filosoofilistele alusainetele jääb järjest vähem aega. Selle asemel õpime kiiresti selgeks, kuidas praktikas "õigesti" õpetada. Miks küsimus ei ole oluline, sest see tekitab tüütut ja pimesi allumist segavat kriitilist mõtlemist (tekivad uuristajad ja küsijad), pealegi on arutelud ja seminarid kulukad massiülikoolidel üleval pidada.Tõin selle näiteks, et selgitada, kuidas haridusvaldkonnas läbi mõtlemata juhtimisega väga ulatuslikku kahju teha saab. Õpetajaerialade õppekavade muutmise kaudu on võimalik halvata kasvatusteadusliku mõtte areng paljudeks aastateks.   

Mulle tundub, et kui täna oleksid valimised, siis oleks haridusministriks hoopis keegi teine, kui Aaviksoo. Võib-olla peaksime juba praegu mõtisklema IRLi ja Aaviksoo juhitud hariduspoliitika voolusängist väljaspool. Mida tuleks tegelikult meie ülikoolide, gümnaasiumite, põhikoolide ja lasteaedade reformimiseks ette võtta?

Lugesin Viljandimaa uue gümnaasiumi direktori kirjutist Õpetajate Lehe veergudelt. Täitsa mõistlikud mõtted. Kuidas siis teha ikkagi nii, et kogukond, õpetajad ja omavalitsusjuhid saaksid kõikidest konfliktidest hoolimata ühiselt edasi minna? Kes ikka veel Viljandi koolisaagast midagi kuulnud ei ole, sellele soovitan Alli Lunteri artiklit lugeda. Õnneks on kohaliku omavalitsuse valimised juba üsna pea ukse ees, igaüks saab valikut mõjutada. Ärge olge tagasihoidlikud, inimesed, asuge juba täna üheskoos tööle, et arukaid ja vastustundlikke inimesi oma kohalikesse volikogudesse sisse saada. 

Rakvere linnapea Jaadla näide on selles suhtes Eesti poliitikale tüüpiline: korruptsioon, sealjuures avalik, kohalikud kiidavad heaks ja isegi ei saa aru, et tegemist ei ole linnale parimate valikutega. Miks? Soovitan lugeda Virumaa Teataja kriitikavabu artikleid. Nagu polekski probleemi, ei mingit uurimist, ei mingeid andmeid, ei midagi. Uuriv ajakirjandus on Rakveres igatahes saja-aastases unes, kui mitte lausa surnud... Ajakirjanduse roll demokraatlikus ühiskonnas on tohutu, inimesed tahavad olla informeeritud nad loevad, mida kirjutatakse. Sellest, kes ja kuidas kirjutab, sõltub palju. Rakvere inimesed valivad peale Virumaa Teataja lugemist Jaadlat edasi... 

Osalesin kodanikuajakirjanduse konverentsil Võrus. Seal oli väga huvitavaid näiteid üle Eesti. Kuidas tehti Urvastes vallalehte ja mindi kriitika pärast vallajuhtidega konflikti, kuidas tehti omakandi raadiot ... Ajakirjanikuks ei ole vaja ilmtingimata Tartu Ülikoolis aastaid õppida, selleks võib asjaolude sunnil saada meist igaüks. Näiteks on kodanikualgatusena tehtud korruptsiooni veeb http://www.korruptsioon.info/2011/11/jaadla-ja-vohmar-ei-ole-veel-paasenud/ ja FB konto Ei korruptsioonileja raiskamisele. Need on väiksed sammud, aga tehtud õiges suunas. Selliste liigutuste kaudu saamegi oma poliitkultuuri kujunemist mõjutada. 

Kodanikud saavad väga palju ise ära teha. Selle asemel, et viriseda ja oodata, tuleks tegutseda, otsida mõttekaaslasi, alustada juba täna. Paljudel puhkudel pole lihtsalt kedagi paremat validagi. Rakveres ongi seesama Jaadla ja Oleg Gross (ka laialt tuntud ärimees...) ja siis veel paar samasugust. Õpetajatel on nüüd märtsi-streigi organiseerimisega võimalik leida omad liidrid üles. Need inimesed, kes ka tegelikult suudavad õpetajaid esindada, haridusinimeste eest kõneleda. Ärge jääge ainult palga ümber seletama, sest see on teie võimalus, tehke parem kolmepäevane kohalik haridusfoorum ja rääkige sellest, mis on õpetajate arvates oluline!  

Kaja Land kirjutab Viljandimaa ametiühingu tegevusest, kirjutab, et noori ei ole peale tulemas. Miks ometi? Minu arvates on tänane ametiühing nagu mammut, mis tõukab noori eemale oma jäikuse, vanamoodsuse, aegluse ja igavusega. Ametiühingul tuleks muuta oma käitumist, kui tahetakse, et õpetajate ametiühinguliikumine Eestis koos vanade tegijatega välja ei sureks. Kaasake noored aruteludesse, kuulake, mida neil öelda on, laske neil võtta ülesandeid, teha oma asju ja usaldage ning toetage neid! KAASAMINE on siin võtmesõna, sest käsukorras noored ametiühingutesse ei tule. 
   
Mulle näib, et paljude koolide ja ametiühingute juhid mõtlevad, et nad on asendamatud. Neile kohe meeldib nii mõelda. Minu arvates ei ole asi mitte asendamises, vaid organisatsiooni elujõulisuses. Juhid mõtlevad, et nemad ongi see organisatsioon ja sellisel juhul surebki süsteem koos juhiga ja on haige koos juhiga jne. Kui soovime elujõulisi organisatsioone, mis käiks muutustega sammu ja oleks kaasavad, siis on vaja hoopis teistsugust juhtimisstiili, kogu organisatsiooni ülesehitus tuleks ümber korraldada.

Näiteks waldorfkoolides on kollegiaalne juhtimine. Ma muidugi ei tea, kuidas see Eesti tingimustes töötab, aga see on huvitav alternatiiv. Maailmas on ka sellised koole, kus nii lapsed kui vanemad on kaasatud kooli juhtimisse. Õpetajate endi organisatsioonid saaksid sellisel juhul olla koolijuhtidele eeskujuks. Praegu tundub mulle, et õpetajad ja koolijuhid peaksid hoopis üheskoos õpilasomavalitsuse juhtidelt õppimas käima. Olen nende koolitusel kunagi osalenud, väga huvitav ja asjalik oli. Siiani mäletan, mida tegime ja kui palju ma kolme-nelja päeva jooksul Jõhvis õppisin.

Tulen tagasi kommentaariumi nalja juurde sm Ansipist. Väga õige kommentaar, mis tegelikult juhib tähelepanu palju laiemale probleemile. Kahjuks on meil lisaks peaministrile veel väga palju selliseid „mammutjuhte“, kes istuvad oma kohtadel justkui oleksid nad  eluaegse ameti saanud.  

Loodan, et Ansipi väljavahetamisega kaasneb ka laiaulatuslikum juhtimiskultuuri revideerimine.Vastasel korral saame uue peaministri, kes paari aasta möödudes seisab samamoodi poodiumil ja karjub rahva kui „alluvate“ suunas, et need endile fooliumimütsikesed pähe paneks ja mullivannikuure võtaks. Selleks, et juhtimiskultuur tervikuna muutuks, peaks muutuma ka allumiskultuur, need kaks on omavahelises seoses. Praegu poliitikas toimuv on ehedaks näiteks sellest, et kui inimesed ei lase juhtidel endast teerulliga üle sõita ja julgelt välja astuvad, siis tulevad ka muutused.      

Wednesday, February 15, 2012

Õpetajad, suhelge inimestega!

Täna andis Lasteaednike Liit teada, et lasteaiaõpetajad ühinevad 7.-9.märtsi õpetajate streigiga. Lõpuks ometi jagati avalikkusega midagi, natuke näpuotsast infot. Tip-tip-tip, väga minimaalselt... ei midagi innustavat või julgustavat meie lasteaedade õpetajaskonnale.

Eesti lasteaednike liidu juhatuse esimees Liili Pille ütles Delfile, et lasteaednikud toetavad õpetajate streiki. Kas, kuidas ja kui palju nad streigivad, otsustab iga lasteasutus ise. 

Haridusttöötajate liidu nõudmiste hulgas on ka kaks lasteaednikke puudutavat nõudmist. Eesmärk on kehtestada koolieelsete lasteasutuste õpetajatele atesteerimisel omistatavate ametijärkude kaupa üleriigilised töötasu alammäärad võrdselt põhikooli- ja gümnaasiumi õpetajate alammääradega ning võrdsustada nende puhkus teiste õpetajate puhkusega, mis on 56 kalendripäeva.



Avaldasin teate fb lehel "Lasteaiaõpetajad on õpetajad" ja selle peale tuli küsimus, mis ülimalt hästi iseloomustab kujunenud infosulgu.

Tore, et ka lasteaednike hulgas streik peaks toimuma, kahjuks vist väga paljud lasteasutused selleni ei jõua, kuna lasteaia õpetaja palkadeks peab vahendid leidma kohalik omavalitsus. Seetõttu on lasteaiaõpetajatel ka keelatud streigist osa võtta, kuna vald maksab regulaarselt palka. Nii on kahjuks ka meie valla lasteaedades, kus lasteaiaõpetajatel ei ole lubatud streikida. Kas on ka teistes valdades sama olukord, et vald otsustab, mis õpetajatele parim?


On valdu ja lasteasutusi, kus lasteaiaõpetajatele on öeldud, et nad ei tohi streikida! Tuletan siinkohal meelde, et kõikides valdades kehtivad Eesti Vabariigi seadused ja seega ei saa KOV õpetajaid keelata streikimast. 
Streigist osavõtt  on üks Eesti Vabariigis kehtivaid põhiõigusi  (EV Põhiseaduse § 29 lg 5)
Õpetajad peavad lähtuma kollektiivse töötüli lahendamise seadusest, mis Eestis streikide korraldamist reguleerib. Täpsemad õpetused, kuidas streikima peab on kättesaadavad ka EHL lehel http://www.ehl.org.ee  


Väljavõte lehelt:
Õpetajate üleriigilisest streigist 7.-9. märtsil 2012.a

EHL teatab, et üleriigiline streik pedagoogide töötasu tõstmise nõudmiseks toimub ajavahemikus 7.-9.märts 2012.a.
Lisatud teave streigi toimumise, sh õiguslike aluste, korraldamise, nõudmiste jm vajaliku kohta
SIIN DOKUMENDIS ON ÕPETUS, KUIDAS STREIKIDA!
NB! Streigist osavõtust tuleb informeerida asutuse juhtkonda, valla- või linnavalitsust vähemalt 2 nädalat ette, s.o 21-ndaks veebruariks 2012.a.
Nendes haridusasutustes, kus on kehtiv kollektiivleping, saab korraldada toetusstreike, mis ei või kesta üle 3 päeva(Kollektiivse töötüli lahendamise seadus §18).
Astugem aktiivselt välja õpetajate töötasu tõstmise õigustatud nõudmiste eest.
Üheskoos suudame!

Sven Rondik EHL juhatuse esimees 

Päev varem kirjutas mulle üks õpetaja (avaldan autori loal):
Meie kool valmistub kenasti streigiks. Täna sai aü usaldusisik kirja, kus on kirjas tegevusjuhis, kuidas streiki korraldada. Vahetasime ka õpetajate toas mõtteid ja selgub, et kõikides koolides küll info õpetajateni ei jõua ja on lasteaedu, kus arvatakse, et see nende kohta ei käi. Kuidas oleks võimalik infot jagada nendesse koolidesse, kus on infosulg ja lasteaednikele selgitada, et nad on kambaliikmed?
Üldiselt valmistabki mulle suurt muret viis, kuidas õpetajaskonda ja ka avalikkust toimuvast teavitatakse. Pidevalt on infosulud, kust läbi murdmiseks on inimestel vaja teha ebaharilikke pingutusi. Infoühiskonnas elades on teatud asjad muutunud üldiseks tavaks ja inimesed eeldavad organisatsioonidelt professionaalsemat käitumist. Õpetajate esindusorganisatsioonid ei ole siin erandiks.  Keegi (kaasaarvatud õpetajad ise) ei arva, et Eesti haridustöötajate, lasteaednike või õpetajate liitudele kehtivad mingid teised reeglid, (kahe)kümne aasta tagused reeglid... 
Lasteaednike Liidu kodulehelt midagi streigi kohta ei leia. Samasuguse rõhuva infosuluga esineb ka Eesti Õpetajate Liit. Samas on palju lasteaedu/koole, kus õpetajad on oma õigustest täiesti teadmatuses. Streigi korraldamiseks on reegleid ja abimaterjale, mida ühingud, kes õpetajaid koondavad, peaksid oma kodulehtedele üles panema ja aktiivselt levitama. Kui organisatsioonid ja õpetajad on passiivsed, siis on lasteaia- ja omavalitsusjuhtidel ning lapsevanematel õpetajatega lihtne manipuleerida. Alati on inimesi, kes on eriarvamusel, see ongi demokraatia olemus. 
Ammu on selge, et õpetajate organisatsioonid ei ole oma palgavõitluses üksi ja saaksid kodanikkonnalt hädavajalikku abi, et 7.-9 märtsi streik edukalt lõpuni viia. Loodan, et neil endil jätkub taiplikkust pöörduda erinevate asjatundjate poole ja paluda abi. Inimesed on valmis aitama, olen selles kindel. Näiteks on suurte avalike suhete kogemustega Eesti Mittetulundusühenduste Liit, kust saab iga kodanikealgatuse tarvis nõu küsida. EMSLi missiooniks avalikes huvides tegutsevate vabaühenduste huvide kaitsjana on arendada ühenduste tegevust toetavat keskkonda ja tugevdada ühenduste suutlikkust selles keskkonnas tulemuslikult tegutseda. Teiseks on olemas ka Ametiühingute Keskliit, kes ehk oskab mõnes ametiühingu teemat puudutavas juriidilises küsimuses kiiresti nõu anda.  EAKLi eesmärk on tagada jätkusuutlik ametiühinguliikumine Eestis. Pole vaja muud kui julgust ja pealehakkamist, õpetajad! Paljud organisatsioonid ajavad õpetajatega sama asja ja nad on valmis nõu ja jõuga appi tulema, tuleb lihtsalt küsida! 
Lasteaiaõpetajatel tuleks lisaks juba esitatud nõudmistele tuua välja ka teised lasteaia valupunktid nt koormused, abiõpetajate palgad ja laste arv rühmas. Need on kohapealsed asjad, mida on vaja igas omavalitsuses eraldi läbi vaielda. Praegu on teil tugev seljatagune ja palju toetajaid. Kasutage siis ometi võimalust, et muutusi ellu kutsuda! Pole normaalne, et üks inimene peab Tallinnas vastutama 26 lapse elu eest, töökoormus on samas pelgalt 75%. Ei ole normaalne, et abiõpetajad käivad kaheksa tundi päevas viiel päeval nädalas tööl ja teenivad närused 250 eurot (vaesuspiir 2010 aastal oli 280 eurot)! Seniks kuni lasteaedade töötajad ise kujunenud olukorra vastu ei protesti, on kõik nagu korras... Lugege näiteks hr. Pajula artiklit
"Laste arvust rühmades rääkides kordas Pajula taas, et ehkki laste nimestikuline arv rühmades on 24, käivad kohal keskeltläbi 16-17 last. See teeb 8 last täiskasvanu kohta."
Samamoodi on tänaseni asjaliku vastuseta sotsiaaltöötaja Eskori artikkel. Mina soovitaks kasutada tema näidet ja tuua välja probleemistik avaramalt ja mitte jääda pelgalt palgateema otsa kükitama. Sellisel juhul oleks avalikkuse toetus streigile palju tugevam. Iga lapsevanem tahab oma lapsele paremaid kasvamis- ja õppimistingimusi, hetkel on paljud lapsevanemad teadmatuses ja pandud omamoodi sundseisu. Lasteaedasid ei saa näiteks enamasti valida, õpetajaid ei saa meil enamasti valida, saad järjekorras etteotsa, siis ole õnnelik ja vagusi! Kui inimesed näevad, et õpetajad tegelevad nende lastele paremate tingimuste eest võitlemisega aktiivselt, siis on abimehi ka lastevanemate hulgas väga palju.  
Ilmselt tuleks kõikidele õpetajatele võimaldada üks koolitus avalikkusega suhtlemise õppimiseks, artiklite kirjutamise, meediaga suhtlemise , pressiteate kirjutamise harjutamiseks jne. Lisaks ka teave kaasamisest ja muud kodanikuühiskonnateemalised baasteadmised, millest täna tundub õpetajaskonnal vajaka jäävat. Igas koolis (erinevalt lasteaiast) on see kompetents siiski vastavate õpetajate näol olemas. Küsimuseks jääb, miks nende inimeste oskusi alati kõige paremini rakendada ei osata.
  
Samal teemal loe:

30. november 2011 Millest lähtuvalt kajastab meedia haridusalaseid probleeme?

28. novembril 2011 Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema

Kaasamise näiteid ja viiteid I

Osalesin paar nädalat tagasi kaasava juhtimise koolitusel Viljandimaal. Kolmepäevasel koolitusel saime tuttavaks,  katsetada ja arutada. Tulemusena tekkis tore üle-eestiline kaasavate juhtide seltskond, kellel nüüd ka oma FB grupp "Kaasavad juhid" ja mailinglist.  
Sellega seoses mõtlesin koguda kokku mõningaid viiteid kaasamise näidete ja materjalidega ja avaldada ühtlasi ka siin. (Aitäh Piret Jeedasele, kes koguda aitas!)

Eesti keeles on väga hea meetodite ja lugude leht http://www.kaasamine.ee/. Seda soovitan lugeda esimeses järjekorras. Seal on ka näha, millal toimuvad järgmised koolitused.

Sellel nädalal sattusin esimest korda kokku sellise asjaga nagu Praxise mõttehommik. Toimunud oli üritus nimega
Kas siin on hea kaasamispraktika näide? Noorteseire mõttehommik on Praxise mõttehommikute formaati järgiv vabas vormis arutelu valdkondlike ekspertide, poliitikakujundajate, huvirühmade esindajate osalusel, mille käigus otsitakse lahendusi ühe noorte elu ja noorsootööd puudutava probleemide kompleksi lahendamiseks. Iga mõttehommiku kohta valmib kokkuvõte arutelu peamistest tulemustest, mida levitatakse nii osalejatele kui laiema avalikkusele. 
Järgmiseks teemaks oli juba välja kuulutatud ACTA.

Palju viiteid on võimalik leida teistes keeltes. 

Olen alates suvest osalenud nende võrgustikus. Neil on palju materjale, kogemustering, koolitused jne. Eriti vahva, et neil on ka oma meilinglist, millega liitudes saab osa paljude kogenud tegijate tööst ja mõtetest, värskeid uudiseid ja materjale kogu maailmast.


Kindlasti soovitan saksakeele oskajatel vaadata uudset kaasamise viisi, mida rakendatakse hetkel Saksamaal. 

Kuidas viia läbi ulatuslikke arutelusid? Kuidas teha nii, et kõik soovijad saaksid osaleda, nende ettepanekud oleksid kõikidele nähtavad, protsess läbipaistev?

Soovitan vaadata seda sakslaste mudelit. Arutatakse Saksamaa tulevikuküsimusi. Mulle tundub see igati lihtne, arusaadav ja samas huvitav.

Mudel on selgelt välja joonistatud lehekülje all ääres.  Lehekülg on rahva hulgas populaarne, ettepanekuid ja kommentaare on tuhandetes.

Teiste hulgas on arutluse all küsimus: Kuidas tahaksime tulevikus õppida?

Veebiviide tutvustab erinevaid kaasavaid meetodeid ning näited, kuidas kaasamise abil on muudetud otsused läbipaistvaks, kaasatud inimesi teenuse või disaini kujundamisse. Muuhulgas on hulganisti viiteid sh viide raamatuni, milles räägitakse avaliku sektori kaasamise hindamisest – „Making a Difference: A guide to evaluating public participation in central government“

Head kaasamist praktiseerivad ka sotsiaalsed ettevõtjad. Näiteid sellest, kuidas inimesed leiavad meie tänastele probleemidele loovaid ja nutikaid lahendusi. Sisaldab viiteid erinevatele kaasamismeetoditele ja näiteid. 


Around October 15, 2011, the global action day of the Occupy and Real Democracy movement, we got inspired by the emails coming through the Art of Hosting and OpenSpace email list to explore guerilla hosting in connection to the Occupy movement on the streets of Berlin.
We started collecting process tools and organizing examples from the movement in this open wordpad document where anybody can add best practices from around the world. 
Lahe spontaanne ettevõtmine, sest ainult  tehes tekivad kogemused!

Friday, February 10, 2012

Vana-Antsla Kutsekeskkool pannakse kinni - haridusmehaanika kaugõppekursus jätkub

https://eelnoud.valitsus.ee lehelt tellitud uuditsevoog tõi teate Vana-Antsla Kutsekeskkooli sulgemisest. Põhjenduseks õppetöö efektiivsuse tõstmine ning ressursside tõhusam kasutamine (loe hoiame raha kokku). Tutvu dokumendiga siin

Vana-Antsla õppesuunad on näha siit http://www.vana-antsla.edu.ee/index.php/erialad.  

Seega hea näide, kui asutused kuuluvad riigile, siis pole sulgemiseks vaja muud kui peaministri allkirja. Vaikne ja rahulik lõpp. Pole kuulnud, et keegi midagi protestiks või liigselt arutaks. 


Meelis Mereküla kirjutab Võrumaa Teataja kommentaariumis arvude keeles:
Vana-Antslas on õpilasi ühe töötaja kohta 3,8 riigi kutseõppeasutuste keskmine on 8,5. Kinnistute, hoonete ja ruumide majandamiskulud õppija kohta Vana-Antslas 607 eurot ja riigi keskmine 280 eurot. Eriti suured käärid on kütte, elektri, vee ja kanalisatsiooni kuludes ühe õppija kohta, kus see näitaja on 3,2 korda kõrgem, kui kutseõppeasutustes keskmiselt 532 ja 166 eurot. 


Vana-Antsla koolis saavad kutseõpet vaimupuudega noored. Erivajadustega noorte õpetamiseks kulubki rohkem ressursse, see on täiesti arusaadav.Kahjuks vist mitte meie ametimeestele, kes ise õpetamisest suurt midagi ei tea.  Lisaks on jäänud märkimata, et riigil on Vana-Antsla kooli hooned tänaseni renoveerimata, millest kõrged kulud küttele ja veele. 

Maalehest saab lugeda:
Koolile saab esmalt saatuslikuks tema asend. HTMi kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna asejuhataja Teet Tiko sõnul paikneb Vana-Antsla kool kahe kutseõppeasutuse – Võrumaa kutsehariduskeskuse ja Valgamaa kutseõppekeskuse vahel.
Mõlemad on saanud viimastel aastatel märkimisväärseid investeeringuid ja neil on maakondades keskne asend. Vana-Antslas dubleeritakse ka enamikku seal õpetatavatest erialadest.
Etteheiteid pole, aga...
“Kuigi meil pole etteheiteid Vana-Antsla õpetamise tasemele, on seal õpilaste arv väike, halduskulud suured ja pole otstarbekas sellises asukohas kutsealasesse koolitusse investeerida,” selgitab Tiko.
Tiko sõnul tagatakse erivajadustega õppijate koolitus edaspidi Võrumaa kutsehariduskeskuse ja Urvaste kooli koostöös. Kooli varad antakse pärast õppetöö lõppu Riigi Kinnisvara ASile.
Huvitav strateegia, paneme uksed ilma pikema jututa kinni, sest pole enam otstarbekas selle kandi rahvale kooliharidust pakkuda. Samal ajal pole õppetöö tasemele mitte midagi ette heita, põhjused on pelgalt majanduslikku ja geograafilist laadi.

Lisaks paneme samal ajal, samade põhjendustega kinni ka keskkoolid. Kas liigume jõuliselt elanikkonna keskmise haridustaseme langemise suunas? Peagi on keskhariduse ja kõrghariduse saamine tehtud luksuseks, mille jaoks maapiirkondades vaid vähestel rikkust jagub.  


Näib, et samal ajal kui enamus arenenud riike liigub kõrghariduse massistumise suunas, siis Eesti tänased juhid on valinud teise tee. Meie liigume kodanikkonna lumpeniseerumise suunas, samas tempos jätkates on enamik meie maaelanikkonnast sunnitud leppima põhiharidusega. Koolipingist edasi viib tee noored juba lihttöödele Soome ja Rootsi (Leidsin naiivsevõitu kirjutatud näite elust enesest siit)... Loodaks näha mõnda usaldusväärset uuringut, mis suudab selle esmalt kohvipaksu pealt ennustatud väite ümber lükata.  

Pole ise Vana-Antsla elu-oluga kursis, aga palusin abi hariduslistiinimestelt. Kui keegi seal kommenteerib, siis lisan hiljem ka siia blogispostitusele. 

Koolidirektor rääkis Maalehele:

“Asekantsler Kalle Küttis käis sügisel siin ja ütles, et 
me olevat perspektiivitu ning seepärast pannaksegi kinni,” 
ei mahu Angerjärvele kõrge ametniku ütlemine kuidagi pähe.
Siiani pole probleeme olnud õpilaste vastuvõtuga. Kõik erialad said sügisel hõlpsasti täis, osale lastehoiu erialale soovinutele tuli äragi ütelda.
Koos uute vastuvõetutega oli siis nimekirjas 230 õpilast, rohkem maja lihtsalt ei mahuta.
“Kui meile ei tahetaks õppima tulla, siis võiks arutada, kas meie kooli vaja on. Aga tullakse, järelikult meid ka hinnatakse,” arutleb direktor.
Lisaks direktorile saab samas Maalehe artiklis sõna ka vallavanem:
Väikesele külale Antsla külje all, mis on toiminud tänu koolile, on kutsekooli kinnipanek katastroof.
Leivata jääb 49 töötajat, neist 19 vanemõpetajat.
“Kui kaob kool, siis kaob ka küla,” räägib Angerjärv. “Kogu taristu toetub koolile, meie katlamaja kütab ka elumaju. Kas rahvas suudab kallinevat kütet enam maksta?”
Murelik on ka Antsla vallavanem Tiit Tõnts, kes peab kutsekooli sulgemist riigi sihipäraseks tegevuseks elu väljasuretamiseks maal.
“Riik paneb kinni postkontoreid, metskondi, varsti vist ka gümnaasiume. Mis mõte on siis üldse maal elada?” küsib ta.
Tõnts on üsna kindel, et ka Vana-Antslat ootab Helme saatus, kus hiljuti, tehnikumi tegevuse lõppedes, paljudest hoonetest said tondilossid.


Siit on selgelt näha, et riik maaelust ei hooli. Ei olda heaperemehelikud. Koolimaja on rahvast täis, tegutseb juba 20-ndatest aastatest ja edukalt, aga efektiivsust ja perspektiive (riigijuhtide arvates) ei ole see.... vaja on ehitada suured koolkombinaadid ja tuupida need rahvast otsast otsani täis, siis on efektiivsus korras... 


Minul on vaikselt tekkinud küsimus: Kas peale Aaviksoo haridusministriks oleku aega ka mõni kool Eestimaale üldse alles jääb? Tegemist on haridusreformiga täiesti uuel moel. Näib, et koole pannakse kinni nii massiliselt, et mina oma blogis kõikide nende kadumist kaardistada ei jõuagi. 


Kuigi mõnes mõttes võiks ju öelda, et osade koolide sulgemisotsuste taga on hoopis kohalikud omavalitsused, siis tegelikkuses on probleemiks ikkagi kehtiva rahastussüsteemi rõhuasetused. Paljud väikekoolid ei tule pearahaga toime, sellest kirjutas jaanuaris Maido Mändmets, kes on Varstu kooli juht. Näib, et isegi kui koolid tulevad rahadega kuidagiviisi läbi, on valitsus otsustanud enda alluvuses olevaid väikekoole hoogsalt kinni panema asuda. Seega mammutkoolide trend on hariduspoliitikas selgelt täheldatav. Koondame tuhanded keskustesse, siis on odavam majasid üleval pidada, klassid saab täistuupida ja õpetajad saavad täiskoormuse. Ideaalne haridusmehaanika. 


Ma ei saa nende otsuste loogikast Eestimaa kontekstis aru. Kas keegi seletaks?