Sunday, February 19, 2012

L.Türnpuu kasvatusprotsessi efektiivsusest ebademokraatlikus koolis

Teinekord on inimestest üpris keeruline aru saada, eriti suured on käärid erinevate põlvkondade vahel... Pea pool meie õpetajatest on viiekümnesed või vanemad. Mõtlesin  teineteise mõistmise parandamise eesmärgil tuletada meelde mõned vanad tekstid, mis on suunatud õpetajatele. Kirjutasin välja tsitaate 60-ndate aastate "Nõukogude Koolist", mõningad minupoolsed kommentaarid on lõpus. Taotluseks eelkõige luua võimalus lugeda (miks mitte meelde tuletada), mida nõukogude kasvatusteadlased kirjutasid. Need on tekstid, mida meie vanema generatsiooni pedagoogid ülikoolis lugesid ja oma lõputöödes tsiteerisid. 

Eelviimases Õpetajate Lehes  ilmus A.Tootsi artikkel, mille intrigeerivaks pealkirjaks oli: "Demokraatlik kool pole teistest edukam". 

"IEA kodanikuhariduse uuringust selgus, et Eesti koolides on ülekaalus klassikalised õpimeetodid, hoolimata sellest, et suur osa õpetajatest on valmis ka uuenduslikke võtteid rakendama. Peamiselt õpitakse õpikute järgi, täidetakse harjutuslehti, vastatakse õpetaja küsimustele. Uuendusmeelseid õpimeetodeid – info kogumine oma projektiülesannete tarbeks väljaspool kooli, rollimängud ja simulatsioonid – kasutavad vaid vähesed õpetajad."

Selgub, et kuigi õpetajad teavad, mida kaasaegses koolis õpetajalt eeldatakse, minnakse hea tulemuse saavutamiseks, asjaolude sunnil või mugavusest peale ikkagi vanade võtetega.  Miks? Kas nn pedagoogiline tulevärk ei anna vajalikku tulemust või ei vasta moodsate meetodite kasutamise eelduseks olevad väärtused meie õpetajaskonna põhiväärtustele?

Esimesena tutvustan artiklit, milles tegeletakse ka meie tänase haridusmaastiku kõige valusama teemaga:


KASVATUSPROTSESS OLGU EFEKTIIVNE JA RESULTATIIVNE
L. Türnpuu
Nõukogude Kool 3/1967

„Viimasel ajal on teravamalt kui kunagi varem päevakorral kasvatustöö probleemid. Meie ühiskond vajab õppeasutustelt reaalseid kasvatustöö tulemusi.

Koolide töös varem kohati maad võtnud formalism, mis seab esikohale kasvatustöö vormid ja meetodid ning vaikib maha selle töö tulemused ja konkreetsed eesmärgid, ei ole veel kaugeltki likvideerunud. Nii mõnelgi pool on tegeliku sisulise kasvatustöö asemel hakatud paraaditsema, taga ajama suurt ürituste arvu, nende uudseid ja kõlavaid nimetusi, välist sära ja pedagoogilist tulevärki. Selline paraaditsemine on enamasti ikka maskiks, millega varjatakse tegemata tööd ja mille kaudu aetakse taga odavat kuulsust.

Selline formalism on sattunud teravasse vastuollu ühiskonna sotsiaalse tellimusega, st kasvatustöö reaalsete eesmärkide ja resultaatidega. NSV Liidu pedagoogilises keskajakirjanduses kuulutati 1960. aastal sellisele formalismile halastamatu sõda. Tänapäeva pedagoogika üheks põhijooneks on õppe- ja kasvatustöö efektiivsuse, resultatiivsuse ja ökonoomsuse probleem[_ _ _

Meie vabariigi pedagoogilises ajakirjanduses on nimetatud küsimusi suhteliselt vähe valgustatud. Seetõttu ollakse ka kohtadel enamasti äraootaval seisukohal. Paistab silma teataval määral tardunud, ühekülgne ja kitsarinnaline lähenemine kasvatusküsimustele üldse, kaldumine liiga kitsasse praktitsismi.“
Lk 174
    
Kasvatustöö on äärmiselt keeruline protsess ja kuna „osavõtvate faktorite“ arv on tohutu suur ja mõju “keerukas ja diskreetne“, siis on kontroll ja fikseerimine suhteliselt raske, oskamatutel kasvab see üle pea ja upputakse pisiasjadesse ning „muututakse märkamatult stiihilise protsessiga kaasasörkijaks ja selle poolt juhitavaks.“ 174-175
 
„Kasvatustöö protsess on tavaline küberneetiline juhtimisprotsess kõigi oma objektiivsete seaduspärasustega. Muidugi on kasvatusprotsessil teatav spetsiifika ja omapära.“ Lk 175


Järelikult ja endastmõistetavalt on kasvatustöö objektiks õpilane. Kasvatuse eesmärgid ja resultaadid peavad olema seotud õpilase isiksusega, mitte aga korraldatud ürituste arvu ja teiste formaalsete näitajatega.

Inimese isiksuse kujundavad teda iseloomustavad füüsilised, maailmavaatelised, moraalsed, vaimsed, esteetilised ja psüühilised omadused, mis on üksteisega tihedalt läbi põimunud ning moodustavad ühtse terviku. Isiksuse üksikuid külgi iseloomustavad omadused on omakorda keerukad ja komplitseeritud. Nad koosnevad üksikutest elementidest, mis on samuti üksteisega seotud ja tihedalt läbi põimunud. Isiksuse komplitseeritus raskendabki tema modelleerimist ja arenemise projekteerimist, kuid kaugeltki ei välista seda. 

Isiksus on ajalooline ja klassiline kategooria. Iga ühiskondlik kord ja klass eeldab isesugust isiksust, mis on omane ainult sellele formatsioonile ja klassile. Nõukogude ühiskonna inimese isiksuse põhiomadused on kokkuvõtlikult kätketud kommunismiehitaja moraalikoodeksis.

Isiksus on alati individuaalne. Teda mõjutavad sellised tegurid nagu vanus, sugu, pärilikkus jt. Otsustava tähtsusega isiksuse kujunemisel on inimest ümbritsev keskkond, inimese enda teadvus ja kasvatus.

Isiksus on pidevas arenemisprotsessis. Seejuures on tema areng objektiivne ja seaduspärane. _ _ _


Õpilane kui elav olend on pidevas suhtlemises teda ümbritseva keskkonnaga. Ühelt poolt saab õpilane teda ümbritsevast keskkonnast hulgaliselt informatsiooni, mis tema teadvust mõjutab, teiselt poolt aga mõjutab õpilane oma aktiivse tegevusega, oma käitumise ja suhtumisega väliskeskkonda. Sellise vastastikuse suhtlemise (informatsiooni vahetamise) tulemusena toimuvad vastavad muutused õpilase teadvuses ja isiksuses vaatamata sellele, kas me seda soovime või mitte. Selles seisabki isiksuse arenemise objektiivsus.

Õpilase poolt vastuvõetav informatsioon on äärmiselt mitmekülgne ja tema mõju diskreetne. Seetõttu tasakaalustub isiksuse kujunemise protsess isereguleerumise teel ja õpilase isiksuses tekkivad muutused, mis kaugeltki alati ei toimu soovitavas suunas.

Kasvatuse kogu olemuse moodustabki selle isereguleerumise rikkumine soovitavas suunas. Tegelikult toimub see vastava informatsioonivahetuse reguleerimisega – üksikute informatsioonikanalite paralüseerimise, teiste tugevdamise ja uute informatsiooniallikate loomisega. “ 175

„Isiksuse kujunemise üheks oluliseks iseärasuseks on, et see toimub teadvuse vahetul osavõtul. Ainult vähesed faktorid (pärilikkus, füüsiline seisund, sugu jmt) mõjutavad isiksust vahetult. Viimase aja uurimised näitavad sisesekretsiooninäärmete suurt mõju inimese isiksusele.

Kõigile ülejäänud faktoritele (ühele rohkem, teisele vähem) on teadvuse areng nagu sõelaks ees, mis sekelkteerib informatsiooni ja võtab osa sellest omaks. Kui võrrelda kasvatajat (meie tähenduses pedagoogiliselt organiseeritud väliskeskkond) raadiosaatjatega, siis tuleb õpilast vaadelda kui raadiovastuvõtjat, mis võtab vastu ainult siis, kui ta on häälestatud samale lainele (dots. A. Elango võrdlus).

Kasvatustöö peamine kunst seisnebki selles, et luua õpilase teadvuses vastav hoiak, muuta sisendatav informatsioon teadvusele vastuvõetavaks, murda läbi teadvusebarjäärist .

Seepärast ongi viimasel ajal hakatud intensiivselt tegelema enesekasvatuse küsimustega, st õpilaste teadvuse mobiliseerimisega isiksuse kujundamiseks.“ (176)

Kasvatamine on eelkõige väga targalt läbi mõeldud õpetamine, pedagoogiliselt õigesti organiseeritud õppeprotsess, milles iga üksik detail teenib konkreetseid õpetuslikke ja kasvatuslikke eesmärke, eeskätt õpilaste vaimsete võimete ja tunnetusjõudude arendamise eesmärke, maailmavaate kujundamist, eetiliste ja esteetiliste omaduste arendamist jne.

Õppeprotsessi kõrval on väliskeskkonna mõjudest efektiivsemad need faktorid, mille toime on suhteliselt püsiva või korduva iseloomuga. See on seletatav kogemuslike ja harjumuslike jõudude suure osatähtsusega teadvusebarjääri ületamisel. Sellisteks faktoriteks on režiim, kodukord, õpetajaskollektiivi ühtsed nõuded, kooli ja kodu ühtsed nõuded, sõprade mikrokollektiiv, klassikollektiivi avalik arvamus, kooliruumide puhtus ja kord, näitlik agitatsioon jne (176)

Uurimused näitavad, et sõprade mikrokollektiivil on isiksuse kujunemisele suhteliselt suur mõju, „ selle mikrokollektiivi oskuslik ärakasutamine ja pedagoogiline suunamine on tihti võtmeks õpilaste tundmaõppimisel ja kasvatuslikul mõjutamisel.

Õpilaste vanemate, perekonnaliikmete ja lähedaste sugulaste mõju tema isiksuse kujundamisele on samuti võrdlemisi suur . Tõsi küll, see mõju vanemates klassides mõnel määral väheneb. Ometi on kasvatustöö üheks peamiseks saladuseks oskuslik töö õpilase kodudega.

_ _ _ Kogu koolitöö peab olema üksikasjadeni targalt läbi mõeldud, selles ei tohi olla ühtki nõrka kohta ega vähimalgi määral organiseerimatust. Ka kõige pisemates küsimustes, pealtnäha tühisemateski asjades, peab järgitama pedagoogilist suunitlust ja kasvatuslikke eesmärke. _ _ _ Kooli kasvatuslik osa pääseb seda apremini mõjule, mida oskuslikumalt ta suudab reguleerida teistest mõjusfääridest saabuvat informatsiooni, kuivõrd ta suudab juhtivat positsiooni haarata. „ lk 177

Küllaltki palju aega veedab õpilane silm silma vastu iseendaga, oma sisemaailma ja mõtete sfääris. Sellises olukorras toimubki  (tihti küll alateadlikult) saadud informatsiooni läbitöötamine, selle selekteerimine, süstematiseerimine, võrdlemine, summeerimine ja omaksvõtmine. Ka seda protsessi peaks pedagoog suutma oskuslikult suunata. Mõnikord peab selline läbi töötamine toimuma kasvataja otsesel või kaudsel osavõtul. See aga eeldab õpilase ja õpetaja vahel täielikku usaldus, mille võitmine nõuab suurt vaeva ja meisterlikkust . „177

Kasvatustöö reaalsete tulemuste tundmaõppimine on ühelt poolt vajalik kasvatusprotsessi kui kümberneetilise juhtimisprotsessi edasiseks suunamiseks, vajaliku otsuse väljatöötamiseks ja selle realiseerimiseks. Teiselt poolt võimaldab kasvatustöö resultaatide uurimine tundma õppida õpilast kui juhitavat objekti kasvatusprotsessis. On vaja teada, kuidas ja missugusele informatsioonile ta reageerib ning missuguseid muudatusi see tema isiksuses tekitab.

Kuna meil õpilase teadvuses toimuvad isiksuse kujunemise protsessi üksikasjad ei ole täpselt teada (st vastav protsess pole modelleeritud), tuleb õpilase tundmaõppimiseks teda vaadelda kui „musta kasti“ (joonis 3). Meil on teada teatav hulk sellesse „musta kasti“ suubuvaid sisendeid ja teatav osa väljundeid. Vastava liigi informatsiooni sisendamisel jälgime, kuidas ta sellele reageerib. Siseneva ja väljastatava informatsiooni võrdlemisel avastamegi vastavad seaduspärasused ja määrame kindlaks õpilase teadvuse funktsiooni. Kahjuks tunneme me õpilase „musta kasti“ väljundeid suhteliselt halvasti. Pealegi pole võimalik õpilast tema tundmaõppimiseks isoleerida väliskeskkonnaga suhtlemise protsessist.  Pedagoogikas on välja töötatud vastavad meetodid õpilaste  (lk 179) tundmaõppimiseks. Sellisteks meetoditeks on vaatlus, vestlus, eksperiment, ankeedid, õpilaste tööde uurimine jne. Neid meetodeid tuleb koolides intensiivselt kasutama hakata. Kuigi nende abil ei ole vimalik saada 100%-list ülevaadet õpilase isiksusest, võivad nad siiski anda küllaltki suure tõenäosusega objektiivse pildi. Isiksuse üksikute omaduste mõõtmiseks on Vene NFSV-s välja töötatud 3-palline süsteem, mida mõnedes koolides edukalt rakendatakse. Head abi õpilaste tundmaõppimisel pakuvad mitmesugused vaatlusprogrammid, - kaardid ja –vihikud.

Kasvatustöö reaalsete tulemuste tundmaõppimine ja analüüs peab olema objektiivseks aluseks ka üksikute pedagoogide ja koolide kasvatustööle hinnangu andmiseks. Seepärast peab kasvatustöö tulemuste, st õpilaste isiksuse tundmaõppimine olema kindlal kohal ka sisekontrolli süsteemis. Kasvatustöö resultatiivse süsteemi elluviijaks ja juurutajaiks koolides peavad olema eeskätt direktorid ja nende asetäitjad. Ka haridusosakondadel ja teistel organitel tuleks koolide kasvatustöö kontrollimisel ning hindamisel lähtuda kasvatustöö reaalsetest tulemustest, mitte aga ürituste plaanist ja muudest formaalsetest näitajatest. Selliste kontrollijate ees, kes loevad kokku ainult korraldatud üritusi, otsivad tööplaanidest kõlavaid nimetusi ja pedagoogilist tulevärki, peaksid koolide uksed juba kinni olema.

Ühiskond nõuab meilt kasvatustöö reaalseid tulemusi. Need peavad olema aluseks kasvatustöös ja sellele hinnangu andmisel. Paraaditsemine, välise efekti tagaajamine ja pedagoogiline tulevärk kui isikukultuseaegne pärand on oma aja ära elanud, selle koht on ajaloo prügikastis.“ Lk 180


Kokkuvõtteks

Väga sisukas ja huvitav artikkel, mille põhjalt saaks teha analüüse nõukogudeaja pedagoogika ja kasvatuse kohta. Lisaks saaks vaadelda, mis on tänaseni aktuaalne, mida saaks kasutada. Omaette huvitav on Türnpuu kirjutis ka seetõttu, et heidab valgust tol ajal muuhulgas ka selle artikli kaudu õpetajas kujundatud kasvatusarusaamadele ja -käitumisele. Paljud meie tänased õpetajad on tuttavad selle artikliga juba oma õpetamise algaastatest või õpingupäevilt.

1967. aastal sõnastatud nõue efektiivusele meenutab mitmeid tänaseidki haridusarutelusid. „Tänapäeva pedagoogika üheks põhijooneks on õppe- ja kasvatustöö efektiivsuse, resultatiivsuse ja ökonoomsuse probleem.“ (Türnpuu 1967:174). Selle lause aktuaalsuses ei saa kahelda. Hariduse majanduslik külg on läbi aastate haridusinimestele muret valmistanud.

Kasvatuse määratlemiseks tsiteerib Türnpuu M.I. Kalinini teost „Kommunistlikust kasvatusest ja õpetusest“. Kalinini järgi on kasvatus sihipärane ja süstemaatiline mõju kasvandiku psüühikale, et kujundada temas kasvataja poolt soovitud omadusi.  
  
Järelikult ja endastmõistetavalt on kasvatustöö objektiks õpilane. Kasvatuse eesmärgid ja resultaadid peavad olema seotud õpilase isiksusega, mitte aga korraldatud ürituste arvu ja teiste formaalsete näitajatega.“ järeldab Türnpuu (1967:175).

Kasvatuse olemus on Türnpuu järgi õpilase isiksuse kujunemise protsessi „isereguleerumise rikkumine soovitavas suunas. Tegelikult toimub see vastava informatsioonivahetuse reguleerimisega – üksikute informatsioonikanalite paralüseerimise, teiste tugevdamise ja uute informatsiooniallikate loomisega.“ (1967:175).

Türnpuu väidab, et
„Isiksuse komplitseeritus raskendabki tema modelleerimist ja arenemise projekteerimist, kuid kaugeltki ei välista seda.“ (1967:175).

„Kasvatustöö peamine kunst seisnebki selles, et luua õpilase teadvuses vastav hoiak, muuta sisendatav informatsioon teadvusele vastuvõetavaks, murda läbi teadvusebarjäärist.“ (1967:176).

„Seepärast ongi viimasel ajal hakatud intensiivselt tegelema enesekasvatuse küsimustega, st õpilaste teadvuse mobiliseerimisega isiksuse kujundamiseks.“ (1967:176).

Õpilane on kui raadiovastuvõtja (võrdlus pärineb algselt A.Elangolt), õpetaja ülesanne on viia õpilane õigele lainepikkusele, kontrollida sisendeid ja väljundeid. Õpilase teadvus on kui „must kast“, mille sisu me ei tea (teadvuse mudelit ei ole modelleeritud lisab Türnpuu sulgudesse). Kaasaegsetele uuringutele tuginedes soovitab Türnpuu vaadelda, uurida, küsitleda ja saades aimu väljunditest, kujundada pilt õpilase isiksusest. Kooli ja kasvataja põhiülesanne teisalt on leida õigeid sisendeid, mis tulenevad kommunismiehitaja moraalikoodeksist. Siin on tähtis, et kool suudaks kontrollida ja juhtida võimalikult suurt osa sisenditest, sh makrokollektiivi, pere, vabaajaga seotud tegevus nagu teater, kino jne.

Türnpuu kirjutab, et kuna ühiskond nõuab kasvatajatelt reaalseid tulemusi, siis tuleb formaalse pedagoogilise tulevärgi asemel keskenduda õpilase isiksuse sihipärasele kujundamisele.

Lisaksin lõppu, et kogun nii esimese vababriigi aegset kui nõukogudeaastatest pärit kasvatusteaduslikku kirjandust ja ajakirjandust. Kui kellelgi on ajakirju, lehti, raamatuid, millest soovitakse vabaneda, siis võtan heal meelel vastu annetusi oma erakogusse. 

No comments: