Sunday, February 19, 2012

Mesilasdemokraatiast ja mammutjuhtidest koolikontekstis I

Kommentaariumites kohtab mõnikord väga vaimukaid ütlemisi. Tänane pärl Hõbemägi artikli sabast:

Sm. Ansip küsib lapselapselt " Räägi tibuke kelleks Sa tahad saada, kui suureks kasvad?" "Vabariigi peaministriks," kõlab vastus. Sellepeale kostab sm. Ansip: "Oi lapseke, aga vabariigil on juba peaminister." 

Minu arvates on sellistel rahva hulgas levivatel naljadel teinekord väga oluline sõnum. Looduses on juba nii, et massid ei hakka liikuma enne, kui esimene 10% on oma valiku teinud ja ellu jäänud. Jüri Alliku hiljuti Sirbis ilmunud artikkel, kus ta kirjutas mesilasdemokraatiast, oli väga huvitav ja seletas seda fenomeni pikalt lahti. Konservatiivsus ja ettevaatlikkus on ellujäämiseks oluline omadus. Mingil hetkel aga, on esimesed piisad uuristanud tammi sisse pisikese augukese, mis siis juba iga hetkega kasvab ja  viimased takistused murtakse massi jõuga, lõpuks voolab jõgi uues sängis. Rahva naljad peaministri aadressil ongi minu arvates märgiks, et murdepunkt on käes.

Ülikoolid, mis justkui peaksid olema uuendusliku mõtlemise süda ja kindel kants, on tänapäeval viimane koht, kuhu sellised muutused jõuavad. Näiteks Chomsky on kirjutanud kaasaegsest ülikoolist USA ühiskonnas pigem kui arengut takistavast institutsioonist. Inimestele surutakse pähe ainuõiged lahendused, ülejäänud võimalused välistatakse. Igal erialal on oma kindel piiratud leksika, mis välistab teadlaste omavahelise mõtestatud suhtlemise ja põlistab „õiged“ uurimissuunad. Tekivad dogmaatilised siseringid, kus toimuvad arutelud on pigem nagu omas mahlas haudumine. Sama on juhtumas aina enam ja enam ka meie õpetajate koolituses, kus filosoofilistele alusainetele jääb järjest vähem aega. Selle asemel õpime kiiresti selgeks, kuidas praktikas "õigesti" õpetada. Miks küsimus ei ole oluline, sest see tekitab tüütut ja pimesi allumist segavat kriitilist mõtlemist (tekivad uuristajad ja küsijad), pealegi on arutelud ja seminarid kulukad massiülikoolidel üleval pidada.Tõin selle näiteks, et selgitada, kuidas haridusvaldkonnas läbi mõtlemata juhtimisega väga ulatuslikku kahju teha saab. Õpetajaerialade õppekavade muutmise kaudu on võimalik halvata kasvatusteadusliku mõtte areng paljudeks aastateks.   

Mulle tundub, et kui täna oleksid valimised, siis oleks haridusministriks hoopis keegi teine, kui Aaviksoo. Võib-olla peaksime juba praegu mõtisklema IRLi ja Aaviksoo juhitud hariduspoliitika voolusängist väljaspool. Mida tuleks tegelikult meie ülikoolide, gümnaasiumite, põhikoolide ja lasteaedade reformimiseks ette võtta?

Lugesin Viljandimaa uue gümnaasiumi direktori kirjutist Õpetajate Lehe veergudelt. Täitsa mõistlikud mõtted. Kuidas siis teha ikkagi nii, et kogukond, õpetajad ja omavalitsusjuhid saaksid kõikidest konfliktidest hoolimata ühiselt edasi minna? Kes ikka veel Viljandi koolisaagast midagi kuulnud ei ole, sellele soovitan Alli Lunteri artiklit lugeda. Õnneks on kohaliku omavalitsuse valimised juba üsna pea ukse ees, igaüks saab valikut mõjutada. Ärge olge tagasihoidlikud, inimesed, asuge juba täna üheskoos tööle, et arukaid ja vastustundlikke inimesi oma kohalikesse volikogudesse sisse saada. 

Rakvere linnapea Jaadla näide on selles suhtes Eesti poliitikale tüüpiline: korruptsioon, sealjuures avalik, kohalikud kiidavad heaks ja isegi ei saa aru, et tegemist ei ole linnale parimate valikutega. Miks? Soovitan lugeda Virumaa Teataja kriitikavabu artikleid. Nagu polekski probleemi, ei mingit uurimist, ei mingeid andmeid, ei midagi. Uuriv ajakirjandus on Rakveres igatahes saja-aastases unes, kui mitte lausa surnud... Ajakirjanduse roll demokraatlikus ühiskonnas on tohutu, inimesed tahavad olla informeeritud nad loevad, mida kirjutatakse. Sellest, kes ja kuidas kirjutab, sõltub palju. Rakvere inimesed valivad peale Virumaa Teataja lugemist Jaadlat edasi... 

Osalesin kodanikuajakirjanduse konverentsil Võrus. Seal oli väga huvitavaid näiteid üle Eesti. Kuidas tehti Urvastes vallalehte ja mindi kriitika pärast vallajuhtidega konflikti, kuidas tehti omakandi raadiot ... Ajakirjanikuks ei ole vaja ilmtingimata Tartu Ülikoolis aastaid õppida, selleks võib asjaolude sunnil saada meist igaüks. Näiteks on kodanikualgatusena tehtud korruptsiooni veeb http://www.korruptsioon.info/2011/11/jaadla-ja-vohmar-ei-ole-veel-paasenud/ ja FB konto Ei korruptsioonileja raiskamisele. Need on väiksed sammud, aga tehtud õiges suunas. Selliste liigutuste kaudu saamegi oma poliitkultuuri kujunemist mõjutada. 

Kodanikud saavad väga palju ise ära teha. Selle asemel, et viriseda ja oodata, tuleks tegutseda, otsida mõttekaaslasi, alustada juba täna. Paljudel puhkudel pole lihtsalt kedagi paremat validagi. Rakveres ongi seesama Jaadla ja Oleg Gross (ka laialt tuntud ärimees...) ja siis veel paar samasugust. Õpetajatel on nüüd märtsi-streigi organiseerimisega võimalik leida omad liidrid üles. Need inimesed, kes ka tegelikult suudavad õpetajaid esindada, haridusinimeste eest kõneleda. Ärge jääge ainult palga ümber seletama, sest see on teie võimalus, tehke parem kolmepäevane kohalik haridusfoorum ja rääkige sellest, mis on õpetajate arvates oluline!  

Kaja Land kirjutab Viljandimaa ametiühingu tegevusest, kirjutab, et noori ei ole peale tulemas. Miks ometi? Minu arvates on tänane ametiühing nagu mammut, mis tõukab noori eemale oma jäikuse, vanamoodsuse, aegluse ja igavusega. Ametiühingul tuleks muuta oma käitumist, kui tahetakse, et õpetajate ametiühinguliikumine Eestis koos vanade tegijatega välja ei sureks. Kaasake noored aruteludesse, kuulake, mida neil öelda on, laske neil võtta ülesandeid, teha oma asju ja usaldage ning toetage neid! KAASAMINE on siin võtmesõna, sest käsukorras noored ametiühingutesse ei tule. 
   
Mulle näib, et paljude koolide ja ametiühingute juhid mõtlevad, et nad on asendamatud. Neile kohe meeldib nii mõelda. Minu arvates ei ole asi mitte asendamises, vaid organisatsiooni elujõulisuses. Juhid mõtlevad, et nemad ongi see organisatsioon ja sellisel juhul surebki süsteem koos juhiga ja on haige koos juhiga jne. Kui soovime elujõulisi organisatsioone, mis käiks muutustega sammu ja oleks kaasavad, siis on vaja hoopis teistsugust juhtimisstiili, kogu organisatsiooni ülesehitus tuleks ümber korraldada.

Näiteks waldorfkoolides on kollegiaalne juhtimine. Ma muidugi ei tea, kuidas see Eesti tingimustes töötab, aga see on huvitav alternatiiv. Maailmas on ka sellised koole, kus nii lapsed kui vanemad on kaasatud kooli juhtimisse. Õpetajate endi organisatsioonid saaksid sellisel juhul olla koolijuhtidele eeskujuks. Praegu tundub mulle, et õpetajad ja koolijuhid peaksid hoopis üheskoos õpilasomavalitsuse juhtidelt õppimas käima. Olen nende koolitusel kunagi osalenud, väga huvitav ja asjalik oli. Siiani mäletan, mida tegime ja kui palju ma kolme-nelja päeva jooksul Jõhvis õppisin.

Tulen tagasi kommentaariumi nalja juurde sm Ansipist. Väga õige kommentaar, mis tegelikult juhib tähelepanu palju laiemale probleemile. Kahjuks on meil lisaks peaministrile veel väga palju selliseid „mammutjuhte“, kes istuvad oma kohtadel justkui oleksid nad  eluaegse ameti saanud.  

Loodan, et Ansipi väljavahetamisega kaasneb ka laiaulatuslikum juhtimiskultuuri revideerimine.Vastasel korral saame uue peaministri, kes paari aasta möödudes seisab samamoodi poodiumil ja karjub rahva kui „alluvate“ suunas, et need endile fooliumimütsikesed pähe paneks ja mullivannikuure võtaks. Selleks, et juhtimiskultuur tervikuna muutuks, peaks muutuma ka allumiskultuur, need kaks on omavahelises seoses. Praegu poliitikas toimuv on ehedaks näiteks sellest, et kui inimesed ei lase juhtidel endast teerulliga üle sõita ja julgelt välja astuvad, siis tulevad ka muutused.      

No comments: