Wednesday, February 29, 2012

Õpetajate streigi eelõhtul: Rohkem julgust, naised!


Täna sain ühelt õpetajalt oma postkasti kaks lugu, mis räägivad õpetajate streigieelsetest dilemmadest. Need lood aitavad ehk veidike paremini mõista praegu koolides toimuvat.  

Esimene lugu
 
Gümnaasiumis, kus streigile õhutas juba aasta eest lausa koolidirektor ise, toimub streigi esimesel päeval õpetajate korraline koosolek. Kui direktsioon selle idee välja käis, ei kõlanud vastuväiteid. Tunti küll ebamäärast ärevust või segadust, aga koosoleku aeg sai kenasti kinnitatud. Hiljem kerkis õhku hoopis küsimus, millega õpetaja siis streigi ajal tegelema peaks. Siia vahele sobib kolleegidega koolivaheaegade suhtes heidetud nali, et lõpuks ometi saab tööd teha: kõik need parandamist vajavad kirjandid, tunnikontrollid, järeltööd, eriülesanded, tundide ettevalmistused, tööplaanid, hinded, hinnangud, analüüsid ja täiendkoolitus – viimaks ei sega tundide andmine. Ja tõesti kerkis ka kolme streigipäeva sisustamiseks esimese mõttena pähe just see. Teisalt aga ajas kusagil sisimas end püsti üks uus ja ootamatu trotsimõte: kui on streik, siis tööd ei tehta. Muidugi on Sven Rondikul õigus – õpetajate puhul ei jää see töö ka kahjuks tegemata, sest plaane annab ja tulebki õpetajatöö puhul siia-sina nihutada. Järgmisel nädalal õplastele tagastamist ootavad tööd on võimalik parandada ka ülejärgmiseks nädalaks, tööplaan tuleb nagunii kevadeks täita. Töö tehakse lihtsalt teisel ajal: õpilastele tuleb ju anda tagasisidet. Ja siis vilksav mõte: kui jätakski selle osa, mis algselt plaanis oli, õpetamata ja kätte kogunenud parandamist nõudvad õpilastööd hindamata...

Teine lugu

Üks õpetaja palus mu abi, et teda reedel, 9. märtsil teda koolis asendaksin.


„Aga streik?“  

„Meie kool otsustas mitte osaleda. Nagunii midagi ei muutu. Ja minul on koolituspäev.“ 

„Mis selle streigi mõte siis on!?“  

„Oh, meil on koolis niigi nii keeruline ja talumatu õhkkond...“

Kallis kolleeg, mul on Sinu pärast piinlik! Peaksid olema see, kes mõtleb ja kaalutleb, mis ja miks ühiskonnas toimub. Kui esindad allaheitlikku suhtumist, oled enda õiguste suhtes ignorantne, siis ei saa tõepoolest nõuda, et märkaksid veel end ümbritsevat või neid, keda õpetama peaksid. Oled sa siis tõepoolest nii väsinud, et põhilisi asju enda jaoks selgeks ei suuda mõelda – nagu pärisorjadest esivanemad? Kas mõtled hetkekski, et streigipäevadel töö tegemisega reedad neid, kes ka Sinu eest seisavad? Kus on siin Sinu õpetaja-aated ja kohusetunne?



Millest need lood räägivad? Minule kõnelevad need meie naisõpetajate allaheitlikkusest ja iseenda vajaduste ja nõudmiste maha vaikimisest. Miks mitte streikida, kui direktor käsib, miks mitte mittestreikida, kui direktor käsib. Õpetaja kui käsutäitja, kui alluv, kellel puudub ühiskonnas aktiivne roll, kes järgib enamuse käitumist ja püüab jääda nähtamatuks. Pean nõustuma Tiiu Kuurmega, kes kirjutab soolisuse probleemist kui meie koolide ja lasteaedade tuumprobleemist.    

Koolis toimuv ei erine ühiskonnast ja veelkord leiab kinnitust fakt, et eesti naine on allahetlik. Noorema põlvkonna naised aina vähem, seetõttu nad ka koolidesse tööle minna ei taha. Ühest küljest jääb õpetajaamet noorte kutsevalikul madalate palkade tõttu väljaspoole atraktiivseid erialasid, aga teisest küljest ei ole maskuliinne ülevalt-alla juhtimisega organisatsioon tänapäeva noori  ligitõmbav töökeskkond. Kui sinu ees on lahti terve maailm, miks peaksid valima eelmise sajandi töötingimused? Lasteaedade puhul räägime ju isegi 50-ndate aastate tingimustest. Lasteaedade töökorralduse muudatused läbi aastakümnete on minimaalsed. Haridustehases liinil töötamiseks pole vaja viis aastat ülikoolis käia, piisab lühikursusest. Kõrgharitud inimese ootused tööalastele väljakutsetele ja eneseteostusele on aga sootuks teised.  

Ühtlasi kõnelevad need kaks lugu, et meie tänastel õpetajatel (42% üle 50 aastased naised) puudub nõudmiste esitamiseks vajalik enesekindlus. Soovitan lisaks vaadata hommikutelevisooni intervjuusid meie õpetajaskonna esindajatega.
Sellised intervjuud on abiks, et ühiskonna aktiivsem pool, kes julgeb oma (eri)arvamustega välja tulla, saaks aru, et õpetajaskonna sisemiseks uuenemiseks on vaja väljaspoolset abi või olulisi muutusi. Meie tagasihoidlikud  ja emalikud (vanaemalikud) õpetajad ei suuda end maskuliinses tugevamal-on-õigus-ellujääda-poliitikas kehtestada. Kannatajateks on lisaks õpetajatele endile Eesti ühiskond tervikuna.

Olen kindel, et õpetajaskonnas on hulgaliselt inimesi, kes suudavad õpetajaid võimu- ja meediamaailmas enesekindlalt esindada. Aga millegipärast on meil õpetajaid, kes avalikult seisavad õpetajate õiguste eest, nii vähe. Need inimesed võib kahe käe sõrmedel üles lugeda. Enamasti on need mehed.  Miks?

Õpetajate organisatsioonidel on pidevalt võimalik haridusküsimustes kaasa rääkida (vähemalt teoorias) ja hariduselu mõjutamine peaks paljudele Eesti õpetajatele olema väga põnevaks väljakutseks. Ilmselt tuleks õpetajatel senisest enam mõelda, kuidas oma organisatsioonid teha elujõulisemaks, kuidas kaasata inimesi, kes on tugevate liidriomadustega ja soovivad protsessides kaasa lüüa. Oluliseks küsimuseks, millega tuleks Sven Rondikul jt mammutjuhtidel tegelda on -  kuidas kaasata ja jõustada tagasihoidlikke naisi.

Näiteks „Noored Kooli“ programm koolitab juba mitmendat aastat haridusliidreid inimestest, kes läbivad pealiskaudse kasvatusteaduste kursuse ja seega ei ole ilmselt Eesti hariduseluga eriliselt hästi kursis. Samas on koolitusprogrammi sisse kirjutatud, et kursuse läbinud peaksid olema hariduses arvamusliidrid. Ehk on seal potentsiaalseid inimesi, keda kaasata, alati on ju võimalik edasi õppida ja aastatega kogemusi juurde saada? Ehk vajame sarnast kaasaegses mõttes liidriks koolitamist meie tänastele õpetajatele, kes on juba mõned aastad koolis/lasteaias töötanud?

Minu arvates oleks õpetajaskonnal vaja kolmel streigipäeval sügavale iseendasse vaadata ja leida üles kõikuma löönud enesekindlus. Järjest kasvav streigist osavõtjate arv on kinnituseks sellest, et meie õpetaja lööb nüüd lõpuks selja sirgu ning teeb ennast nähtavaks. Õpetajaskond on arvestatav jõud, koos teiste ametiühingute ja organisatsioonidega ollakse tugevad, palju tugevamad, kui täna ehk sellest ise veel aru saadaksegi. Lisaks solidaarsusel põhinevale julgusele streigipäevadel tuleb igal õpetajal olla julge igal hetkel iseenda ja
laste õiguste eest seismisel.
Selleks,  et haridustöötajate streik ei muutuks kord kümne aasta jooksul toimuvaks traditsiooniliseks protestiürituseks, vajame selliseid õpetajaid, kes julgevad oma seisukohad välja öelda igal päeval.  Vajame õpetajaid, kes on aktiivsed Eesti riigi kodanikud ja teevad oma seisukoha teatavaks hariduspoliitiliste küsimuste aruteludes igapäevaselt, teevad kohalikul tasandil koostööd kodanikkonna ja ametnikkonnaga, on nähtavad ja hästi informeeritud.

No comments: