Friday, March 09, 2012

Eesti töömees vajab uusi kupjaid Valgevenest või Hiinast, riik maksumaksjaid.


Delfi Euroopa Liidu debatt: Kas ja milliseid immigrante Eesti vajab? Küsi ekspertidelt!

Milline on Eesti jaoks sobiv immigrant? Kuidas me sellised siia meelitame?

Millised on Eesti majanduslikud huvid ja kuidas suhestuvad nendega ettevõtjate ja ühiskonna soovid? Keda võetakse kuulda?
Neile, aga ka paljude Delfi lugejate küsimustele otsivad vastuseid Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ja Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudi teadur Lehte Roots.

Oma küsimused tuleks kirja panna selle loo kommentaaridesse ning viimane aeg neid esitada on esmaspäeva pärastlõuna.


Kui nüüd hakata lugema kommentaare, siis on aru saada, et eestlased Eestisse immigrante kutsuda ei soovi. Meil on juba niigi suur seltskond sisserändajaid nõukogudeajast, kelle integreerimist ei saa just õnnestunuks pidada. Ilmselt pole vaja kellelegi selle väite tõestuseks pikalt viiteid otsida. Asjalikke küsimuste asemel on emotsionaalsed "ei immigrantidele" kommentaarid. Ilmselt ei ole veel päris täpselt aru saadud, et meie piir on Euroopa rahvastele juba ammu avatud. Kuna meie olukord on teistega võrreldes nii närune, siis huvi massiiliseks Eestisse kolimiseks sisuliselt puudub. Mida paremaks elu Eestis läheb, seda aktuaalsemaks muutub immigrantide teema tegelikult.

Teiste hulgas äratas tähelepanu alljärgnev:

Minu arvates on Eesti suund ja lahendus juba välja öeldud. Eesti ei tee sama viga mida euroopa riigid, kus madalapalgalised töökohtad mehitati vähemnõudlikute immigrantide hordidega. Eesti suund on arendada teadmistepõhist majandust ja plaan on mehitada kõrgemapalgalised kohad võõrtööjõuga, kui nad muidu ei tule, siis maksame maksumaksjarahast neile kasvõi peale, rääkimata muudest soodustustest. Kohalikele jääks täita arvukad madalapalgalised töökohad. Kohalik on madalapalgaline ehk majanduskeeles konkurentsivõimeline tööjõud, kohalik tööjõud on paindlik tööjõud, majanduskeeles - kergesti koondatav ja suunatav tööjõud, eesti odavtööjõu eelis on äärmine kannatlikkus ja leplikkus - just see omapära on Eesti edu pant, Eesti immigratsioonipoliitika võti :)

Ajalool on komme end korrata, kui me ise ei suuda end majandada, tuleb majandajad sisse tuua, mõisnikud ehk tänapäevaselt omanikud juba on suuresti võõrad, järgmine samm on ka kupjad sisse tuua, tänapäeval on selleks kõrgepalgalised spetsialistid ja tegevjuhid.


Väga kurb on jälgida, kuidas vaikselt harjutatakse inimesi mõttega, et immigrandid (Euroopast väljastpoolt tulevad inimesed) on hädavajalikud meie majanduse üleval hoidmiseks, neid tuleb Eestisse meelitada. Külvatakse sellist alaväärtuslikkuse tunnet, ise me oma majandusega kindlasti hakkama ei saa, keegi teine oskab asju paremini kui meie. Näited on ikka ja jälle needsamad - Skype ja Skype ja veelkord Skype. Tegemist on ju pigem erandiga, mille baasilt suuremaid järeldusi teha on mõttetu. Keegi ei keela juba täna ettevõtjal teenust väljast sisse osta, paljud teevad kaugtööd ja põhimõtteliselt vahet ei ole, millisele firmale ja millises riigis nad tööd teevad. Minu arvates on selliseid kontoreid, kus kõik pead-jalad koosistuvad tulevikus kordades vähem. Tekivad võrgustikulaadsed moodustised, mille baasilt tehakse projektipõhiselt  koostööd. Selliseks näiteks on HUB-töökohad, Eestis oli see teise nimega, aga on olemas.


Eilsel naistepäeva ümarlaual rääkisime muuhulgas ka moodsast rahvaste rändest. Söögilaua ümber oli rändureid hulgaliselt: tsehh (elanud 5 aastat Rootsis, 3 aastat Inglismaal); sakslane (elanud 5 aastat Šotimaal ja 3 aastat Iirimaal, nüüd on jõudnud Rootsi); inglane (elanud 6 aastat Rootsis); sakslane (elanud 30 aastat Rootsis); eestlased (elanud 2,5 aastat Rootsis); iirlane (elanud 4 aastat Rootsis) ja rootslane (elanud USAs 1 aasta) - kogemust  seega kui palju!

Üheks rände põhjuseks on kindlasti töökohad. Teiseks põhjuseks on riigi oskus korraldada haridust, meditsiini ja sotsiaalsüsteemi vastavalt oma inimeste soovidele. Näiteks sakslased kolivad Rootsi, sest Rootsi süsteeem on vabam ja inimsõbralikum. Seega need elanikkonnagrupid, kelle vajadusi riigi olemasolevad struktuurid ei arvesta, kes on aktiivsemad ja kohanemisvõimelisemad, lahkuvad riikidesse, kus nende eluviis on paremini mõistetud ja aksepteeritud. Näib, et riigimasin elab oma elu ja inimesed, kellele see masin ei meeldi, lahkuvad. Süsteem on liiga jäik ja inimesed hääletavad jalgadega. 

Saksmaa peab aga immigrante järjest enam vastu hakkama võtma, et täita tühjaks jäänud maksumaksjate ridu. Sama kehtib ka Eesti kohta. Immigrandid kolmandatest riikidest ei esita nii kõrgeid nõudmisi haridus-/sotsiaalsüsteemile ja on üldse kergemini allutatavad.

Kas kõik rahvad nõustuvad riigiaparaadi võimuga inimeste üle vaikides? Ilmselt mitte, seda näitavad meeleavaldused üle Euroopa. Kuna olukord on muutunud juba väga absurdseks, siis on tekkinud aktiivne vastuseis ja alternatiivsed liikumised. 

Ka Saksamaal on aru saadud, et samamoodi jätkata ei saa. Noored lahkuvad mujale ülikoolidesse, sest Saksamaa ülikoolid on jäigad eliidiklubid, kuhu võetakse vaid väheseid, õppimine on väga täpselt reglementeeritud ja kontrollitud (Saksmaa koolide eripära- ordnung). Tulemuseks on, et Saksmaal on üks kõige vanematest õpetajaskondadest (isegi vanem kui Eestis, kes on ka üks viimaseid), noorte hulgas on õpetaja eriala üks viimastest valikutest.
     
Teisest küljest, kas rahvusriik on ainus võimalus elu korraldamiseks? Tekib küsimus, millised valdkonnad peaksid üleüldse olema riigi kamandada ja kontrollida? Kas oleme ehk liialt palju inimeste endi otsustamise õigusest kandnud üle ametnikkonnale, kellel tegelikult meie elust-olust sooja ega külma ei ole. Tekkinud on ametnikearmee, kelle ülesandeks on anonüümselt otsuseid vastu võtta, seaduseelnõusid kirjutada ja need siis kodanikkonna vaikival nõusolekul valitsuse lauanurgale lükata. Nii juhtubki, et gümnaasiumiharidusega kaks raamatut läbilugenud noor "ekspert" otsustab Eesti kõrghariduse tuleviku üle ja kogu ühiskonnal ei jää midagi muud, kui vaikides alluda korraldustele...  
 
Eestis on hakatud rääkima kogukonnakoolidest. See on kohaliku elanikkonna asi, kuidas oma kooli korraldada. Pühajärvel on juba näide olemas, kus kogukond tõesti on oma kooli eest väljas ja tunnetab selle olulisust. Sama toimus ka Metsküla kooliga... kas selline aktiivsus tekib ainult vaenlast märgates või ollakse kooliga aktiivselt seotud ka "rahuajal"?

Teema on igatahes väga huvitav. Kutsun üles oma küsimusi ekspertidele saatma. Tänaseks oli Delfi kommentaariumis igatahes asjalikke küsimusi minimaalselt.

No comments: