Wednesday, March 14, 2012

Haridus arvudes 1995 - 2009 ehk mida saame HTM näruse statistika põhjal teada koolivõrgu efektiivsusest

Käimasolev avalik debatt koolivõrgu efektiivsemaks muutmise osas on takerdunud (avalikkusele kättesaadavate) asjakohaste uurimuste ja põhjalike statistiliste ülevaadete puudumise taha. Poliitikud esitavad enamasti statistikat ja neid analüüse, mis nende enda pakutud reformidega kõige enam resoneeruvad. Kui mõnikord võib seda pidada "tahtmatuks veaks", siis riigi arengu seisukohast vaadatuna võib sellist eksitamist pidada ka ebaeetiliseks käitumiseks, eriti kui tegemist on teadliku info varjamise, hämamise või eksitavate andmete esitamisega. Üsna sageli kostub avalikkusest vastuväiteid, mis näiteks IRLi ja RE parteiliidrite usaldusväärsuse infoallikatena kahtluse alla seavad. Eriliselt on siin silma torganud haridusdebatil esitatud statistika nt õpetajate palkade kohta. Seega on infopuudusest ja kallutatusest kujunemas takistus Eesti laiema avalikkuse kaasamisel haridusküsimuste arutamisse.

Kuna asjakohased ülevaateid tõepoolest mitte kusagilt leida ei ole, siis vaatasin täna hommikul ise haridusstatistikale otsa tuginedes sealjuures
HTM kodulehe andmetele.

Minu ülevaates esitatud arvud on kõigile kättesaadavad. Kutsun siinkohal ka teisi kodanikke (sh mõtlen ka poliitikuid)  ja kodanikeühendusi üles nendesse arvudesse mõneks hetkeks süvenema, sest vastasel korral on raske mõista käimasolevat diskussiooni hariduskulutuste ülemäärasest suurusest Eesti Vabariigis (ikkagi rõhutatult 7% SKPst!) või ebapiisavusest.


Tegemist ei ole analüüsiga, mis taotleb lõplikkust, pigem on eesmärgiks juhtida tähelepanu mõnedele faktidele ja luua "uusi" seoseid, näidata üldisi suundumusi, ärgitada edasi mõtlema, küsima ja arvutama.


Üldhariduskulude kasv on kutse- ja kõrgharidusse suunatud summadega võrreldes olnud kõige tagasihoidlikum.


Alates 1995 aastast 2009. aastani on hariduskulude kasv olnud 5,2 kordne. 1995. aastal kulutasime haridusvaldkonnale 159 miljonit eurot ja 2009. aastal 831 miljoni eurot aastas.

Sealhulgas on üldharidusele tehtavad kulud kasvanud 4,5 korda 98 miljonilt 437 miljonini; kutsehariduskulutused on kasvanud 5,6 korda 17 miljonilt 96 miljonini ja kõrghariduskulud on kasvanud kõige enam 6,5 korda 27 miljonilt 179 miljonini.
Kõige enam kasvas haridusele kulutatav rahasumma 2004. ja 2007. aasta vahel. Näiteks kutseharidusele kulutati hüppeliselt rohkem kui kahekordne summa (2004 aastal 43 miljonit ja 2007. aastal juba 89 miljonit). Samal ajal kasvas üldharidusele tehtavate kulutuste osakaal ca 1/3 võrra vastavalt 295 miljonilt 393 miljonini (seega 98 miljoni võrra). Kõrgharidusele tehtavate kulutuste maht kasvas samal perioodil 63 miljoni võrra 2004 aasta 98 miljonilt 161 miljonini 2007 aastal (sh oli 2007 aasta kasv võrreldes eelmise aastaga 44%)

2009. aastal  vähenesid üldharidusasutustesse tehtavad kulutused 3,2 %, samal ajal kasvas kutseharidusvaldkonna rahastamine 13% ja kõrgharidusasutuste rahastamine 4%.


Kui nüüd vaadata kulutusi õpilase kohta, siis kahjuks peab kohe ütlema, et HTM andmed on väga hõredad. Kui üldhariduskoolide õpilaste kohta on kulutused võimalik välja arvutada  alates 1995 aastast kuni 2009 (praegu on 2012 märtsi keskpaik!) aastani, siis kutsekoolide õpilaste arvud on esitatud alates 2000/11 õppeaastast ja kõrgkoolide üliõpilaste arvud leiab alles alates 2004/5 õppeaastast. Seega on puudu värskemad (2010, 2011 aasta) andmed rahastuse kohta ja varasemad andmed õppurite kohta. Minu arvates ei aita selline puudulik statistika esitamine kodanikel osaleda sisulistes aruteludes koolivõrgu efektiivsuse teemadel. Ministeeriumil tuleks need lüngad kiiremas korras täita.

 

Kui vaadata õpilaste arvu, siis võib täheldada, et kutsekoolidesse suundujate arv on läbi aastate olnud enam vähem stabiilne jäädes 27 000 ja 30 000 vahemikku (andmed kättesaadavad alates 2000. aastast), samamoodi on stabiilne olnud kõrgkoolides õppijate arv jäädes 67 000 ja 69 000 vahele (andmed alates 2004. aastast) . Samal ajal on  üldhariduskoolide õpilaste arv vähenenud 221 000-lt 143 000-ni (vahe on 78 000 seega ca 1/3, andmed alates 1995. aastast). Näiteks 2004. aastal oli Eestis 190 928 üldhariduskoolis õppijat, 29915 kutsekoolis õppijat ja 68 287 kõrgkoolis õppijat (neist 36 901 maksid oma õpingute eest ise). 2011. aastal oli üldhariduskoolides 142 983 õppijat, kutsekoolides 27 0 46 õppijat ja kõrgkoolides 67 607 õppijat (sh 31 772 maksid õppimise eest ise). Seega on edasiõppijate arv suhtarvuna aastate jooksul märgatavalt kasvanud. 
 
Õpilase kohta on kulutused üldhariduses ja kutsehariduses kasvanud enam-vähem võrdses taktis, kuid erinevalt üldhariduskoolidest on kutsekoolide ja kõrgkoolide kohtade arv aastatega samaks jäänud(andmed kättesaadavad alates 2000. aastast).
 
Esiteks üldhariduses õpilase kohta tehtavate kulutuste maht oli 2009. aastaks võrrelduna 1995.aastaga kasvanud 6,6 korda. Mis on võrdväärne hariduskulutuste üldise kasvuga samal perioodil. Kui 1995. aastal kulutasime õpilase kohta 443 eurot eelarveaastal, siis 2009. aastaks oli see kasvanud 2920 euroni.

Kahjuks ei saa andmete puudumisel võrrelda sama perioodil tehtud kulutuste kasvu kutsekooliõpilaste ja üliõpilastele, sest me ei tea kui palju inimesi vastavatel tasemetel õppis.


Võrdlust kutsekoolide ja üldhariduskoolide õpilastele tehtud kulutustele saab teha alates 2000. eelarveaastast, siis kulutati üldhariduskoolides 892 ja kutsekoolides 1037 eurot õppija kohta aastas.
2009. aastaks oli kutsekoolides õppija kohta tehtavate kulutuste maht kasvanud 3,2 korda (3385 euroni aastas) , mis on enamvähem võrdväärne üldhariduskoolide õppijate tehtavate kulutuste kasvuga, mis oli vastavalt perioodil 3,3 kordne (2920 eurot aastas).

Kõrgkoolides õppija kohta tehtavaid kulutusi saab välja arvutada alates 2004 aastast. Arusaamatuks jääb, kas kulude pool sisaldab ka tasulises õppes olijate õppemakse või lisanduvad need summad tehtud kulutustele. 2004. aastal oli eelarves ühe õppija kohta kõrgkoolis 1435 eurot aastas, kutsekoolis 1437 eurot ja üldhariduskoolis 1545 eurot. Seega võib täheldada, et sellel aastal said üldhariduskoolid õpilase kohta kõige enam raha. See nn "viga" korrigeeriti paari järgneva eelarve aasta jooksul (vt eestpoolt üldarvude võrdlust). 2007. aastal oli üldhariduskooli õpilase kohta investeering 2427 eurot, kutsekooli õpilase kohta 3250 eurot ja üliõpilase kohta 2362 eurot. 2009. aasta andmed on viimased, mille baasilt saan ülevaadet teha, selle aasta arvud on üldhariduskoolis 2920, kutsekoolis 3385 ja ülikoolis 2596 eurot õppija kohta aastas. Kasv vahemikus 2004 - 2009 üldhariduskoolis 1,9 korda, kutsekoolis 2,3 korda ja ülikoolis 1,8 korda.


Kokkuvõtteks:

Esitatud statistikast on näha, et hariduskulutuste järk-järguline optimeerimine üldhariduses on toimunud aastatel 2004 kuni 2007, mil märgavalt muudeti tehtavate kulutuste struktuuri ja hakati suurendama kutsehariduse kulutuste mahtu. 2004. aastast kuni 2007. aastani kasvas kutsehariduse kulutuste maht hüppeliselt 43 miljonilt eurolt 89 miljoni euroni 2007. aastal. 2007. aastal kasvas hüppeliselt kõrghariduse rahastamine tervelt 44%(!), jõudes õppija kohta sellel aastal enam vähem üldhariduskoolis õppijatele tehtavate kulutuste tasemele, kuid jäädes märgatavalt alla kutsekoolis õppija kohta tehtavate kulutuste mahule.  

Üldharidusse tehtavad kulutused lapse kohta ei ole aastatega ebaproportsionaalselt kasvanud võrrelduna kutsekoolides ja kõrgkoolides õppijatele tehtavate kulutuste kasvule. Pigem on üldharidusse tehtavate kulutuste üldine kasv jäänud alla kõrgharidusse või kutseharidusse suunatud investeeringute mahtudega ( 1995. aastast kuni 2009 aastani on kulutused kasvanud üldhariduses
4,5 korda, kõrghariduses 5, 6 korda ja kutsehariduses 6,6 korda) ja tuleks küsida, kas mitte sellest ei tulene probleemid üldhariduskoolide rahastamises. Elu Eestis on ju aastatega kordades kallimaks läinud. Ilmselt tulekski järgmiseks vaadata kulutuste mahtu proportsioonis elukalliduse tõusuga.

Võib täheldada, et hoolimata laste arvu märgatavast vähenemisest on kõrg- ja kutsekoolide kohtade arv jäänud samaks ja tuleks vaadata, kuidas võiksime optimeerida ka neid struktuure. Siinkohal on vaja mõelda riiklike prioriteetide üle, kas liigume teadmispõhise majanduse suunas, mis eeldaks kõrghariduse eelisrahastamist (algust tehti jõuliselt juba 2007. aastal, kasv 44%) või eelistame odava tööjõumaana jätkata, siis võime jätkata enam-vähem tänasel suunal (kutseharidusse suunatud summad on viimastel aastatel kasvanud kõige enam). Võib-olla on võimalikud mõlemad variandid? 

Lisaksin veel, et palgatõusu ootavad kõikide valdkondade õppejõud ja üldhariduspedagoogid siin oma nõudmistest kutsekoolide ja ülikoolide õppejõududest kuidagi ei eristu. Samas on HTM riigikoolide suhtes rahuolev ja peab võrku optimaalseks. Kui kutsekoolivõrk ja õpetajate/õpilaste suhtarvud on paigas, miks siis kutsekoolide õpetajad endiselt teistest õpetajatest oma kõrgete palkadega ei eristu? 


Haridusministeeriumi kodulehel kättesaadavat statistikat tuleks edaspidi kindlasti uuendada kiiremini kui kolme aastase hilinemisega (olemas andmed 2009 aastast). Lisaks on andmed kutsekoolide ja kõrgkoolide õppijate arvude kohta väga lünklikud. Praegusel kujul on puuduvad andmed asjaliku dialoogi loomist takistavad. Arvud, mida valitsusliikmete poolt välja käiakse näitavad samuti, et meil on vaja tõhustada statistika kättesaadavust sh ka poliitikutele ja teha see inimestele loetavaks tabelite jms kaudu. Tänapäeval on info töötlemine lihtne ja igaüks suudab asjalikke tabeleid koos selgitustega mõista. Tõlgendatud info kõrval on loomulikult oluline ka õigete ja ajakohaste algandmete kättesaadavus.
 
Kutsun üles kõiki asjaga seotud kodanikuühendusi avalikustama oma seisukohad, välja tooma seotud uurimusi ja analüüse, mis käimasolevale haridusvõrgu optimeerimise debatile võiksid kaasa aidata. Loomulikult on koolide sulgemise kava tekitanud palju emotsioone ja vastuseisu, kuid asjalikeks aruteludeks ongi vaja rohkem kui AK uudistes esitatud lühikest kava 220 gümnaasiumist jätta 50 alles. Selleks, et arutelu muutuks sisulisemaks ja ei jääks ministeeriumi pealiskaudseks monoloogiks, tuleks nii kodanikeühendustel kui riigiasutustel oma seisukohtade taga olevad analüüsid, selgitused ja uurimused rahvale kättesaadavaks teha.

Loodan, et käesolev ülevaade on omamoodi algatus sisulisemaks avalikuks aruteluks. Kõik kommentaarid, tähelepanekud ja märkused on teretulnud minu meiliaadressile ja/või hariduslisti.
  
Heade soovidega,
Evelin Tamm 

Liikumise "Õpetajale vääriline palk" üks algatajatest

Haridusteaduste magister, lapsevanem ja õpetaja  

Kiri on edastatud Haridusministeeriumi analüüsiosakonna ametnikele, minister Aaviksoole, nõunik Kaarmannile, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpetajate Liidule, Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti Õpilaskondade Liidule, Eesti Üliõpilaskondade Liidule ja hariduslistile

5 comments:

Evelin Tamm said...

Väljavõte Lastevanemate Liidu juhatuse esimees Enn Kirsmani vastusest:

Aitähh, Evelin!

Väga hea ja asjakohane lugemine. Ka mina olen omalt poolt tegelenud
arvude maagiaga, allikaks Eurostat.

Eurostati andmetel
(http://appsso.eurostat.ec.europa.eu/nui/show.do?dataset=educ_iste&lang=en) oli 2009. aastal (uuemaid andmeid lihtsalt pole saada) Eestis
gümnaasiumiosas 16,3 õpilast õpetaja kohta. See on Saksamaa (16,6) järel Euroopas suuruselt teisel kohal. Euroopa keskmine oli 12,5 õpilast per õpetaja. Meile igal sammul (eriti aga õpetajate palga osas) eeskujuks toodavas Luxembourgis oli vastav suhe 10,1. Soomes näiteks 13,6.

Siinkohal tuleb ilmselt tunnistada ülekohtuseks need väited, kus eesti
koolivõrku nimetatakse kolhoosiaegseks. Eestis toimus viimane tõsine haridusreform 1970-de aastate alguses, kui asuti ellu viima NLKP keskkomitee otsust üleüldise keskharidusele ülemineku kohta - valmistati ette õppeprogrammid, ehitati piisaval arvul koolimaju, õpetati õpetajad. 1982. aastal raporteeriti, et see üleminek on edukalt lõpule viidud ja üleüldine keskharidus on kehtestunud.

Tänase Eesti koolivõrk ei erine oluliselt 1982. aasta omast, ei erine ka koolides õpetatava sisu, isegi metoodika (vähemalt füüsikas,
millega ise igapäevaselt kokku puutun) pole oluliselt muutunud.

Lastevanemate Liidu seisukoht koolireformi küsimuses on, et see tuleb ilmtingimata ellu viia. Aga koos 1970dest pärit "keskkooli" tüüpi koolidega, tuleb ajaloo prügikasti saata ka "keskkooli" tüüpi õppekava. Ei tea nimetada ühtegi Euroopa riiki (endised NSVL-ist iseseisvunud osariigid välja arvatud), kus kõik gümnasistid peavad õppima absoluutselt kõiki õppeaineid. Kui toona oligi riigijuhtide eesmärgiks keskpärasus ühetaolised inimesed), siis tänapäeval on keskpärasus Eesti kooli häbiplekiks. Ja hoopis selle kaotamisest tuleb alustada.

Ja rääkida, et võrgu reformimisest tekib hull kokkuhoid, mis siis
õpetajateni rahalaevade näol purjetab, on ilmselge sinisilmsus.

Kui ajaksime hariduses taga ainult rahalist efektiivsust, võiksime
võtta eeskuju Rizal High School'ist (Pasig City, Metro Manila, Filipiinid; http://www.rizalhighschool.org/), mis internetiandmete kohaselt olla maailma suurim gümnaasium, kus õppivat koguni 25 000 õpilast. Selliseid koole oleks Eestile vaja ainult ühte. Kokkuhoid ja efektiivsus oleksid ju missugused! Paneks taolise eurorahade abiga
kuskile Eesti keskpunkti lähedale Adaverre püsti - seal ju tühja maad
piisavalt ning igalt poolt Eestist sama maa tulla - seega ka kättesaadavuse probleem kõigi jaoks ühetaoliselt lahendatud. Kujutage ette, milliseks tõuseb selles koolis ministri käsitlusest lähtuvalt rahakasutuse efektiivsus ning seeläbi õpetavate õpetajate palk! Aga milliseks õppekvaliteet...?

Evelin Tamm said...

Lisaks saab haridusstatistikat ka siit:
http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/05Haridus/04Hariduse_uldandmed/04Hariduse_uldandmed.asp

Siit oleks võimalik ka HTM statistika lüngad ära täita. Ilmselt tegelen sellega mõni teine päev. Tänaseks mulle statistikast juba küllalt saanud....

Anonymous said...

Mingil perioodil oli nii, et EU rahastas ,projektipõhiselt, meie kutseharidust, üldharidust aga mitte.
Kas see ei või olla kutse- ja üldhariduse rahastamise kasvu erinevuse üheks oluliseks põhjuseks?
Selle rahaga korrastati meie kutsehariduse koolivõrk ja ehitati ja remonditi palju õppehooneid.

Tiit

Evelin Tamm said...

Kahjuks ei HTMist keegi tänaseni vaevunud minu kirjale vastama. Kurb. Mõtlesin neid ühel heal päeval uuesti oma küsimustega "tüütada"... mina olengi üks veepiisk, mis oma järjekindlusega kivi sisse augu uuristab...

Sarapiku said...

Evelin! See on skandaalne, et Sinu kirjale vastatud pole. Julgen soovitada Andmekaitseinspektsiooni poole pöördumist. Enn Kirsman