Thursday, April 26, 2012

Suvekursus Solvikis 30 juuli kuni 5 august

Kuna ettevalmistused suvekursuse korraldamiseks on alanud, siis mõtlesin ka oma blogis intuitiivpedagoogika nädalast Rootsimaal Järnas veidike lähemalt kirjutada.

Suvekursusest Solvikis on aastate jooksul saanud omamoodi intuitiivpedagoogika kogukonna kokkusaamise koht. Päri, Merete, Irise ja Sinikka õpilasi leidub tänaseks väga erinevates riikides üle kogu maailma. Sealjuures on ka Eestist alati olnud omajagu osalejaid. Mina ise tulin esimest korda Järnasse 2006.aastal ja siis koos Triin Tarniga, kellega samal ajal õppisime magistrikursusel andragoogikat.

Intuitiivpedagoogikast on kirjalikke materjale leida vaid väga üksikuid. Eelkõige ongi see praktiline harjutamine, mille varalt kasvatakse. Kursus Solvikis pakub selleks suurepärase võimaluse. 

www.intu.se lehel on õpetajad kirjutanud:

Pär Ahlbom Mängud ja harjutused   Lapsed mängivad. Mängides nad kasvavad, arenevad ja õpivad. Selle põhieelduseks on teatav sisemine ja väline rahulolu. Läbi improvisatsiooni, vaba ja teadliku harjutamise ja mängimise püüame me leida seda rahulolu ning musikaalsuse alget, mis ühtlasi aitab meil eristada sunnitud olekut vabast. Kui meie, täiskasvanud mängime ja harjutame sama avatult nagu lapsed, siis lisaks enesearengule paneme ka aluse algupärase elu kultuurilisele uuendusele.

Merete Lövlie Maalimine  Kuidas leiab inimene loomingulisuse iseendas? Minu juures tehakse seda paberi ja värvidega, sest värvid kõnetavad meie sisemaailma kõige otsesemalt. Mina aitan sul värvide abil avada oma loovuse. Võõrad pildid kaovad ja sa leiad enda pildimaailma.


Sinikka Mikkola Werbeck-laul  Füüsiline keha on laulvale inimesele instrumendiks. Selle instrumendi sees on tema lauluhääl. Harjutusi tehes õpitakse oma häält vabastama elu jooksul kogutud takistustest. Kõla, kõnehääle, hingamise ja liikumise kui töövahendiga saab avada blokeeringuid, pinges kohti, traumasid jne, et kõlaenergia saaks vabalt liikuda. Kuulamise ja kõlaehituse vahel tekib dialoog, selle dialoogi taset pidevalt tõstes jõutaksegi loova laulmiseni. Sinikka Mikkola laulukool

Iris Johansson Primaartöö ja kommunikatsioon
 Irise korraldab vestlusringe, kus igaüks saab tulla oma küsimusega. Lisaks grupitööle toimuvad ka individuaalnõustamised. Iris on ka kirjutanud raamatuid. Autobiograafilises teoses "Teistmoodi lapsepõlv" kirjeldab ta iseenda kogemuse põhjal autismist ja sellest väljakasvamisest. (Irise teksti koostasin ise)

Täpsemat infot võib leida intuitiivpedagoogika kodulehtedelt www.intu.se ja www.intuitiv-pädagogik.de ning facebooki gruppidest Intuitive Pedagogy ja Intu.

Sellel aastal tegeleme lisaks harjutamisele ka omavaheliste võrgustike tugevdamisega, sest huvi praktiliste kogemuste vahetamise ja koostöö edendamise vastu on suur. Eelmisel kursusel Solvikis oli jutuks õppereiside korraldamine erinevatesse alternatiivkoolidesse Euroopas ja Saksamaal Waldkirchis arutasime ühtse veebiplatvormi loomise võimalusi. Kui soovid nendel teemadel kaasa rääkida, siis tasub kindlasti kohale tulla. 

Lisaks õppimisele ja võrgustikutööle on Solviki kursusel oluline rõhk puhkusel ja heal söögil. Paljud tulevad suvekursele peredega, sest tegevust on siin ka lastele. Solviki kooli ümbritsevad kaljused metsad ja meri. Mõned pildid ümbritsevast loodusest olen üles pannud juba oma varasemates postitustes.

Alustasin intutiivpedagoogika blogiga, mis on küll inglise keeles, aga sisaldab mõningaid viiteid ka eestikeelsetele allikatele. Oled oodatud lugema, kommenteerima ja kaastööd tegema. Intuitive Pedagogy Journal.

Kui soovid osaleda või rohkem infot, siis kirjuta info@intu.se. Reisimiseks on kõige odava koopereeruda ja tulla laevaga või lennata Ryanair lennukiga (Stockholm Skavsta jääb ainult 50 km kaugusele Solvikist).

Kohtumiseni Solvikis!

Pildid minult ja Maarja Urbilt.

Wednesday, April 25, 2012

Intuitive Pedagogy Journal evelintamm.posterous.com

Juba pikemat aega olen püüdnud oma blogipidamist korraldada nii, et eestikeelsed postitused kogunevad siia KIRJED lehele ja lehele Loov ja Vaba, aga inglise- ja rootsikeelseid tekste olen avaldanud lehel, mille pealkirjaks on Apple Tree: Collected discussions with an apple tree.Õunapuuleht on algusest peale olnud kirjanduslik enesearendus, kus toimuv on pigem eksperimentaalne kui "tõsiselt võetav".

Väga harva olen tahtnud midagi tõlkida. Nii juhtubki aina sagedamini ja sagedamini, et paljud, kes sooviksid minu kirjutamistest rohkem teada, aga eesti keeles ei loe, saavad osa vaid väga vähesest. Enamasti olen kirjutanud luulet või lühilugusid. Samas on huviliste arv, kes tahaks lugeda minu haridus- ja ühiskonnateemalisi mõtisklusi inglise keeles, aina kasvanud.

Eile alustasin uue blogimiskeskkonna katsetamist, kus kirjutan inglise keeles, aadressiks on evelintamm.posterous.com. Samas võtsin vastu otsuse, et hakkan ka siin edaspidi mulle sobivas keeles kirjutama, sest see leht on minu keskne viidete kogumispaik. Aeg näitab, kuidas see mõte tegelikuks saab.

Blogimine on interaktiivne võimalus iseenda teekonna kaardistamiseks ja kaasteelised on oodatud. Minu kirjutamised on alati pigem eneserefeksioon ja teetähiste märgistamine, kui absoluutne tõde, millest edasi on vaid kõiksus. Siinsed postitused on kui saiatükikesed, mille vaikselt hõlma alt maha poetan lootuses ehk kunagi koju tagasi pöörduda.

Tänan Sind kommentaaride ja kaasamõtlemise eest!

Monday, April 23, 2012

V.I.Lenin haridusest, kasvatusest ja õpetajatest

Eelmisel suvel leidsin Otepää antikvariaadist mõned 60-ndate aastate "Nõukogude Kooli" numbrid. Esimesena avaldasin oma blogis L. Türnpuu artikli pealkirjaga  KASVATUSPROTSESS OLGU EFEKTIIVNE JA RESULTATIIVNE Nõukogude Kool 3/1967. Täna Lenini 142. sünnipäeval on asjakohane meenutada, mida kirjutas "kõikide nõukogude laste isa" haridusest ja kasvatusest. 

Lenini kirjutiste tähtsust nõukogude kooli rajamisel on raske alahinnata. Nagu E.Tomassova oma artiklis (vt sissekande lõppu!) kirjutab:
 Hindamatuid teeneid nii uue, nõukoguliku haridussüsteemi väljatöötamisel kui ka õpetuse ja kasvatuse sisu ja meetodite fikseerimisel osutas V. I. Lenin. Sellest annavad tunnistust tema programmilised esinemised mitmel partei, komsomoli, nõukogude ja haridustöötajate kongressidel, konverentsidel ja nõupidamistel. Oma esinemistel ja kirjutistes viitas Lenin korduvalt sellele, et kommunistid peavad hoolikalt tundma õppima kõike seda progressiivset, mida inimkond on sajandite jooksul loonud, et seda oskuslikult ära kasutada ja edasi arendada, muutunud elunõuetega seostada. See on täiel määral maksev ka pedagoogika ja rahvahariduse kohta. Näiteks Kommunistliku Noorsooühingu III ülevenemaalisel kongressil esinedes ütles V.I.Lenin:“Me võime kommunismi ehitada ainult sellest teadmiste, organisatsioonide ja asutuste summast, selle inimjõudude ressursside tagavaraga, mis on meile jäänud vanalt ühiskonnalt.“ (Teosed kd 31 lk 253) Seega, et ehitada uut, tuleb kainelt arvestada olemasolevaid võimalusi ja neid oskuslikult kasutada."
Samamoodi saame öelda ka täna, et nn "uut kooli" ehitatakse ju samade õpetajate ja samadele traditsioonidele ja teadmistele. Seega muutub analoogiliste ajalooliste tekstide uurimine kasvatusteadlaste jaoks väga relevantseks. Kuigi kahekümne aastaga on enamus nõukogudeajal kirjutatust ja avaldatust justkui välja pühitud (sh ka raamatukogudest, elektroonse materjalina kättesaadavusest võib ainult unistada), tuleks tänaseks päevaks sellest "nõukogude krambist" juba välja kasvada ja hakata terasemalt tagasi vaatama. Esmalt on need materjalid huvitavad seetõttu, et aitavad meie tänases koolitegelikkuses toimuvat paremini mõista, teisalt on paljutki mida nõukogudeaegsetes uuringutes tasub lugeda. Näiteks Liimets ja Unt jt uurisid juba nõukogude ajal teemasid, mis on tänaseni aktuaalsed ja nende tehtu on väärtuslik ka kaasajas.
  
Tomassov kirjutab, et Lenin visandas Marxi töödele tuginedes rahvahariduse ja kommunistliku kasvatuse põhialused (kinnitatud VK(b)P VIII kongressi poolt, Lenini originaaltekst on sedakaudu leitav ja loetav):
"...sotsialistikus riigis tuleb kasvatuse all mõista kolme asja: esiteks vaimset, teiseks füüsilist kasvatust ja kolmandaks – tehnilist õpetust, mis tutvustaks noori tootmisprotsessi kõigi põhiküsimustega ja samaaegselt annaks neile ettevalmistuse ja oskused käsitada kõiki lihtsamaid tootmisvahendeid."
Vahva on lugeda, et selles osas meil praktiliselt muutusi koolielus ei ole. Jätkame põhimõtteliselt Lenini ja Marxi radu, endiselt on hariduse põhiülesandeks tööliskonnale vajaliku oskuste ja teadmistebaasi "andmine" nn hariduse instrumentaalne käsitlus. Tänasel pidulikul päeval ma siin oma blogis väga põhjalikku võrdlevat analüüsi Lenini tööde ja tänaste haridustekstide (vt nt Euroopa Liidu dokumente) kattuvuse osas tegema siiski ei hakkaks. Jätan selle küsimuse siinkohal õhku ja loodan, et mõni kasvatusteaduste tudengitest ehk leiab selle teema ja võtab sügavuti käsitleda. Üks üsna värske artikkel, kus käitletakse nõukogudeaega ja kooli on kättesaadav Tallinna Ülikooli kogumikus "Kõneldud ja elatud väärtused erinevates kasvatusteaduslikes praktikates" (2011) koostanud Tiiu Kuurme, kus Maria Tilk kirjutab pealkirja all "Eesti kool ja tema väärtused võõrvõimu oludes." Maria kirjutab iseenda kogemust reflekteerides, mis noortele õpetajaks õppijatele on ju eriliselt huvitav. Suur tänu Mariale selle tagasivaatava artikli kirjutamise eest!

Tahaksin eraldi tähelepanu juhtida Lenini teravale ja kompromissideta suhtumisele õpetajaskonda:




Siin sõnastuses võib selgemalt aimata vastuvaidlemise võimatust sellele vägivallarežiimile…õpetajaskonna valdamine, parandamatute kõrvaldamine jne korraks välgatab maski tagant režiimi tõeline olemus. Selles osas on ajad muutunud. Elame vabas ühiskonnas ja igal meist on õigus oma seisukohtade avaldamisele ja enda huvide eest seismisele. Isegi kui valitsevas retoorikas võib aeg-ajalt tõmmata paralleele nõukogudeaegse sõnavaliku ja tonaalsusega, sest juhtide hulgas on ju endiseid väljaõppinud tõsikommuniste ikka veel küllaga, siis tegelikkuses elame vabal maal. Isegi kui "Õpetajate Leht" ei avalda süsteemikriitilisi kirjutisi, siis võime avaldada oma mõtteid ja neid teistega jagada ilma oma julgeoleku pärast muret tundmata. Igal meist õigus tulla ja minna, kuidas soovib, seista oma õiguste eest ja olla kaitstud.

Iseenda jaatuses kasvades...


Selle aasta märtsis toimus õpetajate üleriigiline streik, millest kujunes suurim streik Eesti ajaloos. Streik ja korraldatud meeleavaldused, avaldatud artiklid on märgiks, et meie õpetajad on vabaks saamas sellest allasurutuse ja vaigistamise paradigmast. 14. jaanuaril 2011 kirjutasin Õpetajate Lehes, et oleme tagasi alguses, aga õigem oleks ehk öelda, et oleme jõudnud oma arenguspiraalis liikudes järgmisesse algusetappi...

Lisaksin siia ka minu enda sõnateraapilise refleksiooni, mille kirjutasin 2010 aasta detsembris... Muuta saab ainult iseennast. Isegi kui olen õpetaja, saab iga muutusprotsess alguse minust endast, seest-poolt väljaspoole teisteni kiirgudes. Iseenda jaatuses kasvades... Minu arvates peitub siin järgmine oluline samm meie hariduselus. Kuidas luua oma kool, oma pedagoogika, oma käsitus, mille kaudu saaksime iseendaks kasvada?

Esimesena kerkib siis küsimus, kes ma olen ja seesama iseenda olemise järele küsimine on tänases pedagoogikas esmase tähtsusega. Alles seejärel saan vaadata, millist kooli või lasteaeda mina saan luua, mida lastele anda, mida teistes toetada...

1984

Millekski selliseks
Elu meid kunagi ette ei valmistanud
Kunagi poleks ju saanudki
Nende pimedate ööde
Pimedate tundide tarvis
Gulagi laagrite ja
KGB maailma tarvis
Meid ette ei valmistatud
Vaikida ja sulanduda
Nähtamatuks muutuda
Alluda ja kuuletuda
Kollektiivile
Parteile ja Leninile
Klassijuhatajale
Pioneerijuhile
Alati valmis!
Hurraaa! Hurraaa!
Nelgid ja punased lipud käes
Alati valmis!
Olin ma
Evelin Tamm
Oktoobrilaps
1 C klass

Loodan sellest teemast edaspidigi kirjutada. Olen kogunud ja kogumas intervjuusid huvitavate õpetajatega erinevatest Euroopa riikidest, kellel on minu arvates oluline sõnum öelda. Väga hea on kogeda, et meie küsimused on kogu maailma jaoks aktuaalsed. Eesti ei ole oma haridusotsingutes erandlik, pigem oleme siin teistest isegi sammuvõrra ees ja teadlikumad. Meil on mida jagada, meil on mida sellele arutlusväljale tuua...

Eile kirjutasin oma reisist Saksamaale, täna loodan kirjutada Norrast. Maailm on täis huvitavaid inimesi ja paiku, kuid kõik saab ennekõike alguse meist endist. Kohtumistest iseendaga.
 
Mõningaid mõtteid, kohtumisi ja intervjuusid inglise keelde kirjutatuna saab lugeda ka vast-avatud päevikust, mille pealkiri on:

Intuitive Pedagogy Journal


Lõppu lubatud lugu Leninist....
  

V.I. Lenin haridusest, kasvatusest ja selle teostajatest

E. Tomasson
Nõukogude Kool 4/1968


V. I. Lenini tööde põhjalik tundmine, kus käsitletakse hariduse, kommunistliku kasvatuse ja pedagoogika probleeme, on igale nõukogude pedagoogile tarvilik eeldus edukaks tööks. Õpetajad omandavad põhiprobleemid Lenini teoreetilisest pärandist juba õpetajakutsele ette valmistudes, kuid aja piiratuse õttu jääb kõrgemate koolide õppeprogrammides mõndagi läbi töötamata. See osa Lenini õpetusest ootab iseseisvat õppimist. Ja õigupoolest alles koolis õpetajana töötades, pedagoogilise protsessi olemuse lahtimõtestamisel ning lastevanematega haridus-, kultuuri- ja kommunistliku kasvatuse küsimustest vestlemisel, ilmnebki täie selgusega vajadus lähtuda Lenini õpetusest._ _ _“

V.I. Lenini õpetus on kaasaegsele nõukogude pedagoogikale nurgakiviks ja tema õpetuse dialektilisus võimaldab kinnitada, et see õpetus jääb ka tulevastele põlvkondade pedagoogidele-teoreetikutele ja õpetajatele-praktikutele pedagoogilise tegevuse juhendiks ja kriteeriumiks.“

„V.I.Lenin on oma teostes ikka ja jälle alla kriipsutanud hariduse ja kasvatuse klassiolemust, asjaolu, et igas ühiskondlikus formatsioonis on enil täita oma kindlad funktsioonid valitseva klassi huvides ja et ka õpetaja on objektiivselt rakendatud valitseva klassi huvide teenistusse, kas sellest avalikult räägitakse või ei räägita.

Ürgühiskonnas said lapsed enam-vähem ühesuguse kasvatuse, mis oli suunatud sellele, et õpetada noori osa võtma täiskasvanute tööst, mitmesugustest rituaalidest ja kommetest.

Orjanduslikus ühiskonnas oli kasvatus juba teravalt klassilise iseloomuga. Orjapidajate noor põlvkond sai eluks mitmekülgse ettevalmistuse kas spetsiaalsetes koolides või koduse õppuse teel. _ _ _ Piits oli peamiseks kasvatusvahendiks noortele orjadele allumisoskuse õpetamisel.

Feodaalühiskonnas said feodaalide lapsed kas sõjalis-rüütelliku või vaimuliku kasvatuse. Talupoegade lapsed kasvasid vanemate kõrval tööprotsessis, perekonnas. Sealjuures peab silmas pidama asjaolu, et feodaalaja inimese kasvatamisele vajutasid oma pitseri usk ja kirik.

Kapitalistliku formatsiooni ajal kasvatus laieneb ja mitmekesistub.  Kuid ka siis on haridus ja kasvatus avaliku terrori kõrval töörahva hulkade alluvuses hoidmidel üks tõsisemaid arvestatavaid faktoreid. Kodanliku natsionalismi, šovinismi õhutamine on kooli, õpetamise ja noorsoo kasvatamise kaudu pandud teenima kodanluse klassihuvisid.“ (lk 245)

„Oma kõnes ülevenemaalisel haridustööliste kongressil juhtis V. I. Lenin tähelepanu õppe- ja kasvatustöö klassiolemusele kodanlikes riikides, vaatamata sellele, et nendes riikides püütakse paljusõnaliselt rääkida hariduse demokraatlikkusest, sellest, et haridus seisvat kogu ühiskonna teenistuses, olevat kõrgemal klassihuvidest, olevat apoliitiline. Lenin nimetas seda kodanluse demagoogilist väidet rafineeritud valeks ja toonitas, et kool kodanlikus ühiskonnas on „tervenisti muudetud kodanluse klassivõimu tööriistaks, ta oli täielikult läbi imbunud kodanlikust kastivaimust, tema eesmärgiks oli anda kapitalistidele teenistusvalmis sulaseid ja taibukaid töölisi.(viide V.I.Lenin „Teosed“ kl 28 lk 69)“. Kodanliku hariduse ja teaduse apoliitilisuse kriitika on Lenin andnud ka töös „Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti.“ Ta kirjutab: “Kogu krooni- kui ka liberaalne teadus kaitseb nii või teisiti palgaorjust, marksism on aga kuulutanud sellele orjusele halastamatu sõja. Oodata palgaorjuse ühiskonnas erapooletut teadust on samasugune rumalavõitu naiivsus, nagu oodata vabrikantidelt erapooletust küsimuses, kas ei tuleks suurendada tööliste palka, vähendades kapitali kasu.“ (Teosed kd 19 lk 3). Samu mõtteid väljendas V. I. Lenin ka kõnes Kommunistliku Noorsooühingu III ülevenemaalisel kongressil. Ta ütles: „Vana kool kuulutas, et ta tahab kujundada igakülgselt haritud inimest, et ta õpetab teadusi üldse. Me teame, et see oli läbi ja läbi vale, sest kogu ühiskond oli rajatud ja püsis inimeste jaotusel klassideks, ekspluateerijaiks ja rõhutuiks... Tööliste ja talupoegade noor sugupõlv ei saanud neis koolides niivõrd kasvatust kui drilli sellesama kodanluse huvides. Neid kasvatati nõnda, et valmistada kodanlusele kõlvulisi teenreid, kes suudaksid talle kasu tuua ning ei häiriks ühtlasi tema rahu ja jõudeolekut. (Teosed kd 31 lk 254)“

On huvitav märkida, et kodanlikus Eestis tegi kodanlus suuri sõnu sellest, et kool ja haridus teenivat kogu rahvast, et õppetöö sisu olevat erapooletu. Viimane põhimõte oli isegi fikseeritud 1931.aastal väljaantud „Õpetajate teenistuse seaduses“ (Riigiteataja 1931 nr 59 art 460). Ent erapooletuse printsiibi järgmisest praktilises õppetöös oli asi kaugel! Me teame hästi, mis juhtus nende pedagoogidega, kes püüdsid seaduses fikseeritud „erapooletust“ mõnel määral realiseerida. Nende vastu võtlemiseks andis kodanlusele relva sama seaduse § 87. Selles lubati õppejõudu ametist vabastada, kui selgus, et tema „erapooletus“ on kodanliku riigi huvidele kahjulik. Mis erapooletusest noorte õpetamises ja kasvatamises sai siis juttu olla!

Sotsialistlikus ühiskonnas deklareeritakse avalikult hariduse ja kasvatuse klassiolemust. Haridus ja kasvatus on suunatud uue, kommunistliku inimese kujundamisele. Juba 1919. aastal ütles V. I. Lenin „...meie töö kooli alal on samasugune võitlus kodanluse kukutamise eest, me ütleme avalikult, et kool väljaspool elu, väljaspool poliitikat – see on vale ja silmakirjalikkus(Teosed kd 28 lk 69)“. On loomulik, et maal, kus rahvas teostas ajaloolise Oktoobrirevolutsiooni, ei saadud muutmata jätta kogu haridussüsteemi, hariduse ja kasvatuse sisu. See käib nii ühiskondliku kui ka perekondliku kasvatuse kohta.

Vast sotsialismi teele asunud Venemaal, kus rahva üldine haridustase oli enam kui tagasihoidlik, kus paljud lastevanemad olid kirjaoskamatud, tugevasti regiooni mõju all jne olid ühiskondlikul kasvatusel esialgu täita eriti vastutusrikkad ülesanded mitte ainult laste õpetamisel ja kasvatamisel, vaid ka vanema generatsiooni seniste tõekspidamiste vastu võitlemisel, nende ümberkasvatamisel tõelisteks nõukogude inimesteks. Nagu V. I. Lenin õpetas, on sotsialismile üleminekuks „tarvis täielikku pööret, tervet ajajärku kogu rahvamassi kultuurilises arenemises“ (Teosed kd 33 lk 430), on tarvis kultuurirevolutsiooni, et saada sotsialistlikuks maaks. (Teosed kd 33 lk 434).“ Lk 246

Lenin õpetab, et „koos vana, kapitalistliku ühiskonna ümberkujundamisega ei saa endiseks jääda ka nende uute sugupõlvede õpetamine, kasvatus ja haridus, kes hakkavad ehitama kommunistlikku ühiskonda. (Teosed kd31 lk252-253)“.  Vajati uut kooli, aga eeskujusid ei olnud kusagilt võtta, tuli eksperimenteerida.

Hindamatuid teeneid nii uue, nõukoguliku haridussüsteemi väljatöötamisel kui ka õpetuse ja kasvatuse sisu ja meetodite fikseerimisel osutas V. I. Lenin. [K1] Sellest annavad tunnistust tema programmilised esinemised mitmel partei, komsomoli, nõukogude ja haridustöötajate kongressidel, konverentsidel ja nõupidamistel. Oma esinemistel ja kirjutistes viitas Lenin korduvalt sellele, et kommunistid peavad hoolikalt tundma õppima kõike seda progressiivset, mida inimkond on sajandite jooksul loonud, et seda oskuslikult ära kasutada ja edasi arendada, muutunud elunõuetega seostada. See on täiel määral maksev ka pedagoogika ja rahvahariduse kohta. Näiteks Kommunistliku Noorsooühingu III ülevenemaalisel kongressil esinedes ütles V.I.Lenin:“Me võime kommunismi ehitada ainult sellest teadmiste, organisatsioonide ja asutuste summast, selle inimjõudude ressursside tagavaraga, mis on meile jäänud vanalt ühiskonnalt.“ (Teosed kd 31 lk 253) Seega, et ehitada uut, tuleb kainelt arvestada olemasolevaid võimalusi ja neid oskuslikult kasutada.

Eelnimetatud kõnet võib pidada epohhi loovaks, sest selles andis V. I. Lenin vastused mitmetele teoreetilistele ja organisatsioonilistele uue inimese kasvatamise küsimustele, nagu: milles seisab noorsoo kommunistlik kasvatus, missugused on kooli ülesanded sotsialistlikus riigis, mida tuleb vanalt koolilt õppida, mida vanalt teaduselt üle võtta ja kuidas neid teadmisi kasutada uue ühiskonna ülesehitamiseks.

See programmkõne on VK(b)P VIII kongressi poolt vastuvõetud programmi detailiseerimiseks rahvahariduse ja noorsoo kommunistliku kasvatuse küsimuses.

VK(b)P programmi projekti töötas välja V. I. Lenin. Selles lähtus ta K. Marxi õpetusest, et sotsialistikus riigis tuleb kasvatuse all mõista kolme asja: esiteks vaimset, teiseks füüsilist kasvatust ja kolmandaks – tehnilist õpetust, mis tutvustaks noori tootmisprotsessi kõigi põhiküsimustega ja samaaegselt annaks neile ettevalmistuse ja oskused käsitada kõiki lihtsamaid tootmisvahendeid.

Partei programmi projekti esialgses variandis käsitleb V. I. Lenin rahvahariduse küsimusi mitmes alalõigus. Näiteks lõigus „Ülesanded poliitika alal“ märgib ta, erinevus kodanliku demokraatia ja nõukogude demokraatia vahel seisab peale kõige muu veel sellest, et nõukogude riik loob materiaalsed eeldused hariduse omandamiseks nendele kodanikele, keda kapitalism nüristas ja alla surus. Partei poliitika kohta rahvusküsimustes märgib Lenin, et seni rõhutud või mittevõrdses seisundis olnud rahvaste keel ja kirjandus peab saama võimaluse arenemiseks, religioonipoliitika kohta ütleb ta, et ei tule rahulduda dekreediga, mis lahutas kiriku riigist ja kooli kirikust, vaid proleratiaadi diktatuur peab lõpule viima rahvahulkade faktilise vabastamise usulistest eelarvamustest. (Teosed kd29 lk 86-91)
Rahvahariduse alal seab VKP endale ülesandeks“, kirjutab V.I. Lenin „viia lõpule 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooniga alustatud üritus: muuta kool kodanluse klassivõimu tööriistast selle võimu lammutamise, samuti ka ühiskonna klassideks jagunemise täieliku kaotamise tööriistaks.“ Ja edasi: „ Proletariaadi diktatuuri ajajärgul, so nende tingimuste ettevalmistamise ajajärgul, mis teevad võimalikuks kommunismi täieliku teostamise, peab (lk 247) kool olema mitte üksnes kommunismi põhimõtete elluviijaks üldse, vaid ka proletariaadi ideelise, organisatsioonilise, kasvatava mõju viijaks töörahva hulkade poolproletaarsetesse ja mitteproletaarsetesse kihtidesse, selleks, et üles kasvatada põlvkond, kes on suuteline kommunismi lõplikult ellu viima.“ (Teosed kd 29 lk 91)

Ühtlasi fikseerib V.I.Lenin ka lähema aja ülesanded[K2] , millest tähtsamad on tasuta ja kohustusliku üldise ja polütehnilise hariduse kehtestamine kõigile mõlemast soost noortele kuni 16. eluaastani[K3] , õppetöö seostamine ühiskondliku tööga, endise õpetajate kaadri ümberkasvatamine ja uue, kommunismi ideed omaks võtnud õpetajaskonna loomine, elanikkonna kaasatõmbamine osavõtule haridustööst ja nõukogude võimu igakülgne abi iseõppijaile. (Teosed kd 29 lk 91-92)

Teise variandi kohaselt oli programmi sisu rahvahariduse alal veelgi laiendatud, eriti õpetajaskonda käsitlevas osas. Seal öeldakse: „ mitte ainult õpetajaskonna osa või enamuse valdamine, nagu see on praegu, vaid kogu õpetajaskonna lõplik valdamine selles mõttes, et kõrvaldatakse parandamatult kodanlikud kontrrevolutsioonilised elemendid ja tagatakse kommunistlike põhimõtete (poliitika) kohusetruu elluviimine[K4]  (Teosed kd 29 lk 111)

V.I.Lenin on korduvalt avaldanud mõtteid, kuidas kasutada vana kooli kaadrit, kodanlikke spetsialiste sotsialismi ülesehitamisel. Artiklis „Hariduse Rahvakomissariaadi tööst“ juhtis ta tähelepanu sellele, et pole palju neid pedagooge, kellele nõukogude võim rahvahariduse reorganiseerimisel esialgu võiks toetuda, kuid neid siiski on, neid tuleb otsida ja leidmise korral vastavalt nende võimetele tööle rakendada; ilma nendega[K5]  konsulteerimata pole mõtekas astuda ainsatki põhimõttelist sammu koolikorralduse alal.[K6]  (NLKP kongresside, konverentside ja Keskkomitee pleenumite resolutsioonid ja otsused. I osa. Tallinn 1956. lk 419 – 420)“
   
Õpetajaskonnas nägi Lenin kaastöölisi, kes saaksid uue elu ehitamisele kaasa aidata.

„Ja tõepoolest, õpetajaskond kujunes parteile ja Nõukogude valitsusele ustavaks abiliseks mitte ainult rahva kultuuritaseme tõstmisel, vaid ka paljude majanduslike ülesannete täitmisel. Oma viimastes töödes avaldab Lenin õpetajaskonnale täit tunnustust (lk248) tehtud töö eest noore sugupõlve kasvatamisel ja Venemaal valitsenud harimatuse likvideerimisel. Ta peab õpetajat partei lähimaks abiliseks kõigi pakiliste küsimuste lahendamisel.

Et õpetajaskond võiks oma vastutusrikkaid rahva kasvatamise ülesandeid edukalt täita, peab V. I. Lenin tarvilikuks, et partei ja Nõukogude valitsus hoolitkseksid õpetaja autoriteedi järjekindla suurendamise eest, ja näitab ka, mis viisil see on võimalik, nimelt: kui ühelt poolt teha järjekindlat tööd õpetaja vaimsel arendamisel ja igakülgsel ettevalmistamisel kutsetööks ja teiselt poolt parandada õpetajaskonna materiaalset olukorda.“ (Teosed kd 33 lk 424) Lk 249 
 
  

Saturday, April 21, 2012

Intuitiivpedagoogika kursus Freiburgis

10. aprillist kuni 14. aprillini olin Pär Ahlbomi ja Merete Lövliega Saksamaal Freiburgis. Saksamaa IP kursus on toimunud juba aastaid. Seekordne kokkusaamine oli viimane kolme-aastasest tsüklist. Plaanis on alustada uue kolme-aastase kursusega, mis toimuks Berliinis ja Freiburgis ja vist Hamburgis.

2006. aastast olen osalenud IP kursusel, mis toimub Rootsis Solviki koolis. Alates järgmisest kursusest suvel olen rootsipoolse korraldusmeeskonna eestvedaja, sest Niklas võtab koolist aastase puhkuse ja kavatseb tegeleda oma asjadega. Olen pisut ärevuses, sest tööd on palju. Suvine kursus on alati väga rahvarohke ja Rootsis koolituse korraldamise kogemus mul varasemast ju puudub.

Rännak Saksamaale algas teisipäeva varahommikul. Merete, Pär ja Thomas Pedroli võtsid mu maja eest peale ja viisid lennujaama. Thomas Pedroliga kohtusin esmakordselt. Väga huvitav mees, kellega tegin samuti intervjuu (juba transkribeeritud ja plaanis tõlkida ka eesti keelde). Thomas on Päriga töötanud alates 80ndatest, tema algatusel alustati ka IP koolitustega. Thomas oli kohal mõiste "intuitiivpedagoogika" loomise juures, kuigi tema enda ettepanekuks oli nimetada seda fenomenoloogiliseks pedagoogikaks (phenomenologische pädagogik), siis Pär leidis, et tegemist on just intuitsiooniga.

 Lisaks Pärile, Meretele ja Thomasele olid õpetajateks veel ka Mona (primaarmuusika) ja Dieter (vestlused).

Mina osalesin muidugi Merete maalimistöötubades, Päri harjutustöötubades ja lisaks käisin vaatasin ka mida Thomas ja Mona teevad. Thomase mängud olid enam-vähem sarnased Päri mängudele, kuid peale mängude mängimist eelistas Thomas grupiga kogemusest rääkida. Ise ma sedasi ilmselt ei teeks, sest paljudele kõlas arutelu otsese kriitikana nende endi käitumisele ja mängust sai korraga nagu kool, kus on õiged ja valed vastused. Päriga mängides ma sellist tunnet ei ole kogenud. Ilmselt tuleks tõsiselt mõelda, mida sellised reflektsioonid meile tegelikult tähendavad ja kas need ikka toetavad õppimist või on pigem hirmutavaks teguriks. Ma ei tea...

Primaarmuusika

 
Mona töötuba primaarmuusikast oli väga huvitav. Tegin seal ka palju pilte, et saaks seda kogemust jagada. Muusikat tehakse lihtsate rütmiinstrumentidega nagu puupulgad ja kivid, aga ka nt metallvardad.

Esmalt istusime ringis ja mängisime oma põlvele asetatud puupulgaga. Alguses ringis ja järjekorras, siis juba rohkem ja rohkem kokku mängides ja isevoolu teed minnes. Tulemuseks oli suurepärane muusika!
Omamoodi huvitav kogemus oli see, kui grupp hakkas helidega omavahel suhtlema. See juhtus spontaanselt, kui igal ühel olid käes lihtsad pulgad, mis kokku lüües heli tekitasid. Igal pulga helil oli oma kõrgus ja spetsiifika, omavahelises vahetus ja isetus kommunikatsioonis saigi primaarmuusika tekkida...
 
Mona töötuba meeldis mulle eriliselt ka seetõttu, et tema rütmipille saab igaüks ise käepärastest vahenditest teha. Need pillid ei ole kallid ja kättesaamatud. Pigem on vaja nutikust ja lapsemeelset katsetamisjulgust. Soovitan igatahes proovida! Puupulgad hakkavad kõlama kui nad on piisavalt kuivad. Puuksülofoni valmistamiseks pole vaja enamat kui mõnda puuhalgu, kirvest ja köit. Sellega saab hakkama iga lasteaiakasvataja või kooliõpetaja. Rõõmu nendest pillidest on aga rohkem kui küllaga!  

Lisaks töötubades osalemisele tegelesin loomulikult ka võrgustikutööga. Saksamaal on kaunis kogenud ja asjalik meeskond, kes koolituste korraldamisega tegeleb. Neil on õnnestunud oma tööd niimoodi korraldada, et kursusel osalejate arv on stabiilselt kasvanud, seda kaudu ka organisatsiooni rahakott. Siin on mida õppida! Saksa ordnung väljendus muuhulgas näiteks asjalikes kursuseplaanidest, kiletatud siltides ustel ja täpsetes osalejatenimekirjades. Asjad, mida Solviki kursuse korraldajad kunagi pole liiga tõsiselt võtnud. Eks mõlemal on omad head ja vead... ilmselt tuleb siin leida kuldne kesktee...

Intuitiivpedagoogika võrgustik


Suurt huvi tekitas initsiatiiv luua rahvusvaheline platvorm, mille kaudu IP inimesed üle maailma saaksid omavahel suhelda, materjale koguda ja infot vahetada. Eelmisel aastal alustasid Maarja Urb ja Michael Schmidt lehega www.intu.se, ilmselt kasvab see uus impulss siit edasi. Saksamaal moodustasime rahvusvahelise töörühma (Saksamaa, Rootsi, Eesti, Slovakkia, Holland). Kui tunned, et sindki selles grupis osalemine võiks huvitada, siis kirjuta mulle tammevelin(at)gmail.com!  Loodame aasta pärast selle algatusega juba palju kaugemal olla. Intuitiivpedagoogika on tõesti levinud ja praktikuid/koolitajaid/teadlasi võib leida juba kõikidelt mandritelt, hea oleks teineteisest rohkem teada!

Picking Apples

Lisaks päevastele aruteludele ja töötubadele intuitiivpedagoogika teemal. Venisid pikaks ka ööd. Esiteks juhtusime kokku Ludmila-Reginaga, kes on kunstnik Prahas. Kuna minu magamisase asus Merete töötoas ja maalimine toimus praktiliselt 24 tundi päevas, siis polnud eriti keeruline uute inimestega kokku sattuda. Regina lugu oli niivõrd haarav, et ma lihtsalt ei saanud magama minna. Nimelt avastati ta anne paar aastat tagasi, kui ta ühel kursusel ajaviiteks joonistas. Kuna kursuse lõpetamiseks tuli rentida saal ja maksta muu sarnase korraldusliku kraami eest, siis otsustati anda Reginale suured lõuendid ja muu materjal ning kuulutada tema maalidele oksion. Tulemus oli rabav, Regina kunstile tekkis kohe suur huviliste-ostjate ring. Regina oli see tsehh, kes Vaclav Haveli matuste ajal küünaldest südame tegi, mida kõikide maade telekanalid üle kandsid. Tema kunst on lühikese ajaga jõudnud sadade tuhandete kui mitte öelda miljonite inimesteni.

Teisel öösel rääkisin Nicolega. Nelja lapse ema Saksamaalt Aachenist, kes otsib oma teed kunstniku ja disainerina. Väga jõuline ja intelligentne naine!  Kell kaks öösel saabus Merete, kes kutsus meid sööma ja juttu jätkus kuni neljani hommikul.

Kolmandal öösel otsustasime luua uue organisatsiooni, mille nimeks sai Picking Apples. Asutajateks Merete Lövlie, Nicole Cadenbach, Ludmila Regina ja mina. Eesmärgiks on luua rahvusvaheline kunstnike võrgustik, mille kaudu jõustada osalejaid oma elus loovaid lahendusi otsima.  Algus on paljutõotav.

Picking Apples is an international group of artists creating a field of inspiration and communication.
We are spreading the message of integrating all aspects of being human and do it with a creative, feminine approache to life, not excluding men.  


Nicole joonistas meist esimesel öösel koomiksi.   


Plaanis on korraldada ühiseid koolitusi/seminare ja näitusi. Esimene kokkusaamine on Järnas 30.juulist kuni 5. augustini, edasi on plaan korralda seminar ja näitus Prahas (oktoober 2012) ja sealt edasi mais 2013 Berliin ja Aachen. Esimesest päevast alates on meie ideega liitujaid ja otse loomulikult olemegi avatud uutele tulijatele ja ideedele. Ehk jõuame ühel heal päeval ka ringiga Eestisse? 

Seega võib minu käiku Freiburgi (külastasin Maarjaga koos ka Freiburgi ülikooli, kus töötasid teiste hulgas Heidegger ja Husserl. Maarja tegi mulle kohvi, koogi ja vorstisaia välja, tänud selle eest!) pidada igati kordaläinuks. Elu kerib vaikselt edasi ja ilmselt seetõttu ongi tähtis aeg-ajalt siia arvuti taha istuda ja väiksed märkmeid maha jätta. Märgilisi hetki, sündmusi ja kohtumisi maha märkida....

Thomas Pedroliga tehtud intervjuu saab ilmselt lähipäevadel valmis, panen selle siis samuti kuhugile välja. Osad Päriga tehtud intervjuud ootavad ikka veel järjekorda, kui tahaksid olla transkibeerimisel abiks(inglise või rootsi keel), anna endast kindlasti märku!
 
Järgmine IP Solvikis Rootsimaal algab 30. juulil ja kestab kuni 5.augustini. Tasub tulemist! Rohkem infot leiad www.intu.se lehelt ja siinsest blogipostitusest

Intuitiivpedagoogikast saab rohkem teada minu kõige värskemast blogist Intuitive Pedagogy Journal, kuhu ootan ka uudiseid ja kaastöid.

Loe ka artiklit: Juhus, intuitsioon ja loovus kui õppimise pärisosa. Ilmunud ajakirjas Haridus 2010.
Minu suvisest loovusretkest Prantsusmaale saad lugeda siit.
Tiiu Kuurme koostatud kogumikus "Kõneldud ja elatud väärtused erinevates pedagoogilistes kultuurides" (2011) ilmus artikkel "Inimese vabadus kasvada", milles kirjutan muuhulgas ka Solvikist.

2012 Järnas

Kohtumised Läänemere kaldal: Miha Pogacnik ja WeSea

Kaks nädalat tagasi osalesin seminaril, mille korraldajaks oli YIP grupp Järnast: Philip Stoll (Saksamaa), Tanja Zuur (Austraalia) ja Jonas Darin (Rootsi) ehk ühise nimetajaga WeSea. Noorte jaoks on Läänemere piirkonna uuenemise toetamine omamoodi väljakutseks. 

“We believe that the Baltic Sea region offers a concrete and exciting challenge – one of today’s most inviting playgrounds for change. Imagine, if the healing of this organism would be taken up by society as an interdisciplinary ‘art piece’, a great community engagement. The sea invites, we host, connecting people and imaginations. Action is needed. This region has a task for the world.”
Philip Stoll and Tania Zuur

Sain kutse seminarile:
A Call for Creative Minds
 
“Co-initiating & Designing”
 
Goal: to design a creative and dynamic infrastructure for actions in the
Baltic Sea region out of a contextual understanding of the problem and
challenges the sea is facing.
 
The first TimeFrame is from the 2nd to the 5th April and has a theme:
“Co-Initiating & Designing”. WeSea especially invites trained
facilitators, network representatives, social innovators and
entrepreneurs to co-create and host the spaces that will make the
work over the year possible.
 
In a creative working environment we will immerse ourselves into the problem, share expertise, explore creative ideas and implement a working structure and strategy for future TimeFrames.
 
Specific questions:
● What structure is required for creative, sustainable and effective solutions to clean the Baltic Sea?
● How can new relationships across sectors and disciplines be possible?
● What would support the exchange of experience and knowledge between younger and older generations
● What infrastructure is needed to support local initiatives and large scale actions for the Baltic Sea?
● How can new opportunities be created for young entrepreneurs who want to make a positive change in the world?
● How can the working structure support a personal transformation experience?

Ja tõepoolest! Loovaid inimesi tuli kokku üle Euroopa. Kokku oli meid vast 40-50 ringis. Mitmed tegid ettekande, nt Beras projekti teadusjuht Arthur Granstedt,  Transition liikumise üks eestvedajate Rootsis Peter Hagerrot, norrakas Elisabeth Brockfield, kes tegeb biodünaamilise põllumajanduse võrgustikega, Sofi Gerber, uurib Lääne ja Ida identiteete, Miha Pogacnik tegeleb kunsti integreerimisega teistesse valdkondadesse jne. Teiste hulgas, siis tegin lühikese ettekande ka mina. Rääkisin tranformatiivsest õppimisest raudse eesriide langemise kontekstis:)... 

Miha tegi esimesel õhtul lühikese ettekande U-teooriast viiulil. Bachi muusika muutus õppimiskõveraks, kuulasime suud ja silmad pärani, ettekanne oli niivõrd kaasahaarav, et hingamiseks ei olnud võimalust. Imetlusväärne mees! Tohutu energia ja pulbitsemine. Tegin temaga kolmandal päeval intervjuu, loodan selle peatselt ka eesti keelde kirjutada. Tõesti inspireeriv kohtumine!Miha on kunstnik, kes 80ndate lõpus korraldas suuri ringreise Ida-Euroopa riikides, mis eelnes Berliini müüri langemisele. Temaga koos esinesid sajad muusikud, korraldati tohutult menukaid kontserte ja kohtumisi. Muuhulgas ka Eestis. Miha kutsus mind osalema oma sellesuvisel suursündmusel Sloveenias, kus põhiteemaks on polüfooniline euroopa identiteet. Hetkel olen veel kõhklev, aga mine tea. Sloveenia on minu jaoks alles avastamata maa, üks vähestest paikadest Euroopas, kuhu ma veel sattunud ei ole... 
Üritus kestis neli päeva, viimaseks päevaks oli suhtlemisest nii väsinud, et otsustasin koju jääda ja lihtsalt voodis vedeleda. Pidin samal ajal juba ju ka Saksamaale Freiburgi intuitiivpedagoogika koolitusele minekuks valmistuma hakkama. 

Mis siis minu jaoks kõlama jäi?
Säästva arengu põhiliseks piduriks on inimeste ego-st lähtuv olemisviis. Egost tekivad erinevad hirmud ja suhtlemistakistused. XX sajandit on ju kutsutud ka ego-võidukäigu sajandiks ja asja eest. Milliseks meie mõtlemine ja käitumine ja tunnetus XXI sajandil transformeerub, see on alles kujunemas, aga esimesed selged märgid muutusest on juba nähtavaks saamas. 

Kogu ürituse kestel keskendusingi küsimusele: What is beyond of the obvious? Mis on see, mis on silmale nähtamatu, mis on kõige olulisem? 

Varjupoolsete märksõnadena koorusid välja: GUILT, BLAME, FEAR FOR THE SELF.

Ettepanekutena: SIMPLICITY (lihsus) ja HEALTHY BALTIC CULTURAL IDENTITY

What is my responsibility? (Mis on minu ülesanne?)

Mõtlesin ehk kunagi sellest ühe artikli kirjutada. Kui aega jääb ja teema on minu jaoks endiselt aktuaalne, siis ehk kirjutangi. Esmalt püüan oma pooleliolevad intervjuud lugudeks valmis kirjutada.

Saksamaal Freiburgis toimunust loe juba järgmisest postitusest...


Mica intervjuu inglisekeelne versioon ilmub esmalt minu kõige värskemas blogis Intuitive Pedagogy Journal, kuhu ootan ka teiste uudiseid ja kaastöid.

Foto: Thijs Moonen

Monday, April 09, 2012

Kuidas pügada lambaid?

Kevad on käega katsuda. Mõtlesin jagada oma kogemusi pärisilmast. Siis kui mõtlemisest, kirjutamisest, lugemisest ja eelkõige sellega seotud sunnitud istumisest on villand, juhtub minu ellu alati huvitavaid inimesi ja ettevõtmisi. Üheks selliseks kogemuseks oli lammaste pügama õppimine. Naabernaine Lina-Maria astus minu poolt läbi ja ütles, et lähme Speeride juurde lambaid pügama. Mina muidugi olin end arvuti taga juba poolenisti masinaks mõelnud. Suurepärane ajastus!

Speeride pere on juba viimased nelikümmend aastat oma talus biodünaamiliselt majandanud. Peremees Harald on tänaseks ületanud kaheksakümnenda eluaasta maagilise piiri, aga ikka veel väga toimekas ja rõõmsameelne. Haraldi ja Sonja Speeri talu on kui imeline orgaaniline oaas, kus iga tegu on läbimõeldud ja loodusega kooskõlas.

Niisiis, kuidas pügada lambad?

Esmalt tuleb lammas kinni püüda, peast (võimalusel sarvedest) haarates ja kaksiratsi lambale selga istudes. Siis nügitakse lammas kahe inimese ühise pingutuse tulemusena pügamisplatsile ja protseduur võib alata. Sealjuures tuleb mainida, et mida vähemkogenud lambad on (aastas pügatakse Speeride majapidamises lambaid kaks korda), seda pelglikumad ja puiklejamad loomad on.

Esmalt puhastatakse villast kael. See on üsna pingutav toimetamine, sest mitte igaüks ei soovi vabatahtlikult oma villast loobuda. Siiski pean ütlema, et selle talu lambad olid üllatavalt aupaklikud oma peremehe suhtes ja eriti erksaid vastupunnijaid vaat et ei esinenud. Mina ise kujutasin ette, et asi on palju keerulisem.

Usun, et praeguseks on need, kes lootsid leida taaskordset kriitilist päevakajalist arutelu juba pettuma pidanud. Kirjutan tõesti sellest, kuidas lambaid pügatakse ja ühiskonna kriitika jääb järgmisteks kordadeks. Samas ei saa mainimata jätta, et poliitiline maastik Eestis kihab kui mesilaspesa. Alles täna lugesin keskerakondlastest, kes nüüd (alles nüüd!!!) hordidena selle autokraatse partei embusest välja rabelevad. Vahva! Lõpuks ometi toimub ärkamine ka nendes paikades, kus kevadist sula ja tärkamist viimasena oodata oskaks... Niisiis lambad ja põllumajandus....

II etapp: austraalia giljotiin 

Kui kael on puhas, saab lammas astuda "giljotiinipinki" (kõik erialased mõisted siin ja hiljem on minu omalooming, vajadusel võivad teadjamad kommenteerimise kaudu seda mõistetevälja korrigeerida!).  

See näib üsna karm abinõu, et loomakestelt villa välja pinnida, kuid on samas väga efektiivne. Kinnitan, et kogemustega lammastele ei valmistanud pingis seismine mingit erilist pingutust. Esmalt puhastati villast selg (pikkade ühtlaste tõmmetega, siis on villaniidid terved), edasi juba külgedelt järjest ülevalt kõhu alla välja.

Speeridel oli kolme sorti lambaid. Valged ja uhke pika villaga Lesterid, siis Gotlandi lambad, kelle vill on pigem tume ja lühike segatud pikemate tuttidega ja siis veel mingid sarvedega, mille nime ma teps mitte meelde ei suutnud jätta.

Peale seda kui vill oli pügatud toimus lammaste raamatupidamine. Kirjutati üles iga lamba villa seisund, lamba üldine seisund (eelkõige paksus:), siis katsuti igaühe udaraid, et põletikke ei oleks ja lõigati varbaküüned.

22 lamba pügamisega olime ametis kogu päeva. Osaliselt oli süüdi ilmselt ka abistajate (mina ja Lina-Maria) algajalikkus. Eriliselt keeruline ja ajamahukas oli algaja pügamisprotseduur. Osavat pügajat kõrvalt vaadates võib jääda tunne, et mis seal siis ikka... igaüks suudab seda, kuid kui proovima hakata, siis on ikka natsa kõhe küll.

Lõunapausi ajal käisin kasvuhoones mõnulemas ja luuletusi kirjutamas. Kasvuhoone on selles majapidamises eriti vahva, sest seal on viljakandvaid sidrunipuid, õitsvaid virsikuid, viinamarjavääte jms eksootilist, mida Rootsi biodünaamilises talus teps mitte oodata ei oskaks.

III etapp: kuidas villast saab hõbelõng?

Lisaks maitsvale supile sain pererahvalt kingiks valget lambavilla. Saabusin sellega koju ja kogu maja sai lammaste lõhna täis. Tõesti intensiivne maaelu hingus... noh, lasin siis vanni vett täis ja asusin seda imevilla puhtaks loputama. Kolmas pesu tõi valge värvi juba selgelt välja. Panin lõnga kolmandale korrusele kuivama, kogu meie külalistetuba sai valget lokilist villa täis. Maagilised arvud! Mis?
 
Ida-Johanna laenas mulle kraasid, millega seda villa siis korrastama asuda. Eh, milline mõnu! Päev otsa olin talus, pügasime lambaid ja juba järgmisel päeval sain oma elu esimest villa kraasima hakata. Nende käsikraasidega kraasimine oli ikka paras tegemine. Minu villa hunnik hakkas paisuma ja kõrgus taevasse, iga hetkega see hunni ainult kasvas, mitte ei kahanenud. Õnneks kutsus Ida-Johanna mind järgmisele Hölö kiriku juures toimetava villagrupi kohtumisele kaasa. Nimelt on külanaistel kord nädalas kokkusaamine, mis tuletab meelde "Karge mere" filmistseeni, kus naised külg-külje kõrval ketrasid ja lugusid jutustasid... Täpselt selline meeleolu on siin Hölö ketrusseltsis. Naised kogunevad vokk kaenlas ja siis on tundide kaupa rõõmsat ketrust ja jutustamist.

Sealt sain omale uusi õpetussõnu ja voki. Juba esimesel korral hakkas lõng vaikselt sõrmede all jooksma. Milline ürgnaiselik kogemus! Lõnga ketramine on midagi sellist, mis tõesti tõstab välja aastasadade jooksul esiemade kogutu, midagi sarnast regilauluga...

Selle pooli peal on minu esimene ketrus. Tänaseks on valmis juba esimesed vihid korrutatud lõngaga, mis ootavad kudumist. Mida sellest imelõngast, mille vill on kasvanud Rootsimaa küngaste vahel, pestud kolm korda ja iseenda kätega kraasitud ja kedratud, kududa, seda näitab aeg.  

Kuulsin laglede huikeid
aeg vaikis ja möödus
riivates mu õlga
Ei, ei
ma ei öelnudki midagi
olin vakka
aastaid
olin vakka