Monday, April 09, 2012

Kuidas pügada lambaid?

Kevad on käega katsuda. Mõtlesin jagada oma kogemusi pärisilmast. Siis kui mõtlemisest, kirjutamisest, lugemisest ja eelkõige sellega seotud sunnitud istumisest on villand, juhtub minu ellu alati huvitavaid inimesi ja ettevõtmisi. Üheks selliseks kogemuseks oli lammaste pügama õppimine. Naabernaine Lina-Maria astus minu poolt läbi ja ütles, et lähme Speeride juurde lambaid pügama. Mina muidugi olin end arvuti taga juba poolenisti masinaks mõelnud. Suurepärane ajastus!

Speeride pere on juba viimased nelikümmend aastat oma talus biodünaamiliselt majandanud. Peremees Harald on tänaseks ületanud kaheksakümnenda eluaasta maagilise piiri, aga ikka veel väga toimekas ja rõõmsameelne. Haraldi ja Sonja Speeri talu on kui imeline orgaaniline oaas, kus iga tegu on läbimõeldud ja loodusega kooskõlas.

Niisiis, kuidas pügada lambad?

Esmalt tuleb lammas kinni püüda, peast (võimalusel sarvedest) haarates ja kaksiratsi lambale selga istudes. Siis nügitakse lammas kahe inimese ühise pingutuse tulemusena pügamisplatsile ja protseduur võib alata. Sealjuures tuleb mainida, et mida vähemkogenud lambad on (aastas pügatakse Speeride majapidamises lambaid kaks korda), seda pelglikumad ja puiklejamad loomad on.

Esmalt puhastatakse villast kael. See on üsna pingutav toimetamine, sest mitte igaüks ei soovi vabatahtlikult oma villast loobuda. Siiski pean ütlema, et selle talu lambad olid üllatavalt aupaklikud oma peremehe suhtes ja eriti erksaid vastupunnijaid vaat et ei esinenud. Mina ise kujutasin ette, et asi on palju keerulisem.

Usun, et praeguseks on need, kes lootsid leida taaskordset kriitilist päevakajalist arutelu juba pettuma pidanud. Kirjutan tõesti sellest, kuidas lambaid pügatakse ja ühiskonna kriitika jääb järgmisteks kordadeks. Samas ei saa mainimata jätta, et poliitiline maastik Eestis kihab kui mesilaspesa. Alles täna lugesin keskerakondlastest, kes nüüd (alles nüüd!!!) hordidena selle autokraatse partei embusest välja rabelevad. Vahva! Lõpuks ometi toimub ärkamine ka nendes paikades, kus kevadist sula ja tärkamist viimasena oodata oskaks... Niisiis lambad ja põllumajandus....

II etapp: austraalia giljotiin 

Kui kael on puhas, saab lammas astuda "giljotiinipinki" (kõik erialased mõisted siin ja hiljem on minu omalooming, vajadusel võivad teadjamad kommenteerimise kaudu seda mõistetevälja korrigeerida!).  

See näib üsna karm abinõu, et loomakestelt villa välja pinnida, kuid on samas väga efektiivne. Kinnitan, et kogemustega lammastele ei valmistanud pingis seismine mingit erilist pingutust. Esmalt puhastati villast selg (pikkade ühtlaste tõmmetega, siis on villaniidid terved), edasi juba külgedelt järjest ülevalt kõhu alla välja.

Speeridel oli kolme sorti lambaid. Valged ja uhke pika villaga Lesterid, siis Gotlandi lambad, kelle vill on pigem tume ja lühike segatud pikemate tuttidega ja siis veel mingid sarvedega, mille nime ma teps mitte meelde ei suutnud jätta.

Peale seda kui vill oli pügatud toimus lammaste raamatupidamine. Kirjutati üles iga lamba villa seisund, lamba üldine seisund (eelkõige paksus:), siis katsuti igaühe udaraid, et põletikke ei oleks ja lõigati varbaküüned.

22 lamba pügamisega olime ametis kogu päeva. Osaliselt oli süüdi ilmselt ka abistajate (mina ja Lina-Maria) algajalikkus. Eriliselt keeruline ja ajamahukas oli algaja pügamisprotseduur. Osavat pügajat kõrvalt vaadates võib jääda tunne, et mis seal siis ikka... igaüks suudab seda, kuid kui proovima hakata, siis on ikka natsa kõhe küll.

Lõunapausi ajal käisin kasvuhoones mõnulemas ja luuletusi kirjutamas. Kasvuhoone on selles majapidamises eriti vahva, sest seal on viljakandvaid sidrunipuid, õitsvaid virsikuid, viinamarjavääte jms eksootilist, mida Rootsi biodünaamilises talus teps mitte oodata ei oskaks.

III etapp: kuidas villast saab hõbelõng?

Lisaks maitsvale supile sain pererahvalt kingiks valget lambavilla. Saabusin sellega koju ja kogu maja sai lammaste lõhna täis. Tõesti intensiivne maaelu hingus... noh, lasin siis vanni vett täis ja asusin seda imevilla puhtaks loputama. Kolmas pesu tõi valge värvi juba selgelt välja. Panin lõnga kolmandale korrusele kuivama, kogu meie külalistetuba sai valget lokilist villa täis. Maagilised arvud! Mis?
 
Ida-Johanna laenas mulle kraasid, millega seda villa siis korrastama asuda. Eh, milline mõnu! Päev otsa olin talus, pügasime lambaid ja juba järgmisel päeval sain oma elu esimest villa kraasima hakata. Nende käsikraasidega kraasimine oli ikka paras tegemine. Minu villa hunnik hakkas paisuma ja kõrgus taevasse, iga hetkega see hunni ainult kasvas, mitte ei kahanenud. Õnneks kutsus Ida-Johanna mind järgmisele Hölö kiriku juures toimetava villagrupi kohtumisele kaasa. Nimelt on külanaistel kord nädalas kokkusaamine, mis tuletab meelde "Karge mere" filmistseeni, kus naised külg-külje kõrval ketrasid ja lugusid jutustasid... Täpselt selline meeleolu on siin Hölö ketrusseltsis. Naised kogunevad vokk kaenlas ja siis on tundide kaupa rõõmsat ketrust ja jutustamist.

Sealt sain omale uusi õpetussõnu ja voki. Juba esimesel korral hakkas lõng vaikselt sõrmede all jooksma. Milline ürgnaiselik kogemus! Lõnga ketramine on midagi sellist, mis tõesti tõstab välja aastasadade jooksul esiemade kogutu, midagi sarnast regilauluga...

Selle pooli peal on minu esimene ketrus. Tänaseks on valmis juba esimesed vihid korrutatud lõngaga, mis ootavad kudumist. Mida sellest imelõngast, mille vill on kasvanud Rootsimaa küngaste vahel, pestud kolm korda ja iseenda kätega kraasitud ja kedratud, kududa, seda näitab aeg.  

Kuulsin laglede huikeid
aeg vaikis ja möödus
riivates mu õlga
Ei, ei
ma ei öelnudki midagi
olin vakka
aastaid
olin vakka

No comments: