Monday, April 23, 2012

V.I.Lenin haridusest, kasvatusest ja õpetajatest

Eelmisel suvel leidsin Otepää antikvariaadist mõned 60-ndate aastate "Nõukogude Kooli" numbrid. Esimesena avaldasin oma blogis L. Türnpuu artikli pealkirjaga  KASVATUSPROTSESS OLGU EFEKTIIVNE JA RESULTATIIVNE Nõukogude Kool 3/1967. Täna Lenini 142. sünnipäeval on asjakohane meenutada, mida kirjutas "kõikide nõukogude laste isa" haridusest ja kasvatusest. 

Lenini kirjutiste tähtsust nõukogude kooli rajamisel on raske alahinnata. Nagu E.Tomassova oma artiklis (vt sissekande lõppu!) kirjutab:
 Hindamatuid teeneid nii uue, nõukoguliku haridussüsteemi väljatöötamisel kui ka õpetuse ja kasvatuse sisu ja meetodite fikseerimisel osutas V. I. Lenin. Sellest annavad tunnistust tema programmilised esinemised mitmel partei, komsomoli, nõukogude ja haridustöötajate kongressidel, konverentsidel ja nõupidamistel. Oma esinemistel ja kirjutistes viitas Lenin korduvalt sellele, et kommunistid peavad hoolikalt tundma õppima kõike seda progressiivset, mida inimkond on sajandite jooksul loonud, et seda oskuslikult ära kasutada ja edasi arendada, muutunud elunõuetega seostada. See on täiel määral maksev ka pedagoogika ja rahvahariduse kohta. Näiteks Kommunistliku Noorsooühingu III ülevenemaalisel kongressil esinedes ütles V.I.Lenin:“Me võime kommunismi ehitada ainult sellest teadmiste, organisatsioonide ja asutuste summast, selle inimjõudude ressursside tagavaraga, mis on meile jäänud vanalt ühiskonnalt.“ (Teosed kd 31 lk 253) Seega, et ehitada uut, tuleb kainelt arvestada olemasolevaid võimalusi ja neid oskuslikult kasutada."
Samamoodi saame öelda ka täna, et nn "uut kooli" ehitatakse ju samade õpetajate ja samadele traditsioonidele ja teadmistele. Seega muutub analoogiliste ajalooliste tekstide uurimine kasvatusteadlaste jaoks väga relevantseks. Kuigi kahekümne aastaga on enamus nõukogudeajal kirjutatust ja avaldatust justkui välja pühitud (sh ka raamatukogudest, elektroonse materjalina kättesaadavusest võib ainult unistada), tuleks tänaseks päevaks sellest "nõukogude krambist" juba välja kasvada ja hakata terasemalt tagasi vaatama. Esmalt on need materjalid huvitavad seetõttu, et aitavad meie tänases koolitegelikkuses toimuvat paremini mõista, teisalt on paljutki mida nõukogudeaegsetes uuringutes tasub lugeda. Näiteks Liimets ja Unt jt uurisid juba nõukogude ajal teemasid, mis on tänaseni aktuaalsed ja nende tehtu on väärtuslik ka kaasajas.
  
Tomassov kirjutab, et Lenin visandas Marxi töödele tuginedes rahvahariduse ja kommunistliku kasvatuse põhialused (kinnitatud VK(b)P VIII kongressi poolt, Lenini originaaltekst on sedakaudu leitav ja loetav):
"...sotsialistikus riigis tuleb kasvatuse all mõista kolme asja: esiteks vaimset, teiseks füüsilist kasvatust ja kolmandaks – tehnilist õpetust, mis tutvustaks noori tootmisprotsessi kõigi põhiküsimustega ja samaaegselt annaks neile ettevalmistuse ja oskused käsitada kõiki lihtsamaid tootmisvahendeid."
Vahva on lugeda, et selles osas meil praktiliselt muutusi koolielus ei ole. Jätkame põhimõtteliselt Lenini ja Marxi radu, endiselt on hariduse põhiülesandeks tööliskonnale vajaliku oskuste ja teadmistebaasi "andmine" nn hariduse instrumentaalne käsitlus. Tänasel pidulikul päeval ma siin oma blogis väga põhjalikku võrdlevat analüüsi Lenini tööde ja tänaste haridustekstide (vt nt Euroopa Liidu dokumente) kattuvuse osas tegema siiski ei hakkaks. Jätan selle küsimuse siinkohal õhku ja loodan, et mõni kasvatusteaduste tudengitest ehk leiab selle teema ja võtab sügavuti käsitleda. Üks üsna värske artikkel, kus käitletakse nõukogudeaega ja kooli on kättesaadav Tallinna Ülikooli kogumikus "Kõneldud ja elatud väärtused erinevates kasvatusteaduslikes praktikates" (2011) koostanud Tiiu Kuurme, kus Maria Tilk kirjutab pealkirja all "Eesti kool ja tema väärtused võõrvõimu oludes." Maria kirjutab iseenda kogemust reflekteerides, mis noortele õpetajaks õppijatele on ju eriliselt huvitav. Suur tänu Mariale selle tagasivaatava artikli kirjutamise eest!

Tahaksin eraldi tähelepanu juhtida Lenini teravale ja kompromissideta suhtumisele õpetajaskonda:




Siin sõnastuses võib selgemalt aimata vastuvaidlemise võimatust sellele vägivallarežiimile…õpetajaskonna valdamine, parandamatute kõrvaldamine jne korraks välgatab maski tagant režiimi tõeline olemus. Selles osas on ajad muutunud. Elame vabas ühiskonnas ja igal meist on õigus oma seisukohtade avaldamisele ja enda huvide eest seismisele. Isegi kui valitsevas retoorikas võib aeg-ajalt tõmmata paralleele nõukogudeaegse sõnavaliku ja tonaalsusega, sest juhtide hulgas on ju endiseid väljaõppinud tõsikommuniste ikka veel küllaga, siis tegelikkuses elame vabal maal. Isegi kui "Õpetajate Leht" ei avalda süsteemikriitilisi kirjutisi, siis võime avaldada oma mõtteid ja neid teistega jagada ilma oma julgeoleku pärast muret tundmata. Igal meist õigus tulla ja minna, kuidas soovib, seista oma õiguste eest ja olla kaitstud.

Iseenda jaatuses kasvades...


Selle aasta märtsis toimus õpetajate üleriigiline streik, millest kujunes suurim streik Eesti ajaloos. Streik ja korraldatud meeleavaldused, avaldatud artiklid on märgiks, et meie õpetajad on vabaks saamas sellest allasurutuse ja vaigistamise paradigmast. 14. jaanuaril 2011 kirjutasin Õpetajate Lehes, et oleme tagasi alguses, aga õigem oleks ehk öelda, et oleme jõudnud oma arenguspiraalis liikudes järgmisesse algusetappi...

Lisaksin siia ka minu enda sõnateraapilise refleksiooni, mille kirjutasin 2010 aasta detsembris... Muuta saab ainult iseennast. Isegi kui olen õpetaja, saab iga muutusprotsess alguse minust endast, seest-poolt väljaspoole teisteni kiirgudes. Iseenda jaatuses kasvades... Minu arvates peitub siin järgmine oluline samm meie hariduselus. Kuidas luua oma kool, oma pedagoogika, oma käsitus, mille kaudu saaksime iseendaks kasvada?

Esimesena kerkib siis küsimus, kes ma olen ja seesama iseenda olemise järele küsimine on tänases pedagoogikas esmase tähtsusega. Alles seejärel saan vaadata, millist kooli või lasteaeda mina saan luua, mida lastele anda, mida teistes toetada...

1984

Millekski selliseks
Elu meid kunagi ette ei valmistanud
Kunagi poleks ju saanudki
Nende pimedate ööde
Pimedate tundide tarvis
Gulagi laagrite ja
KGB maailma tarvis
Meid ette ei valmistatud
Vaikida ja sulanduda
Nähtamatuks muutuda
Alluda ja kuuletuda
Kollektiivile
Parteile ja Leninile
Klassijuhatajale
Pioneerijuhile
Alati valmis!
Hurraaa! Hurraaa!
Nelgid ja punased lipud käes
Alati valmis!
Olin ma
Evelin Tamm
Oktoobrilaps
1 C klass

Loodan sellest teemast edaspidigi kirjutada. Olen kogunud ja kogumas intervjuusid huvitavate õpetajatega erinevatest Euroopa riikidest, kellel on minu arvates oluline sõnum öelda. Väga hea on kogeda, et meie küsimused on kogu maailma jaoks aktuaalsed. Eesti ei ole oma haridusotsingutes erandlik, pigem oleme siin teistest isegi sammuvõrra ees ja teadlikumad. Meil on mida jagada, meil on mida sellele arutlusväljale tuua...

Eile kirjutasin oma reisist Saksamaale, täna loodan kirjutada Norrast. Maailm on täis huvitavaid inimesi ja paiku, kuid kõik saab ennekõike alguse meist endist. Kohtumistest iseendaga.
 
Mõningaid mõtteid, kohtumisi ja intervjuusid inglise keelde kirjutatuna saab lugeda ka vast-avatud päevikust, mille pealkiri on:

Intuitive Pedagogy Journal


Lõppu lubatud lugu Leninist....
  

V.I. Lenin haridusest, kasvatusest ja selle teostajatest

E. Tomasson
Nõukogude Kool 4/1968


V. I. Lenini tööde põhjalik tundmine, kus käsitletakse hariduse, kommunistliku kasvatuse ja pedagoogika probleeme, on igale nõukogude pedagoogile tarvilik eeldus edukaks tööks. Õpetajad omandavad põhiprobleemid Lenini teoreetilisest pärandist juba õpetajakutsele ette valmistudes, kuid aja piiratuse õttu jääb kõrgemate koolide õppeprogrammides mõndagi läbi töötamata. See osa Lenini õpetusest ootab iseseisvat õppimist. Ja õigupoolest alles koolis õpetajana töötades, pedagoogilise protsessi olemuse lahtimõtestamisel ning lastevanematega haridus-, kultuuri- ja kommunistliku kasvatuse küsimustest vestlemisel, ilmnebki täie selgusega vajadus lähtuda Lenini õpetusest._ _ _“

V.I. Lenini õpetus on kaasaegsele nõukogude pedagoogikale nurgakiviks ja tema õpetuse dialektilisus võimaldab kinnitada, et see õpetus jääb ka tulevastele põlvkondade pedagoogidele-teoreetikutele ja õpetajatele-praktikutele pedagoogilise tegevuse juhendiks ja kriteeriumiks.“

„V.I.Lenin on oma teostes ikka ja jälle alla kriipsutanud hariduse ja kasvatuse klassiolemust, asjaolu, et igas ühiskondlikus formatsioonis on enil täita oma kindlad funktsioonid valitseva klassi huvides ja et ka õpetaja on objektiivselt rakendatud valitseva klassi huvide teenistusse, kas sellest avalikult räägitakse või ei räägita.

Ürgühiskonnas said lapsed enam-vähem ühesuguse kasvatuse, mis oli suunatud sellele, et õpetada noori osa võtma täiskasvanute tööst, mitmesugustest rituaalidest ja kommetest.

Orjanduslikus ühiskonnas oli kasvatus juba teravalt klassilise iseloomuga. Orjapidajate noor põlvkond sai eluks mitmekülgse ettevalmistuse kas spetsiaalsetes koolides või koduse õppuse teel. _ _ _ Piits oli peamiseks kasvatusvahendiks noortele orjadele allumisoskuse õpetamisel.

Feodaalühiskonnas said feodaalide lapsed kas sõjalis-rüütelliku või vaimuliku kasvatuse. Talupoegade lapsed kasvasid vanemate kõrval tööprotsessis, perekonnas. Sealjuures peab silmas pidama asjaolu, et feodaalaja inimese kasvatamisele vajutasid oma pitseri usk ja kirik.

Kapitalistliku formatsiooni ajal kasvatus laieneb ja mitmekesistub.  Kuid ka siis on haridus ja kasvatus avaliku terrori kõrval töörahva hulkade alluvuses hoidmidel üks tõsisemaid arvestatavaid faktoreid. Kodanliku natsionalismi, šovinismi õhutamine on kooli, õpetamise ja noorsoo kasvatamise kaudu pandud teenima kodanluse klassihuvisid.“ (lk 245)

„Oma kõnes ülevenemaalisel haridustööliste kongressil juhtis V. I. Lenin tähelepanu õppe- ja kasvatustöö klassiolemusele kodanlikes riikides, vaatamata sellele, et nendes riikides püütakse paljusõnaliselt rääkida hariduse demokraatlikkusest, sellest, et haridus seisvat kogu ühiskonna teenistuses, olevat kõrgemal klassihuvidest, olevat apoliitiline. Lenin nimetas seda kodanluse demagoogilist väidet rafineeritud valeks ja toonitas, et kool kodanlikus ühiskonnas on „tervenisti muudetud kodanluse klassivõimu tööriistaks, ta oli täielikult läbi imbunud kodanlikust kastivaimust, tema eesmärgiks oli anda kapitalistidele teenistusvalmis sulaseid ja taibukaid töölisi.(viide V.I.Lenin „Teosed“ kl 28 lk 69)“. Kodanliku hariduse ja teaduse apoliitilisuse kriitika on Lenin andnud ka töös „Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti.“ Ta kirjutab: “Kogu krooni- kui ka liberaalne teadus kaitseb nii või teisiti palgaorjust, marksism on aga kuulutanud sellele orjusele halastamatu sõja. Oodata palgaorjuse ühiskonnas erapooletut teadust on samasugune rumalavõitu naiivsus, nagu oodata vabrikantidelt erapooletust küsimuses, kas ei tuleks suurendada tööliste palka, vähendades kapitali kasu.“ (Teosed kd 19 lk 3). Samu mõtteid väljendas V. I. Lenin ka kõnes Kommunistliku Noorsooühingu III ülevenemaalisel kongressil. Ta ütles: „Vana kool kuulutas, et ta tahab kujundada igakülgselt haritud inimest, et ta õpetab teadusi üldse. Me teame, et see oli läbi ja läbi vale, sest kogu ühiskond oli rajatud ja püsis inimeste jaotusel klassideks, ekspluateerijaiks ja rõhutuiks... Tööliste ja talupoegade noor sugupõlv ei saanud neis koolides niivõrd kasvatust kui drilli sellesama kodanluse huvides. Neid kasvatati nõnda, et valmistada kodanlusele kõlvulisi teenreid, kes suudaksid talle kasu tuua ning ei häiriks ühtlasi tema rahu ja jõudeolekut. (Teosed kd 31 lk 254)“

On huvitav märkida, et kodanlikus Eestis tegi kodanlus suuri sõnu sellest, et kool ja haridus teenivat kogu rahvast, et õppetöö sisu olevat erapooletu. Viimane põhimõte oli isegi fikseeritud 1931.aastal väljaantud „Õpetajate teenistuse seaduses“ (Riigiteataja 1931 nr 59 art 460). Ent erapooletuse printsiibi järgmisest praktilises õppetöös oli asi kaugel! Me teame hästi, mis juhtus nende pedagoogidega, kes püüdsid seaduses fikseeritud „erapooletust“ mõnel määral realiseerida. Nende vastu võtlemiseks andis kodanlusele relva sama seaduse § 87. Selles lubati õppejõudu ametist vabastada, kui selgus, et tema „erapooletus“ on kodanliku riigi huvidele kahjulik. Mis erapooletusest noorte õpetamises ja kasvatamises sai siis juttu olla!

Sotsialistlikus ühiskonnas deklareeritakse avalikult hariduse ja kasvatuse klassiolemust. Haridus ja kasvatus on suunatud uue, kommunistliku inimese kujundamisele. Juba 1919. aastal ütles V. I. Lenin „...meie töö kooli alal on samasugune võitlus kodanluse kukutamise eest, me ütleme avalikult, et kool väljaspool elu, väljaspool poliitikat – see on vale ja silmakirjalikkus(Teosed kd 28 lk 69)“. On loomulik, et maal, kus rahvas teostas ajaloolise Oktoobrirevolutsiooni, ei saadud muutmata jätta kogu haridussüsteemi, hariduse ja kasvatuse sisu. See käib nii ühiskondliku kui ka perekondliku kasvatuse kohta.

Vast sotsialismi teele asunud Venemaal, kus rahva üldine haridustase oli enam kui tagasihoidlik, kus paljud lastevanemad olid kirjaoskamatud, tugevasti regiooni mõju all jne olid ühiskondlikul kasvatusel esialgu täita eriti vastutusrikkad ülesanded mitte ainult laste õpetamisel ja kasvatamisel, vaid ka vanema generatsiooni seniste tõekspidamiste vastu võitlemisel, nende ümberkasvatamisel tõelisteks nõukogude inimesteks. Nagu V. I. Lenin õpetas, on sotsialismile üleminekuks „tarvis täielikku pööret, tervet ajajärku kogu rahvamassi kultuurilises arenemises“ (Teosed kd 33 lk 430), on tarvis kultuurirevolutsiooni, et saada sotsialistlikuks maaks. (Teosed kd 33 lk 434).“ Lk 246

Lenin õpetab, et „koos vana, kapitalistliku ühiskonna ümberkujundamisega ei saa endiseks jääda ka nende uute sugupõlvede õpetamine, kasvatus ja haridus, kes hakkavad ehitama kommunistlikku ühiskonda. (Teosed kd31 lk252-253)“.  Vajati uut kooli, aga eeskujusid ei olnud kusagilt võtta, tuli eksperimenteerida.

Hindamatuid teeneid nii uue, nõukoguliku haridussüsteemi väljatöötamisel kui ka õpetuse ja kasvatuse sisu ja meetodite fikseerimisel osutas V. I. Lenin. [K1] Sellest annavad tunnistust tema programmilised esinemised mitmel partei, komsomoli, nõukogude ja haridustöötajate kongressidel, konverentsidel ja nõupidamistel. Oma esinemistel ja kirjutistes viitas Lenin korduvalt sellele, et kommunistid peavad hoolikalt tundma õppima kõike seda progressiivset, mida inimkond on sajandite jooksul loonud, et seda oskuslikult ära kasutada ja edasi arendada, muutunud elunõuetega seostada. See on täiel määral maksev ka pedagoogika ja rahvahariduse kohta. Näiteks Kommunistliku Noorsooühingu III ülevenemaalisel kongressil esinedes ütles V.I.Lenin:“Me võime kommunismi ehitada ainult sellest teadmiste, organisatsioonide ja asutuste summast, selle inimjõudude ressursside tagavaraga, mis on meile jäänud vanalt ühiskonnalt.“ (Teosed kd 31 lk 253) Seega, et ehitada uut, tuleb kainelt arvestada olemasolevaid võimalusi ja neid oskuslikult kasutada.

Eelnimetatud kõnet võib pidada epohhi loovaks, sest selles andis V. I. Lenin vastused mitmetele teoreetilistele ja organisatsioonilistele uue inimese kasvatamise küsimustele, nagu: milles seisab noorsoo kommunistlik kasvatus, missugused on kooli ülesanded sotsialistlikus riigis, mida tuleb vanalt koolilt õppida, mida vanalt teaduselt üle võtta ja kuidas neid teadmisi kasutada uue ühiskonna ülesehitamiseks.

See programmkõne on VK(b)P VIII kongressi poolt vastuvõetud programmi detailiseerimiseks rahvahariduse ja noorsoo kommunistliku kasvatuse küsimuses.

VK(b)P programmi projekti töötas välja V. I. Lenin. Selles lähtus ta K. Marxi õpetusest, et sotsialistikus riigis tuleb kasvatuse all mõista kolme asja: esiteks vaimset, teiseks füüsilist kasvatust ja kolmandaks – tehnilist õpetust, mis tutvustaks noori tootmisprotsessi kõigi põhiküsimustega ja samaaegselt annaks neile ettevalmistuse ja oskused käsitada kõiki lihtsamaid tootmisvahendeid.

Partei programmi projekti esialgses variandis käsitleb V. I. Lenin rahvahariduse küsimusi mitmes alalõigus. Näiteks lõigus „Ülesanded poliitika alal“ märgib ta, erinevus kodanliku demokraatia ja nõukogude demokraatia vahel seisab peale kõige muu veel sellest, et nõukogude riik loob materiaalsed eeldused hariduse omandamiseks nendele kodanikele, keda kapitalism nüristas ja alla surus. Partei poliitika kohta rahvusküsimustes märgib Lenin, et seni rõhutud või mittevõrdses seisundis olnud rahvaste keel ja kirjandus peab saama võimaluse arenemiseks, religioonipoliitika kohta ütleb ta, et ei tule rahulduda dekreediga, mis lahutas kiriku riigist ja kooli kirikust, vaid proleratiaadi diktatuur peab lõpule viima rahvahulkade faktilise vabastamise usulistest eelarvamustest. (Teosed kd29 lk 86-91)
Rahvahariduse alal seab VKP endale ülesandeks“, kirjutab V.I. Lenin „viia lõpule 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooniga alustatud üritus: muuta kool kodanluse klassivõimu tööriistast selle võimu lammutamise, samuti ka ühiskonna klassideks jagunemise täieliku kaotamise tööriistaks.“ Ja edasi: „ Proletariaadi diktatuuri ajajärgul, so nende tingimuste ettevalmistamise ajajärgul, mis teevad võimalikuks kommunismi täieliku teostamise, peab (lk 247) kool olema mitte üksnes kommunismi põhimõtete elluviijaks üldse, vaid ka proletariaadi ideelise, organisatsioonilise, kasvatava mõju viijaks töörahva hulkade poolproletaarsetesse ja mitteproletaarsetesse kihtidesse, selleks, et üles kasvatada põlvkond, kes on suuteline kommunismi lõplikult ellu viima.“ (Teosed kd 29 lk 91)

Ühtlasi fikseerib V.I.Lenin ka lähema aja ülesanded[K2] , millest tähtsamad on tasuta ja kohustusliku üldise ja polütehnilise hariduse kehtestamine kõigile mõlemast soost noortele kuni 16. eluaastani[K3] , õppetöö seostamine ühiskondliku tööga, endise õpetajate kaadri ümberkasvatamine ja uue, kommunismi ideed omaks võtnud õpetajaskonna loomine, elanikkonna kaasatõmbamine osavõtule haridustööst ja nõukogude võimu igakülgne abi iseõppijaile. (Teosed kd 29 lk 91-92)

Teise variandi kohaselt oli programmi sisu rahvahariduse alal veelgi laiendatud, eriti õpetajaskonda käsitlevas osas. Seal öeldakse: „ mitte ainult õpetajaskonna osa või enamuse valdamine, nagu see on praegu, vaid kogu õpetajaskonna lõplik valdamine selles mõttes, et kõrvaldatakse parandamatult kodanlikud kontrrevolutsioonilised elemendid ja tagatakse kommunistlike põhimõtete (poliitika) kohusetruu elluviimine[K4]  (Teosed kd 29 lk 111)

V.I.Lenin on korduvalt avaldanud mõtteid, kuidas kasutada vana kooli kaadrit, kodanlikke spetsialiste sotsialismi ülesehitamisel. Artiklis „Hariduse Rahvakomissariaadi tööst“ juhtis ta tähelepanu sellele, et pole palju neid pedagooge, kellele nõukogude võim rahvahariduse reorganiseerimisel esialgu võiks toetuda, kuid neid siiski on, neid tuleb otsida ja leidmise korral vastavalt nende võimetele tööle rakendada; ilma nendega[K5]  konsulteerimata pole mõtekas astuda ainsatki põhimõttelist sammu koolikorralduse alal.[K6]  (NLKP kongresside, konverentside ja Keskkomitee pleenumite resolutsioonid ja otsused. I osa. Tallinn 1956. lk 419 – 420)“
   
Õpetajaskonnas nägi Lenin kaastöölisi, kes saaksid uue elu ehitamisele kaasa aidata.

„Ja tõepoolest, õpetajaskond kujunes parteile ja Nõukogude valitsusele ustavaks abiliseks mitte ainult rahva kultuuritaseme tõstmisel, vaid ka paljude majanduslike ülesannete täitmisel. Oma viimastes töödes avaldab Lenin õpetajaskonnale täit tunnustust (lk248) tehtud töö eest noore sugupõlve kasvatamisel ja Venemaal valitsenud harimatuse likvideerimisel. Ta peab õpetajat partei lähimaks abiliseks kõigi pakiliste küsimuste lahendamisel.

Et õpetajaskond võiks oma vastutusrikkaid rahva kasvatamise ülesandeid edukalt täita, peab V. I. Lenin tarvilikuks, et partei ja Nõukogude valitsus hoolitkseksid õpetaja autoriteedi järjekindla suurendamise eest, ja näitab ka, mis viisil see on võimalik, nimelt: kui ühelt poolt teha järjekindlat tööd õpetaja vaimsel arendamisel ja igakülgsel ettevalmistamisel kutsetööks ja teiselt poolt parandada õpetajaskonna materiaalset olukorda.“ (Teosed kd 33 lk 424) Lk 249 
 
  

No comments: