Friday, May 25, 2012

Uuendusettepanekud Eesti Koostöö Kogule

23.mail tutvustas Eesti Koostöö Kogu Harta ettepanekuid haridusuuenduseks. Kodulehelt ja pressiteatest võib lugeda:
Eesti Koostöö Kogu ühendab kümneid valitsusväliseid organisatsioone ning kutsub kõiki üles koostööle Eesti arengu oluliste võtmevaldkondade üle arutama ja osalema otsuste kujundamises. Eesti Koostöö Kogu ettepanekud on avatud ja pakutud ühinemiseks kõigile huvitatud valitsusvälistele organisatsioonidele ning avalik-õiguslikele isikutele ja institutsioonidele.

Mul on hea meel, et Eesti Koostöö Kogu on hariduse ühe võtmeteemana käsitluse alla võtnud ja püüab siin erinevate kodanikeorganisatsioonide seisukohtade ühisosa leida. Käesolev kiri on ennekõike ajendatud mõningatest puudujääkidest, mis KK töö tähenduse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seavad.   


Sihtasutuse eesmärk on Eesti Pikaajalisest arengust huvitatud valitsusväliste organisatsioonide koostöö arendamine, mille sihiks on nimetatud organisatsioonide seisukohtade teavitamine, kooskõlastamine ning selle alusel hinnangute ja ettepanekute kujundamine ühiskonna tuleviku võtmeküsimustes. 


Vaadates Koostöö kogu lehekülge, tekib väga mitmeid küsimusi. Sealt on puudu ülevaade sellest, kes on Koostöö Kogu ellu kutsunud (2007 aasta majandusaruandest leiab lühikese selgituse, et see on EV Presidendi Kantselei algatus) ja millised on EKK tööpõhimõtted. Kodulehel puuduvad majandusaasta aruanded alates 2008. aastast (olemas 2007 ja 2008), kust selguks tegevuse põhilised rahastajad. Kõige värskem nõukogu koosoleku protokoll on kättesaadav 24. maist 2011. aastast.   


Olemasolevate andmete alusel saame teada, et näiteks 2007. aastal laekus Koostöö Kogu eelarvesse rohkem kui 671 000 krooni välismaistelt ettevõtjatelt sihtotstarbelisteks tegevusteks. Kahjuks ei selgu eelarvest, kes mille eest ja kui palju toetas. Põhiliselt on tegevust rahastatud Presidendi Kantselei rahastusest, veidi on rahastanud tegevust HTM ja muud (täpsustamata) organisatsioonid. 


Teiseks Koostöö Kogu kodulehelt on näha, et ükski õpetajate ega haridusjuhtide esindajate organisatsioon ei ole Koostöö Kogus osaline, ka Haridusfoorum ei ole koguga liitunud. Seega on praegusel juhul mõttetu rääkida ühiskondlikust kokkuleppest või jagatud arusaamast haridusküsimuses. Koostöö Kogu ettepanekud on teatud hulga organisatsioonide või isikute huvide väljendus ja sellisena muidugi huvitav analüüsimaterjal. Pressiteatest selgub, et Koolijuhtide Ühendus justkui oleks siiski Hartaga ühinenud, samas kodulehe andmetel nad protsessis ei ole osalenud.    


Kuna olen Koostöö kogu aruteludel aeg-ajalt ka ise osalenud, siis oma kogemust hinnates ja tänast pilti vaadates pean ütlema, et Koostöö kogu tegevus kodanikuühiskonna tõelise koostöö koguna usaldust ei ärata. Koostöövormid Koostöö Kogus ei ole kaasavad selle sõna kaasaegses tähenduses, puudub protsesside läbipaistvus ja selgus. 


Samas on iga-aastasest Inimarengu aruandest kujunenud sotsiaalteadlaste suursündmus. Kogutud on märkimisväärne ülevaade Eesti inimeste elust ja olust läbi aastate. Seega loodan jätkuvalt, et Koostöö Kogu meeskond  õpib kaasavaid praktikaid tundma ja neid oma töös edukalt ka kasutama. Ilmselt tasuks lähemas tulevikus lisaks kommunikatsiooniekspertidele kaasata koostöö Kogu tegevusse ka kaasamiseksperte Eestist või mujalt. 


Praegusel juhul toob Koostöö Kogu kohmakas käitumine selgelt välja veelahe tõeliste kodanikeorganisatsioonide ja mängukodanikuorganisatsioonide vahel. Mängukodanikeorganisatsioonid on kohad, kus mängitakse kaasamist ja koostööd, kus mängitakse kodanikkonna esindamist. Mängukodanikeorganisatsioonide abil tehakse nägu, et meil on kõik demokraatiaga absoluutselt korras. 


Kui räägime haridusuuendusest või haridusstrateegiast, siis ei saa õpetajast ja koolijuhist mööda vaadata. Teiseks ka kasvatusteadlased peavad nendes protsessides kesksel kohal olema. "Isegi" kui enamus nendesse gruppidesse kuuluvatest inimestest on üle keskea naised, tuleb nende arvamust tõsiselt võtta! Kooliuuendust ilma õpetajate ja kasvatusteaduse osaluseta ei ole olemas. Kooliuuendus ilma õpetajate "jah" sõnata on kui sõnadevaht. 


Siit tulenevalt ka minu ettepanekud Eesti Koostöö Kojale:

  1. Edaspidi senisest palju enam kasutada kaasaegseid avatud kaasamismetoodikaid. Vormile lisaks ka asjalik sisu!
  2. Kodulehe uuendamine ja täiendamine sellise infoga, mis looks selguse, kuidas ettepanekute kujunemine on toimunud, kes ja mida on ette pannud ja mis sellest protsessist (ja millistel alustel) on lõppdokumenti jõudnud. Koostöö Kogu peab olema kodanikeorganisatsioonidele oma avatuse ka koostöövormidega eeskujuks, mitte järelelohisejaks.
  3. Kodulehel majandusaruande info uuendamine kiiremini kui 3 aastase hilinemisega. Majandusaasta aruanne peab olema inimestele arusaadavalt kirjutatud, detailideni lahti seletatud ja laialt levitatav dokument.
  4. Haridusuuenduste või strateegiate loomisel kaasta kõik seotud sihtrühmad ja võtmeorganisatsioonid. Teha kättesaadavaks nende põhilised seisukohad ja läbipaistvaks kogu koostöö protsess. Seniks kuni õpetajaid ja koolijuhid hartaga ei ole liitunud, ei saa me rääkida mingist ühiskondlikust kokkuleppest haridusvallas. 
  5. Igale avaldusele peab kaasnema kooskõlastus protsessis osalejatega sellisel kujul, et oleks täpselt näha, millised organisatsioonid on ettepanekutega nõus ja millised keelduvad allkirjastamisest. Praegusel juhul esitatakse kõikide nimel mingeid ettepanekuid.       
  6. Teha kättesaadavaks info sellest, millised on Koostöö Kogu tegevuse täpsed põhimõtted. Praegu ei ole see arusaadav.
  7. Teha kättesaadavaks nõukogu protokollid kohe peale koosolekute toimumist.  


Usun, et koostöö ja kaasamisprotsessid Eestis on kiires muutuses. Eesti Koostöö Koja tegevus Eesti inimarengu aruande väljaandjana on olnud tänuväärne. Soovin EKK meeskonnale jätkuvat indu kodanikkonna ja erinevate sihtrühmade kaasamisel meie ühise tuleviku kujundamisse. 


Kiri on edastatud EV Presidendi Kantseleile, kõikidele Eesti Koostöö Kogu nõukogu liikmetele (kelle kontakti leidsin), EMSLi nõukogu liikmetele, EKK ja EMSLi juhatajatele, Eesti Õpetajate Liidule ja Eesti Haridustöötajate Liidule ja avaldatud minu ajaveebis http://evelintamm.blogspot.com. 

Lugupidamisega,

Evelin Tamm
haridusteaduste magister ja EV kodanik

Koostöö Koda ja HTM. Kas ühiskondlik lepe valmis enne või peale ühisarutelu?

Eilsel Valitsuse pressikonverentsil rääkis Aaviksoo koostööst Koostöö Kojaga ja taaskord haridusstrateegia koostamise vajadusest. Teema on huvitav ja väärib kodanikkonna tähelepanu. Püüan lühidalt kommenteerida Koostöö Kogu esitatud haridusuuenduse ettepanekuid. Kuna kõik juba ettepanekutega välja tulid, siis püüan ka omalt poolt teha mõningaid ettepanekuid... 

Esiteks muidugi tasub kuulata, mida Aaviksoo eile Valitsuse pressikonverentsil haridusuuendusest rääkis (algus 8. minutil).

Avastasin juba üleeile, et Koostöö Kogu pressiteade on kogu täiuses HTM pressiteadete lehele välja pandud. See fakt iseenesest on kõnekas. Kui eelmistel kordadel olen täheldanud, et ETV ja Õpetajate Leht on kui HTMi PR-meeskonna käepikendus,  avaldatud materjalid ilmuvad ilma kommentaaride, lisade, analüüsi jms täiesti kriitikavabalt ja tasakaalustamata, siis nüüd joonistub selgelt välja, et Koostöö Kogu side HTMi avalike suhete meeskonnaga on ilmne ja tekitab kohe lisaküsimusi.

Vaadates Koostöö kogu lehekülge, siis segadus suureneb. Sealt on puudu selgitus, kes üldüldse on Koostöö Kogu ellu kutsunud (2007 aasta aruandest leiab lühikese selgituse, et see on EV Presidendi Kantselei algatus), puuduvad majandusaasta aruanded alates 2008. aastast (olemas 2007 ja 2008), kust selguks tegevuse põhilised rahastajad.

Olemasolevate andmete alusel saame teada, et näiteks 2007. aastal laekus Koostöö Kogu eelarvesse rohkem kui 671 000 krooni välismaistelt ettevõtjatelt sihtotstarbelisteks tegevusteks. Kahjuks ei selgu eelarvest, kes mille eest ja kui palju toetas. Põhiliselt on tegevust rahastatud Presidendi Kantselei rahastusest, veidi on rahastanud tegevust HTM ja muud (täpsustamata) organisatsioonid. Võrdluseks soovitan vaadata näiteks EMSLi eelarvet, mis on rahvale kättesaadav ja kenas arusaadavas formaadis.

Teiseks Koostöö Kogu kodulehelt on näha, et ükski õpetajate ega haridusjuhtide esindajate organisatsioon ei ole Koostöö Kogus osaline, ka Haridus Foorum ei ole koguga liitunud. Seega on praegusel juhul mõttetu rääkida ühiskondlikust kokkuleppest või jagatud arusaamast haridusküsimuses. Koostöö Kogu ettepanekud on teatud hulga organisatsioonide või isikute huvide väljendus ja sellisena muidugi huvitav analüüsimaterjal.


Kuna olen Koostöö kogu aruteludel algaastatel ka osalenud, siis oma kogemust hinnates ja tänast pilti vaadates pean ütlema, et Koostöö kogu tegevus kodanikuühiskonna tõelise koostöö koguna usaldust ei ärata. Koostöövormid Koostöö Kogus ei ole kaasavad selle sõna kaasaegses tähenduses. Koostöö Kogu nimi ja sõnumid iseenesest on paljutõotavad (suurepärane meediatöö), kuid sisulise koostöö edendamiseks vaja midagi palju enamat kui ilus meediapilt ja pressiteated või piiramatu ligipääs võimukoridorides toimuvale.

Samas on iga-aastasest Inimarengu aruandest kujunenud sotsiaalteadlaste suursündmus. Kogutud on märkimisväärne ülevaade Eesti inimeste elust ja olust läbi aastate. Seega loodan jätkuvalt, et Koostöö Kogu meeskond  õpib kaasavaid praktikaid tundma ja neid oma töös edukalt ka kasutama. Ilmselt tasuks lähemas tulevikus lisaks kommunikatsiooni ekspertidele kaasata koostöö Kogu tegevusse ka kaasamiseksperte Eestist või mujalt. 


Praegusel juhul toob Koostöö Kogu kohmakas käitumine selgelt välja veelahe tõeliste kodanikeorganisatsioonide ja mängukodanikuorganisatsioonide vahel. Mängukodanikeorganisatsioonid on kohad, kus mängitakse kaasamist ja koostööd, kus mängitakse kodanikkonna esindamist. Mängukodanikeorganisatsioonide abil tehakse nägu, et meil on kõik demokraatiaga absoluutselt korras. 


Millest siis rääkis Koostöö Kogu teadaanne? 


Koostöö kogu esitas ühised ettepanekud sisuliseks haridusuuendusteks, mis puudutavad üldharidusvaldkonda.  Nüüd kui ettepanekud on juba sõnastatud ja valmis, kutsub Koostöö Kogu kõiki koostööle ja aruteludele. Kööstöö näeb välja niisugune, et kõigil on nüüd võimalus Koostöö Kogu ettepanekutega ühineda. Kuulates Aaviksood, siis on selge, et HTM on nende ettepanekutega põhimõtteliselt nõus.

Ettepanekud, millega on võimalus ühineda:
Esiteks võiks Valitsus võtta vastu Haridusstrateegia, mille Koostöö kogu koos HTMiga juba valmis tegi ja rahastada haridusuuendust täies mahus.

Haridusministeerium võiks 


1.      Töötada välja lahendused, mis toetavad liikumist arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse suunas ja vähendavad õpetajate ja õpilaste töökoormust praegusega võrreldes vähemalt viiendiku võrra. 

2.      Uuendada õpitulemuste hindamise põhimõtteid ja korraldust, mis võimaldaks arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse teostamist, sh vaadata üle põhikooli ja gümnaasiumi eksamite ning tasemetööde korraldus. Hindamisel arvestada senisest enam noorte inimeste võimete ja huvide mitmekesisust, lähtudes arusaamast, et iga õpilane peab leidma huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, kus ta pälvib tunnustust ja positiivset hindamist.

3.      Suunata ülikoolide tulemuslepingute ja riikliku koolitustellimuste kaudu õpetajakoolituse uuenemist, mis toetab õpetaja ettevalmistust töötamiseks arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse võtmes.

4.      Korraldada 2016. aastaks Eesti üldhariduskoolide võrk selliselt, et see tagaks kättesaadava ja kvaliteetse õppe kõigis Eesti maakondades, suurendades ühtlasi riigi vastutust gümnaasiumivõrgu planeerimisel.

5.      Töötada välja õpetaja töö ja õpetajaid toetavate tugisüsteemide rahastamise uued alused, mis arvestaksid õppe- ja kasvatustöö tulemuslikkust ja toetaksid õpetaja enesearendamist. Viia õpetajate täiendkoolitus vastavusse hariduse sihiseadete ning õpetajate tegelike koolitusvajadustega.

6.      Kujundada pilootkoolide võrgustik, mille kaudu toetatakse pedagoogilist mitmekesisust ning katsetatakse ja juurutatakse uuenduslikke õppimisviise. 

7.      Algatada uurimisprogramm „Eesti kooliseire“, mille raames jälgitakse ja kinnistatakse kolmeaastase tsükliga arenguid Eesti üldhariduskoolides (sh kooliõhustikus, väljalangevuses, õpetajate ja õpilaste rahulolus, loomingulisuses ja sotsiaalsetes pädevustes jm) ning võrreldakse neid suundumustega teistes riikides.  

8.      Luua riikliku tellimuse toel eestikeelne avalikult ligipääsetav virtuaalõpikeskkond, mis võimaldaks samm-sammult asendada koolitöös trükitud õpivahendid elektroonilistega ning looks platvormi õppekava iseseisvale   läbimisele, soodustaks ja hõlbustaks eesti keele ja teiste keelte õppimist.





Siit ongi vast kõige huvitavam see, et soovitatakse luua pilootkoolide võrgustik ja algatada koolides seireprogramm. Need kaks ideed on tõesti asjalikud, kui jõuaksid sõnadest sisuni. Lisaks väärib mainimist ka õpitulemuste hindamise süsteemi muutuse ootus, see tähendaks sisuliselt riigieksamite süsteemi muutust. Küsimuseks jääb kuhu suunas muutume... 

Nende ettepanekutega võiksin ka mina ühineda, kuid enne allakirjastamist tahaksin täpsemalt läbi mõeldud selgitust mida, kuidas ja miks teha tahetakse. Üsna sagedasti saame poliitiliste kompromisside tulemusena kokku käki, millega hiljem väga raske on midagi peale hakata.

Ka Koostöö Kogu haridusstrateegia on paljude koostajate arvates kujunenud selliseks käkiks, millele oma nime eksperdina alla panna ei soovita. Siit selgubki sisulise koostöö oskuse arendamise vajadus Koostöö Kogu siseselt. Kui algusest arutelust jõuavad paberile ainult "õiged vastused", siis on osalemisest kõigil mõru maik suus ja edaspidi võib Koostöö Kogu üksinda oma koostööd jätkata. Eemalseisjana oleks väga huvitav vaadata, kuidas osalejate dünaamika aastate jooksul muutunud on... Mis organisatsioonid millistele dokumentidele reaalselt allkirja alla panevad. See kahjuks jääb praegu nähtamatuks.

b) Ülikoolidel tehakse ettepanek:

1.      Koostöös õpetajakoolitusega tegelevate õppeasutuste ja haridusasutustega töötada välja 2012/2013. aasta jooksul ühine ja kooskõlastatud tegevuskava õpetajakoolituse vastavusse viimiseks Eesti ühiskonna- ja majandusarengu ootuste, parimate rahvusvaheliste praktikate ning digitaalsel infovahetusel toimiva ühiskonna võimalustega.  

2.      Kaasata õppekavaarendusse ja õppetöösse senisest märksa laiemalt nii tööandjaid kui ka tulevikuarenguga tegelevaid analüütikuid ja rahvusvahelisi eksperte. Tugevdada õppekavades nüüdisaja tööilmale vajalike oluliste sotsiaalsete pädevuste kujundamist, seejuures kogu õppeprotsessi läbivalt (sh toimetulekut infotulvaga, võimekust teha koostööd ja lahendada probleeme, oskust hallata organisatsiooniarendust ja muutusi, suutlikkust olla eestvedaja ning taluda määramatust, valmisolekut paindlikuks kohanemiseks mobiilse tööturuga, kommunikatiivsete ja enesejuhtimisvõtete valdamist jms).

3.      Arendada välja haridusuuenduse kompetentsikeskus, kus luuakse, katsetatakse ja levitatakse uusi (sh digitaalseid) isiksusekeskseid pedagoogikaid, ainedidaktilisi uuendusi, eri ainete õpetamise häid praktikad, õppemeetodeid ja õppekorraldusviise ning jälgitakse maailmas toimuvat arengut e-õppes, pakkudes Eestile sobivaid lahendusi. Keskuse juurde luuakse digitaalne pedagoogikavaramu.

Ülikoolidele tehtavad ettepanekud on samuti väga huvitavad. Ettepanekud puudutavad põhiliselt õpetajate koolitust, mingit huvi ei ole ülikoolides tehtavata uuringute suhtes ja sellest on kahju. Haridusuuendus tahetakse koondada ühte keskusesse, mis juba iseenesest tähendab stagnatsiooni ja bürokratiseerumist. Punkt number kaks on ehk selline, millele oleksin valmis alla kirjutama, kuid vaadates seda keda Eestis täna ekspertideks peetakse, siis kahtlen sügavalt, kas sellel mingit erilist mõju oleks. Pigem ehk kuluks senisest enam rahalisi vahendeid välismaalastele maksmiseks.

Ettepanekuid tehakse ka tööandjatele. Õpetajate ja koolijuhtide ühendustele tehakse ettepanek luua võrgustik, et kaardistada uuenduslikke õpetamispraktikaid.

Väga kena. Koostöö kogule endale teeksin ettepaneku püüda oma tegevust selliselt muuta, et suudetaks koondada ka õpetajate, koolijuhtide ja teadlaste võrgustikke.

Millest rääkis haridusminister eilsel pressikonverentsil?



Minister Aaviksoo jutust selgub, et HTM on Koostöö kogu ettepanekutega juba ühinenud. Algusest peale on ju liigutud koos, ise peaksin Koostöö Kogu tegemisi pigem ministeeriumi käepikenduseks kaasamise edendamise vallas. Koostöö Kogu näib täna olevat kui ministeeriumi allasutus. Selles suhtes on vahva, et iseendale esitatakse kodanikuühiskonna poolt ettepanekuid. Enne kogutakse mõnede organisatsioonide allkirjad alla, kutsutakse kõiki koostööle ja kõik ongi nagu JOKK jälle...  

Enamus ettepanekuid oleks kui minister ise kirja pannud  ja Koostöö kogule reastanud.

Õpetajate töö reform
Gümnaasiumide riigistamine
Virtuaalsed keskkonnad ja materjalid
Suurem tsentraalne haridusuuenduse juhtimine
Õpetajate koolituse uuendamine ja suurem kontroll õpetajatekoolituste rahade üle

Mõningad mõtted on uudsemad, samas palju diskuteeritud ja peamiselt on need ideed teostamata, sest rahastust ei ole. Koostöö kogu teeb ettepaneku rahastada üldharidusuuendust täies mahus. No vahva! Loodame, et Valitsus võtab seda nõu kuulda. Kuhu see raha, mis uuenduseks antakse lõpuks voolama hakkab, see on teine küsimus. Koostöö Kogu mainib ka vajadust õpetajate palkade tõstmiseks ja see on muidugi väga positiivne uudis. Kui augustis/septembris 2011 kutsusin Koostöö Kogu õpetajate palga teemal sõna võtma ja oma seisukohta esitama, siis järgnes ainult vaikus... kirjadele vastuseid ei tulnud. Koostööst oli asi sadade valgusaastate kaugusel. Ilmselt on tänaseks jõutud sammuke edasi.

Hiljaaegu võttis Valitsus vastu otsuse koostada teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014 - 2020. Ka seda hakkab HTM koordineerima. Loodan, et kasvatus- ja haridusteaduste koht selles strateegias saab olema tähelepanuväärselt kõrgem kui tänase päevani. Ilmselt on paljud aru saanud, miks meie haridusuuenduses tänaseni ainult koolivõrgust jt majanduslikest detailidest kui hariduse kvaliteedi põhinäitajatest räägitakse. Meil on kooliuuringu põhiaur ainedidaktikatel ja nt haridussotsioloogia või -antropoloogia alles täiesti tundmatu maa... Tegelikult kui järele mõelda, siis puudub meil enamus uurimissuundi üleüldse või on need kuidagi väga ebakindlatel jalgadel. Nii võibki iga tuuleõhk meie kooli "vundamendi" maa pealt minema pühkida.

Mis on minu arvates selles diskussioonis kõige olulisem lünk või kitsaskoht?

Esiteks kui räägime haridusuuendusest või haridusstrateegiast, siis ei saa õpetajast ja koolijuhist mööda vaadata. Teiseks ka kasvatusteadlased peavad nendes protsessides kesksel kohal olema. "Isegi" kui enamus nendesse gruppidesse kuuluvatest inimestest on üle keskea naised, tuleb nende arvamust tõsiselt võtta! 

Kooliuuendust ilma õpetajate ja kasvatusteaduse osaluseta ei ole olemas. Kooliuuendus ilma õpetajate "jah" sõnata on kui sõnadevaht. Räägime ja võtame seadusi vastu, aga igapäevane koolielu läheb edasi samas taktis, täpselt nagu 100 aastat tagasi... mingist muutusest õpilaste õppimisvõimalustes võime nii ainult unistada...

Loe lisaks: 

Kas meie Valitsus on julgeolekurisk? 1. osa  ja 2. osa
Õpetajate ametiühingust ja Õpetajate Liidust

Thursday, May 17, 2012

Waldorfpedagoogika Eestis ja Põhjamaades


Viimastel päevadel olen saanud sagedasi teateid Eesti waldorfliikumise edusammudest. Nimelt alustatakse Võrus ja Pärnus uute waldorflastedade/koolidega, lisaks on ilmunud ulatuslik uurimus waldorfkoolide vilistlaste kohta, rääkimata Rosma kooli jooksvatest uudistest mahetoidu ja kogupere konverentsi kohta, Tallinna kooli uuest hoonest jms. Intuitiivpedagoogika kursused toimuvad sel suvel Laulasmaal ja septembri viimasel nädalal Tartu Maarja Koolis. Solviki suvekursusel Rootsimaal osaleb ilmselt ligikaudu 40 Eesti waldorfõpetajat/lapsevanemat. Waldorfpedagoogika on Eestis täna täiesti arvestatav alternatiiv tavakoolile ja selle üle saab ainult rõõmu tunda. 

Mõtlesin Eesti waldorfkoolide teemade elavdamiseks kirjutada sissekande oma siinsesse blogisse, et omalt poolt tuua lisaks uudiseid Põhjamaades toimuvast. Kuna olen hetkel suunanud oma tähelepanu alternatiivsete suundade teaduslikule uurimisele ja muuhulgas ka waldorfpedagoogika akadeemilisele köögipoolele, siis kirjutangi siin eelkõige sellest, mis toimub õpetajate koolituses ja kuhu suunas liiguvad Põhjamaade waldorfuurijad. Ilmselt on ka Eestis akadeemilised arutelud alternatiivsete pedagoogiliste suundade üle elavamad kui kunagi varem, ehk on minu tagasihoidlikust ülevaatest Põhjamaade teadusallikate otsimisel abi. 

Alustan juunis tööd Oslo Rudolf Steiner Ülikooli Kolledzi õppejõu ja konsultandina. Juba mitu aastat on Oslos võimalik õppida rahvusvahelisel waldorfpedagoogika magistrikursusel. Kodulehelt võib lugeda, et magistrikursuse eesmärk on luua ühenduskohti säästva arengu kasvatuse, waldorfpedagoogika ja transformatiivse õppimise teooriate vahele. Kõik need valdkonnad on juba aastaid mulle südamelähedased.

The RSUC master programme acknowledges the dynamic educational relationships between the personal, cultural, environmental and spiritual. We recognize that everything we do as individuals affects others and our shared communities and environments. We regard ourselves as responsible for a world in need of change, and that the education of tomorrow must take active part in developing sustainable knowledge, skills and relations. This ethical attitude towards education is how we understand the essentials of Waldorf education, and the legacy of Rudolf Steiner’s ideas.
The RSUC master programme is for those who think that education has an important role to play in achieving individual, cultural and ecological sustainability. It offers a broad introduction into research methods recognizing the relational aspects of educational practice and research. It is for educational ‘activists’ who want to be more effective in working with transformation within all pedagogical situations, seeking to influence our shared future – imaginatively, collaboratively and ethically.
Valitud magistritööd erinevates põhjamaade keeltes ning inglise, saksa keeles on tehtud kõigile huvilistele vabalt kättesaadavaks.

Kui kohtusin aprillis Stockholmi Waldorfõpetajate Seminari rektori Caroline Brattiga selgus, et siinne seminari otsib samuti uusi kaastöölisi. Ilmselt saan edaspidi ka nendega aktiivselt koostööd teha ja nende tegevusest ja materjalides täpsemalt edaspidi palju detailsemalt kirjutada. Seminari kodulehelt leidsin lühikese lihtsa selgituse selle kohta, mis hetkel Rootsis aktuaalne:

The teacher training programmes in Sweden are going through big changes. These changes are especially relevant in relation the teacher training programmes for Steiner/Waldorf Kindergarten Teachers and Class Teachers which are now on the way to academization. The coming years will be characterised by finding new structures and forms for these programs. WLH are having a dialog around these issues with the Waldorf schools and kindergartens.

Stockholmi seminari kõrval on juba aastaid olnud waldorfõpetajate koolituse keskuseks Järna waldorfseminar. Järna waldorfkeskus on viimase kümne aasta jooksul pidevas muutuses. Kunagisest aktiivsest õpetajate koolitusest on alles mõned osaajalised kursused, biodünaamilise aiapidamise kursus ja eurütmiaõpetajate magistrikursus (2012. aastal magistriõppesse vastuvõttu ei ole). Lisaks on tulnud rahvusvaheline noorte kursus YIP, olen nendega üsna sagedasti koostööd teinud ja sellest kursusest/külaliskoolitajatelt palju õppinud. Kuna tegemist on koolitajate ja noortega kogu maailmast, siis on see olnud suurepärane võimalus kohtuda maailmaga kodust lahkumata.  


Oleme ja taasloome iseend dialoogiprotsessides, üksinda/eralduses olemine on hääbumisse liikumine. Kriisiaastad Rootsi majanduses tähendasid õpetajakoolituse eelarvete vähenemist, seda loomulikult ennekõike alternatiivseid ja tänastele poliitikutele võõrapäraste valdkondade arvelt. Tulemuseks on waldorfõpetajate koolituse märgatav kokku kuivamine viimase viie aasta jooksul. Samas loob selline sisemine kriis uusi võimalusi kasvamiseks ja arenemiseks. Minu arvates on Skandinaavia waldorfpedagoogika uurijad ja koolitajad sellest kogemusest palju õppinud ja juba täna on õpetajakoolitus kvaliteedilt uuel tasemel.  

Millest selline veendumus? Üheks põhjenduseks kasvõi see, et 2007. aastal loodi Soome, Rootsi ja Norra waldorfõpetajate seminaride koostöös Põhjamaade waldorfuurijate võrgustik NORENSE. Nende kodulehelt on võimalik leida hulgaliselt waldorfpedagoogikat puudutavaid uurimusi ja teadusartikleid, kirjutatud saksa ja inglise keeles. Põhjamaade waldorfpedagoogika teadlased on omavahelist koostööd märgatavalt tihendanud, mis annab võimaluse ühiseks kasvamiseks ja kogemuste/teadmiste vahetamiseks.    

Käesoleval aastal olen palju aktiivsemalt hakanud jälle Saksamaa suunas vaatama. Minu arvates on Saksamaal omad võlud. Paljut sellest, mida sakslased teevad on meile mõistetavam kui Skandinaavias toimuv. Samas usun, et meil on Skandinaaviast palju enam õppida, kui Kesk-Euroopast, mis tervikuna omamoodi identiteedikriisis vaevleb. Põhjamaade kultuuriliseks eripäraks on palju suurem vabadus ja sisemine rahu. Samamoodi kui toimub haridusränne Eestist Rootsi toimub see ka Saksamaalt Rootsi suunal. Lisaks reisimisele, olen viimasel ajal ka siin Järnas väga põnevate Saksa naistega kohtunud ja seda kaudu palju enam Saksamaa koolisüsteemist ja põnevatest uutest lähenemistest teada saanud.  


Selleks, et kahe riigi koolide eripäradest paremat ülevaadet saada on võimalik võrrelda Rootsi ja Saksamaa waldorfkoolide vilistlaste uurimusi ja nüüd siis kõrvutada seda materjali omakorda meie waldorfkoolide vilistlaste uurimustega. See on eraldi artikli teema, kuid ma tahaks seda põnevat materjali juba täna teistega jagada ja seetõttu postitan lingid siia lehele.

2006. aastal viidi prof Bo Dahlini juhtimisel läbi põhjalik uurimus Rootsi waldorfkoolide kohta "Waldorfskolan - en skola för människobildning?" . Tegemist on ülevaatega, mille eesmärgiks oli võrrelda waldorfkoole ja tavakoole kolmest aspektist: õpilaste tulemused, suhted ümbritseva ühiskonnaga, õpetajatekoolitus.

Saksamaa vilistlaste uuring koostasid Barz, Heiner; Randoll, Dirk: Absolventen von Waldorfschulen. Eine empirische Studie zu Bildung und Lebensgestaltung, (Waldorfkoolide lõpetanud – empiiriline uuring hariduse ja elu kujundamise kohta), VS Verlag  für Sozialwissenschaften/GWV Fachverlage GmbH, Wiesbaden 2007. 

Uuringust saab täpsemalt lugeda alljärgnevatelt aadressidel: 
http://www.waldorf-absolventen.de/ . Inglise keelne kokkuvõte: http://www.waldorfabsolventen.de/files/Abstract_Steiner_School_Leavers.pdf
   

Kuna osalen intuitiivpedagoogika kursuse- ja võrgustikutöös, siis alustasin hiljaaegu Intuitive Pedagogy Journaliga. Ootan sinna loomulikult kõiki Eesti alternatiivpedagoogikaga seotuid kirjutisi ja kaastöid. Ajakiri on hetkel inglise keeles, kuid peagi lisanduvad saksa ja rootsi keelsed kirjutised, mida võimalusel inglise keelde tõlgime. 

Infoks veel, et järgmine intuitiivpedagoogika kursus Solvikis toimub 30. juulist 5.augustini. Kursusel osalemiseks kirjuta info@intu.se aadressil. 

Fotod: Maarja Urb,  Mina Järna Waldorfseminari pargis (2010). Pär Ahlbom intuitiivpedagoogika harjutusi juhendamas (2011)

HTM haridusstatistikast - revised


14. märtsil kirjutasin blogipostituse pealkirjaga Haridus arvudes 1995 - 2009 ehk mida saame HTM näruse statistika põhjal teada koolivõrgu efektiivsusest. Muuhulgas kirjutasin tol korral:
Haridusministeeriumi kodulehel kättesaadavat statistikat tuleks edaspidi kindlasti uuendada kiiremini kui kolme aastase hilinemisega (olemas andmed 2009 aastast). Lisaks on andmed kutsekoolide ja kõrgkoolide õppijate arvude kohta väga lünklikud. Praegusel kujul on puuduvad andmed asjaliku dialoogi loomist takistavad. 
Saatsin postituse tutvumiseks ja kommenteerimiseks Haridusministeeriumi analüüsiosakonna ametnikele, minister Aaviksoole, nõunik Kaarmannile, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpetajate Liidule, Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti Õpilaskondade Liidule, Eesti Üliõpilaskondade Liidule ja hariduslistile.  

Tänaseks on oma kommentaari saatnud Lastevanemate Liit (kättesaadav kommentaaridena esmase postituse lisas), teised vaikivad. 

Minu statistilistele mõtisklustele lisas Enn Kirsmann Lastevanemate Liidust veel ka võrdluse õpilaste ja õpetajate suhtarvude kohta gümnaasiumiastmes:

Eurostati andmetel oli 2009. aastal (uuemaid andmeid lihtsalt pole saada) Eestis gümnaasiumiosas 16,3 õpilast õpetaja kohta. See on Saksamaa (16,6) järel Euroopas suuruselt teisel kohal. Euroopa keskmine oli 12,5 õpilast per õpetaja. Meile igal sammul (eriti aga õpetajate palga osas) eeskujuks toodavas Luxembourgis oli vastav suhe 10,1. Soomes näiteks 13,6.

Mõtlesin märtsikuise postituse artikliks vormida ja oma andmete kinnituseks läksin uuesti ministeeriumi statistika lehekülge külastama. Ja tõepoolest! Andmed 2010. aasta hariduseelarve kohta olid välja pandud vaid mõned päevad peale minu kriitilist kirjutist.


2010. aasta hariduseelarvet vaadates selgub, et üldhariduskulutuste maht on võrreldes eelmise aastaga langenud 10,7%, kõrgharidusvaldkonda suunatav summa on vähenenud 6,3%. Samal ajal on kulutused kutsekoolidesse kasvanud 31%! Selle kärpe järel on üldhariduskulutuste maht täna väiksem kui 2007. aastal.

Märtsis huvitas mind eriti kulutuste maht õpilase kohta ja selle muutus ajas võrrelduna erinevate valdkondade vahel. 
Kirjutasin siis... 
...üldhariduses õpilase kohta tehtavate kulutuste maht oli 2009. aastaks võrrelduna 1995.aastaga kasvanud 6,6 korda. Mis on võrdväärne hariduskulutuste üldise kasvuga samal perioodil. Kui 1995. aastal kulutasime õpilase kohta 443 eurot eelarveaastal, siis 2009. aastaks oli see kasvanud 2920 euroni. 


Vaadates otsa 2010. aasta eelarvele selgub, et sellel aastal langes kulu õpilase kohta koguni 2600 euroni aastas. 

Võrreldes uuendatud andmete valguses kutsekoole ja üldhariduskoolidega on tulemus väga mõtlema panev. Märtsis kirjutasin:

Võrdlust kutsekoolide ja üldhariduskoolide õpilastele tehtud kulutustele saab teha alates 2000. eelarveaastast, siis kulutati üldhariduskoolides 892 ja kutsekoolides 1037 eurot õppija kohta aastas. 2009. aastaks oli kutsekoolides õppija kohta tehtavate kulutuste maht kasvanud 3,2 korda (3385 euroni aastas) , mis on enamvähem võrdväärne üldhariduskoolide õppijate tehtavate kulutuste kasvuga, mis oli vastavalt perioodil 3,3 kordne (2920 eurot aastas). 

Selgub, et 2010. aastal kulutati kutsekoolides õpilase kohta keskmiselt kogunisti 4548 eurot! 

Aprillis "Sirbile" antud intervjuus ütleb Aaviksoo:
On hea, et kutseharidus on olnud ühemõtteliselt riigi vastutusel ja seetõttu on kutseharidus ka praegu kõige paremini korras olev haridussüsteemi osa. Ühelt poolt oli võimalik kokku saada poliitiline tahe ning kutseharidusvõrk koondada tugevatesse keskustesse, lisaks aga oli ELi struktuurivahenditest võimalik välja arendada kutsehariduse taristu, mistõttu võime praegu väita, et kutseharidussüsteem on kindlalt kasvuteel. Tööandjatele on ta ennast juba tõestanud ja usun, et teeb seda lähiaastail ka ühiskonnale laiemalt.

Ilmselt ei ole Aaviksoo oma ministriks oleku aja jooksul end kutsehariduse telgitagustega piisavalt kurssi viia jõudnud. Lugesin täna maikuist Õpetajate Lehte, kus kutsekooli õpetaja Mati Raal kirjutab mööblirestauraatorite erialale kui tüüpilisele "fantoomerialale" viidates kutsehariduse olukorrast tegelikkuses pealkirja all "Petetud õpipoisid ja innukad pearahakütid". Pean märkima, et minule selle artikli sisu üllatusena ei tule ja mulle meeldis autori asjalik arutelu ja kriitiline toon. Ta kirjutab: 

Mööblirestauraatori eriala nimetus eri vasta ühelegi kutsestandardile ning järelikult on tegemist tüüpilise „fantoomerialaga”. Pearahakütid on oma raha kätte saanud, ministeeriumile esitatud numbrid tagavad jätkuvad rahavood ja kedagi ei huvita, et tegelikult on tööturule toodetud järjekordsed „statistilised arvud”, analüüsimata, mis eriala ametimehi ühiskond homme vajab. 


Aaviksoo räägib jagatud vastutusest ja sellest, et kusagil hiilitakse oma vastutusest kõrvale. Vaadates õpilaste rahastamist jääb tunne, et riik ise on üldhariduskoolide õpilaste rahastamist kokku tõmbamas. Selle kaudu survestades kohalikke omavalitsusi koolipidamisest loobuma. 

Retoorika on ikka seesama, et lapsi ei ole, inimesed kolivad linnadesse jne...
 ....tervikuna on laste arve Eestis vähenenud kolmandiku võrra, siis on omavalitsusi, kus see on kahanenud kaks või isegi kolm korda! 



Tegelikkuses on eelisarendatud kutseharidust, mille kohtade arv on läbi aastate samaks jäänud. Õpilase kohta tehtava investeeringu maht on kutsekoolides kasvanud hüppeliselt. Üldhariduskoolid peavad täna hakkama saama 57% väiksema kuluga õpilase kohta kui kutsekoolid (summad vastavalt 2600 eurot ja 4548 eurot). Samal ajal kui energiliselt tegeletakse üldhariduskoolide kokkutõmbamisega on kutsekoolide erialade valik ja rahastamise alused põhjalikult läbi analüüsimata. 

Gümnaasiumite riigistamise ideed Sirbile kommenteerides ütleb Aaviksoo:

Gümnaasiumide seis on selline: ei ole kedagi, kes ütleks, et 220 gümnaasiumi on jätkusuutlikud. On ka palju neid, sh omavalitsusi, kes on aru saanud, et just nende gümnaasium ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Hästi lihtsalt öeldes on need omavalitsused valmis soodsatel tingimustel kaupa tegema. Teine grupp gümnaasiume loodab, et neist väiksemad ja kaduvad gümnaasiumid annavad kõik oma õpilased ja muu ressursi sinna ning siis puhkeb see grupp õitsele. Meie analüüs aga näitab, et suletavatest gümnaasiumidest ei lähe lapsed mitte järgmisesse lähimasse gümnaasiumi, vaid pigem ikka maakonnakeskustesse, Tartusse ja Tallinna.

Seega saame öelda, et uue rahastamismudeli abiga on riik omavalitused vastu seina surunud ja paljud peavad koolipidamisest loobuma, sest olemasolevate rahadega ei tulda enam välja. Kas Eesti riik on tõesti kui kaval ärimees, kel oma kundedel nahk üle kõrvade tõmmata on õnnestunud? Millegi pärast oli asjade sellist seisu aimata juba aastal 2007, kui esimest korda Euroopa Liidu hariduspoliitika alusdokumentidesse süvenesin.

Püüan leida aega, et kirjutada Eesti gümnaasiumihariduse tulevikustsenaariumitest väike blogipostitus. Peale esmaspäevast konverentsipäeva Stockholmis (ja mõningaid varasemalt tehtud vihjeid Eesti Riigikogu liikmetelt) on mul tekkinud aimdusi ka meie gümnaasiumivõrgu muutustest lähima viisaastaku perspektiivis. Ennustamine on tänamatu töö, kuid tahan selle ilmselt siiski ette võtta. Eriti, et minu varasemad ennustused kipuvad kahjuks karmi järjekindlusega täide minema... 

Thursday, May 10, 2012

Vajame hariduse süsteemset reformi!

Haridus- ja teadusministeerium on välja käinud taaskordse reformikava, mille suhtes täpsustatakse sihtrühmade arvamusi maikuu jooksul. Käesolevaga esitan iseenda seisukoha, mis on muuhulgas kujundatud Hariduse Mõttekoja interaktiivsetel kokkusaamistel. 

Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste slõuganiks on „Igast gümnaasiumist hea haridus!“.  Koostatud projekt on kui järjekordne ideevälgatus, millel puudub läbimõeldud strateegia erinevate sihtrühmade kaasamiseks ja seega ka veenev sisu. Ainukeseks selgelt väljendatud eesmärgiks on koolivõrgu kiire reorganiseerimise vajadus raha kokkuhoiu eesmärgil. Käesoleva artikli taotluseks on selgitada miks vajame hariduse süsteemset reformi ja et muutused peavad seekord algama meist endist. Paljudele meist on selge, et meie lapsed vajavad tähendusrikkaks kasvamiseks ja arenguks avatud kaasavat kooli.  Mis on kaasav kool?  Kaasamist saab mõista mitmes võtmes. Esiteks koolielu otsustusprotsessidesse kaasamine. Kas õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja kogukond saab kohalikes haridusotsustes kaasa rääkida, osaleda otsustamisel? Kas nende arvamused on seisukohtade kujundamisel tähtsad ja omavad kaalu? Kas kõik asjaosalised on osalema kutsutud? Kas informatsioon on kättesaadav ja kõikidele mõistetav?
 
Kaasamist saab mõista ka kui suutlikkust integreerida kõik meie tuhanded personaalsed erivajadused sellisel moel, et igaüks meist tunneks oma kohta ja oleks aksepteeritud. Lõppude lõpuks on meil Eestis ainult loetud arv inimesi, kelle hariduse eest hoolt kanda. Kui paneme igale kolmandale mingi diagnoosi või arvame ta iseendast väljaspoole olevaks, siis jäämegi lõpuks kolmekesi ja sajad tühjad koolimajad maakondadesse.

Seega peaksime mõistma, et kogu haridussüsteem on kogu tervikus kardinaalselt muutumas. Sisemises kasvamises on nii õpilased, lapsevanemad, õpetajad, koolijuhid kui ametnikkond. Ilmselt on sellist suurejoonelist protsessi isegi raske meie  haridusreformi modelleerijatel ette kujutada ja seda ei saagi ülevalt alla meetodidega suunata, lihtsateks skeemideks laduda. Kui protsessid on nii ulatuslikult muutumas, siis millist haridusministeeriumi me oma koolivõrgu juhtimiseks vajame? Täna käivituvad koolireformid ülevalt alla ja õpetajad, lapsed ja nende vanemad sunnitakse uute reeglitega kohanema. Kuna kaasamine saab toimuda ainult osalejate vabatahtliku soovi ja avatud meele kaudu, siis ilma haridusministeeriumi reformita selles mudelis muutusi ei tule. Samas tuleks meil ka iseendalt küsida: „Olen ma valmis haridusaruteludes osalema ja oma seisukohade eest seisma?“. Ilma aktiivse kodanikuta kodanikkonna kaasamist haridusküsimuste lahendamisse tekkida ei saa. Paljut sellest koolikultuuri muutusest saab alguse meist endist. Igaüks meist võib kirjutada blogi kohaliku hariduskomisjoni tööst, osaleda lastevanemate koosolekute ettevalmistamisel, luua mittetulundusühingu oma piirkonna lasteaedade toetuseks, jagada informatsiooni, ametkondlikke teateid kõikidele arusaadavaks “tõlkida” , algatada facebookis liikumise või grupi jne. Paljut sellest on juba täna meie hariduselu argipäev. Samas on kohti, mis vajaksid tõsist turgutamist ja läbimõeldud arendustööd.

Üheks valukohaks on kindlasti haridusministeeriumi ja selle ametnikkonna vana harjumus asju teatud viisil ajada. Vaadates käesolevatki HTM kava, siis võib sealt välja lugeda, et kavatsetakse raha kokku hoida ja koolivõrk efektiivsemaks kujundada. Selline kokkuhoid on ühest küljest arusaadav. Kui see ongi HTM põhiline eesmärk seda projekti tutvustades, siis tuleks asju ka õigete nimedega nimetada. Pole vaja kodanikele keerutada kvaliteedist ja muust sarnasest. Iga kolmas lause valitsuse liikmete suust, kui räägitakse haridusest on, et 7% SKPst läheb koolidele. Ilmselt tahetakse märku anda, et summad on hoomamatult suured, palju suuremad kui tahetaks välja käia.
Selleks, et inimesed saaksid aru, millised summad ja kuhu investeeritakse, on vaja hariduseelarve selgemalt lahti kirjutada. Täna on enamusel meist võimatu aru saada, mis ja kuidas kulutatakse. Siin ei ole tegemist kodanike rumalusega, vaid info, mille põhjalt järeldusi teha on kodanikele ja nende ühendustele kättesaamatu.   

Kui ministeeriumi eesmärgiks on koolide kvaliteedi tõstmine, siis tuleks meil esmalt arutada, mis see hea kooli mõõt meie jaoks on. Hariduse kvaliteet on väga komplitseeritud ja mitmekihiline mõiste. „Igale lapsele kvaliteetne haridus“  on tüüpiline sisutu poliitiline loosung. Selleks, et kvaliteedi mõistele tekiks sisu, peaksime selles enne ühiselt kokku leppima. Vastasel korral ostaksime kui põrsast kotis.


Haridusliku mitmekesisuse tingimustes peaks “kvaliteet” määratlema koolielu raamistiku, mida aluseks võtta, kui kogukonnapõhistest vajadustest lähtuvaid otsuseid tegema hakatakse. Hariduse kvaliteedi näitajaks ei ole koht riigieksamitulemuste või PISA edetabelis. Hea kooli üle on arutatud mitmetel konverentsidel ja kogunemistel, ilmselt oleks mõtet ministeeriumil siia veidi investeerida. Täna pole meil mitte ühtegi haridusajakirja, kus nendel teemadel kirjutada ja lugeda saaks. Haridusuuringud teadusrahastuses täiesti vaeslapse osas. Sellest järeldub, et ilmselt ei peetagi hariduse sisu oluliseks.

Ka eesmärk „võrdsete võimaluste loomine hariduses“ vajab põhjalikumat selgitust. Meie võimed ja vajadused on sageli väga erinevad. Euroopa Liidus peetakse iseenesest mõistetavaks, et neid vajadusi tuleb vastavalt kompenseerida. Võrdsed võimalused luuakse diferentseeritud rahastussüsteemi kaudu.  


Kahjuks pannakse meil endiselt kinni koole põhjendusega, et kulu õpilase kohta ületab teiste koolide kulutused ühe õpilase kohta. Samas on mitmetes koolides suur hulk erilisi lapsi, kes vajavadki suuremaid investeeringuid, et ühiskonnas võrdväärselt osaleda. See, et need konkreetsed lapsed nüüd teistesse koolidesse laiali suunatakse ei tähenda raha kokkuhoidu. Lapse erivajadusest tulenev kompensatsioonikulu säilib ka nende laste integreerimisel tavaklassidesse. 


Kui koole minnakse sulgema ainult raha kokkuhoiu mõtetega, siis on nendes haridusotsuste sisu väga rängalt paigast ära. Selliste põhjendustega tehtud otsused ei vasta Lapse õiguste konventsiooni põhimõtetele. Konventsioon deklareerib, et laste vajadused tuleb neid puudutavates otsustes alati esikohale seada. Pühajärve kooli lapsevanemad panid seljad kokku, viisid asja kohtusse ning võitsid.

Kui HTMi eesmärgiks on dialoog, siis tuleks see algatada avatud küsimuste ja kutsete kaudu. Valmisvastused ei kutsu kaasa mõtlema, ei kutsu osalema. Näiteks Saksamaa üleriigilise „Tuleviku Dialoogi“ raames esitati küsimus „Kuidas me tahame õppida?“ . Selline küsimus on avatud ja kutsub kõiki kaasa mõtlema. Niimoodi saabki liikuda edasi enam-vähem soovitud sihis. Kaasamise abil hakkame üheskoos sobivaid lahendusi otsima ja muutuste vastu pidurdajaid ei ole, sest sellisel juhul ei ole millegi vastu olla. Kaasav juhtimine vajab oskusi, mis Eestis juba täna ka paljudel olemas on. Minu jaoks jääb küsimuseks, miks neid oskusi haridus- ja teadusministeeriumi arutelude käivitamisel ei kasutata?

Leian, et haridus- ja teadusministeeriumi reform on möödapääsmatu, sest HTMil tuleb õppida toimima demokraatliku riigi institutsioonina. „Kaasamise hea tava“, mis ametnikkonna käitumisele juhiseid annab, on kättesaadav Riigikantselei kodulehel (http://valitsus.ee/et/riigikantselei/kaasamine-ja-mojude-hindamine/kaasamise-hea-tava). Ka haridusvaldkonnas kehtib „Kaasamise hea tava“ punkt 1.1., mis ütleb: „Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse...

Leian, et meie koolid ei muutu avatuks ja demokraatlikuks enne, kui haridusministeeriumi ametnikud ja tipppoliitikud ise siin kaasamise kaudu eeskujuks ei ole. Teisalt on selge, et senikaua kuni kodanikud (lapsevanemad ja õpetajad) lubavad endast ja oma laste vajadustest teerulliga üle sõita, pole ka mingit muutust koolielus vaja oodata. Seega hariduse süsteemne reform algab ikkagi meist endist. Sinust ja minust.


Loe veel ka:


Haridusstatistikast ehk kuidas HTM laste ja rahade üle arvestust peab.
Mesilasdemokraatiast ja koolides elutsevatest mammutitest.
Gümnaasiumireformist Viljandi näitel (Alli Lunter)
Väikekoolidest reformituultes (Maidu Mändmets)
Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel (Ülo Vooglaid)
Lasteaedade reformikava ja kaasamine
Koolide sulgemisest ja HTMi rollist
Haridustöötajate Liit - kui passiivsus muutub normiks
Kapitalism on hea pangandus veel parem ehk kuidas on seotud pangad ja haridus.




Mis on ühist loomapidamisel ja haridusel?

Täna juhtusin oma facebooki lehe vahendusel vaatama klippi Eesti seakasvatusest, mis räägib seavabrikutes toimuvast. Grupp inimesi filmis salaja, mis toimub sigadega enne, kui nad muundatakse auravaks grillribiks meie ridaelamu tagahoovis.

Lisan siia klipi, mis täna fb ringi liikus ja inimesi reageerima sundis. Nõrganärvilistele vaadata ei soovita! Minul endal oli peale vaatamist täielik iiveldustunne ja ilmselt tõrgun pikemat aega liha ostmast... õnneks on siinkandis laialt kättesaadav ka maheliha, mille tootjatele on loomapidamise osas kõrgendatud nõudmised. Kui aga vähegi tsiviilkuraaži on, siis tuleks seda videot vaadata ja teistelegi edasi jagada.





2011. aastal külastasid anonüümseks jääda soovivad isikud ette teatamata kaheksat Eesti juhuslikult valitud sigalat. Loomade olukorda farmides pildistati ja filmiti. Saadud materjal saadeti liikumisele Loomade Nimel. Sellega on nüüd kõigil võimalik tutvuda.

Videotes ja piltidelt avaneb kurb vaatepilt sigade eluolust, vigastustest ja haigustest, mis korduvad farmist farmi. Näiteks on näha elusatel sigadel näritud sabasid, veriseid kõrvu, kriimustusi, silmatraumasid, songalaadseid moodustisi ja muid traumasid.

Samuti on materjalist näha, et tagatud pole õigusaktis nõutud väljaheidete kohene äravool ning tuhnimisvõimalus. Lisaks leidus mitmetes filmitud farmides elusate sigade seas surnud loomade laipu põrsastest suurte sigadeni, kellest osad olid hakanud juba lagunema.

Sarnaseid uurimusi on läbi viidud ka teistes Euroopa riikide seafarmides ning need on kajastanud sisuliselt samasugust olukorda.

Intensiivtootmises koheldakse sigu kui ressurssi, mitte kui elusolendeid, kelle huvidega peaks arvestama. Turumajanduse tootmisloogikas on ka lihatootmise peamiseks märksõnaks kasum, mistõttu jäävad sigade heaolu tagamine ning nende loomuomased vajadused ja tegevused tagaplaanile. 

Sead on aktiivsed ja puhtad loomad, kellele on loomuomane hankida toitu ja avastada ümbrust pinnases tuhnides, jahutada end pinnasemudas ning elada karjas, milles on välja kujunenud tema liigile omased suhted. 

Intensiivfarmides puudub sigadel selleks kõigeks enamasti võimalus. Elades enamjaolt betoon-või restpõrandal, sageli ilma igasuguse allapanuta väljaheidete sees, puudub paljudel sigadel võimalus näha päikesevalgust enne, kui nad umbes pooleaastase elu lõpus tapamajja saadetakse.



Meet.org  paljastab halastamatult maailma lihatootmises toimuvat, sest probleemid ei ole mitte ainult sealiha tootmise ebainimlike tingimustega, vaid ka kanade jt loomade pidajad peavad oma toomispõhimõtteid kardinaalselt muutma.



Siia lõppu lisaksin oma sõbra Lehari kommentaari, mis minu arvates väga hästi kogu teemakäsitluse kokku võtab.

Lehari Järg  kirjutab oma fb lehel:
Need on keerulised teemad ja igaüks peab iseenda eest otsustama, kuid otsustamise aluseks saab olla teadlikkus... 


Tarbijad on sunnitud ostma kaupa, mille päritolu ja saamislugu nad ei tea ega saagi teada, kui nad just asja lähemalt uurima ei hakka (enamus ei hakka). Nii saabki meist enesele teadmata loomapiinamise või teiste elusolendite ebainimliku kohtlemise toetaja. Kõik efektiivsuse ja mugavuse nimel. Odavam on suruda loomad ("ressurss") kitsastesse sulgudesse, kui anda neile ruumi ja muid tingimusi, mida nad tegelikult vajavad."





Kuidas on see kõik seotud haridusega?


Esiteks, kuidas on võimalik, et inimesed kohtlevad teisi elusolendeid sellise meeletu jõhkrusega? Kas oleme inimlikkusest niivõrd võõrandunud, et me ei suuda enam isegi märgata, kust alates me ei ole enam inimesed?

Hiljuti olin ühepäevasel metsaretkel, mille korraldas Sebastian Wittstock. Olime metsas, vaatasime maha langenud puud, mille juured olid moodustanud väga huvitava skulptuuri. Sebastan ütles esmalt, et loodus on kui kunstnik. Ja siis ütles ta midagi väga mõtlemapanevat... minu jaoks oli see päeva kõige olulisem sõnum. Loodusskulptuur manifesteeris Sebastianile inimese igikestvat võitlust inimeseks olemise pärast.

Kõndisin kaks tundi ja mõtisklesin selle teema üle. Inimene ei ole lihtsalt inimene, vaid inimeseks olemiseks on vaja olla pidevalt ärkvel ja teha sisemisi pingutusi. Liiga paljud meist käituvad kui masinad. Seavabrikupidajad ja -töötajad, tarbijad, kes homme peale seda klipi vaatamist ikkagi lähevad poodi ja ostavad kontrollimata allikast müügile saabuvat valmispakitud liha... Kas need ongi Inimesed? Kas need olemegi meie?

Teiseks facebook kui haridusmeedia. Minu arvates on lihtsalt vaimustav vaadata, kuidas inimesed iseennast kõikvõimalikes küsimustes harivad. Meis on sisemine vajadus teadmiste järele, sisemine soov oma teadmisi teistega jagada. Kõik see saab facebooki ja teiste sotsiaalse meedia vahendite kaudu areneda ja järjest kasvada. Selline kollektiivne kasvamine annab lootust, et oleme inimestena edaspidi midagi rohkem kui täna...

Samas on kogu see õppimine on täesti "kontrolli alt väljas". Need haridusministeeriumi asjapulgad, kes kujutavad ette, et nemad määravad, mida tänane noorus õpib või mida nad tulevikus tegema peaksid hakkama, on ilmselgelt väga naiivsed ja ei suuda märgata enda ümber toimuvaid ühiskondlikke muutusi. Ka need inimesed peaksid hakkama ärkama ja tegelikkusele otsa vaatama.

Täna või eile nägin artiklit, kus kurdeti, et noored teevad midagi muud, kui riik neilt ootab. Ainult 5% nendest käivat loodusringides. Suur osa mängib muusikat ja teeb sporti... see kõik on kui ilmselge aja ja muude ressursside raiskamine mõne kõrge ametniku arvates...

Ma ei oleks nii pessimistlik. Minu arvates on noortes alati seda loomulikku tungi elu suunas, tuleviku poole. See on selline alateadlik sund, mida kontrisügavusest prognoosida on võimatu. Asjapulgad peaksid tulema oma "ohvissitest" välja ja vaatama ringi "pärisilmas". Ehk siis tekib ka arusaamine, mis maailmas päriselt toimub...    



Kokkuvõtteks

Minu arvates on oluline, et me märkaksime, kuidas sellised üleriiklikud shokid meie inimeste käitumist ja seega kogu kultuuri muudavad. Usun, et see sigala lugu on märkimisväärse mõjuga Eesti tarbija teadlikkuse kujunemisel, seetõttu otsustasin sellest ka oma blogis kirjutada. Tahaks teada, kuidas muutus lihamüük järgmiste päevade, nädalate ja kuude lõikes... milliseid teisi muutusi see shokivideo inimeste tarbijakäitumises esile kutsus.

Teisalt annab ende klippide vaatamine aimu varjatud jõhkrusest ja ebainimlikkusest, mis meie inimestes peidus on. Just nimelt peidus, sest avalikult ei taha ju keegi selline jõhkard olla. Sellest näitest selgub avalikustamise tähendus ja avatud organisatsioonide tähendus meie ühiskonna paremaks muutumisel.

Nagu ütles Paul McCartney meat.org kodulehel esitatud video avalõigus: "Kui seafarmidel oleks klaasist seinad..."

Miks ei suuda enamik inimesi olla inimesed ka suletud uste taga, see on olulise tähtsusega küsimus inimkonna jaoks tervikuna. Minu arvates peaksime sellele küsimusele vastuste otsimisega palju rohkem aega kulutama. Lisaks muidugi veel ka lahenduse pool. Kuidas teha nii, et järjest suurem osa inimesi tunneks sisemist vastutust ja oleksid inimesed ka siis, kui keegi kunagi nende tegudest teada ei saaks võ enamus leiab, et see on ok, mis tehakse (Saksamaa traagika)?

Monday, May 07, 2012

Mis on ühist loovmajandusel ja haridusreformil?

Väga huvitav loeng sellest, kuidas muudatuste juhtimine on muutumas.

Üsna sageli unustame muutuste elluviimise protsessis, et inimesed on inimesed  ja mitte masinad. Kuidas kaasata  inimeste loovust ja muuta innovatsioon organisatsiooni pärisosaks?

Gary Hameli lühiloeng on väärt kuulamist. Siin on oluline sõnum ka meie haridusreformi meistritele. Haridust ei ole mõtet muuta lööktöö korras, siis kui kõik on juba jõudnud krahhi äärele. Alustada tuleks süsteemsetest muutustest organisatsiooni kui tervikut silmas pidades.



Kirjutasin pikema artikli haridusreformi teemadel hetkel püüan selle avaldamises kokkuleppele saada. Ilmselt ilmub see lugu lähipäevadel ka siia blogisse.


Wednesday, May 02, 2012

Intuitsioon ja võõrkeele õppimine


Tegelen intuitsiooni ja õppimise vaheliste seoste uurimisega juba alates 2006. aastast. Üsna palju minu "teadustööst" toimub iseenda õppimise pikaaegse refleksiivse vaatlemise kaudu. Võõrkeelte õppimine on olnud valdkondi, kus mul on õnnestunud kõige järjekindlamalt andmeid koguda ja materjali oma vaatlusteks ammutada. Lisaks iseendale on mul hulgaliselt kogutud filmi- ja kirjalikke andmeid ka teiste õppijate kohta.

Hetkel suhtlen vabalt kolmes keeles, kuid saan hakkama veel neljas keeles.  Just nende nelja keelega (pluss veel kaks keelt, mida õpin algaja tasemel) toimuv õppimine on juba pikemat aega minu tähelepanuvälja üheks põhiteemaks. Kuidas hoida kõiki keeli aktiivsena ja olla pidevas arengus?

Eilsest hakkasin tõsisemalt pihta oma norra keele õpingutega. Alustan juunist koostööd Oslo Rudolf Steineri Kolledziga. Õppetöö magistriprogrammi üliõpilastega toimub inglise keeles (kirjalikke töid võivad tudengid esitada norra, rootsi, soome, taani, saksa ja inglise keeles). Kuna ülejäänud õppejõud on norrakad (või vähemalt elavad Norras juba aastaid), on ka omavahelised arutelud norra keeles. Minu esimesed tuleristsed olid juba aprillis, kui käisin Oslos tulevaste kaastöötajatega kohtumas. Kuigi tekstide lugemisel mul tänu rootsi keele oskusele probleeme ei ole, siis kõnekeelest arusaamine on äärmiselt keerukas.

Järgmine kokkusaamine õppejõududega on 10. juunil ja selleks ajaks pean suutma end norra keeles mõistetavaks teha ja teiste mõtetest aru saada. Eesmärgiks seega: Kuu ajaga norra keele purssijaks!


Iseenesest ei ole ettevõtmises midagi võimatut. Rootsi ja norra keele erinevused on väiksemad kui soome ja eesti keelel. Kui eile norra keele materjalide kogumisega algust tegin, selgus, et norrakatel on kaks võistlevat kirjakeele normi. See teeb õppimise keerukamaks. Mul tuleks justkui otsustada, kumba norra keele normi eelistada.

Kuna minu esmaseks vajaduseks on kõnekeelest arusaamine, siis otsustasin Norra keelepoliitlistesse diskussioonidesse mitte pikemalt süüvida ja alustasin tv-programmide ja raadioga. Et kogutud materjalidest paremat ülevaadet saada ja teistega oma kogemust jagada, alustasin veebilehega, mille nimi on "Norra keele veeb".

Tänu viimase kahe kuu intensiivsele kokkupuutele saksa keelega, on mul õnnestunud märkimisväärselt parandada ka oma saksa keele oskust. Selle kohta mul pikemalt veel midagi kirjutatud ei ole, kuid kavatsen seda teha. Olen keeleõppe kohta teinud mõningaid väga huvitavaid tähelepanekuid. Intuitsioon ja keeleõpe.

Lisaks õnnestus mul ka avaldada oma esimene rootsi keelne artikkel. Pean seda iseendale oluliseks teetähiseks, sest kirjutamine ja tekstide avaldamine võõras keeles on keeleoskuse seisukohalt midagi palju enamat, kui sõpradega vestlemine. Kirjutasin Solviki õpetajast ja kunstnikust Helena Wättest seoses tema kunstinäitusega Ytterjärna kultuurimajas. Tegemist on illustratsioonidega Robert Crotteti muinasjutule "Hüljes" raamatust "Kuumetsad". Muinasjutt räägib inimese ja looduse suhtest ja inimese iseenda olemise järele küsimisest.  Ilmselt kirjutan sama jutu ka inglise keelde, et avalda see Intuitive Pedagogy Journalis.

Keda hakkas intuitsiooni ja õppimise vaheliste seoste teema tõsisemalt huvitama, võiks osaleda suvisel intuitiivpedagoogika kursusel Solvikis Rootsimaal, mis kestab 30. juulist kuni 5. augustini.