Thursday, May 17, 2012

HTM haridusstatistikast - revised


14. märtsil kirjutasin blogipostituse pealkirjaga Haridus arvudes 1995 - 2009 ehk mida saame HTM näruse statistika põhjal teada koolivõrgu efektiivsusest. Muuhulgas kirjutasin tol korral:
Haridusministeeriumi kodulehel kättesaadavat statistikat tuleks edaspidi kindlasti uuendada kiiremini kui kolme aastase hilinemisega (olemas andmed 2009 aastast). Lisaks on andmed kutsekoolide ja kõrgkoolide õppijate arvude kohta väga lünklikud. Praegusel kujul on puuduvad andmed asjaliku dialoogi loomist takistavad. 
Saatsin postituse tutvumiseks ja kommenteerimiseks Haridusministeeriumi analüüsiosakonna ametnikele, minister Aaviksoole, nõunik Kaarmannile, Eesti Lastevanemate Liidule, Eesti Õpetajate Liidule, Eesti Haridustöötajate Liidule, Eesti Õpilaskondade Liidule, Eesti Üliõpilaskondade Liidule ja hariduslistile.  

Tänaseks on oma kommentaari saatnud Lastevanemate Liit (kättesaadav kommentaaridena esmase postituse lisas), teised vaikivad. 

Minu statistilistele mõtisklustele lisas Enn Kirsmann Lastevanemate Liidust veel ka võrdluse õpilaste ja õpetajate suhtarvude kohta gümnaasiumiastmes:

Eurostati andmetel oli 2009. aastal (uuemaid andmeid lihtsalt pole saada) Eestis gümnaasiumiosas 16,3 õpilast õpetaja kohta. See on Saksamaa (16,6) järel Euroopas suuruselt teisel kohal. Euroopa keskmine oli 12,5 õpilast per õpetaja. Meile igal sammul (eriti aga õpetajate palga osas) eeskujuks toodavas Luxembourgis oli vastav suhe 10,1. Soomes näiteks 13,6.

Mõtlesin märtsikuise postituse artikliks vormida ja oma andmete kinnituseks läksin uuesti ministeeriumi statistika lehekülge külastama. Ja tõepoolest! Andmed 2010. aasta hariduseelarve kohta olid välja pandud vaid mõned päevad peale minu kriitilist kirjutist.


2010. aasta hariduseelarvet vaadates selgub, et üldhariduskulutuste maht on võrreldes eelmise aastaga langenud 10,7%, kõrgharidusvaldkonda suunatav summa on vähenenud 6,3%. Samal ajal on kulutused kutsekoolidesse kasvanud 31%! Selle kärpe järel on üldhariduskulutuste maht täna väiksem kui 2007. aastal.

Märtsis huvitas mind eriti kulutuste maht õpilase kohta ja selle muutus ajas võrrelduna erinevate valdkondade vahel. 
Kirjutasin siis... 
...üldhariduses õpilase kohta tehtavate kulutuste maht oli 2009. aastaks võrrelduna 1995.aastaga kasvanud 6,6 korda. Mis on võrdväärne hariduskulutuste üldise kasvuga samal perioodil. Kui 1995. aastal kulutasime õpilase kohta 443 eurot eelarveaastal, siis 2009. aastaks oli see kasvanud 2920 euroni. 


Vaadates otsa 2010. aasta eelarvele selgub, et sellel aastal langes kulu õpilase kohta koguni 2600 euroni aastas. 

Võrreldes uuendatud andmete valguses kutsekoole ja üldhariduskoolidega on tulemus väga mõtlema panev. Märtsis kirjutasin:

Võrdlust kutsekoolide ja üldhariduskoolide õpilastele tehtud kulutustele saab teha alates 2000. eelarveaastast, siis kulutati üldhariduskoolides 892 ja kutsekoolides 1037 eurot õppija kohta aastas. 2009. aastaks oli kutsekoolides õppija kohta tehtavate kulutuste maht kasvanud 3,2 korda (3385 euroni aastas) , mis on enamvähem võrdväärne üldhariduskoolide õppijate tehtavate kulutuste kasvuga, mis oli vastavalt perioodil 3,3 kordne (2920 eurot aastas). 

Selgub, et 2010. aastal kulutati kutsekoolides õpilase kohta keskmiselt kogunisti 4548 eurot! 

Aprillis "Sirbile" antud intervjuus ütleb Aaviksoo:
On hea, et kutseharidus on olnud ühemõtteliselt riigi vastutusel ja seetõttu on kutseharidus ka praegu kõige paremini korras olev haridussüsteemi osa. Ühelt poolt oli võimalik kokku saada poliitiline tahe ning kutseharidusvõrk koondada tugevatesse keskustesse, lisaks aga oli ELi struktuurivahenditest võimalik välja arendada kutsehariduse taristu, mistõttu võime praegu väita, et kutseharidussüsteem on kindlalt kasvuteel. Tööandjatele on ta ennast juba tõestanud ja usun, et teeb seda lähiaastail ka ühiskonnale laiemalt.

Ilmselt ei ole Aaviksoo oma ministriks oleku aja jooksul end kutsehariduse telgitagustega piisavalt kurssi viia jõudnud. Lugesin täna maikuist Õpetajate Lehte, kus kutsekooli õpetaja Mati Raal kirjutab mööblirestauraatorite erialale kui tüüpilisele "fantoomerialale" viidates kutsehariduse olukorrast tegelikkuses pealkirja all "Petetud õpipoisid ja innukad pearahakütid". Pean märkima, et minule selle artikli sisu üllatusena ei tule ja mulle meeldis autori asjalik arutelu ja kriitiline toon. Ta kirjutab: 

Mööblirestauraatori eriala nimetus eri vasta ühelegi kutsestandardile ning järelikult on tegemist tüüpilise „fantoomerialaga”. Pearahakütid on oma raha kätte saanud, ministeeriumile esitatud numbrid tagavad jätkuvad rahavood ja kedagi ei huvita, et tegelikult on tööturule toodetud järjekordsed „statistilised arvud”, analüüsimata, mis eriala ametimehi ühiskond homme vajab. 


Aaviksoo räägib jagatud vastutusest ja sellest, et kusagil hiilitakse oma vastutusest kõrvale. Vaadates õpilaste rahastamist jääb tunne, et riik ise on üldhariduskoolide õpilaste rahastamist kokku tõmbamas. Selle kaudu survestades kohalikke omavalitsusi koolipidamisest loobuma. 

Retoorika on ikka seesama, et lapsi ei ole, inimesed kolivad linnadesse jne...
 ....tervikuna on laste arve Eestis vähenenud kolmandiku võrra, siis on omavalitsusi, kus see on kahanenud kaks või isegi kolm korda! 



Tegelikkuses on eelisarendatud kutseharidust, mille kohtade arv on läbi aastate samaks jäänud. Õpilase kohta tehtava investeeringu maht on kutsekoolides kasvanud hüppeliselt. Üldhariduskoolid peavad täna hakkama saama 57% väiksema kuluga õpilase kohta kui kutsekoolid (summad vastavalt 2600 eurot ja 4548 eurot). Samal ajal kui energiliselt tegeletakse üldhariduskoolide kokkutõmbamisega on kutsekoolide erialade valik ja rahastamise alused põhjalikult läbi analüüsimata. 

Gümnaasiumite riigistamise ideed Sirbile kommenteerides ütleb Aaviksoo:

Gümnaasiumide seis on selline: ei ole kedagi, kes ütleks, et 220 gümnaasiumi on jätkusuutlikud. On ka palju neid, sh omavalitsusi, kes on aru saanud, et just nende gümnaasium ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik. Hästi lihtsalt öeldes on need omavalitsused valmis soodsatel tingimustel kaupa tegema. Teine grupp gümnaasiume loodab, et neist väiksemad ja kaduvad gümnaasiumid annavad kõik oma õpilased ja muu ressursi sinna ning siis puhkeb see grupp õitsele. Meie analüüs aga näitab, et suletavatest gümnaasiumidest ei lähe lapsed mitte järgmisesse lähimasse gümnaasiumi, vaid pigem ikka maakonnakeskustesse, Tartusse ja Tallinna.

Seega saame öelda, et uue rahastamismudeli abiga on riik omavalitused vastu seina surunud ja paljud peavad koolipidamisest loobuma, sest olemasolevate rahadega ei tulda enam välja. Kas Eesti riik on tõesti kui kaval ärimees, kel oma kundedel nahk üle kõrvade tõmmata on õnnestunud? Millegi pärast oli asjade sellist seisu aimata juba aastal 2007, kui esimest korda Euroopa Liidu hariduspoliitika alusdokumentidesse süvenesin.

Püüan leida aega, et kirjutada Eesti gümnaasiumihariduse tulevikustsenaariumitest väike blogipostitus. Peale esmaspäevast konverentsipäeva Stockholmis (ja mõningaid varasemalt tehtud vihjeid Eesti Riigikogu liikmetelt) on mul tekkinud aimdusi ka meie gümnaasiumivõrgu muutustest lähima viisaastaku perspektiivis. Ennustamine on tänamatu töö, kuid tahan selle ilmselt siiski ette võtta. Eriti, et minu varasemad ennustused kipuvad kahjuks karmi järjekindlusega täide minema... 

2 comments:

Mart Reinhold said...

Tere,

Üliõpilaste arvud on meie lehel olemas aastast 93/94 http://www.hm.ee/index.php?048055#k6rgharidus (lehtedel A. Koondnäitajad ja C näiteks), kutsehariduse õppurite varasemaid arve meie kodulehel tõesti pole – aga Statistikaameti lehel http://pub.stat.ee/px-web.2001/Database/Sotsiaalelu/05Haridus/08Kutseharidus/08Kutseharidus.asp täiesti olemas aastast 1995.

Haridus- ja Teadusministeerium avaldab oma lehel neid andmeid, mida enam küsitakse, meie allikaks on detailse info korral Eesti Hariduse Infosüsteem (EHIS) – varasemate aastate kohta oleme mõningatesse tabelitesse lisanud koondarve. Üliõpilaste kohta on varasem detailne informatsioon olemas tänu õppelaenude õiguse vahendamisele. Statistikaamet teeb haridusstatistikat ja vahendab seda ka rahvusvahelistele organisatsioonidele (EUROSTAT, UNESCO, OECD).

Kõigile küsimustele ei ole minul võimalik vastust anda, minu valdkonnaks on kutse- ja täiskasvanuharidus.

Lugupidamisega

Mart Reinhold
Haridus- ja Teadusministeerium
Analüüsiosakond
kutse- ja täiskasvanuhariduse analüütik, 7350278
mart.reinhold@hm.ee

Evelin Tamm said...

Tere, Mart!

Tänan vastuse eest!

Loodan, et HTM kodulehel esitatud statistikaülevaated muutuvad edaspidi ülevaatlikemaks ja seostatakse käimasolevate haridusdiskussioonidega. Lisaks tuimadele tabelitele võiks kasutada ka e-riigile kohast statistika näitlikustamise tarkvara, kasutada muid kaasaegseid võtteid, mis aitavad statistika kodanikele arusaadavamaks muuta.

Tänaseni on Eesti avalikes haridusaruteludes faktidele ja uurimustele tuginevaid väiteid väga vähe, ka ministeeriumi enda esindajad ei viita tagasi analüüsidokumentidele. Esitatud andmed on liiga lihtsustatud, mis omakorda ei aita kaasa teemade sisulisele käsitlemisele, vaid tekitab konflikte ja vastuolusid.

Nii väideldaksegi enamasti PR relvadega tuginedes emotsioonidele ja/või isiklikule kogemusele. Pean sellise algelise diskussiooni üheks peapõhjuseks seda, et enamikul protsessis osalejatest puudub andmetest asjakohane ülevaade. Me ei saa eeldada, et kõik poliitikud, ajakirjanikud ja kodanikuaktivistid (lapsevanemad, õpilased ja õpetajad) end ise sellest arvude virr-varrist läbi närida suudaksid.

Ilmselt teete selle statistikaga päevast-päeva tööd ja seega omate asjadest väga head ülevaadet. Kahjuks ei ole sellest suurepärasest tööst väljaspoolt vaadates märkigi. Seega on Teie töö avalikustamine ja asjakohane esitlemine väga olulise tähtsusega.

Soovin Teile jõudu ja edu,
Evelin Tamm