Thursday, May 10, 2012

Mis on ühist loomapidamisel ja haridusel?

Täna juhtusin oma facebooki lehe vahendusel vaatama klippi Eesti seakasvatusest, mis räägib seavabrikutes toimuvast. Grupp inimesi filmis salaja, mis toimub sigadega enne, kui nad muundatakse auravaks grillribiks meie ridaelamu tagahoovis.

Lisan siia klipi, mis täna fb ringi liikus ja inimesi reageerima sundis. Nõrganärvilistele vaadata ei soovita! Minul endal oli peale vaatamist täielik iiveldustunne ja ilmselt tõrgun pikemat aega liha ostmast... õnneks on siinkandis laialt kättesaadav ka maheliha, mille tootjatele on loomapidamise osas kõrgendatud nõudmised. Kui aga vähegi tsiviilkuraaži on, siis tuleks seda videot vaadata ja teistelegi edasi jagada.





2011. aastal külastasid anonüümseks jääda soovivad isikud ette teatamata kaheksat Eesti juhuslikult valitud sigalat. Loomade olukorda farmides pildistati ja filmiti. Saadud materjal saadeti liikumisele Loomade Nimel. Sellega on nüüd kõigil võimalik tutvuda.

Videotes ja piltidelt avaneb kurb vaatepilt sigade eluolust, vigastustest ja haigustest, mis korduvad farmist farmi. Näiteks on näha elusatel sigadel näritud sabasid, veriseid kõrvu, kriimustusi, silmatraumasid, songalaadseid moodustisi ja muid traumasid.

Samuti on materjalist näha, et tagatud pole õigusaktis nõutud väljaheidete kohene äravool ning tuhnimisvõimalus. Lisaks leidus mitmetes filmitud farmides elusate sigade seas surnud loomade laipu põrsastest suurte sigadeni, kellest osad olid hakanud juba lagunema.

Sarnaseid uurimusi on läbi viidud ka teistes Euroopa riikide seafarmides ning need on kajastanud sisuliselt samasugust olukorda.

Intensiivtootmises koheldakse sigu kui ressurssi, mitte kui elusolendeid, kelle huvidega peaks arvestama. Turumajanduse tootmisloogikas on ka lihatootmise peamiseks märksõnaks kasum, mistõttu jäävad sigade heaolu tagamine ning nende loomuomased vajadused ja tegevused tagaplaanile. 

Sead on aktiivsed ja puhtad loomad, kellele on loomuomane hankida toitu ja avastada ümbrust pinnases tuhnides, jahutada end pinnasemudas ning elada karjas, milles on välja kujunenud tema liigile omased suhted. 

Intensiivfarmides puudub sigadel selleks kõigeks enamasti võimalus. Elades enamjaolt betoon-või restpõrandal, sageli ilma igasuguse allapanuta väljaheidete sees, puudub paljudel sigadel võimalus näha päikesevalgust enne, kui nad umbes pooleaastase elu lõpus tapamajja saadetakse.



Meet.org  paljastab halastamatult maailma lihatootmises toimuvat, sest probleemid ei ole mitte ainult sealiha tootmise ebainimlike tingimustega, vaid ka kanade jt loomade pidajad peavad oma toomispõhimõtteid kardinaalselt muutma.



Siia lõppu lisaksin oma sõbra Lehari kommentaari, mis minu arvates väga hästi kogu teemakäsitluse kokku võtab.

Lehari Järg  kirjutab oma fb lehel:
Need on keerulised teemad ja igaüks peab iseenda eest otsustama, kuid otsustamise aluseks saab olla teadlikkus... 


Tarbijad on sunnitud ostma kaupa, mille päritolu ja saamislugu nad ei tea ega saagi teada, kui nad just asja lähemalt uurima ei hakka (enamus ei hakka). Nii saabki meist enesele teadmata loomapiinamise või teiste elusolendite ebainimliku kohtlemise toetaja. Kõik efektiivsuse ja mugavuse nimel. Odavam on suruda loomad ("ressurss") kitsastesse sulgudesse, kui anda neile ruumi ja muid tingimusi, mida nad tegelikult vajavad."





Kuidas on see kõik seotud haridusega?


Esiteks, kuidas on võimalik, et inimesed kohtlevad teisi elusolendeid sellise meeletu jõhkrusega? Kas oleme inimlikkusest niivõrd võõrandunud, et me ei suuda enam isegi märgata, kust alates me ei ole enam inimesed?

Hiljuti olin ühepäevasel metsaretkel, mille korraldas Sebastian Wittstock. Olime metsas, vaatasime maha langenud puud, mille juured olid moodustanud väga huvitava skulptuuri. Sebastan ütles esmalt, et loodus on kui kunstnik. Ja siis ütles ta midagi väga mõtlemapanevat... minu jaoks oli see päeva kõige olulisem sõnum. Loodusskulptuur manifesteeris Sebastianile inimese igikestvat võitlust inimeseks olemise pärast.

Kõndisin kaks tundi ja mõtisklesin selle teema üle. Inimene ei ole lihtsalt inimene, vaid inimeseks olemiseks on vaja olla pidevalt ärkvel ja teha sisemisi pingutusi. Liiga paljud meist käituvad kui masinad. Seavabrikupidajad ja -töötajad, tarbijad, kes homme peale seda klipi vaatamist ikkagi lähevad poodi ja ostavad kontrollimata allikast müügile saabuvat valmispakitud liha... Kas need ongi Inimesed? Kas need olemegi meie?

Teiseks facebook kui haridusmeedia. Minu arvates on lihtsalt vaimustav vaadata, kuidas inimesed iseennast kõikvõimalikes küsimustes harivad. Meis on sisemine vajadus teadmiste järele, sisemine soov oma teadmisi teistega jagada. Kõik see saab facebooki ja teiste sotsiaalse meedia vahendite kaudu areneda ja järjest kasvada. Selline kollektiivne kasvamine annab lootust, et oleme inimestena edaspidi midagi rohkem kui täna...

Samas on kogu see õppimine on täesti "kontrolli alt väljas". Need haridusministeeriumi asjapulgad, kes kujutavad ette, et nemad määravad, mida tänane noorus õpib või mida nad tulevikus tegema peaksid hakkama, on ilmselgelt väga naiivsed ja ei suuda märgata enda ümber toimuvaid ühiskondlikke muutusi. Ka need inimesed peaksid hakkama ärkama ja tegelikkusele otsa vaatama.

Täna või eile nägin artiklit, kus kurdeti, et noored teevad midagi muud, kui riik neilt ootab. Ainult 5% nendest käivat loodusringides. Suur osa mängib muusikat ja teeb sporti... see kõik on kui ilmselge aja ja muude ressursside raiskamine mõne kõrge ametniku arvates...

Ma ei oleks nii pessimistlik. Minu arvates on noortes alati seda loomulikku tungi elu suunas, tuleviku poole. See on selline alateadlik sund, mida kontrisügavusest prognoosida on võimatu. Asjapulgad peaksid tulema oma "ohvissitest" välja ja vaatama ringi "pärisilmas". Ehk siis tekib ka arusaamine, mis maailmas päriselt toimub...    



Kokkuvõtteks

Minu arvates on oluline, et me märkaksime, kuidas sellised üleriiklikud shokid meie inimeste käitumist ja seega kogu kultuuri muudavad. Usun, et see sigala lugu on märkimisväärse mõjuga Eesti tarbija teadlikkuse kujunemisel, seetõttu otsustasin sellest ka oma blogis kirjutada. Tahaks teada, kuidas muutus lihamüük järgmiste päevade, nädalate ja kuude lõikes... milliseid teisi muutusi see shokivideo inimeste tarbijakäitumises esile kutsus.

Teisalt annab ende klippide vaatamine aimu varjatud jõhkrusest ja ebainimlikkusest, mis meie inimestes peidus on. Just nimelt peidus, sest avalikult ei taha ju keegi selline jõhkard olla. Sellest näitest selgub avalikustamise tähendus ja avatud organisatsioonide tähendus meie ühiskonna paremaks muutumisel.

Nagu ütles Paul McCartney meat.org kodulehel esitatud video avalõigus: "Kui seafarmidel oleks klaasist seinad..."

Miks ei suuda enamik inimesi olla inimesed ka suletud uste taga, see on olulise tähtsusega küsimus inimkonna jaoks tervikuna. Minu arvates peaksime sellele küsimusele vastuste otsimisega palju rohkem aega kulutama. Lisaks muidugi veel ka lahenduse pool. Kuidas teha nii, et järjest suurem osa inimesi tunneks sisemist vastutust ja oleksid inimesed ka siis, kui keegi kunagi nende tegudest teada ei saaks võ enamus leiab, et see on ok, mis tehakse (Saksamaa traagika)?

No comments: