Thursday, May 10, 2012

Vajame hariduse süsteemset reformi!

Haridus- ja teadusministeerium on välja käinud taaskordse reformikava, mille suhtes täpsustatakse sihtrühmade arvamusi maikuu jooksul. Käesolevaga esitan iseenda seisukoha, mis on muuhulgas kujundatud Hariduse Mõttekoja interaktiivsetel kokkusaamistel. 

Gümnaasiumivõrgu korrastamise lähtealuste slõuganiks on „Igast gümnaasiumist hea haridus!“.  Koostatud projekt on kui järjekordne ideevälgatus, millel puudub läbimõeldud strateegia erinevate sihtrühmade kaasamiseks ja seega ka veenev sisu. Ainukeseks selgelt väljendatud eesmärgiks on koolivõrgu kiire reorganiseerimise vajadus raha kokkuhoiu eesmärgil. Käesoleva artikli taotluseks on selgitada miks vajame hariduse süsteemset reformi ja et muutused peavad seekord algama meist endist. Paljudele meist on selge, et meie lapsed vajavad tähendusrikkaks kasvamiseks ja arenguks avatud kaasavat kooli.  Mis on kaasav kool?  Kaasamist saab mõista mitmes võtmes. Esiteks koolielu otsustusprotsessidesse kaasamine. Kas õpilased, lapsevanemad, õpetajad ja kogukond saab kohalikes haridusotsustes kaasa rääkida, osaleda otsustamisel? Kas nende arvamused on seisukohtade kujundamisel tähtsad ja omavad kaalu? Kas kõik asjaosalised on osalema kutsutud? Kas informatsioon on kättesaadav ja kõikidele mõistetav?
 
Kaasamist saab mõista ka kui suutlikkust integreerida kõik meie tuhanded personaalsed erivajadused sellisel moel, et igaüks meist tunneks oma kohta ja oleks aksepteeritud. Lõppude lõpuks on meil Eestis ainult loetud arv inimesi, kelle hariduse eest hoolt kanda. Kui paneme igale kolmandale mingi diagnoosi või arvame ta iseendast väljaspoole olevaks, siis jäämegi lõpuks kolmekesi ja sajad tühjad koolimajad maakondadesse.

Seega peaksime mõistma, et kogu haridussüsteem on kogu tervikus kardinaalselt muutumas. Sisemises kasvamises on nii õpilased, lapsevanemad, õpetajad, koolijuhid kui ametnikkond. Ilmselt on sellist suurejoonelist protsessi isegi raske meie  haridusreformi modelleerijatel ette kujutada ja seda ei saagi ülevalt alla meetodidega suunata, lihtsateks skeemideks laduda. Kui protsessid on nii ulatuslikult muutumas, siis millist haridusministeeriumi me oma koolivõrgu juhtimiseks vajame? Täna käivituvad koolireformid ülevalt alla ja õpetajad, lapsed ja nende vanemad sunnitakse uute reeglitega kohanema. Kuna kaasamine saab toimuda ainult osalejate vabatahtliku soovi ja avatud meele kaudu, siis ilma haridusministeeriumi reformita selles mudelis muutusi ei tule. Samas tuleks meil ka iseendalt küsida: „Olen ma valmis haridusaruteludes osalema ja oma seisukohade eest seisma?“. Ilma aktiivse kodanikuta kodanikkonna kaasamist haridusküsimuste lahendamisse tekkida ei saa. Paljut sellest koolikultuuri muutusest saab alguse meist endist. Igaüks meist võib kirjutada blogi kohaliku hariduskomisjoni tööst, osaleda lastevanemate koosolekute ettevalmistamisel, luua mittetulundusühingu oma piirkonna lasteaedade toetuseks, jagada informatsiooni, ametkondlikke teateid kõikidele arusaadavaks “tõlkida” , algatada facebookis liikumise või grupi jne. Paljut sellest on juba täna meie hariduselu argipäev. Samas on kohti, mis vajaksid tõsist turgutamist ja läbimõeldud arendustööd.

Üheks valukohaks on kindlasti haridusministeeriumi ja selle ametnikkonna vana harjumus asju teatud viisil ajada. Vaadates käesolevatki HTM kava, siis võib sealt välja lugeda, et kavatsetakse raha kokku hoida ja koolivõrk efektiivsemaks kujundada. Selline kokkuhoid on ühest küljest arusaadav. Kui see ongi HTM põhiline eesmärk seda projekti tutvustades, siis tuleks asju ka õigete nimedega nimetada. Pole vaja kodanikele keerutada kvaliteedist ja muust sarnasest. Iga kolmas lause valitsuse liikmete suust, kui räägitakse haridusest on, et 7% SKPst läheb koolidele. Ilmselt tahetakse märku anda, et summad on hoomamatult suured, palju suuremad kui tahetaks välja käia.
Selleks, et inimesed saaksid aru, millised summad ja kuhu investeeritakse, on vaja hariduseelarve selgemalt lahti kirjutada. Täna on enamusel meist võimatu aru saada, mis ja kuidas kulutatakse. Siin ei ole tegemist kodanike rumalusega, vaid info, mille põhjalt järeldusi teha on kodanikele ja nende ühendustele kättesaamatu.   

Kui ministeeriumi eesmärgiks on koolide kvaliteedi tõstmine, siis tuleks meil esmalt arutada, mis see hea kooli mõõt meie jaoks on. Hariduse kvaliteet on väga komplitseeritud ja mitmekihiline mõiste. „Igale lapsele kvaliteetne haridus“  on tüüpiline sisutu poliitiline loosung. Selleks, et kvaliteedi mõistele tekiks sisu, peaksime selles enne ühiselt kokku leppima. Vastasel korral ostaksime kui põrsast kotis.


Haridusliku mitmekesisuse tingimustes peaks “kvaliteet” määratlema koolielu raamistiku, mida aluseks võtta, kui kogukonnapõhistest vajadustest lähtuvaid otsuseid tegema hakatakse. Hariduse kvaliteedi näitajaks ei ole koht riigieksamitulemuste või PISA edetabelis. Hea kooli üle on arutatud mitmetel konverentsidel ja kogunemistel, ilmselt oleks mõtet ministeeriumil siia veidi investeerida. Täna pole meil mitte ühtegi haridusajakirja, kus nendel teemadel kirjutada ja lugeda saaks. Haridusuuringud teadusrahastuses täiesti vaeslapse osas. Sellest järeldub, et ilmselt ei peetagi hariduse sisu oluliseks.

Ka eesmärk „võrdsete võimaluste loomine hariduses“ vajab põhjalikumat selgitust. Meie võimed ja vajadused on sageli väga erinevad. Euroopa Liidus peetakse iseenesest mõistetavaks, et neid vajadusi tuleb vastavalt kompenseerida. Võrdsed võimalused luuakse diferentseeritud rahastussüsteemi kaudu.  


Kahjuks pannakse meil endiselt kinni koole põhjendusega, et kulu õpilase kohta ületab teiste koolide kulutused ühe õpilase kohta. Samas on mitmetes koolides suur hulk erilisi lapsi, kes vajavadki suuremaid investeeringuid, et ühiskonnas võrdväärselt osaleda. See, et need konkreetsed lapsed nüüd teistesse koolidesse laiali suunatakse ei tähenda raha kokkuhoidu. Lapse erivajadusest tulenev kompensatsioonikulu säilib ka nende laste integreerimisel tavaklassidesse. 


Kui koole minnakse sulgema ainult raha kokkuhoiu mõtetega, siis on nendes haridusotsuste sisu väga rängalt paigast ära. Selliste põhjendustega tehtud otsused ei vasta Lapse õiguste konventsiooni põhimõtetele. Konventsioon deklareerib, et laste vajadused tuleb neid puudutavates otsustes alati esikohale seada. Pühajärve kooli lapsevanemad panid seljad kokku, viisid asja kohtusse ning võitsid.

Kui HTMi eesmärgiks on dialoog, siis tuleks see algatada avatud küsimuste ja kutsete kaudu. Valmisvastused ei kutsu kaasa mõtlema, ei kutsu osalema. Näiteks Saksamaa üleriigilise „Tuleviku Dialoogi“ raames esitati küsimus „Kuidas me tahame õppida?“ . Selline küsimus on avatud ja kutsub kõiki kaasa mõtlema. Niimoodi saabki liikuda edasi enam-vähem soovitud sihis. Kaasamise abil hakkame üheskoos sobivaid lahendusi otsima ja muutuste vastu pidurdajaid ei ole, sest sellisel juhul ei ole millegi vastu olla. Kaasav juhtimine vajab oskusi, mis Eestis juba täna ka paljudel olemas on. Minu jaoks jääb küsimuseks, miks neid oskusi haridus- ja teadusministeeriumi arutelude käivitamisel ei kasutata?

Leian, et haridus- ja teadusministeeriumi reform on möödapääsmatu, sest HTMil tuleb õppida toimima demokraatliku riigi institutsioonina. „Kaasamise hea tava“, mis ametnikkonna käitumisele juhiseid annab, on kättesaadav Riigikantselei kodulehel (http://valitsus.ee/et/riigikantselei/kaasamine-ja-mojude-hindamine/kaasamise-hea-tava). Ka haridusvaldkonnas kehtib „Kaasamise hea tava“ punkt 1.1., mis ütleb: „Valitsusasutused kaasavad huvirühmi ning avalikkust neid puudutavate otsuste kujundamisse...

Leian, et meie koolid ei muutu avatuks ja demokraatlikuks enne, kui haridusministeeriumi ametnikud ja tipppoliitikud ise siin kaasamise kaudu eeskujuks ei ole. Teisalt on selge, et senikaua kuni kodanikud (lapsevanemad ja õpetajad) lubavad endast ja oma laste vajadustest teerulliga üle sõita, pole ka mingit muutust koolielus vaja oodata. Seega hariduse süsteemne reform algab ikkagi meist endist. Sinust ja minust.


Loe veel ka:


Haridusstatistikast ehk kuidas HTM laste ja rahade üle arvestust peab.
Mesilasdemokraatiast ja koolides elutsevatest mammutitest.
Gümnaasiumireformist Viljandi näitel (Alli Lunter)
Väikekoolidest reformituultes (Maidu Mändmets)
Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel (Ülo Vooglaid)
Lasteaedade reformikava ja kaasamine
Koolide sulgemisest ja HTMi rollist
Haridustöötajate Liit - kui passiivsus muutub normiks
Kapitalism on hea pangandus veel parem ehk kuidas on seotud pangad ja haridus.




6 comments:

Alari Allika said...

Ütlen ausalt, Aaviksoo paneb oma erakonnakaaslastel pea valutama ja paneb ka mul. Leian, et koolivõrku tuleb reformida, samas tuleb õpetajate koormust vähendada mitte suurendada, teiseks peaks võtma arvesse kõike seda, mida õpetaja teeb peale koolikella helisemist. Me ei saa midagi reformida ilma põhjalike uurimuste ning analüüsideta. See on pikk protsess, mis kestab aastaid/aastakümneid, seda ei tohi teha põlve otsas ja kiirustades, ses teada tõde on see, et parem korraga ja õigesti, kui hakkata pärast jupp haaval parandama. Olen nõus, et aruteludesse tuleks kaasata tudengeid, tegevõpetajaid, koolijuhte ning teadlaseid. Samuti ka õpilasi.

Jüri Ginter said...

Kaasamine on pool võitu või isegi vähem. Sel juhul on ikkagi kaasja ja kaasatav ning kaasaja otsustab millal, keda ja kuidas kaasata ning kas ta teeb kaasatavate poolt pakutu alusel muudatusi või mitte. Rohkem võiksime rääkida osalusest, n õppekava kehtestab mitte valitsus, vaid õpetajate liit jne.

Parimat

Jüri Ginter

Enn Kirsman said...

Evelin! Koolijuht mõtleb: lapsevanemad ei tea, mis koolis toimub - ärgu nad tulgu siia meie tööd segama, piisab sellest kui nad kuulevad meie otsustest lastevanemate üldkoosolekul. Valla/linnajuht mõtleb - koolijuht ei tea mis toimub terves vallas/linnas - ärgu tulgu siia meie tööd segama, piisab sellest kui saavad meie otsustest teada infotunnis ja/või vallalehest. (Haridus)Ministeeriumis mõeldakse - omavalitsusjuhid ja riigikogulased ei saa ju nagunii haridusküsimustest aru - mis me neid ikka liigse infoga vaevame, muidu tulevad veel meie tegemisi siin segama. Las loevad meie poolt ette valmistatud lõppotsustest ajalehtedest. Lapsevanem mõtleb: kui need seal (haridus)ministeeriumis ja Toompeal ei saa asjadest aru, siis mida veel oodata külakooli õpetajatelt, direktorilt, vallavanemalt ... ja kes see minusugust mutrikest ikka kuulab... Tunnistan ausalt, mul puudub usk, et me suudame need "mutrikesed" aktiivseteks muuta, sest palju lihtsam (ja väikeses kohas ka turvalisem) on olla lihtsalt vait ja väikeses seltskonnas kiruda - õpetajaid, direktorit, vallavanemat ... suuremas seltskonnas julgeb juba kiruda ka riigikogulasi ja (haridus)ministritki...

Evelin Tamm said...

Enn, ei maksa olla nii pessimistlik! Minu arvates on Eesti inimesed viimase üheksa kuu jooksul näidanud haridusküsimustes üles erakordset aktiivsust. Ma ei oleks kunagi uskunud, et mul õnnestub osta ajalehti, milles on mitu haridusartiklit korraga sees....Õhtustes uudistes räägitakse haridusteemadel juba regulaarselt. Seega on teadlikkus ja osalemine kasvanud kordades. Oluline on, et meil endil oleks jaksu sellesse diskussiooni sisu luua ja arutelude kvaliteeti tõsta.

Evelin Tamm said...

Jüri, minu arvates oleks vaja kaasamise ja osalemise teemadel rohkem rääkida ja kirjutada. Olen täiesti nõus, et kaasamist mõistavad täna paljud, kui mingit juhtimisintrumenti, mis jätab juhtidele ikkagi jämeda otsa ja annab neile võimaluse "õiged" vastused "valedest" eraldada. Kuulutame küll koosoleku välja, kuid lõpp-protokolli paneme ainult meile sobivad kommentaarid ja otsused - poliitika. Minu arvates tuleks meil rohkem lahti rääkida, millist kaasamist me üleüldse kaasamiseks peame või kuidas üleüldse osaleda saaksime.

Katrin Uutsalu said...

Mina olen kogenud õnneks positiivseid koostöösoove. Teeme praegu Pärnu hariduse arengukava ja kaasamõtlejaid ning oma aja panustajaid on meeldivalt palju ning väga erinevatest haridus- ja noorsootöö valdkondadest.