Sunday, June 17, 2012

Äratus, naised! Elise Ottesen-Jensen ja vihmase ilma arutlused naisõiguse teemadel..

Omamoodi kõrvetav teema, kuid ometi oleme vaikselt ja ootame. Hakkasin täna muuhulgas lugema Gunilla Thorgreni kirjutatud Elise Otteseni biograafiat pealkirjaga "Ottar och kärleken. En biografi." ilmunud 2011. aastal. Elise Ottesen-Jensen oli Skandinaavia üks aktiivsemaid naisõiguslasi 20. sajandil.

Elise Ottesen-Jensen, tuntud samuti kui Ottar, (2. Jaanuar 1886 - 4. September 1973) oli Norra-Rootsi seksuaalpedagoog, ajakirjanik ja anarhist-kõneleja, kelle missiooniks oli võidelda naiste seksuaalse ja kehalise vabaduse eest.

Her personal motto was

"I dream of the day when every new born child is welcome, when men and women are equal, and when sexuality is an expression of intimacy, joy and tenderness." (Wikipedia)



Raamatus kirjeldatakse muuhulgas neid autoreid, keda tolleaegsed aktivistid-anarhistid lugesid ja kelle teoseid ka Else raamaturiiulilt leida võis. Millegipärast äratas minu huvi William Morris "News from nowhere". See on veebis ka täitsa kätte leitav. Lugesin siia kõrvale pisut, millest siis Williami utoopia tulevikumaailmast rääkis... 

..."I think I know what you mean. You think that I have done you a service; so you feel yourself bound to give me something which I am not to give to a neighbour, unless he has done something special for me. I have heard of this kind of thing; but pardon me for saying, that it seems to us a troublesome and roundabout custom; and we don't know how to manage it. And you see this ferrying and giving people casts about the water is my business, which I would do for anybody; so to take gifts in connection with it would look very queer. Besides, if one person gave me something, then another might, and another, and so on; and I hope you won't think me rude if I say that I shouldn't know where to stow away so many mementos of friendship."
And he laughed loud and merrily, as if the idea of being paid for his work was a very funny joke. I confess I began to be afraid that the man was mad, though he looked sane enough; and I was rather glad to think that I was a good swimmer, since we were so close to a deep swift stream....

Räägitakse maailmast, kus ei ole raha, kõik inimesed on õnnelikud... räägitakse kommunismist, mida Eestiski paljud ootasid ja lootsid. Nõukogude võimu kehtestamise järel ilmselt sai paljudele selgeks, et tegemist oli õudusluulega, millel päriseluga vaid vähe ühist.

Kahjuks kõneldakse 20.sajandi algusaastatest - ajast, kui inimesed aktiivselt tulevikuühiskonna üle arutasid -  meil väga vähe. Unistamine on tänapäeval justkui luksus, mida vaid vähesed endale lubada saavad. Millist elu me üleüldse tahame? -  see mõte on keelatud mängumaa. Täna tahame edu so rikkust ja raha. Nii lihtne ja ratsionaalne, iseloomulik meie ajastule. 

Morrise raamatus on eraldi peatükk kommunistlikust ühiskonnast...   

XV. On the Lack of Incentive to Labour in a Communist Society

....I smiled, as I was bound to, and said: "Good; I will go on talking without noticing them when they come in. Now, this is what I want to ask you about - to wit, how you get people to work when there is no reward of labour, and especially how you get them to work strenuously?"
"But no reward of labour?" said Hammond, gravely. "The reward of labour is life. Is that not enough?"
"But no reward for especially good work," quoth I.
"Plenty of reward," said he - "the reward of creation. The wages which God gets, as people might have said time agone. If you are going to be paid for the pleasure of creation, which is what excellence in work means, the next thing we shall hear of will be a bill sent in for the begetting of children."
"Well, but," said I, "the man of the nineteenth century would say there is a natural desire towards the procreation of children, and a natural desire not to work."
"Yes, yes," said he, "I know the ancient platitude, - wholly untrue; indeed, to us quite meaningless. Fourier, whom all men laughed at, understood the matter better."

Naiivne ja romantiline lugemine. Sobiv tolleaegsetele naisõiguslastele, kes paljuski ka ise sarnaseid läbinisti roosasid või siis must-valgeid tekste koostasid. Elise luges raamatu kapsaks ja tõlkis norra keelde. Raamat ilmus 1914 aastal Norras pealkirja all "Drommen om framtiden" (unistus tulevikust).

Norman Angell (1873- 1967) "The Great Illusion", Peter Kropotkin ... milline oli naisaktivistide raamaturiiul Eestis? Mida teame nendest naistest, kes esimestena julgesid oma kohalt köögis välja astuda?

Kas Eesti naised on XXI sajandi 12.aastaks üldse köögist ja lastetoast välja astunudki?



Eesti Naisliidu kodulehelt saab lugeda Mare Tormi ülevaadet Eesti naisliikumise ajaloost. Seksuaalsust seal ei mainita, räägitakse naisharidusest ja rahvuslusest.

"Meie naisliikumise lätted ulatuvad rahvuslikku ärkamisaega, mil algas ka teadliku naise ärkamine Eestis. Lydia Kodulas (1843 - 1886) nähakse tolla ajajärgu ilusaimat ning romantilisemat sümbolit, mille kohta on tabavalt kirjutanud Aino Kallas: "Kõik vaimustus, kogu paatos ja kangelaslikkus, mis iseloomustavad seda eesti rahvuslikku kevadet, on koondunud tema isikus ja luules." Eesti rahva suurteks õhutajateks on olnud helilooja Miina Härma (Hermann) (1864 - 1941), laulja Aino Tamm (1864 - 1945), luuletaja Anna Haava (1864 - 1957) jpt."


Lydia kui ilus vorm rahvuse sügavale sisule, sisu loomulikult kirjutasid loomulikult mehed. Nende nimekiri on pikk ja austustäratav. Samas oli Lydia elu märkimisväärne ja huvitav, kuid seda on meil põhiliselt tõlgendatud ikkagi rahvusromantilisel mugaval moel.

Torm kirjutab loomulikult ka haridusest. " Eesti naine on läbi ajaloo pidanud võitlust naishariduse edendamise eest. Natalie Johanson-Pärna (1843 - 1915) on esimesi eesti naisi, kes seadis avalikult sihiks tõsta rahva hariduslikku taset. Ta tõstatas julgelt 1882. aastal tütarlaste hariduse küsimust. Esimeseks naisõiguslaseks võib pidada kirjanikku, ajakirjanikku ja haridustegelast Lilli Suburgi (1814 - 1923), kelle tegevuse haare oli hämmastavalt lai. Siinkohal tuleb muu tegevuse kõrval rõhutada tema poolt eestlastele esimesena naiste ajakirja asutamist 1887. aastal. Ta on ajakirja "Linda" saamisloo kohta kirjutanud: "Et meie naisterahvale tema mõnusamaks vaimuhariduseks ka hädasti oma ajalehte tarvis oli, seda mõtet mõlgutasin juba kuue-seitsme aasta eest." Eesti mehe kõrvale oli tõusnud eesti naine,
kirjutab Torm. Mehe kõrvale oli tõusnud naine. Kas mehed olid siis kõrgemal? Kas naine tõesti tõusis mehe kõrvale? Kui palju me teame Natalie Johanson-Pärna või Lilli Suburgi tegevusest? Ilmselt on vaid vähesed noorema põlvkonna esindajad kuulnud nende aktiivsest tegevusest naisõiguslasena. Vikipeedias on Lillist kirjutatud vaid mõni rida, Natalie kohta rohkem veebist kirjeid ei leia kui minu poolt viidatud ENL Mare tormi kirjutis. Seega mingist tõusust rääkida on ilmne liialdus. 


1907. aastal asutati Tartu Naisselts, mis oli esimene naisühing. Seltsi juhid Leena Gross ja Lilli Muna on minule igatahes täiesti tundmatud nimed. Googeldades ei leia neist midagi lugemisväärset... Millest räägiti ja millest vaikiti? Kes inspireeris neid naisi?

Samas kehtestati Eestis koos iseseisva vabariigiga ka naistele hääleõigus. See oli tollel ajal Euroopas eesrindlik otsus. Järelikult oli meil naisi, kes aktiivselt iseseisvumise protsessis osalesid ja naiste õiguste eest seisid, ajalugu lihtsalt vaikib sellest.

Millega tegeletakse täna? Põhikirjast loen:
ENL eesmärgiks on hoida emakeelt ja isamaad ning ühendada naiste jõud ja mõistus tööks isaseisva Eestimaa heaks. 

1.3.1ENL seab endale ülesandeks:
1.3.1.1 välja astuda naiste õiguste igasuguse ahistamise vastu;
1.3.1.2 tõsta ausse naiste väärikus;
1.3.1.3 astuda igasuguse vägivalla vastu ning kasvatada inimestes humaansust, kõlbelisust, sallivust ja halastust;
1.3.1.4 olla osaline rahvuslike ideaalide järjepidevuse taastamisel ja rahvuskultuuriedasiviimisel;
1.3.1.5 tugevdada perekonda, edendada tervise- ja kodukultuuri;
1.3.1.6 kaitsta loodust ja puhast elukeskkonda;
1.3.1.7 väärtustada haridus ja töökus ning aidata kaasa laste loomupäraste kasvu- ja arengutingimuste loomisele.


Erilist tähelepanu väärib keelevääratus "isa-seisva"... ühendame naiste jõu ja mõistuse isaseisva (!) Eestimaa heaks... Kuidas tõlgendaks seda keelevääratust Freud? hm... väga kõnekas igatahes.


ÄRATUS, NAISED!


Samal teemal olen varem kirjutanud:
Kas naiste õiguste teema on ammendunud?
Mehed kooli tagasi!
Õpetajate streigi eelõhtul. Rohkem julgust, naised! 

Thursday, June 14, 2012

Mõned mõtted Foucault loengutest ja Norras käigust inspireerituna

Üleeile saabusin Norrast. Taaskord. Võimalus sealsete kasvatusteadlastega koostööd teha avanes kuidagi äkitselt ja samas on siiski kuidagi üsna ootuspärane. Oslo Rudolf Steiner University College on hetkel Skandinaavias alternatiivse pedagoogika keskusena järjest tõusev täht. Kolledzi pakutav magistrikursus on suunatud eelkõige waldorfõpetajatele, kuid lisaks osaleb inimesi, keda huvitavad alternatiivsed suunad hariduses ja ka näiteks säästva arengu küsimused.

Magistrikursuse algseks impulsiks oli luua foorum kasvatusteadlastele, keda huvitavad põhivoolust erinevad suunad kasvatusteadustes. Uurimisteemad on enamasti seotud waldorfkoolidega, aga palju on ka filosoofilisi arutelusid ja säästva arengu teemasid kasvatuses. Alates tänasest algavad magristritööde kaitsmised, kuhu oodatakse kõiki huvilisi. Eelmistel aastatel kaitstud paremaid magistritöid saab lugeda RSUC kodulehel

Magristrikursuse nn vaimseteks isadeks on waldorfpedagoogika grand-old-men Bo Dahlin jt. Alates sellest aastast on vanem põlvkond taandumas ja seega avanes ka minule, kui noorema põlvkonna esindajale võimalus kursuse kujundamisel kaasa lüüa.

Magistrikursuse kokkusaamised toimuvad Oslost ca 200 km kaugusel Vidaråsen`i Camphilli külas, mis on juba iseenesest külastamist väärt.      

Vidaråsen has a high sustainability profile with its own organic/bio-dynamic farm. The meals served at the course sessions are partly made of local and organically grown ingredients.


Mina tundsin end seal kui kodus, sest kogu olemine oli kui miniatuurne koopia Ytterjärna elust Rootsimaal. Lisaks muidugi on eeliseks ka see, et norra ja rootsi keel on üsna sarnased. Minu arvates on kohaliku  keele mõistmine on oluliseks eelduseks, et ennast uues kohas hästi tunda. Alustasin oma norra keele õpingute jaoks juba mai esimes pooles blogi, mille nimeks sai http://norrakeeled.blogspot.se/. Samamoodi olen teinud blogi rootsi keele õppimiseks vajalike materjalid kogumiseks, mille nimi on rootsikeeled. blogspot.com.

Kursus ise on siiski inglise keeles, tudengid tulevad kokku üle maailma, sh on osalejaid nii Aafrikast kui Aasiast. See fakt on iseenesest kõnekas, sest sellistes töögruppides tõusetuvad täiesti uued teemad, huvitavad vaatenurgad jne. Rahvusvahelistes gruppides töötamine on minu jaoks tänaseni puhas rõõm olnud. Nii ka seekord.

Magristritiimi juhiks on Arve Mathiesen - mees, kes on ilmselt lugenud läbi kõik maailma raamatud. Ta kirjeldas episoodi oma noorusest ja rääkis, et käis raamatukogus käruga... väga inspireeriv! Mina olen siiani ikka raamatuid käeotsas vedanud... õnneks nüüd järjest vähem ja vähem, sest kodune raamatukogu on juba nii suureks paisunud, et püüan hetkel end peamiselt iseenda kogutud raamatutest läbi närida....rääkimata raamatukogus käimisest.

Inspireerituna Arve suurepäraselt esitatud postmodernismi loengust, mille ta pidas 1. aasta magistriüliõpilastele, otsisin välja ka omad raamatud ja otsustasin Foucault sõnumi veelkord läbi mõelda....

"Teadmiste arheoloogia", "Diskursuse kord", "Övervakning och straff" ja "Teadmised ja subjekt".

Ilmselt kirjutan sellest ka midagi kokkuvõtliku suve jooksul, et oma postmodernismilainetus lõpuni läbi teha ja siis juba sirge seljaga edasi astuda.

Seniks soovitan lugeda Eik Hermanni artiklit Michel Foucault’ maitse
ilmunud aastapäevad tagasi "Sirbis". Muuhulgas kasutan võimalust ja tõstan Eik Hermanni artiklist esile Foucault lausungid:

Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma muuta ei saa. [---] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind. [---] Vaadake, just sellepärast ma töötangi nagu koer ning olen kogu elu nagu koer töötanud. Mind ei huvita mu tegevuse akadeemiline staatus, sest mina üritan hoopis ennast ümber teha. Ja see on ka põhjus, miks, kui keegi ütleb: „Kuulge, mõni aasta tagasi mõtlesite te sedaja sedaviisi, aga nüüd räägite hoopis midagi  muud,” vastan ma ... [naerab] „Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda?”.’”1 


"Minu sihiks on ise midagi kogeda – käies läbi teatud ajaloolisest sisust –, kogeda seda, mis oleme meie tänasel  päeval, seda, mis pole üksnes meie minevik, vaid ka olevik. Ning ma kutsun teisi sellest kogemusest osa saama. See tähendab, kogemusest meie nüüdisaja kohta, mis lubaks meil sellest väljuda teisenenuna. [---] See ongi minu jaoks „kogemusraamat”, vastandatuna „tõe-” või „tõestusraamatule”.”8


Lisaks soovitan kuulata youtubis vabalt kättesaadavat inglise keelset loengut, mille Foucault pidas Berkeleys 1983. aastal.



Kuidas jätkata iseenda tõeteekonda olles teadvel sellest liikuvast liivaväljast, mis meie teadmiste aluspõhja moodustab? Küsimus suvevaheajaks... 

Monday, June 04, 2012

Sotsiaaldemokraadid räägivad lasteaiast - kas loosungid või sisu?

Täna andsid sotsiaaldemokraadid teada, et varajane kasvatus on partei haridusprioriteet number üks. Kirjutatakse koguni et,

haridusuuendused peavad algama alushariduse reformimisest

Õnneks ongi juba aasta otsa käimas koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse arutelu. Kahjuks on see kõrvaltvaatajatele ilmselt täiesti nähtamatu arutelu jõudnud tänaseks enam-vähem lõppfaasi. Kirjutan ministeeriumi kooskölastusringil olevast eelnõust oma järgmises postituses...

Kui SDE alushariduse küsimusi niivõrd oluliseks peab, siis millest täpsemalt kõneldakse... Millised on SDE erakonna ettepanekud varajase kasvatuse küsimuses? 

Oma facebooki lehel vastab SDE:

Alushariduse kohta ütlevaid meie hariduspoliitika seisukohad, mis hetkel veel lõplikku viimistlemist läbivad, järgmist:SDE loeb esmasteks hädavajalikeks sammudeks haridusuuenduses: - Lastevanemate materiaalsete võimaluste ja sotsiaalsete oskuste erinevusi tasandava alushariduse tagamine kõigile väikelastele.
Selleks:
1. Lasteaiajärjekordade likvideerimine ja kõigile soovijaile (alates 1,5 eluaastast) lasteaiakoha või lastehoiu võimaldamine.
2. Lasteaiaõpetajate palkade riiklik reguleerimine ning tasumine riigieelarvest.
3. Eesti keelest erineva koduse keelega lastele kohtade võimaldamine eestikeelseis lasteaedade või selle võimaluse puudumisel süsteemne eesti kõnekeele õpetamine lasteaias.


Kõikvõimalikud lisaküsimused ja täiendused on oodatud Jaak Allikule - jaak.allik@riigikogu.ee 

Kirjutasin vastuse täpsustamiseks hr Allikule ja palusin selgitust.



Lp hr Jaak Allik,


Sooviksin teada, millised on SDE täpsemad seisukohad alushariduse küsimuses. 


Ilmselt olete kursis käimasoleva diskussiooniga koolieelse lasteasutuse seaduse muutumise kohta. Kahjuks on poliitikute ja erakondade seisukohti antud küsimuses väga vähe avalikkuse ette toodud. Kõrvaltvaatajale võib isegi tekkida küsimus selle kohta, kas mingeid arutelusid üleüldse toimubki... Ehk on tegemist minu vähese informeeritusega? Ilmselt saate sellisel juhul SDE seisukohad lihtsa viitamisega ilmunud artiklitele, debattidele jne mullegi edasi saata. 

Detsembris 2011 kirjutasin oma blogis http://evelintamm.blogspot.com sissekande mille pealkirjaks sai:
Tundsin muret, miks on seaduse ümber toimuv arutelu nii tagasihoidlik ja miks ei ole kaasatud kõiki huvirühmasid.  

Mul on hea meel, et SDE on oma seisukohtadega antud küsimuses avalikkuse ette astumas ja jään ootama Teie sisulisi vastuseid, mille Teie loal hiljem ka oma blogis avaldaksin.