Thursday, June 14, 2012

Mõned mõtted Foucault loengutest ja Norras käigust inspireerituna

Üleeile saabusin Norrast. Taaskord. Võimalus sealsete kasvatusteadlastega koostööd teha avanes kuidagi äkitselt ja samas on siiski kuidagi üsna ootuspärane. Oslo Rudolf Steiner University College on hetkel Skandinaavias alternatiivse pedagoogika keskusena järjest tõusev täht. Kolledzi pakutav magistrikursus on suunatud eelkõige waldorfõpetajatele, kuid lisaks osaleb inimesi, keda huvitavad alternatiivsed suunad hariduses ja ka näiteks säästva arengu küsimused.

Magistrikursuse algseks impulsiks oli luua foorum kasvatusteadlastele, keda huvitavad põhivoolust erinevad suunad kasvatusteadustes. Uurimisteemad on enamasti seotud waldorfkoolidega, aga palju on ka filosoofilisi arutelusid ja säästva arengu teemasid kasvatuses. Alates tänasest algavad magristritööde kaitsmised, kuhu oodatakse kõiki huvilisi. Eelmistel aastatel kaitstud paremaid magistritöid saab lugeda RSUC kodulehel

Magristrikursuse nn vaimseteks isadeks on waldorfpedagoogika grand-old-men Bo Dahlin jt. Alates sellest aastast on vanem põlvkond taandumas ja seega avanes ka minule, kui noorema põlvkonna esindajale võimalus kursuse kujundamisel kaasa lüüa.

Magistrikursuse kokkusaamised toimuvad Oslost ca 200 km kaugusel Vidaråsen`i Camphilli külas, mis on juba iseenesest külastamist väärt.      

Vidaråsen has a high sustainability profile with its own organic/bio-dynamic farm. The meals served at the course sessions are partly made of local and organically grown ingredients.


Mina tundsin end seal kui kodus, sest kogu olemine oli kui miniatuurne koopia Ytterjärna elust Rootsimaal. Lisaks muidugi on eeliseks ka see, et norra ja rootsi keel on üsna sarnased. Minu arvates on kohaliku  keele mõistmine on oluliseks eelduseks, et ennast uues kohas hästi tunda. Alustasin oma norra keele õpingute jaoks juba mai esimes pooles blogi, mille nimeks sai http://norrakeeled.blogspot.se/. Samamoodi olen teinud blogi rootsi keele õppimiseks vajalike materjalid kogumiseks, mille nimi on rootsikeeled. blogspot.com.

Kursus ise on siiski inglise keeles, tudengid tulevad kokku üle maailma, sh on osalejaid nii Aafrikast kui Aasiast. See fakt on iseenesest kõnekas, sest sellistes töögruppides tõusetuvad täiesti uued teemad, huvitavad vaatenurgad jne. Rahvusvahelistes gruppides töötamine on minu jaoks tänaseni puhas rõõm olnud. Nii ka seekord.

Magristritiimi juhiks on Arve Mathiesen - mees, kes on ilmselt lugenud läbi kõik maailma raamatud. Ta kirjeldas episoodi oma noorusest ja rääkis, et käis raamatukogus käruga... väga inspireeriv! Mina olen siiani ikka raamatuid käeotsas vedanud... õnneks nüüd järjest vähem ja vähem, sest kodune raamatukogu on juba nii suureks paisunud, et püüan hetkel end peamiselt iseenda kogutud raamatutest läbi närida....rääkimata raamatukogus käimisest.

Inspireerituna Arve suurepäraselt esitatud postmodernismi loengust, mille ta pidas 1. aasta magistriüliõpilastele, otsisin välja ka omad raamatud ja otsustasin Foucault sõnumi veelkord läbi mõelda....

"Teadmiste arheoloogia", "Diskursuse kord", "Övervakning och straff" ja "Teadmised ja subjekt".

Ilmselt kirjutan sellest ka midagi kokkuvõtliku suve jooksul, et oma postmodernismilainetus lõpuni läbi teha ja siis juba sirge seljaga edasi astuda.

Seniks soovitan lugeda Eik Hermanni artiklit Michel Foucault’ maitse
ilmunud aastapäevad tagasi "Sirbis". Muuhulgas kasutan võimalust ja tõstan Eik Hermanni artiklist esile Foucault lausungid:

Ma tean väga hästi, ning ma arvan, et teadsin seda juba lapsest saati, et teadmiste abil maailma muuta ei saa. [---] Ent samuti tean ma, et teadmine saab meid endid muuta, et tõde pole ainult maailma dešifreerimiseks (ja võib-olla ei dešifreeri see, mida me tõeks nimetame, üldse mitte midagi), vaid et kui ma tõde tean, siis see muudab mind. [---] Vaadake, just sellepärast ma töötangi nagu koer ning olen kogu elu nagu koer töötanud. Mind ei huvita mu tegevuse akadeemiline staatus, sest mina üritan hoopis ennast ümber teha. Ja see on ka põhjus, miks, kui keegi ütleb: „Kuulge, mõni aasta tagasi mõtlesite te sedaja sedaviisi, aga nüüd räägite hoopis midagi  muud,” vastan ma ... [naerab] „Kuulge, kas te tõesti arvate, et ma selleks olen kõik need aastad niiviisi vaeva näinud, et kogu aeg sama juttu rääkida ja mitte muutuda?”.’”1 


"Minu sihiks on ise midagi kogeda – käies läbi teatud ajaloolisest sisust –, kogeda seda, mis oleme meie tänasel  päeval, seda, mis pole üksnes meie minevik, vaid ka olevik. Ning ma kutsun teisi sellest kogemusest osa saama. See tähendab, kogemusest meie nüüdisaja kohta, mis lubaks meil sellest väljuda teisenenuna. [---] See ongi minu jaoks „kogemusraamat”, vastandatuna „tõe-” või „tõestusraamatule”.”8


Lisaks soovitan kuulata youtubis vabalt kättesaadavat inglise keelset loengut, mille Foucault pidas Berkeleys 1983. aastal.



Kuidas jätkata iseenda tõeteekonda olles teadvel sellest liikuvast liivaväljast, mis meie teadmiste aluspõhja moodustab? Küsimus suvevaheajaks... 

No comments: