Monday, September 24, 2012

Tulevikufoorum

Valmistan ette loenguid-seminare Oslo õpetajateseminari magistrikursuse tarbeks: "Sustainability and Transformative Education", "Intuition and Learning", "Reflective Writing" jne. Eriliselt näen vaeva säästva arengu teemaga. Kuidas panna kokku ülevaade, mis suudaks inspireerida ja ärataks inimestes kujutluspilte, soovi midagi ise ära teha?

Materjale sh ka uuringuid on väga palju ja vastuolulisi. Tegemist on tõeliselt huvitava ja mitmekülgse teemaga. Olen nende küsimustega tegelenud juba aastaid, järjest enam iseenda elus muudatusi tehes ja oma maailma nägemise viisi avardades... Kuidas aga pressida kümme aastat kestnud protsess nüüd mõnda loengusse, seminari nii, et osalemiskogemus oleks tõepoolest väärtuslik? Milline väljakutse!

Laupäeval jõudsin Norrast oma Rootsi koju ja leidsin eest ühe väga huvitava raamatu, mille juba nädalaid tagasi tellinud olin. Peter Hay "Main Currencies in  Western Environmental Thougt" (2002). Minu arvates on selles raamatus põhilised arengud päris hästi välja toodud, kuid kogumik on koostatud juba kümme aastat tagasi. Kus asume täna, kas oleme pikkade sammudega edasi astunud? Minu arvates pigem mitte... tammume juba aastaid samal kohal, kust edasi paistavad ainult tupikteed. Hästi tuliselt ja kriitiliselt kõneleb sellest ühiskondlikust tupikust kaasaja üks huvitavamaid vasakpoolseid mõtlejaid ja filosoofe Slavoj Žižek.  



Eestis on vasakpoolsus muidugi äärmiselt ebapopulaarne. Mõnikord olen mõelnud, et ilmselt annaks psühhonalüütiline lähenemine meie poliitilise välja kriitikutele huvitavaid võimalusi. Minu arvates on ilmselge, miks tänased liidrid keelduvad kapitalismi negatiivseid arenguid kriitiliselt vaatlemast. Sellest lähemalt ehk edaspidi...

Tundub, et valitsuskabinetis mõeldaks ainult neoliberaalses paradigmas ja siin pean nõustuma Žižekiga, et need nn "neoliberaalsed" valitsused loovad palju suuremaid kontrollimehhanisme kui nende äärmusliku "vabaduse"retoorika arvata lubaks. Seega "vabaduse" plakati varjus liigume järjest suurema süsteemse bürokraatia ja institutsionaliseerituse poole, üksikisik on aina enam kui mutter masinavärgis, moondunud võiks isegi öelda, et robotlikuks. Tegemist on libaneoliberaalsusega, mille varjus kapital otsustab, kus ja mida tehakse. Sellised poliitilised arengud eiravad meie ühishuvi eelistades väheste isiklikku materiaalset kasu. Läänelik demokraatia on muutunud sarkastiliseks perverseks muigeks, poliitika kui kõverpeegel, kust meile vaatavad vastu koledad amoraalsed lõustad.  

Heaks näiteks Eesti poliitika absurdsusest on Urmas Reinsalu avaldus Delfis, kus ta ütleb:
Inimeste madal sissetulek on meie tänane probleem number üks.
Loomulikult on see lause puhas tõsi, kuid lahendused, mis välja pakutakse on naeruväärselt tagasihoidlikud võrreldes olukorra drastilisusega. 4,4% avaliku sektori töötajate palkade tõusuks ei suuda katta isegi suuremat osa hinnatõusust tekkinud palgalõhet, rääkimata reaalpalkade tõusust avalikus sektoris. Seega asuvad poliitikud tuld kustutama siis, kui maja juba suurtes leekides ja kruusikesest veest selle kustutamiseks enam ei piisa. Plaanid sõnastatakse valijatele sobivaks, kuid reaalset tegevust jätkatakse varasemal väliskapitalist juhitud kursil.

Mis mind tegelikult sundis kirjutama oli Subversive Festival Horvaatias, mis toimus juba mais, kuid mina leidsin videod toimunud sessioonidest alles eile. Tundsin vajadust sellest veidi kirjutada ja oma leidu teistega jagada. Minu arvates võiks selline piirkondlik tulevikufoorum toimuda ka Läänemere kaldal ühendades paljusid erinevaid inimesi ja ideid.
The 5th Subversive Festival is the combined name for:

-the Subversive Film Festival which will take place alongside a Film theory school which goes by the name of Europa incognita, from the 5th to the 12th of May in the cinemas Kino Europa and Tuškanac
-an international conference named The Future of Europe which will take place from the 13th to the 19th of May in Kino Europa at which leading stars of the local and international intellectual and activist scene will gather, such as Slavoj Žižek, Samir Amin, Tariq Ali, G.C. Spivak, Michael Hardt, Gianni Vattim, Stéphane Hessel and many others

-the Subversive Forum – a platform for alternative social mobilisation which will take place from the 14th to the 18th of May in the Zagreb Youth Theatre (ZKM). Panels and round tables will be organised with over a hundred participants coming together in order to discuss the question of the future of Europe and the possibilities of struggle for the common good 
Teiste hulgas leidsin sealt ka huvitava paneeli, mille pealkirjaks oli "The Crisis in Europe". Paneelis tõlgendatakse Euroopa kriisi vasakpoolsest reaktsioonilisest vaatenurgast, sealjuures ei jää kriitikata ka sotsiaaldemokraatlikud softpoliitikud jms.



Millal hakatakse Eestis Euroopa tulevikust avatult ja sisuliselt rääkima? Praegu kehtiv hirmu- ja alaväärsusdiskursus sellele diskussioonile kaasa ei aita. Võib-olla toimub kusagil midagi, lihtsalt mina olen selle maha maganud? Horvaatias toimunud Balkani riikide ühisfoorum igatahes väärib tähelepanu ja järele tegemist ka siinkandis.

Friday, September 14, 2012

Intuitiivpedagoogikast ehk mis on kasvatuskunst


...teel Järnast Oslosse 13. september 2012


Üsna sageli öeldakse, et kasvatus on kunst ja teadus. Kasvatuse süsteemsest, kontrollitud ja teaduslikust poolest kõnelevad õppekavad, riigieksamite pingeread, metoodilised juhendmaterjalid ja ministeeriumi teadaanded. Kes kõneleb kasvatusega seotud vabadusest, mängulisusest, olemisrõõmust ja loomingulisusest, räägib koolielu päikselisest poolest?

Laste mängudes on „siin-ja-praegu“ tunne iseenesest mõistetav ja varjatud kavatsused puuduvad.  Juhul, kui meie harjutamine on kui mäng, siis astume sammu lähemale lapselikule vabale kohtumisele tegelikkusega ja tekib võimalus iseenda arusaamu ja hoiakuid kooli suhtes muuta.   
Pär Ahlbom Järnas 13. septembril 2o12.

Käesolevat kirjatükki inspireeris mind kirjutama kohtumine waldorfõpetaja, koolijuhi ja helilooja Pär Ahlbomiga Rootsist Solviki koolist. Meie vestlused on vahel kestnud tunde, aga teinekord pudeneb mõni väga sügav ja mõjus mõte lihtsalt hommikuse tervituse kõrvale. Kursustel enamasti Pär tegutseb - teeb igasuguseid mänge, harjutusi hääle ja hingamisega või koordinatsiooni, tähelepanu ja meelte arendamiseks, aga lahti seletab ta sellest vaid murdosa. Seetõttu olengi püüdnud tema sõnadeks vormitud mõttejuppe koguda ja mõnikord oma artiklitesse põimida. Minu lootuseks on, et ehk jääb mõnele nendest lausetest elu sisse ka siis,  kui ta ära tõlkida, paberile kirja panna ja seda kaudu teistega jagada.

Solviki kooli teeb eriliseks see, et algusest peale oli õpetajatel ja lastevanematel plaanis luua kool, kus traditsioonilist kooli nagu ei olekski. Täna on Solvik koht, kus puuduvad tunnikell, õpetajate tuba, lukustatud uksed, kandilised kõledad klassiruumid, sirged pingiread, kiirustavad, tõsised ja tõrjuvad täiskasvanud ning rõõmutu pilguga puised õpilased. Solvik on mehhaanilisusest ja bürokraatiast vabastatud kool, mis asub paigas, kus kohtuvad kaljud, põllud, metsad, meri ja inimesed. Õppetöö toimub sama õppekava alusel kui teisteski Rootsi waldorfkoolides ja vastab kooliameti nõudmistele kõikides punktides. Sealjuures on õpetajaskonnast veidi rohkem kui pooled mehed.

Keskseid kujusid kooli tekkeloos ja arengus, Pär Ahlbom, on inimene, kes läbi aastate on Solviki õpetajaid-lapsevanemaid-lapsi inspireerinud ning toetanud. Tänaseks juba kaheksakümnenda eluaasta künnise ületanud mees on endiselt väga aktiivne õpetaja. Tema kogemustepagas ja teadmised muusikast, mängust, pedagoogikast, laste arengust, loovusest ja liikumisest on märkimisväärsed.

Kui Solvik kooli ajalugu ulatub 80-ndatesse ja on tihedalt seotud waldorfliikumisega Järnas, siis „intuitiivpedagoogika“ silt tekkis pealkirjaks Pär Ahlbomi ja Merete Lövlie täiskasvanute kursusele Saksamaal ja Hollandis. Ambitsioonikas sõnade konstruktsioon tekitab siiani elavaid diskussioone. Põhiliselt ilmselt seetõttu, et mõiste „pedagoogika“ omab erinevates kultuuriruumides sisuliselt erinevaid tähendusi[1] ja intuitsiooni käsitlemine on ratsionaalsest haridusdiskursusest sootuks välja tõrjutud.

Intuitiivpedagoogikast või „Solviki pedagoogikast“ on raske midagi paari sõnaga kirjutada, sest tegemist on tavapedagoogikast kardinaalselt erineva lähenemisega. Põhilisteks märksõnadeks, mida esiletõstaksin on: mäng, kehalisus, vaimsus, loodus, kommunikatsioon, loovus, autentsus, olemisrõõm ja otsustamisvabadus (autonoomia).

Hiljutisest vestlusest Pär Ahlbomiga jäi kõlama mõte:
Liiga sageli kasutame valmismetoodikaid - seda kuhu peaksime ise välja jõudma -  sest tahame midagi kindlapeale kiiresti saavutada. Selle asemel, et riskides eksida otsiksime oma teed - seda mis teeb kasvatusest kunsti, muudab ta elavaks – lepime kohmaka kopeerimisega.

Minu arvates annab see mõte ilmekalt edasi tänapäeva ühiskonna kõige pakilisema küsimuse. Loovus ja julgus leida oma tee ei ole pelgalt koolide või õpetajate jaoks oluline teema, vaid see puudutab meid kõiki olenemata meie erialast või haridustasemest. Massiline valmiskauba, - teenuse, - meeleolu tarbimine on inimkäitumise ülimalt loomulikuks osaks muutunud. Meil  ei olekski justkui aega järele mõtlemiseks ja proovimiseks. Kõik peab tulema kohe, olema siin ja praegu kättesaadav, lihtsalt mõistetav, mõõdetav ja efektiivne. Selline kiirustamine ja loomingulise vabaduse puudumine aga tähendabki elurõõmu, elujõu kadumist.

Intuitiivpedagoogika kursustest

Intuitiivpedagoogika kursustel Rootsis Solvikis saab kolmeaastaste tsüklitena Päri Ahlbomi ja teiste kogenud Solviki õpetajate käe all õppida, kuidas jäljendamisest vabaneda ning leida üles mängulisus, loomisrõõm - julgus olla sina ise. Paljud eestlased on teekonna Rootsimaale korduvalt ette võtnud. Tänaseks on Eestis ehk paarsada inimest, kes intuitiivpedagoogikaga on rohkem või vähem tutvunud. Kõige enam on olnud inimesi, kes on seotud Eesti waldorfkoolidega, aga osalenud on ka ärimehi, koolitajaid, muusikuid jt.

Septembri viimasel nädalavahetusel on Solviki õpetajad Pär Ahlbom, Sinikka Mikkola (Werbeck-laul) ja Merete Lövlie (maalimine) esimest korda üheskoos Eestis. Ilmselt on paljud intuitiivpedagoogikast või Solvikist üht-teist kuulnud. Nüüd on huvilistel võimalik mängudes, harjutustes ja vestlustes ise osaleda. Intuitiivpedagoogika kogukonnale Eestis annab see võimaluse taaskord kokku saada ja üheskoos harjutada.   

Eestis Tartu Maarja Koolis 28. – 30. Septembril, 110 eurot, irene.sargla@gmail.com
Rootsis Solvikis 22.- 25. November, 31.01 – 3.02, 11.-14.04, 29.07-4.08, info@intu.se

Foto: Maarja Urb

Loe lisaks
www.intu.se Intuitiivpedagoogika koduleht
evelintamm.posterous.com Intuitiivpedagoogika päevik inglise, rootsi ja saksa keeles


Evelin Tamm on Oslo Rudolf Steineri Kolledzi magistrikursuse õppejõud, Solviki lapsevanem ja IP kollegiumi liige


[1] Rootsis on kasvatusteaduste osakonna asemel ülikoolides pedagoogika osakonnad, kooliajaloo õpikute tiitliks kirjutatakse pedagoogikaajalugu. Sõna „pedagoogika“ tähendus on palju laiem, kui meie saksa ja nõukogude traditsioonist pärit pigem üld-didaktika valdkonda puudutav arusaam.

Avaldatud kodanikuuudiste portaalis kylauudised.ee  ja bioneer.ee

Wednesday, September 12, 2012

Haridusministeeriumi sõnumites on märgata muutust, aga sisu jääb samaks

Haridusministeeriumi kodulehelt võib lugeda pealkirja:

Aplaus! Milline samm edasi! Ma ei tea, kas seisan siin üksi või on minu kõrval veel inimesi, kes on märganud sõnumite kardinaalset muutust. Sealjuures tasuvad eraldi äramärkimist ka minister Jaak Aaviksoo enda kordades pehmenenud sõnavara ja väljaütlemised.

Kas tegemist on ministeeriumis valitseva melanhoolse sügismeeleoluga või järjest lähenevate kohalike omavalitsuste valimistega või mõlema kombinatsiooniga? Avaldatud sõnumi pealkiri ja alapealkirjad on erinevaid sihtrühmi kaasavad, kohalikku elu väärtustavad, kohati isegi humanistlikust mõttelaadist inspireeritud ja sellisena tervikuna koostöö meeleolu kandvad. 
Riigi ja koolipidajate eesmärk on kõrvaldada õpetaja sisulist tööd takistavad probleemid, nagu liigne bürokraatia, ajapuudus, töökoormuse määramisel ning tasustamisel ainult klassi ees seistud aja arvestamine jne. Soovime anda koolidele praegusest suurema vastutuse enda arendamise eest ning seetõttu ka vabamad käed koolielu ja kogukonda puudutavate otsuste tegemisel. Vastutuse suurendamist tasakaalustab omavalitsuste ja riigi järelevalve ning toe suurenemine – tähelepanu keskmes on kooli juhtimine ja arendamine.

Näib, et IRLi tipp-poliitik haridusministeeriumis eelmisel aastal ulaka ja ülbe koolipoisina käitunud Jaak Aaviksoo on möödunud õppeaastast midagi kõrva taha pannud. Loodetavasti ei ole tegemist lihtsalt väljavahetunud PR meeskonnaga, kes eksametivendadest erinevalt valdavad haridusleksikat, vaid ikkagi ministeeriumis toimunud sisulise kursimuutusega.

Iseenesest on arusaadav, et militaarsest keskkonnast humanistlikku haridusringkonda ülekarates on igal meist keeruline esimese hooga ümber orienteeruda. Samas on Aaviksoo näide väga ilmekas selgitamaks, miks vajame minstreid, kes on valdkonnas eksperdid, mitte diletandid või juhutöölised. Kui ministrilt eeldataks valdkonna põhjalikku tundmist, siis ei oleks võimalik, et esimese aasta või kaks kulutab minister sõnavaraliseks ja valdkonnapõhiseks väljaõppeks, seda kõike tohutute segaduste ja kodanike pahameele hinnaga...

Juhtunus ei saa muidugi süüdistada Jaak Aaviksood, kes karjääriinimesena ilmselt soodsast pakkumisest sugugi keelduda ei suutnud, vaid ennekõike meie professionaalsete hariduspoliitikute olematut seltskonda ja kohaliku hariduspoliitika pea täielikku puudumist. IRLis oli varasematel aastatel nn "hariduseksperdiks" Tõnis Lukas, kes "äraostmatute" (milline iroonia!) seltskonnas ilmselt iial end liialt koduselt ei tundnud. Võib-olla Lukast nende "poiste" arvates liiga raske üles osta või puudus tal nende arvates võime soovitud reformide efektiivseks läbisurumiseks või mõlemat, aga igatahes asendati Lukas peale viimaseid valimisi Aaviksooga. Nüüd peale aastast kemplemist, streike, koosolekuid, artikliseeriaid ja avalikke miitinguid teatab ministeerium lõpuks väärikalt:
Õpetajale makstakse väärilist töötasu ja vähendatakse tema koormust 
Ilmselt on ministeeriumis lisaks muule ka juhtimisalaseid koolitusi läbitud, sest nüüd on lõpuks aru saadud, et kuna töö tulemused sõltuvad peamiselt õpetajatest, siis tuleb sellele seltkonnale ka igas oma väljaütlemises tähelepanu pöörata. Õpetajate alandamise ja nende huvidest ülesõitmise tagajärjeks on, et kool ei tööta enam. Seega, kui tahta midagi korda saata, on esmalt vaja inimesi motiveerida, neid inspireerida ja toetada. Kas 700 eurot on ikkagi see miinimum palk, millest noored unistavad ja mille nimel aastateks õpetajaks õppima kiputakse? Julgen kahelda. Lisan siia kõrvale, et keskmine palk on tänaseks rohkem kui 900 eurot (Statistika amet II kvartal).

Koolipidajatele ja koolidele antakse kohalikest vajadustest lähtuv varasemast suurem otsustusvabadus 
Punkte läbi vaadates jääb täiesti arusaamatuks, mis see suurem vabadus ministeeriumi arvates ikkagi täpsemalt on. Lubatakse koolidel ise enda tööd hinnata, nappe palgarahasid jagada, arenguvestlusi korraldada ja klasside komplekte suurendada. Deklareeritakse, et põhikool on kodulähedane ja tugev (milles see seisneb ei selgu).

haridusideaalidele vastav kool ja koolivõrk... hm, aga lõpuks jääme vist ikka pika ninaga, sest sisuliselt ei muutu siin muud kui ainult, et raha on vähem ja tuleb nüüd koolijuhil õpetajate vahel kuidagi ise ära jagada... õpetajatele lubatakse vähem bürokraatiat (arenguvestlused ja sisehindamine on vabad) ja kästakse koolijuhil neid kuulata ja koostööd teha, muidu tulevad ministeeriumi kurjad onud-tädid või omavalitsus saab lõpuks teada...

Ehk oli aplaus ikkagi enneaegne. Ootame ja vaatame, mis siis edasi. Esialgu näib mulle, et avaldatud kirjatükiga püütakse eelkõige maha rahustada õpetajate põhjendatud palganõudmisi ja järjest suurenevat pahameelt. Kujunenud olukorra loogiliseks tulemuseks peaks olema oktoobris meditsiinitöötajate streigiga ühinemine ja jaanuaris uue õpetajate streigi välja kuulutamine, sest  lubatud palgatõusu täna ikka veel näha ei ole.   

Tuesday, September 11, 2012

Intuitiivpedagoogika ja Picking Apples Eestis, Rootsis ja Saksamaal

Kirjutasin eile öösel lühikese sissekande lehele Loov ja Vaba oma selle kevad-suvistest loomingulistest rännakutest. Väga pikalt ennast ülekordama ei hakkaks, võib-olla ainult infoks siia, et
Septembri viimasel nädalavahetusel toimub intuitiivpedagoogika kursus Tartus. Pär, Merete ja Sinikka on esimest korda üheskoos Eestis. Üritus leiab aset Tartu Maarja koolis reedest kuni pühapäevani. Põhikorraldajaks Irene Sargla (irene.sargla@gmail.com), registreerida tasuks kohe. Hind 110 eurot. Täpsem info Irenelt. 
Lähipäevadel tahaks sellest ka lühkese loo kirjutada, aga kuna olen teel Norra suunas, siis kindla peale lubada ei saa...


 

Friday, September 07, 2012

Soovita ausaid ja kompetentseid sõpru poliitikasse!
















Järjest tuleb uudiseid korrumpeerunud ja masendavatest poliitikutest. Tänased teated näiteks siis niisugused:

Lauri Laasi: kui oled keskerakondlane, siis tuleb poliitilisteks protsessideks valmis olla

Juhtpoliitikuid Viimsist suhtlevad ajakirjanikuga:

See on kõik, mis teil on öelda? Kirjutage seda jah, et Viimsi vallavolikogu esimees saatis teid põrgu. Nii kirjutagegi. Kui veel tahate midagi uurida, uurige veel kusagilt.
 Nii ülbe siis oletegi? Nii ülbe olengi. Saadan teid lihtsalt põrgu!

Kas teiega seonduvalt ei tohi siis midagi küsida? Ma ei viitsi teiesuguste tüüpidega üldse tegeleda. Ma ei viitsi teiega tegeleda.

Käige põrgu!


Tekib tunne, et varsti on uudisväärtus hoopis sellel, kui mõni poliitik on normaalne, väärikas, ei sõima ja ei võta altkäemaksu, ei kauple oma võimuga, vaid tegelebki poliitika tegemisega rahva ja oma valijate hüvanguks. Peaksime hakkama neid üksikuid vastuvoolu ujujaid kaardistama ja eraldi esile tõstma.

Facebookis heidetakse nalja, et ei olevat tõsine poliitik, kui krimiasja kukil ei ole. Eraldi on lehekülg "Ei korruptsioonile ja laristamisele" korruptiivsete artiklite edastamiseks ja sealt tuleb uudiseid kui Vändrast saelaudu.

Kurb ja samas ka tore, sest kohalikud valimised on lähedal. Äkki siis seekord rahvas valib midagi targemalt kui "Lihtsalt igale lapsele lasteaiakoht" või "Eesti viie rikkaima riigi hulka" plakateid ja ilusaid naeratusi. Viimase aja poliitskandaalid igatahes võiks ju inimestele niipalju aru pähe raputada.

Samas on raske midagi või kedagi üleüldse valida. Pole ju midagi muud kui needsamad korruptandid ja sabakeerutajad ongi. Eh! Mõtlesin, et ehk tuleks Eestis "Noored Kooli" programmi kõrvale algatada programm "Ausad ja kompetentsed poliitikasse". Loodetavasti ei rahastaks seda ettevõtmist Armin Karu või näiteks Swedbank, vaid mingi ühing nagu näiteks Kodaniku Hääl või ehk keegi teine sarnane.

Selge on see, et kuniks normaalsed inimesed poliitikast kauge kaarega mööda käivad, midagi meie poliitmaastikul muutuma ei hakka. Mõõt sai täis! Võtsin eraldi ette ja kirjutasin asjalikele naistele, keda tunnen ja online märkasin, et nüüd on aeg minna kohalikku poliitikasse. Paar inimest jäid kohe mõtlema ja paar lisaks lubasid oma tutvusringkonnas lahtiste silmadega ringi vaadata.

Võib-olla peaksime kõik kriitiliselt oma tutvusringkonna nimekirja läbi käima ja ise soovitusi tegema hakkama. Tulemusena võtavad osad meist, kes tõesti võiksid elu Eestis paremaks teha, julguse kokku ja hakkavad hoopis ise seda poliitika asja ajama. Need praegused tüüppoliitikud võivad siis rahulikult KAPOs ja kohtumajades oma asju selgitamas käia, ilma maksumaksja raha selleks kulutamata.

Thursday, September 06, 2012

Pöördumine


Olen mõned korrad koolieelse lasteasutuse seaduse muudatuse seaduse eelnõu suhtes sõna võtnud juba varasemalt. Esiteks kritiseerisin seaduse muutmise protsessi kaasamise hea tava nõudeid arvesse võttes. Teiseks olen kirjutanud, et meie lasteaedade põhiprobleemiks on rühma suurused, õpetajate/laste suhtarvud ja lasteaedade naeruväärne rahastamine muuhulgas õpetajate ja eriti õpetajate abide palkade määrad. 

Tänase pöördumise aluseks on Lasnamäe lasteaias toimunud õnnetuse kriminaaluurimise lõpp-protokoll. Selles tõdetakse, et 18 lapse jälgimine on üle inimvõimete piiride ja lasteaiaõpetaja ei saa isegi parima tahtmise juures korraga nii suurt arvu lapsi jälgida. Järelikult ei saa lasteaiaõpetajad tänastes oludes laste elude eest vastutust võtta. Uurimine näitab, et Eesti lapsevanemad jätavad oma võsud terveks pikaks päevaks põhimõtteliselt hea juhuse hoolde. Sellistes tingimustes ei tohi jätkata! 

Aruandest lähtuvalt ja tuginedes minu enda aastatepikkusele kogemusele ja teadmistele, pean vajalikuks sõnastada mõningad põhipunktid, millega tuleks arvestada edaspidi koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise ettepanekuid arutades.

Laste turvalisuse seisukohalt on vajalik, et rühmas oleks korraga tööl mitte kaks täiskasvanut vaid kolm. Ainult sellisel juhul on lasteaedade töökorraldust ja sellest tulenevat turvalisust ja laste üldist heaolu võimalik kardinaalselt parandada. Juhul, kui kehtestatakse normiks täiskasvanu kohta sõimes 7 ja aias 10 last, ei muutu lasteaedades põhimõtteliselt mitte midagi, sest need nõuded on juba täna kehtestatud. 

Lisaks tuleb haridusministeeriumil ja sotsiaalministeeriumil korraldada senisest oluliselt suuremat järelevalvet lasteaedades toimuva suhtes. Täna on seaduse järgimine (rühmades vastavalt vanusele 14 või 20 last, rühmaruumide suurus jne jne) põhiliselt omavalitsuse heatahte avaldus. Enamus omavalitsusi Eestis ei pea Koolieelse lasteasutuse seaduse ja teiste lasteaiandusega seotud seaduste täitmist ilmselt oluliseks, seda näitavad ilmekalt mitmed sotsiaalministeeriumi läbi viidud inspektsioonid ja õiguskantsleri ümarlaud. Seega oleks uute reeglite loomisel vaja silmas pidada ka seda, kuidas sundida omavalitsusi ka tegelikkuses seadustest tulenevatest nõuetest kinni pidama ja riiki varajase kasvatuse teemasid senisest olulisemal määral rahastama.    

Käesolev pöördumine nagu ka minu eelnevad seisukohad on avaldatud aadressil http://evelintamm.blogspot.com. Olen tänulik kõikide kommentaaride eest, mis ühtlasi avaldan jooksvalt oma ajaveebis. Loodan, et asjaosaliselt jätkub tahet ja meelekindlust lasteaialaste olukorra parandamise eest seista. Argumente, mis kinnitavad seaduse muutmise ja asjaga tõsiselt tegelemise hädavajadust, on täna juba küllaga. 


Lugupidamisega,
Evelin Tamm

kasvatusteaduste magister ja alushariduse pedagoog


Pöördumine on edastatud Lastekaitse Liidule, Eesti Lastevanemate Liidule, Laste Ombutsmanile, Haridusministeeriumi peaspetsialist Tiina Petersonile ja Lasteaednike Liidu juhile Liili Pillele 
vt lisaks

Kes vastutab lasteaialaste elu eest, kui vanemad on tööl?

Põhja ringkonnaprokuratuur lõpetas kriminaalasja, mis algatati Tallinna Laagna Rukkilille lasteaias hukkunud lapse surma asjaolude uurimiseks.  
Kuivõrd Meelespea rühma õpetaja pidi lasteaia territooriumil jälgima üheaegselt 18 lapse turvalisust, on prokuröri hinnangul inimlike võimete piire arvestades mõistetav, et õpetaja ei märganud ühe lapse takerdumist redelil ega jõudnud sellele reageerida vähem kui viie minuti jooksul, mistõttu ta ei olnud võimeline ära hoidma lapse surma. 
Eeltoodust lähtudes ei ole kriminaalmenetluse käigus tuvastatud, et õpetaja oleks oma kohustuse vastutada lapse elu ja tervise eest täitmata jätnud või seda hooletult täitnud.
(Väljavõte uurimisaurandest Justiitsministeeriumi kodulehelt avaldatud 17. augustil.)

Kuigi haridusministeeriumi koridorides liiguvad paberid pealkirjaga "Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu", mis tõotavad muutusi lasteaedade töökorralduses, on arutelu seaduses vajalike muudatuste osas tagasihoidlik, võib isegi öelda, et olematu. Kirjutasin sellest lähemalt eelmise aasta 17. detsembri blogipostituses "Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine ja kaasamise hea tava.". Peale seda on ilmunud vast mõned kirjutised.

Lasteaiaõpetaja Anne Saar kurtis Õpetajate Lehes juba oktoobris 2011:
On selge, et 24–26 last rühmas on palju. Kõigile sajaprotsendiliselt pühenduda, igaüht märgata, kuulata, lohutada jne ei jõua üks inimene juba puhtfüüsiliselt. Pole vaja rääkidagi, et paljud lapsed puuduvad tihti ja mõned käivad lasteaias osaajaga, aga ka nende arengu eest peab vastutama. Olen praktik ja tean, et see, kui rühmas on õpetaja abi, ei taga veel, et ta abistab pidevalt õpetajat. Tal on ka omad töökohustused. Ideaalne oleks, et päeva esimeses pooles, kõige intensiivsemal õppe- ja kasvatustegevuste ajal, on abiks abiõpetaja. Alles siis kujutan ette maksimaalselt 20 last rühmas – et kõik lapsed saaksid vajaliku tähelepanu. 
Loomulikult planeerime aega ja saamegi hakkama, kuid millise hinnaga ja kes ikkagi kannatab? Ei räägi seda seepärast, et ei viitsiks tööd teha, vaid laste heaolu nimel.
Niisiis on Anne Saar valmis vastutama maksimaalselt 20 lapse elu eest, kuigi näiteks õiguskaitseorganite esindajad leiavad, et isegi 18 lapse jälgmine käib ühele inimesele üle jõu. Miks nõustub väljaõppinud ja kogenud lasteaiaõpetaja koormusega, mida seaduse silmis inimlikuks ei peeta? See küsimus on suunatud eelkõige lasteaednikele, aga ka lapsevanematele järele mõtlemiseks. 

Eestis lastest käib lasteaias üle 90% lastest. Selle näitaja poolest oleme Euroopa Liidu "eesrindlikumaid". Kas meil on põhjust rõõmustamiseks, kui  lasteaedades pakutavad tingimused on niisugused, mis ei võimalda lasteaiaõpetajatel vanemate tööl oleku ajal  laste eludegi eest vastust kanda, rääkimata soodsate arengutingimuste loomisest?  

Nii reformierakond kui IRL on valmistel lubanud vähendada laste arvu täiskasvanute kohta lasteaiarühmades. Tänaste seaduste järgi on see sõimerühmas 1:7 ja aiarühmas (alates 3.eluaastast) 1:10. Seega täna ministeeriumis plaanitav seadusmuudatus tegelikult mingit muutust reaalselt ei tookski. Kõik jääks samaks, ainult konkreetsed numbrid fikseeritaks ja kui kohaliku omavalitsuse survel rühmade suurused normide piirid ületavad, siis justkui oleks veel ühed piirmäärad, mille järgimine on kogu riigis vabatahtlik. Veel üks seadus, mille täitmist isegi ei oodata.   

Liisa Pakosta IRList küsis oma ajaveebis Mitu last rühmas on lasteaialapsele hea? ja vastas keeruliste seaduse viidetega, mis iseenesest annavad põhjaliku ülevaate tervishoidunõudeid puudutavast olukorrast Eesti lasteaedades, ent pealkirjas esitatud küsimus jäi IRLi aktiivsel riigikoguliikmel sisuliselt vastamata.

Näib, et Liisa Pakosta on ennast asjadega põhjalikult kurssi viinud, teinud järelpärimise sotsiaalministeeriumile. Ilmselt muuhulgas ka seetõttu, et inimesed on oma kaebustega otse tema kui riigikoguliikme poole pöördunud.
Olen saanud mitmeid kirju ja osalenud paljudel kohtumistel, kus kurdetakse: voodeidki ei jätku. Neli last magavad välivooditel. Pärast rühma suurendamist ei jõua õpetaja enam nendega tegeleda, lapsi kasvatada ja õpetada, potitada ja riietada. Lapsed jäävad sagedamini haigeks, kuna nüüd on and nii tihedalt koos. Enam ei käi lapsed peale lõunat õues, kuna keegi ei jõua neid riietada - istuvad rühmas ja vahivad telekat. Ja nii edasi.
Samasuguseid kommentaare võib lugeda lastevanemate foorumitest ja kommentaariumitest. Järelikult võime ilma erilisi uuringuid läbi viimata väita, et tänane olukord lasteaedades on kaugel rahuldavast.

Mitu last rühmas on lasteaialapsele hea?  Minu arvates peaksime sinna juurde ka küsima, mitu täiskasvanut lasteaiarühmas on lastele hea.

Praegu ministeeriumis plaanitavate seadusmuudatuste järgi oleks edaspidi rühmas 20 lapse kohta korraga tööl kaks täiskasvanut. Kas see tagaks vajaliku järelvalve? Minu hinnangul mitte, sest ka kasvatajad on inimesed oma loomulike vajadustega. Selleks, et lasteaiaõpetaja saaks võtta täisvastutuse lapse elu rääkimata heaolu eest oleks hädavajalik, et rühmas on korraga kohal kolm täiskasvanut, kes KÕIK tegelevad lastega. Sellisel juhul võib üks nendest mõneks minutiks köögis toidu järel käia või toaletti kasutada ehk isegi pika ja pingelise tööpäeva keskel korraks pausi võtta, sest ka lasteaiaõpetaja on inimene. 

Lisaks sotsiaalministeeriumi ülevaatele ja järelevalvele vajatakse ilmselt ka haridusministeeriumi sekkumist. Tuleks teha ulatuslik järelevalveaktsioon ja karistada neid omavalitsusi, kes on omavoliliselt laste arvu rühmades tõstnud üle lubatud normi (sõimes 14 ja aias 20 last). Uude koolieelse lasteasutuse seadusesse tuleks sisse kirjutada ka reaalsed meetmed , et tõhustada seadusest kinnipidamist ja lõpetada laste arvelt koonerdamine. 

Wednesday, September 05, 2012

Viive-Riina Ruus. Kas intellektuaal on võimu instrument?

Lugesin hiljutist EP intervjuud Viive-Riina Ruusiga, mis inspireeris ka mind jälle haridusteemadel eesti keeli sõna võtma. Nõustun Ruusiga (kohandatult Eesti Päevalehest)

„Me oleme hariduses väga palju joondunud väliste näitajate järgi. See on omamoodi hea, sest me peame end ka teistega võrdlema. Aga sellega oleme me viinud hariduse käsitluse väga kitsale pinnale.”

Ruus räägib, et neoliberaalne ideoloogia on rõhutanud ennekõike konkurentsivõimet, sellest vaimust on kantud ka meie riigi konkurentsivõime kava „Eesti 2020”. Aga see on liiga kitsas lähenemine. Me pole üksnes töötajad ja tarbijad.
„Muidugi peab kõht olema täis ja peavari pea kohal. Aga seda on liiga vähe. Me peaksime hariduses rohkem püüdlema ideaalide poole. Haridus peab õpetama inimeseks olemise rõõmu, seda, kuidas olla rohkem elus ja saada osa vaimsetest hüvedest ja neid juurde luua.” 
 Minu arvates tõstab Ruus esile väga olulised teemad. Teemad, mis vajavad palju sisulisemaid käsitlusi ja tõsisemaid arutelusid. Kuidas ta neid küsimusi esitab on sootuks huvitav jälgida. 

Käesoleva kirjatüki tagasihoidlikuks eesmärgiks on Eesti Päevalehes esitatud Viive-Riina Ruusi lausungi (esitatud tumendatuna) ning üldisemalt käimasoleva haridusdebati kriitiline analüüs. Tegemist on väikese visandusega, mis lõplikule tõele ei pretendeeri, vaid pigem püüab juhtida tähelepanu vaiksetele ehk paljudele märkamatuks jäävatele allhoovustele. 

Diskursuse kriitiline analüüs on laialt levinud analüüsimoodus, "kus vaadeldakse diskurssi nii sotsiaalselt kujundavana kui ka sotsiaalselt kujundatuna" (Mihkel Volt artiklis "Kriitiline diskursianalüüs. Kasutamisvõimalusi teksti ja kultuuri uurimisel." in "Kultuur ja analüüs" Tartu Ülikool 1998:53). Haridusdiskursuse analüüsi kaudu võime seega saada jälile mõningatele seaduspärasustele, mis palja silmaga vaadeldes võib-olla nähtamatuks jäävad.

Usun, et kõik meist on nõus, et koolides võiks olla suurem tähelepanu olemise rõõmul ja elul endal, liikumisel, loovusel ning loomingul. See kõik on õige, ent ei saa nõustuda sellega, et "haridus peab" midagi. Selle lauseosaga muudab Ruus hariduse riikliku ideoloogia keskseks instrumendiks, õpilased objektideks ja samastab kooli haridusega. Kusagil on keegi, kes dikteerib, mida haridus peab. Ilmselt peetakse hariduse all silmas kooli ja nõudmiste täidesaatjatena õpetajaid, kes ministeeriumi taktikepi all ja õppekavade täpseid ettekirjutusi jälgides lastest "õiged" inimesed teevad. Seekord tuleb kohustuslikku õppekavasse sissekirjutada "olemise rõõm" ja "vaimsete hüvede kogemine/loomine" ja tuua need "uudsed erialaained" õpetajate koolitusse ühe loenguna lisaks.
Haridus peab õpetama inimeseks olemise rõõmu, seda, kuidas olla rohkem elus ja saada osa vaimsetest hüvedest ja neid juurde luua.
Need kaks lauseosa ei ühildu! Seniks kuni meie haridusjuhid, -poliitikud (kui Eestis selliseid üleüldse leidubki) ja kasvatusteadlased jätkavad samas vastuolulises diskursuses, pole lootustki, et midagi saaks muutuda. Ka Viive-Riina ise põlistab oma lausungite kaudu kehtiva korra, hariduse instrumentaalse käsituse, mille vastu ta ise samas justkui püüaks sõna võtta. Siit ilmneb tänaste haridusdiskussioonide skisofreenilisus.

Eesti keeleski avaldatud Michel Foucault artiklite ja intervjuude kogumikust "Teadmine,  võim, subjekt" (2011:172-173) leiab muuhulgas Foucault vestluse Gilles Deleuz´iga aastast 1972 pealkirja all "Intellektuaalid ja võim", kus Foucault väidab:
Hiljutise pöörde käigus (1968.aasta mai rahutused Pariisis) avastasid aga intellektuaalid, et rahvahulkadel pole neid vaja, selleks et teada saada: nad teavad ise täiel määral ja piisavalt, pareminigi kui intellektuaalid, ja nad suudavad seda ise väga hästi väljendada. Kuid leidub võimusüsteem, mis takistab, keelab, tühistab selle diskursuse ja teadmise. Võim, mis ei peitu üksnes tsensuuri kõrgetes instantsides, vaid mis tungib väga peenelt ja igakülgselt kõikjale ühiskonnavõrgustikku. Intellektuaalid on ise osa sellest süsteemist, nagu ka arusaam, et nemad on "südametunnistuse" ja diskursuse esindajad.  
Viive-Riina Ruus on väga vaimustav naine ja õppejõud. Olen tema jätkuvat entusiasmi ja poliitilist teravust alati imetlenud. Selliseid säravaid isiksusi on meie kasvatuspoliitilisel areenil väga üksikuid. Põhimõtteliselt on ilmselt  tegemist väljasureva liigiga ja sellest on muidugi kahju.

Lugedes meedias avaldatud artikleid võib ju alati küsida, kes on kirjutise tegelik autor, mis osa tekstis on lugejatele esitatud ja millistes seostes. Kogemus näitab, et artikleid nuditakse arutult, intervjuusid käsitletakse kontekstist lahus. Sedasi muutub ajakirjandusliku teksti sisu sageli tundmatuseni ja teadlast (seekord siis emeriitprofessor Ruusi) võidakse ka lihtsalt tuntud nimena ära kasutada.

Foucault ütleb (sama allikas lk 173), et
Intellektuaali roll pole enam enese positsioneerimine "veidi ettepoole ja veidi kõrvale", et kuulutada kõikide tumma tõde, pigem seisneb see võitluses kõigi võimu vormidega, mis muudavad intellektuaali selle võimu objektiks ja instrumendiks "teadmise", "tõe", "südametunnistuse" ja "diskursuse" vallas.  
Milline on intellektuaali roll tänasel poliitmaastikul? Kuidas jääda iseendaks ja säilitada sõltumatus võimu  varjatud mängudest? Eelpool juba mainitud vestluses nõustuvad kaks filosoofia titaani, et esindamine on surnud. Kas siin ehk peitub võti? Deleuze väidab, et
 "...reformi mõiste on sedavõrd rumal ja silmakirjalik. Reforme on kavandanud inimesed, kes peavad ennast rahva esindajateks ja kelle amet on kõnelda teiste eest, teiste nimel, ja see viib võimu uue jaotuseni, võimu ringijagamiseni, millega kaasneb vaid repressioonide kasv." (lk 174)
Viive-Riina Ruus on aastaid osalenud haridusreformide kavandamises ning poliitilistest diskussioonides ning seega justkui üks õlitatud osa kohalikust võimumasinavärgist. 4. septembri Postimehe artiklist pealkirjaga "Viive-Riina Ruus: ma pole enam eksamipingeridade vastu." räägib Viive-Riina, et
 ... olin nende pingeridade peale nii vihane, et ühel  haridusfoorumil tegin ettepaneku nende avaldamine kriminaliseerida. 
Näib, et kasvatusteadlase resoluutne seisukoht muutus mõne aja möödudes 180 kraadi so täpselt vastassuunaliseks. Kas kasvatusteadustes või ühiskonnas laiemalt toimus selle perioodi jooksul radikaalselt uusi arenguid, millest lähtuvalt tuli seisukohti korrigeerida või on asjalolud sundinud arvamusliidreid negatiivsete arengutega kohanema, ebanormaalsust normaalsuseks pidama hakkama?

Foucault ettekandes "Diskursuse kord" aastast 1970 (eesti keeles ilmunud aastal 2005) võib lugeda:
Omaenda piirides tunneb iga distsipliin ära tõesed ja väärad väited; ent samuti tõrjub ta enda rajajoontest välja terve teadmiste teratoloogia (Teratoloogia on teadusharu, mis uurib organismide väärarendeid (teraate) ja nende tekkimise põhjuseid. Wikipeedia). (lk 27)
Selliste kogenud kasvatusteadlaste kui seda on Viive-Riina Ruus tekste või lausungeid analüüsides saaksime tungida ka Eesti kasvatusteaduste telgitagustesse või hõreasustuse aladele või ka ehk kasvatusteaduste katakombidesse (teen siin kurbliku vihje järjest vähenevale hulgale eesti keeles kõneldud või kirjutatud kasvatusteaduslikele tekstidele). Huvitav oleks teada saada, mil määral kõneleb Viive-Riina ja mil määral kõneleb tema kaudu diskursuse kord?
Kuigi teaduse metsikus piiritaguses võidakse rääkida tõtt, ollakse "tões" vaid siis, kui kuuletutakse diskursiivse "politsei" reeglitele, mida kõnelejal tuleb reaktiveerida igas oma diskursuses. (samas lk 29)
Minu arvates oleks väga huvitav lugeda analüüse, mis püüaksid Eesti haridusreforme ja hariduspoliitilisi suundumisi võimu varjatud mehhanismide perspektiivist lähtudes lahata. Eesti kontekstis on tegemist siiski väga piiratud väljaga ja ilmselt oleks sellel analüüsil ulatuslik mõju edasiste arutelude sisulisemaks muutumisel. 

Hiljuti Saksa televisoonile antud intervjuus ütles Gerald Hüther, et parim, mis kooliga praegu  juhtuda saaks, oleks et ta kaotaks oma tohutu suure tähenduse ja inimesed saaksid oma kodukandis ise otsustada, millist kooli nad soovivad. Saksa koolikriitik ja teadlane on kindel, et kooli, sellisena nagu ta täna eksisteerib, kuue aasta pärast enam ei ole. Sarnaselt Ken Robinsoniga Inglismaal astub Hüther Saksamaal teravalt välja praeguse koolikorra vastu ja nõuab radikaalselt uusi lahendusi.

Ka Eestis on hariduse teema viimase aasta jooksul oluliselt suurema tähelepanu saavutanud. IRL katsed kõike riiklikult reguleeritavaid haridusvaldkondi üheaegselt ja jõuliselt reformida on eestlaste kannatliku meele proovile pannud ja sõnavõtjaid nagu -saajadki on hulgaliselt.

Kahjuks ei kerki selliselt tühjalt avalikult areenilt sisulisi diskussioone. Arutelud jäävad pinnapealseks ja loosunglikuks, seda näitab kasvõi Haridusfoorumi hambutu esinemine, IRL hariduskonverents või näiteks ka meie haridusministri sõnavõtud leheveergudel. Siit ja sealt tõmmatakse midagi koomale, samal ajal korrutades "kvaliteet, kvaliteet", aga sisuliselt jäetakse süsteem vegeteerima sellesse samasse iganenud industraalajastu mudelisse.

Vaadates väikekoolide võitlusi ellujäämise nimel ja väikeste kohaliku tähendusega haridusseltsingute toimetamisi Eestimaal, siis lootust igatahes on, et kusagil räägitakse ka asjade sisulisest muutusest. Kusagil ehk toimuvad ka muutused koolielus, aga märke sellest vaikivast revolutsioonist on esialgu vaid üksikuid.