Wednesday, September 12, 2012

Haridusministeeriumi sõnumites on märgata muutust, aga sisu jääb samaks

Haridusministeeriumi kodulehelt võib lugeda pealkirja:

Aplaus! Milline samm edasi! Ma ei tea, kas seisan siin üksi või on minu kõrval veel inimesi, kes on märganud sõnumite kardinaalset muutust. Sealjuures tasuvad eraldi äramärkimist ka minister Jaak Aaviksoo enda kordades pehmenenud sõnavara ja väljaütlemised.

Kas tegemist on ministeeriumis valitseva melanhoolse sügismeeleoluga või järjest lähenevate kohalike omavalitsuste valimistega või mõlema kombinatsiooniga? Avaldatud sõnumi pealkiri ja alapealkirjad on erinevaid sihtrühmi kaasavad, kohalikku elu väärtustavad, kohati isegi humanistlikust mõttelaadist inspireeritud ja sellisena tervikuna koostöö meeleolu kandvad. 
Riigi ja koolipidajate eesmärk on kõrvaldada õpetaja sisulist tööd takistavad probleemid, nagu liigne bürokraatia, ajapuudus, töökoormuse määramisel ning tasustamisel ainult klassi ees seistud aja arvestamine jne. Soovime anda koolidele praegusest suurema vastutuse enda arendamise eest ning seetõttu ka vabamad käed koolielu ja kogukonda puudutavate otsuste tegemisel. Vastutuse suurendamist tasakaalustab omavalitsuste ja riigi järelevalve ning toe suurenemine – tähelepanu keskmes on kooli juhtimine ja arendamine.

Näib, et IRLi tipp-poliitik haridusministeeriumis eelmisel aastal ulaka ja ülbe koolipoisina käitunud Jaak Aaviksoo on möödunud õppeaastast midagi kõrva taha pannud. Loodetavasti ei ole tegemist lihtsalt väljavahetunud PR meeskonnaga, kes eksametivendadest erinevalt valdavad haridusleksikat, vaid ikkagi ministeeriumis toimunud sisulise kursimuutusega.

Iseenesest on arusaadav, et militaarsest keskkonnast humanistlikku haridusringkonda ülekarates on igal meist keeruline esimese hooga ümber orienteeruda. Samas on Aaviksoo näide väga ilmekas selgitamaks, miks vajame minstreid, kes on valdkonnas eksperdid, mitte diletandid või juhutöölised. Kui ministrilt eeldataks valdkonna põhjalikku tundmist, siis ei oleks võimalik, et esimese aasta või kaks kulutab minister sõnavaraliseks ja valdkonnapõhiseks väljaõppeks, seda kõike tohutute segaduste ja kodanike pahameele hinnaga...

Juhtunus ei saa muidugi süüdistada Jaak Aaviksood, kes karjääriinimesena ilmselt soodsast pakkumisest sugugi keelduda ei suutnud, vaid ennekõike meie professionaalsete hariduspoliitikute olematut seltskonda ja kohaliku hariduspoliitika pea täielikku puudumist. IRLis oli varasematel aastatel nn "hariduseksperdiks" Tõnis Lukas, kes "äraostmatute" (milline iroonia!) seltskonnas ilmselt iial end liialt koduselt ei tundnud. Võib-olla Lukast nende "poiste" arvates liiga raske üles osta või puudus tal nende arvates võime soovitud reformide efektiivseks läbisurumiseks või mõlemat, aga igatahes asendati Lukas peale viimaseid valimisi Aaviksooga. Nüüd peale aastast kemplemist, streike, koosolekuid, artikliseeriaid ja avalikke miitinguid teatab ministeerium lõpuks väärikalt:
Õpetajale makstakse väärilist töötasu ja vähendatakse tema koormust 
Ilmselt on ministeeriumis lisaks muule ka juhtimisalaseid koolitusi läbitud, sest nüüd on lõpuks aru saadud, et kuna töö tulemused sõltuvad peamiselt õpetajatest, siis tuleb sellele seltkonnale ka igas oma väljaütlemises tähelepanu pöörata. Õpetajate alandamise ja nende huvidest ülesõitmise tagajärjeks on, et kool ei tööta enam. Seega, kui tahta midagi korda saata, on esmalt vaja inimesi motiveerida, neid inspireerida ja toetada. Kas 700 eurot on ikkagi see miinimum palk, millest noored unistavad ja mille nimel aastateks õpetajaks õppima kiputakse? Julgen kahelda. Lisan siia kõrvale, et keskmine palk on tänaseks rohkem kui 900 eurot (Statistika amet II kvartal).

Koolipidajatele ja koolidele antakse kohalikest vajadustest lähtuv varasemast suurem otsustusvabadus 
Punkte läbi vaadates jääb täiesti arusaamatuks, mis see suurem vabadus ministeeriumi arvates ikkagi täpsemalt on. Lubatakse koolidel ise enda tööd hinnata, nappe palgarahasid jagada, arenguvestlusi korraldada ja klasside komplekte suurendada. Deklareeritakse, et põhikool on kodulähedane ja tugev (milles see seisneb ei selgu).

haridusideaalidele vastav kool ja koolivõrk... hm, aga lõpuks jääme vist ikka pika ninaga, sest sisuliselt ei muutu siin muud kui ainult, et raha on vähem ja tuleb nüüd koolijuhil õpetajate vahel kuidagi ise ära jagada... õpetajatele lubatakse vähem bürokraatiat (arenguvestlused ja sisehindamine on vabad) ja kästakse koolijuhil neid kuulata ja koostööd teha, muidu tulevad ministeeriumi kurjad onud-tädid või omavalitsus saab lõpuks teada...

Ehk oli aplaus ikkagi enneaegne. Ootame ja vaatame, mis siis edasi. Esialgu näib mulle, et avaldatud kirjatükiga püütakse eelkõige maha rahustada õpetajate põhjendatud palganõudmisi ja järjest suurenevat pahameelt. Kujunenud olukorra loogiliseks tulemuseks peaks olema oktoobris meditsiinitöötajate streigiga ühinemine ja jaanuaris uue õpetajate streigi välja kuulutamine, sest  lubatud palgatõusu täna ikka veel näha ei ole.   

No comments: