Wednesday, September 05, 2012

Viive-Riina Ruus. Kas intellektuaal on võimu instrument?

Lugesin hiljutist EP intervjuud Viive-Riina Ruusiga, mis inspireeris ka mind jälle haridusteemadel eesti keeli sõna võtma. Nõustun Ruusiga (kohandatult Eesti Päevalehest)

„Me oleme hariduses väga palju joondunud väliste näitajate järgi. See on omamoodi hea, sest me peame end ka teistega võrdlema. Aga sellega oleme me viinud hariduse käsitluse väga kitsale pinnale.”

Ruus räägib, et neoliberaalne ideoloogia on rõhutanud ennekõike konkurentsivõimet, sellest vaimust on kantud ka meie riigi konkurentsivõime kava „Eesti 2020”. Aga see on liiga kitsas lähenemine. Me pole üksnes töötajad ja tarbijad.
„Muidugi peab kõht olema täis ja peavari pea kohal. Aga seda on liiga vähe. Me peaksime hariduses rohkem püüdlema ideaalide poole. Haridus peab õpetama inimeseks olemise rõõmu, seda, kuidas olla rohkem elus ja saada osa vaimsetest hüvedest ja neid juurde luua.” 
 Minu arvates tõstab Ruus esile väga olulised teemad. Teemad, mis vajavad palju sisulisemaid käsitlusi ja tõsisemaid arutelusid. Kuidas ta neid küsimusi esitab on sootuks huvitav jälgida. 

Käesoleva kirjatüki tagasihoidlikuks eesmärgiks on Eesti Päevalehes esitatud Viive-Riina Ruusi lausungi (esitatud tumendatuna) ning üldisemalt käimasoleva haridusdebati kriitiline analüüs. Tegemist on väikese visandusega, mis lõplikule tõele ei pretendeeri, vaid pigem püüab juhtida tähelepanu vaiksetele ehk paljudele märkamatuks jäävatele allhoovustele. 

Diskursuse kriitiline analüüs on laialt levinud analüüsimoodus, "kus vaadeldakse diskurssi nii sotsiaalselt kujundavana kui ka sotsiaalselt kujundatuna" (Mihkel Volt artiklis "Kriitiline diskursianalüüs. Kasutamisvõimalusi teksti ja kultuuri uurimisel." in "Kultuur ja analüüs" Tartu Ülikool 1998:53). Haridusdiskursuse analüüsi kaudu võime seega saada jälile mõningatele seaduspärasustele, mis palja silmaga vaadeldes võib-olla nähtamatuks jäävad.

Usun, et kõik meist on nõus, et koolides võiks olla suurem tähelepanu olemise rõõmul ja elul endal, liikumisel, loovusel ning loomingul. See kõik on õige, ent ei saa nõustuda sellega, et "haridus peab" midagi. Selle lauseosaga muudab Ruus hariduse riikliku ideoloogia keskseks instrumendiks, õpilased objektideks ja samastab kooli haridusega. Kusagil on keegi, kes dikteerib, mida haridus peab. Ilmselt peetakse hariduse all silmas kooli ja nõudmiste täidesaatjatena õpetajaid, kes ministeeriumi taktikepi all ja õppekavade täpseid ettekirjutusi jälgides lastest "õiged" inimesed teevad. Seekord tuleb kohustuslikku õppekavasse sissekirjutada "olemise rõõm" ja "vaimsete hüvede kogemine/loomine" ja tuua need "uudsed erialaained" õpetajate koolitusse ühe loenguna lisaks.
Haridus peab õpetama inimeseks olemise rõõmu, seda, kuidas olla rohkem elus ja saada osa vaimsetest hüvedest ja neid juurde luua.
Need kaks lauseosa ei ühildu! Seniks kuni meie haridusjuhid, -poliitikud (kui Eestis selliseid üleüldse leidubki) ja kasvatusteadlased jätkavad samas vastuolulises diskursuses, pole lootustki, et midagi saaks muutuda. Ka Viive-Riina ise põlistab oma lausungite kaudu kehtiva korra, hariduse instrumentaalse käsituse, mille vastu ta ise samas justkui püüaks sõna võtta. Siit ilmneb tänaste haridusdiskussioonide skisofreenilisus.

Eesti keeleski avaldatud Michel Foucault artiklite ja intervjuude kogumikust "Teadmine,  võim, subjekt" (2011:172-173) leiab muuhulgas Foucault vestluse Gilles Deleuz´iga aastast 1972 pealkirja all "Intellektuaalid ja võim", kus Foucault väidab:
Hiljutise pöörde käigus (1968.aasta mai rahutused Pariisis) avastasid aga intellektuaalid, et rahvahulkadel pole neid vaja, selleks et teada saada: nad teavad ise täiel määral ja piisavalt, pareminigi kui intellektuaalid, ja nad suudavad seda ise väga hästi väljendada. Kuid leidub võimusüsteem, mis takistab, keelab, tühistab selle diskursuse ja teadmise. Võim, mis ei peitu üksnes tsensuuri kõrgetes instantsides, vaid mis tungib väga peenelt ja igakülgselt kõikjale ühiskonnavõrgustikku. Intellektuaalid on ise osa sellest süsteemist, nagu ka arusaam, et nemad on "südametunnistuse" ja diskursuse esindajad.  
Viive-Riina Ruus on väga vaimustav naine ja õppejõud. Olen tema jätkuvat entusiasmi ja poliitilist teravust alati imetlenud. Selliseid säravaid isiksusi on meie kasvatuspoliitilisel areenil väga üksikuid. Põhimõtteliselt on ilmselt  tegemist väljasureva liigiga ja sellest on muidugi kahju.

Lugedes meedias avaldatud artikleid võib ju alati küsida, kes on kirjutise tegelik autor, mis osa tekstis on lugejatele esitatud ja millistes seostes. Kogemus näitab, et artikleid nuditakse arutult, intervjuusid käsitletakse kontekstist lahus. Sedasi muutub ajakirjandusliku teksti sisu sageli tundmatuseni ja teadlast (seekord siis emeriitprofessor Ruusi) võidakse ka lihtsalt tuntud nimena ära kasutada.

Foucault ütleb (sama allikas lk 173), et
Intellektuaali roll pole enam enese positsioneerimine "veidi ettepoole ja veidi kõrvale", et kuulutada kõikide tumma tõde, pigem seisneb see võitluses kõigi võimu vormidega, mis muudavad intellektuaali selle võimu objektiks ja instrumendiks "teadmise", "tõe", "südametunnistuse" ja "diskursuse" vallas.  
Milline on intellektuaali roll tänasel poliitmaastikul? Kuidas jääda iseendaks ja säilitada sõltumatus võimu  varjatud mängudest? Eelpool juba mainitud vestluses nõustuvad kaks filosoofia titaani, et esindamine on surnud. Kas siin ehk peitub võti? Deleuze väidab, et
 "...reformi mõiste on sedavõrd rumal ja silmakirjalik. Reforme on kavandanud inimesed, kes peavad ennast rahva esindajateks ja kelle amet on kõnelda teiste eest, teiste nimel, ja see viib võimu uue jaotuseni, võimu ringijagamiseni, millega kaasneb vaid repressioonide kasv." (lk 174)
Viive-Riina Ruus on aastaid osalenud haridusreformide kavandamises ning poliitilistest diskussioonides ning seega justkui üks õlitatud osa kohalikust võimumasinavärgist. 4. septembri Postimehe artiklist pealkirjaga "Viive-Riina Ruus: ma pole enam eksamipingeridade vastu." räägib Viive-Riina, et
 ... olin nende pingeridade peale nii vihane, et ühel  haridusfoorumil tegin ettepaneku nende avaldamine kriminaliseerida. 
Näib, et kasvatusteadlase resoluutne seisukoht muutus mõne aja möödudes 180 kraadi so täpselt vastassuunaliseks. Kas kasvatusteadustes või ühiskonnas laiemalt toimus selle perioodi jooksul radikaalselt uusi arenguid, millest lähtuvalt tuli seisukohti korrigeerida või on asjalolud sundinud arvamusliidreid negatiivsete arengutega kohanema, ebanormaalsust normaalsuseks pidama hakkama?

Foucault ettekandes "Diskursuse kord" aastast 1970 (eesti keeles ilmunud aastal 2005) võib lugeda:
Omaenda piirides tunneb iga distsipliin ära tõesed ja väärad väited; ent samuti tõrjub ta enda rajajoontest välja terve teadmiste teratoloogia (Teratoloogia on teadusharu, mis uurib organismide väärarendeid (teraate) ja nende tekkimise põhjuseid. Wikipeedia). (lk 27)
Selliste kogenud kasvatusteadlaste kui seda on Viive-Riina Ruus tekste või lausungeid analüüsides saaksime tungida ka Eesti kasvatusteaduste telgitagustesse või hõreasustuse aladele või ka ehk kasvatusteaduste katakombidesse (teen siin kurbliku vihje järjest vähenevale hulgale eesti keeles kõneldud või kirjutatud kasvatusteaduslikele tekstidele). Huvitav oleks teada saada, mil määral kõneleb Viive-Riina ja mil määral kõneleb tema kaudu diskursuse kord?
Kuigi teaduse metsikus piiritaguses võidakse rääkida tõtt, ollakse "tões" vaid siis, kui kuuletutakse diskursiivse "politsei" reeglitele, mida kõnelejal tuleb reaktiveerida igas oma diskursuses. (samas lk 29)
Minu arvates oleks väga huvitav lugeda analüüse, mis püüaksid Eesti haridusreforme ja hariduspoliitilisi suundumisi võimu varjatud mehhanismide perspektiivist lähtudes lahata. Eesti kontekstis on tegemist siiski väga piiratud väljaga ja ilmselt oleks sellel analüüsil ulatuslik mõju edasiste arutelude sisulisemaks muutumisel. 

Hiljuti Saksa televisoonile antud intervjuus ütles Gerald Hüther, et parim, mis kooliga praegu  juhtuda saaks, oleks et ta kaotaks oma tohutu suure tähenduse ja inimesed saaksid oma kodukandis ise otsustada, millist kooli nad soovivad. Saksa koolikriitik ja teadlane on kindel, et kooli, sellisena nagu ta täna eksisteerib, kuue aasta pärast enam ei ole. Sarnaselt Ken Robinsoniga Inglismaal astub Hüther Saksamaal teravalt välja praeguse koolikorra vastu ja nõuab radikaalselt uusi lahendusi.

Ka Eestis on hariduse teema viimase aasta jooksul oluliselt suurema tähelepanu saavutanud. IRL katsed kõike riiklikult reguleeritavaid haridusvaldkondi üheaegselt ja jõuliselt reformida on eestlaste kannatliku meele proovile pannud ja sõnavõtjaid nagu -saajadki on hulgaliselt.

Kahjuks ei kerki selliselt tühjalt avalikult areenilt sisulisi diskussioone. Arutelud jäävad pinnapealseks ja loosunglikuks, seda näitab kasvõi Haridusfoorumi hambutu esinemine, IRL hariduskonverents või näiteks ka meie haridusministri sõnavõtud leheveergudel. Siit ja sealt tõmmatakse midagi koomale, samal ajal korrutades "kvaliteet, kvaliteet", aga sisuliselt jäetakse süsteem vegeteerima sellesse samasse iganenud industraalajastu mudelisse.

Vaadates väikekoolide võitlusi ellujäämise nimel ja väikeste kohaliku tähendusega haridusseltsingute toimetamisi Eestimaal, siis lootust igatahes on, et kusagil räägitakse ka asjade sisulisest muutusest. Kusagil ehk toimuvad ka muutused koolielus, aga märke sellest vaikivast revolutsioonist on esialgu vaid üksikuid.

No comments: