Tuesday, October 09, 2012

Bürokraatia ja autokraatia topeltmängud ja kodanikujulguse tööriistad

Tänasest Postimehest "Riigikontrolör: riigieelarve koostamisel ei toetuta eesmärkidele ega analüüsidele"
«Probleemide teadmine ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne. Arengukavades seatud eesmärkide saavutamine nõuab ka reaalselt kogu riigi, kõikide valitsemisalade koostööd,» selgitas Oviir. «See nõuab valitsuselt pidevat veendumist, et tegevused viivad eesmärgini. See nõuab tehtu arvestamist uute otsuste langetamisel. See nõuab prioriteetide ja kulude julget kaalumist ning vajaduse korral ümbermängimist.»  
Riigikontrolör esitas küsimuse, kas me võime rahuliku südamega öelda, et meil nii otsuseid langetataksegi? Ja vastas: «Kardan, et mitte. Kui me vaatame, millist rolli on arengukavad riigijuhtimisel mänginud, siis peaaegu mitte mingisugust. Nendega ei arvestata ei rahajagamisel ega otsuste langetamisel
Paberid on olemas, kuid nendel ülestähendatu on kui udu, millest valitsevad siilikesed isetahtsi läbi jalutavad ja oma moosipurgid välja toovad... Millega sellist ükskõiksust seletada? 

Vaatasin hommikusöögiks käesoleva aasta kevadel Hiinas filmitud loengut etnometodoloogiast.
Etnometodoloogia – sotsioloogia haru, mis uurib suhtlejate endi tõlgendusi nende sotsiaalsest tegevusest ning vaatleb igapäevaseid loomulikke tegevusi, mille abil inimesed loovad oma grupikuuluvust ümbritsevasse. (viide: http://www.annaabi.com/etnometodoloogia-o.html)


Milleks selline viide? Loengust tuuakse mitmeid näiteid sellest, kuidas grupid loovad "tegelikkust" ja kuidas meie tunnetatud "tegelikkus" omakorda suhtumisi, käitumist ja arusaamu taastoodavad. Minu arvates on Eesti tänane poliitkultuur lihtsalt vapustav näide ebanormaalsuse võidukäigust ühiskonnas, mida tasuks kindlasti täpsemalt uurida. Kuidas sellised ennasthävitavad ühiskondlikud käitumismustrid kujunevad ja argipäevaks muutuvad?

Riigikontroll on sarnaseid kriitilisi väljaütlemisi teinud iga-aastaselt, samamoodi õiguskantsleri institutsioon ja kodanikuühiskonna aktiivsemad liikmed ning mitmed avalikud intellektuaalid. Milline on tulemus? Pered protestivad sündide vähenemisega, õpetajad-arstid streigivad, lapsevanemad värvivad ise lasteaedu ja koolimaju, veavad lastele WC-paberirulle kohale, tuututavad linnavalitsuse akendest möödudes... aga karavan jätkab oma teekonda.

Lugesin Habermasi "On the Logic of the Social Sciences", Kristeva "Hanna Arendt. Life as a narrative" ja kuulasin Gilligani loengut 21. sajandi haridusest



Intellektuaalne maraton? Valmistun oma järgmisteks loenguteks, nädal aega on veel aega mõtteid koguda, aga kõikjalt vaatab vastu nõudlik silmapaar, mis sunnib passiivsest iseenda mõttemaailmast välja astuma. Inimene kui aktiivne agent, iseenda elu üle otsustaja, kui keelelooja ja kultuurikujundaja. Samas oleme endiselt nii vaiksed ja alalhoidlikud, kardame eksida, võtta vastutust, olla vabad, mõelda ja tegutseda. Teadlastena viitame eetilistele kaalutustlele ja jätkame oma elevandiluutornikestes asjatades tühistel fragmenteerunud intellektuaalsetel teemadel. Naudime oma briljantseid väljaütlemisi ja naerame rahvahulkade rumalust...

Eelmisel nädalal pidasin magistritudengitele loenguid säästva arengu kasvatusest ja transformatiivsest õppimisest (sustainability, transformation and learning). Valisin aktiivsuse, inimesed mõtlesid kaasa, tundsid teema olulisust ja vajadust edasi uurida... olid 100% haaratud. Nüüd lendasime kõik tagasi oma kodudesse üle maailma. Mõned on Aafrikas, mõned Aasias, enamus on Euroopa heaolus. Kas midagi muutus? Kuidas julgeda selliseid protsesse algata, võtta vastutus elu eest?

Järgmisel nädalal on kodanikuajakirjanduse konverents "Kodanikujulguse tööriistad", kutsuti esinema, aga olen kahjuks Norras ja Tsehhimaal (reedel on täpselt lend:). Teema on minu arvates ülioluline, kodanikuajakirjanduse tähtsust on võimatu alahinnata. Üheks ajakirjanduse "väikevormiks" on ju ka blogimine, näiteks minu blogimine siin ja sinu lugemine, meie omavaheline kommunikatsioon.

Dr. Peter Kruse räägib intelligentsetest võrkudest, kultuuri muutusest, võimust ja kompleksusest. Räägib laiaulatuslikest ühiskondlikest muudatustest, mille juhtimine on midagi kardinaalselt erinevat meie eelnevatest juhtimiskogemustest. Osaliselt seletades lahti võimu fenomeni muutuseid, seletades miks, meie kommunikatsioon on nii märgilise tähendusega... sina ja mina .... suhtluses...   


FB ringleb teade Anonymuse ähvardusest Eesti valitsuse vastu. Minu arvates on see märk ehmatav ja mõtlemapanev, kuid ei tule siiski üllatusena. Meeleheitele aetud inimesed käituvad meeleheitlikult. Sündimata lapsed,  streigid või laevatäied töölisi, signaalitavad linnakodanikud... nad kõik protestivad. 

Millised on lahendused? Kõik need märgid näitavad, et esindusdemokraatia tänasel kujul enam ei tööta, et  viimane aeg on hakata tulevikku vaatama, põhimõttelisi muudatusi arutama ja katsetama.

Loe veel:
   

Monday, October 08, 2012

Rudolf Leithammel intuitsioonist

Nädal tagasi käisin koos Solviki õpetajate Sinikka Mikkola, Pär Ahlbomi ja Merete Lövliega Eestis. Hetk jäi aega Rahvusraamatukogu külastamiseks, leidsin sealt kaks väga huvitavat allikat oma uurimustöö teemal. Mõtlesin sellest ka siin blogis kirjutada, sest tegemist on põnevate kasvatusteaduslike materjalidega esimese vabariigi ajast, mis väärivad tähelepanu ka tänapäeval.

1933. aastal ilmus Rudolf Leithammeli sulest seitsmeleheküljeline vihik pealkirjaga "Intuitsioon kasvatusvahendina". Leithammel kirjutab, et lastes huviäratamiseks ei piisa "puhtloogilisest mõttekäigust", vaid õpetus peab olema "tundmustest elustatud". Intuitsiooni käsitleb Leithammel intellektuaalse ja loogilise vastaspoolusena.
"Intuitsioon on terve hulga kujutluste kokkuvõte, süntees, lahendus. Kuigi õnnestunud intuitsioonid ainult valitud vaimudele omased, on ka keskpärased intuitsioonid paremad, kui lihtne reproduktsioon, päheõpitu kordamine, meelejäänu ümberjutustus. Kui meie geniaalseid mõtteid ei leiuta, loova mõtteni jõuame siiski ja ka sellel on oma hedonistiline nähtus, esteetiline lõbu kaasas."  (lk. 7)
Intuitsioon kuulub esteetika valdkonda. Leithammel tsiteerib Villem Ridalat:
"Kogu inimliku tegevuse eeldus, eeltingimus on tundmus. Ilma tundmuseta ei võida mõelda miskit vaimu tegevust." (Ridala "Esteetika" lk 9 Leithammeli 1933:5 järgi) 
ja selgitab esteetika seost intuitsiooniga alljärgnevalt:
"Kui tundmus on nagu mateeria, hingeline aine, millest ei võida aru saada, enne kui ta ei ole enese ebamäärasusest välja saanud, enne kui ta ei ole kuju võtnud, vormi saanud. Tundmus ehk läbielamus saab mõistetavaks alles vormi kaudu ehk vormis.
Seda sisemist kujuvõtet, vormi, mis hingelised asjad ehk tundmused vaimu tegevuse tõttu saavad, kutsutaksegi intuitsiooniks, sisemiseks nägemuseks ehk meelekujuks, ettekujutuseks." (lk 5)
Hr Leithammeli kohta internetist ma midagi enamat ei leidnud. Kahjuks. Ilmselt on tegemist Rakvere Õpetajate Seminari õppejõuga, sest  raamatukesed on välja antud Rakvere Ühistrükikojas.

Teises raamatukeses, mis ilmus paar aastat hiljem (1935.) pealkirja all "Intuitsiooni mõiste. Joosep König´i samanimelise teose aineil.", kirjutab Leithammel:
Intuitsiooni tuntakse harilikult mingi hingelise olengu all, kui salapärast, valgustusmomenti loomingulisel tööl; sõnaliselt tähedab intuitsioon ju sisevaatlust, sisemist nägemist. Kui intuitsioonile teaduse nimi anda, siis ülekantud mõttes: intuitsioon oleks uurimusobjekt, kuna see päris uurija ise, kui teadus, oleks spekulatiivne filosoofia. (lk 4)  
Viidates Joosef Königi tõlgendusele kirjeldab Leithammel intuitsiooni kui ringi, mida iseloomustab:
...enda elust välja kiskumine, endas viibimine, jälle ellu tagasiminek, ehk õigem, elule juurdeminek... Selle vaatluse abil leiame mõndagi enda sees. Kõigepealt võimaluse enda isikut ületada ja reageerida mitte üksikasjule, vaid üldasjule. Siis reageerimine niisugustele mõtlemisvormidele, nagu on aeg ja ruum. Neid ei saa küll mõne meele abil tajuda, kuid ometi võime endas luua teatud olengu, mis aja voolamist meis kuidagi tuntavaks teeb... Need effektiivsed saavutused oleksid siiski ainult kõrvalsaadused: peaeesmärk ja ülesanne oleks aga intuitsioonil nagu filosoofialgi olemise saladusele lähenemine, selle probleemide probleemi lahendamine.  Formaalselt jääb probleem küll lahendamata, kuna intuitsioon väidab, et seda probleemi lahendada ei saagi, kuid praktiliselt pakub ta küll lahendust, andes meile olemise enda kui niisuguse. Ühtlasi sellega lisab ta sellegi olemasolule siin väärtust juurde, kuna ta isikut süvendab, võimaldades tal olla midagi laiaulatuslisemat. Isik saab hoopis laialdased huvid, ei piirdu enam isiklistega, vaid vaimustub kõigist.... Ometi ei jää ta seisma asja juurde, vaid tõuseb kõrgemale ideede valda; ta ei piirdu mitte ainult olemise esteetilise küljega, vaid veel rohkem huwitab teda nende eetiline väärtus. Meie ei taha sellega just mitte ütelda, et intuitsioon, tegeledes nii laialdaste ülesannetega, läheks välja inimese isiksuse hävitamisele, et teha temast mõnda kosmilist olevust; ainult seda tahtsime ütelda, et intuitsioon tehes inimvaimule analüüsi, suudab näidata abinõudele, mille abil meie looduslist olekut võime mõjutada soovitavas suunas ja isikliselt väliste läbielamuste kõrval saavutada ka sisemisi läbielamusi. (lk 5)
 Leithammel vaatleb Platoni ja Kanti käsitlusi intuitsioonist mõnikord müstikasse kaldudes. Minu arvates on siiski tegemist huvitavate leidudega.

Peale II maailmasõda kadus suurem huvi intuitsiooni ja pedagoogika seoste uurimise vastu. Mõned erandid, kes kinnitavad reeglit, on näiteks Jerome Bruner (raamatus "The Process of Education" kirjutab ta muuhulgas ka intuitsioonist) ja Nel Noddings  ("Awakening the Inner Eye: Intuition in Education").

Nel Noddings defines intuition as, “… that function that contacts objects directly in phenomena. This direct contact yields something we might call ‘knowledge’ in that it guides our actions and is precipitated by our own quest for meaning”, (Noddings & Shore, 1984, p.57).  Jerome Bruner (1977) defined intuition to intuition as “. . .  the act of grasping the meaning, significance, or structure of a problem or situation without explicit reliance on the analytic apparatus of one’s craft” (p. 60). (Andrew Johnson http://www.opdt-johnson.com/9_ch_9_Creativity_7_1_07.pdf)
Nel Noddingsi raamat on huvitav ja väärib tähelepanu, Bruneri teost mul kahjuks veel näha ei ole õnnestunud. Peaksin selle siiski ilmselt endale tellima.

Vaata lisaks artiklit intuitiivpedagoogikast, Intuitive Pedagogy Journalit ja mõningaid kirjutamisi intuitsiooni uurimisest.

Hea uus ilm. Aldous Huxley

Lugesin nädalavahetusel uuesti Aldous Huxley romaani "Brave New World", seekord siis inglise keeles. Tegemist on tõeliselt huvitava fantaasiaga tulevikuühiskonnast. Ma ei kavatse raamatut ümber jutustama hakata. Lisaksin siia ainult intervjuu Aldous Huxleyga 1958 aastast.