Tuesday, October 09, 2012

Bürokraatia ja autokraatia topeltmängud ja kodanikujulguse tööriistad

Tänasest Postimehest "Riigikontrolör: riigieelarve koostamisel ei toetuta eesmärkidele ega analüüsidele"
«Probleemide teadmine ei maksa midagi, kui tegusid ei järgne. Arengukavades seatud eesmärkide saavutamine nõuab ka reaalselt kogu riigi, kõikide valitsemisalade koostööd,» selgitas Oviir. «See nõuab valitsuselt pidevat veendumist, et tegevused viivad eesmärgini. See nõuab tehtu arvestamist uute otsuste langetamisel. See nõuab prioriteetide ja kulude julget kaalumist ning vajaduse korral ümbermängimist.»  
Riigikontrolör esitas küsimuse, kas me võime rahuliku südamega öelda, et meil nii otsuseid langetataksegi? Ja vastas: «Kardan, et mitte. Kui me vaatame, millist rolli on arengukavad riigijuhtimisel mänginud, siis peaaegu mitte mingisugust. Nendega ei arvestata ei rahajagamisel ega otsuste langetamisel
Paberid on olemas, kuid nendel ülestähendatu on kui udu, millest valitsevad siilikesed isetahtsi läbi jalutavad ja oma moosipurgid välja toovad... Millega sellist ükskõiksust seletada? 

Vaatasin hommikusöögiks käesoleva aasta kevadel Hiinas filmitud loengut etnometodoloogiast.
Etnometodoloogia – sotsioloogia haru, mis uurib suhtlejate endi tõlgendusi nende sotsiaalsest tegevusest ning vaatleb igapäevaseid loomulikke tegevusi, mille abil inimesed loovad oma grupikuuluvust ümbritsevasse. (viide: http://www.annaabi.com/etnometodoloogia-o.html)


Milleks selline viide? Loengust tuuakse mitmeid näiteid sellest, kuidas grupid loovad "tegelikkust" ja kuidas meie tunnetatud "tegelikkus" omakorda suhtumisi, käitumist ja arusaamu taastoodavad. Minu arvates on Eesti tänane poliitkultuur lihtsalt vapustav näide ebanormaalsuse võidukäigust ühiskonnas, mida tasuks kindlasti täpsemalt uurida. Kuidas sellised ennasthävitavad ühiskondlikud käitumismustrid kujunevad ja argipäevaks muutuvad?

Riigikontroll on sarnaseid kriitilisi väljaütlemisi teinud iga-aastaselt, samamoodi õiguskantsleri institutsioon ja kodanikuühiskonna aktiivsemad liikmed ning mitmed avalikud intellektuaalid. Milline on tulemus? Pered protestivad sündide vähenemisega, õpetajad-arstid streigivad, lapsevanemad värvivad ise lasteaedu ja koolimaju, veavad lastele WC-paberirulle kohale, tuututavad linnavalitsuse akendest möödudes... aga karavan jätkab oma teekonda.

Lugesin Habermasi "On the Logic of the Social Sciences", Kristeva "Hanna Arendt. Life as a narrative" ja kuulasin Gilligani loengut 21. sajandi haridusest



Intellektuaalne maraton? Valmistun oma järgmisteks loenguteks, nädal aega on veel aega mõtteid koguda, aga kõikjalt vaatab vastu nõudlik silmapaar, mis sunnib passiivsest iseenda mõttemaailmast välja astuma. Inimene kui aktiivne agent, iseenda elu üle otsustaja, kui keelelooja ja kultuurikujundaja. Samas oleme endiselt nii vaiksed ja alalhoidlikud, kardame eksida, võtta vastutust, olla vabad, mõelda ja tegutseda. Teadlastena viitame eetilistele kaalutustlele ja jätkame oma elevandiluutornikestes asjatades tühistel fragmenteerunud intellektuaalsetel teemadel. Naudime oma briljantseid väljaütlemisi ja naerame rahvahulkade rumalust...

Eelmisel nädalal pidasin magistritudengitele loenguid säästva arengu kasvatusest ja transformatiivsest õppimisest (sustainability, transformation and learning). Valisin aktiivsuse, inimesed mõtlesid kaasa, tundsid teema olulisust ja vajadust edasi uurida... olid 100% haaratud. Nüüd lendasime kõik tagasi oma kodudesse üle maailma. Mõned on Aafrikas, mõned Aasias, enamus on Euroopa heaolus. Kas midagi muutus? Kuidas julgeda selliseid protsesse algata, võtta vastutus elu eest?

Järgmisel nädalal on kodanikuajakirjanduse konverents "Kodanikujulguse tööriistad", kutsuti esinema, aga olen kahjuks Norras ja Tsehhimaal (reedel on täpselt lend:). Teema on minu arvates ülioluline, kodanikuajakirjanduse tähtsust on võimatu alahinnata. Üheks ajakirjanduse "väikevormiks" on ju ka blogimine, näiteks minu blogimine siin ja sinu lugemine, meie omavaheline kommunikatsioon.

Dr. Peter Kruse räägib intelligentsetest võrkudest, kultuuri muutusest, võimust ja kompleksusest. Räägib laiaulatuslikest ühiskondlikest muudatustest, mille juhtimine on midagi kardinaalselt erinevat meie eelnevatest juhtimiskogemustest. Osaliselt seletades lahti võimu fenomeni muutuseid, seletades miks, meie kommunikatsioon on nii märgilise tähendusega... sina ja mina .... suhtluses...   


FB ringleb teade Anonymuse ähvardusest Eesti valitsuse vastu. Minu arvates on see märk ehmatav ja mõtlemapanev, kuid ei tule siiski üllatusena. Meeleheitele aetud inimesed käituvad meeleheitlikult. Sündimata lapsed,  streigid või laevatäied töölisi, signaalitavad linnakodanikud... nad kõik protestivad. 

Millised on lahendused? Kõik need märgid näitavad, et esindusdemokraatia tänasel kujul enam ei tööta, et  viimane aeg on hakata tulevikku vaatama, põhimõttelisi muudatusi arutama ja katsetama.

Loe veel:
   

No comments: