Monday, October 08, 2012

Rudolf Leithammel intuitsioonist

Nädal tagasi käisin koos Solviki õpetajate Sinikka Mikkola, Pär Ahlbomi ja Merete Lövliega Eestis. Hetk jäi aega Rahvusraamatukogu külastamiseks, leidsin sealt kaks väga huvitavat allikat oma uurimustöö teemal. Mõtlesin sellest ka siin blogis kirjutada, sest tegemist on põnevate kasvatusteaduslike materjalidega esimese vabariigi ajast, mis väärivad tähelepanu ka tänapäeval.

1933. aastal ilmus Rudolf Leithammeli sulest seitsmeleheküljeline vihik pealkirjaga "Intuitsioon kasvatusvahendina". Leithammel kirjutab, et lastes huviäratamiseks ei piisa "puhtloogilisest mõttekäigust", vaid õpetus peab olema "tundmustest elustatud". Intuitsiooni käsitleb Leithammel intellektuaalse ja loogilise vastaspoolusena.
"Intuitsioon on terve hulga kujutluste kokkuvõte, süntees, lahendus. Kuigi õnnestunud intuitsioonid ainult valitud vaimudele omased, on ka keskpärased intuitsioonid paremad, kui lihtne reproduktsioon, päheõpitu kordamine, meelejäänu ümberjutustus. Kui meie geniaalseid mõtteid ei leiuta, loova mõtteni jõuame siiski ja ka sellel on oma hedonistiline nähtus, esteetiline lõbu kaasas."  (lk. 7)
Intuitsioon kuulub esteetika valdkonda. Leithammel tsiteerib Villem Ridalat:
"Kogu inimliku tegevuse eeldus, eeltingimus on tundmus. Ilma tundmuseta ei võida mõelda miskit vaimu tegevust." (Ridala "Esteetika" lk 9 Leithammeli 1933:5 järgi) 
ja selgitab esteetika seost intuitsiooniga alljärgnevalt:
"Kui tundmus on nagu mateeria, hingeline aine, millest ei võida aru saada, enne kui ta ei ole enese ebamäärasusest välja saanud, enne kui ta ei ole kuju võtnud, vormi saanud. Tundmus ehk läbielamus saab mõistetavaks alles vormi kaudu ehk vormis.
Seda sisemist kujuvõtet, vormi, mis hingelised asjad ehk tundmused vaimu tegevuse tõttu saavad, kutsutaksegi intuitsiooniks, sisemiseks nägemuseks ehk meelekujuks, ettekujutuseks." (lk 5)
Hr Leithammeli kohta internetist ma midagi enamat ei leidnud. Kahjuks. Ilmselt on tegemist Rakvere Õpetajate Seminari õppejõuga, sest  raamatukesed on välja antud Rakvere Ühistrükikojas.

Teises raamatukeses, mis ilmus paar aastat hiljem (1935.) pealkirja all "Intuitsiooni mõiste. Joosep König´i samanimelise teose aineil.", kirjutab Leithammel:
Intuitsiooni tuntakse harilikult mingi hingelise olengu all, kui salapärast, valgustusmomenti loomingulisel tööl; sõnaliselt tähedab intuitsioon ju sisevaatlust, sisemist nägemist. Kui intuitsioonile teaduse nimi anda, siis ülekantud mõttes: intuitsioon oleks uurimusobjekt, kuna see päris uurija ise, kui teadus, oleks spekulatiivne filosoofia. (lk 4)  
Viidates Joosef Königi tõlgendusele kirjeldab Leithammel intuitsiooni kui ringi, mida iseloomustab:
...enda elust välja kiskumine, endas viibimine, jälle ellu tagasiminek, ehk õigem, elule juurdeminek... Selle vaatluse abil leiame mõndagi enda sees. Kõigepealt võimaluse enda isikut ületada ja reageerida mitte üksikasjule, vaid üldasjule. Siis reageerimine niisugustele mõtlemisvormidele, nagu on aeg ja ruum. Neid ei saa küll mõne meele abil tajuda, kuid ometi võime endas luua teatud olengu, mis aja voolamist meis kuidagi tuntavaks teeb... Need effektiivsed saavutused oleksid siiski ainult kõrvalsaadused: peaeesmärk ja ülesanne oleks aga intuitsioonil nagu filosoofialgi olemise saladusele lähenemine, selle probleemide probleemi lahendamine.  Formaalselt jääb probleem küll lahendamata, kuna intuitsioon väidab, et seda probleemi lahendada ei saagi, kuid praktiliselt pakub ta küll lahendust, andes meile olemise enda kui niisuguse. Ühtlasi sellega lisab ta sellegi olemasolule siin väärtust juurde, kuna ta isikut süvendab, võimaldades tal olla midagi laiaulatuslisemat. Isik saab hoopis laialdased huvid, ei piirdu enam isiklistega, vaid vaimustub kõigist.... Ometi ei jää ta seisma asja juurde, vaid tõuseb kõrgemale ideede valda; ta ei piirdu mitte ainult olemise esteetilise küljega, vaid veel rohkem huwitab teda nende eetiline väärtus. Meie ei taha sellega just mitte ütelda, et intuitsioon, tegeledes nii laialdaste ülesannetega, läheks välja inimese isiksuse hävitamisele, et teha temast mõnda kosmilist olevust; ainult seda tahtsime ütelda, et intuitsioon tehes inimvaimule analüüsi, suudab näidata abinõudele, mille abil meie looduslist olekut võime mõjutada soovitavas suunas ja isikliselt väliste läbielamuste kõrval saavutada ka sisemisi läbielamusi. (lk 5)
 Leithammel vaatleb Platoni ja Kanti käsitlusi intuitsioonist mõnikord müstikasse kaldudes. Minu arvates on siiski tegemist huvitavate leidudega.

Peale II maailmasõda kadus suurem huvi intuitsiooni ja pedagoogika seoste uurimise vastu. Mõned erandid, kes kinnitavad reeglit, on näiteks Jerome Bruner (raamatus "The Process of Education" kirjutab ta muuhulgas ka intuitsioonist) ja Nel Noddings  ("Awakening the Inner Eye: Intuition in Education").

Nel Noddings defines intuition as, “… that function that contacts objects directly in phenomena. This direct contact yields something we might call ‘knowledge’ in that it guides our actions and is precipitated by our own quest for meaning”, (Noddings & Shore, 1984, p.57).  Jerome Bruner (1977) defined intuition to intuition as “. . .  the act of grasping the meaning, significance, or structure of a problem or situation without explicit reliance on the analytic apparatus of one’s craft” (p. 60). (Andrew Johnson http://www.opdt-johnson.com/9_ch_9_Creativity_7_1_07.pdf)
Nel Noddingsi raamat on huvitav ja väärib tähelepanu, Bruneri teost mul kahjuks veel näha ei ole õnnestunud. Peaksin selle siiski ilmselt endale tellima.

Vaata lisaks artiklit intuitiivpedagoogikast, Intuitive Pedagogy Journalit ja mõningaid kirjutamisi intuitsiooni uurimisest.

No comments: