Monday, November 26, 2012

Kolm aastat intuitiivpedagoogika kursust

Niisiis, kolm aastat intuitiivpedagoogika kursust Solvikis on jälle selja taga. Minul juba teine ring. Irene Sarglal (Tartu Maarja Kooli abiõpetaja) ja Helle Suurlahel (Keila Läte Erakooli klassiõpetaja) sai esimene ring täis. Eestlasi oli teisigi, Keiu Juurmaa on käinud kaks aastaringi, aga mõned olid alles esimest-teist korda tulnud. Kokku oli osalejaid ca nelikümmend ja nad tulid kaheteiskümnest erinevast riigist. Sõidavad juba kodupoole... Minul oli vaja ainult läbi metsa tulla. Nüüd istun kodus diivanil ja mõtisklen. Korraks on vaikus ja rahu.

Alates suvisest kursusest kuulun IP kolleegiumisse, tegelen põhiliselt kommunikatsiooni ja korralduslike küsimustega. Seetõttu on iseenda jaoks aega järjest vähemaks jäänud, kuid siiski. Õpin pigem õpetajatega koostööst ja arutlustest. Samas püüan alati vähemalt Päri hommikustest harjutustest osa võtta, Meretega maalida ja Sinikkaga laulda ning õhtustes ühismängudes, -laulmises kaasas olla. Üks olulisim osa kursusest on kohtumised inimestega. Selleks on nüüd veelgi enam põhjust, tutvusringkond on kasvanud plahvatuslikult. IP-l osaleb ju alati inimesi maailma erinevatest paikadest.

Seekord tegime plaani järgmiseks 2013. aastaks. Solvikis algab uus kolme-aastane intuitiivpedagoogika tsükkel ja regulaarsed kursused hakkavad lisaks Rootsi, Saksamaa ja Prantsusmaa toimuma ka Eestis. Täpsemad IP kuupäevad kogu maailmast on kättesaadavad www.intu.se. Järgmine kokkusaamine Solvikis on 31.01 kuni 03.02, Tartus Maarja koolis saame kokku 8.-10. märtsil (Eestis kontaktiks ikka irene.sargla@gmail.com).

Paljud vanad olijad ilmselt jätkavad ja uued on alati teretulnud liituma. Lisaks Meretele, Pärile ja Sinikkale on Robert Hogervorst suvest alates Solviki intuitiivpedagoogika kursustel õpetajaks, aga Eestis ta esialgu ei osale. Vaatan suure huviga, kuidas asjad edasi liiguvad...

Lisaks IP asjadele tegutsen Rootsis ka waldorfi tulevikukonverentsi juhtgrupis. Kavas on korraldada kolm suurt konverentsi, et lapsevanemate, õpetajate, teadlaste ja koolijuhtidega arutada waldorfkooli tuleviku teemadel. Tegemist on väga huvitava arendusprojektiga, eesmärgiks on luua avatud waldorf-foorum. Täna oleme protsessi alguses ja ilmselt kirjutan sellest pikemalt juba edaspidi mõnes postituses.

Kuigi ümberringi toimub nii paljut, on minul endal järsku peal suur väsimus. Nagu ikka aasta pimedamal ajal, kui asjad liiguvad omasoodu ja elu niidiotsad on juskui käest libisemas...

Homme ja ülehomme olen Solvikis hakkame koos Regina Ludmilaga Prahast ja Maarja Urbiga Berliinist maalima. Tuleb väike Picking Apples kokkusaamine. Naised maailmast maalimas. Picking Applesi tegemistest inglise keeles saab lugeda siit.

Wednesday, November 21, 2012

Arutame Eesti tuleviku üle

Olin terve eelmise nädala Eestis osaledes meeleavaldusel Tallinnas ja mitmetes tulistes aruteludes siin ja seal. Nimelt otsustasin ühe nädala igas kuus Eestis elada, et toimuvaga end paremini kursis hoida ja arengutes ka ise osaleda.

Viimasel ajal on ajakirjanduses lõpuks ometi hakanud ilmuma kriitilised kirjutised valitsejate aadressil.  Arutelu Eesti tuleviku üle on jälle käima läinud, hääli kõlab mitmesuguseid. Samas on otsustamise monopol endiselt Reformierakonna ja IRLi juhtfiguuride käes, mida näitab kasvõi tänane riigikogu otsus erakondade rahastamist mitte muuta. No jah, mängitakse ju kõrgete panustega. Kohati tundub, et kui enne ei julgetud rääkida, siis nüüd ei julge paljud vait olla - kõike seda ikka töökohtade kaotamise hirmus. Huvitavad ajad on Eestis ja Euroopas laiemaltki. Samas karavan jätkab oma teekonda...

Minu jaoks on praegu põhiküsimuseks: "Kuidas edasi?". Kõik see poliitiline vaht ja kemplemine on ju tegelikult ebaoluline. Jagan Jaan Kaplinski muret eesti keele ja kultuuri püsimajäämise pärast. Ja ilmselt eelkõige see sundiski mind Eestisse tagasi tulema. Mõtlesin päris pikalt, kas poliitika kohta üldse midagi öelda või pigem vaikida, aga lõpuks otsustasin kirjutada EV Presidendile ja avaldada selle kirja siin blogis. Kommentaarid on teretulnud.  


Lp hr President koos meeskonnaga,

Jälgin huviga Eestis toimuvaid arenguid sh ka tänast ümarlauda. Kirjutasin juba mõni aeg tagasi soovitused meie Koostöö Kogu uuendamiseks ja edastasin need Koostöö Kogu nõukogule. Käesolev diskussioon on sellisel kujul eskaleerunud massiliseks rahulolematuseks muuhulgas ilmselt ka seetõttu, et loodud demokraatiat toetavad institutsioonid ja reeglistikud ei tööta nii kuis plaanitud.

Samas ei piisa ainult institutsionaalsest lähenemisest. Eesti on väga väike riik ja meil on iga inimene tähtis. Tunneme oma poliitikuid, avaliku elu tegelasi ja kultuuriinimesi sageli isiklikult. Sellises väikeses ühiskonnas ei ole mõtet teeselda ja teha nägu, et probleemi ei ole. Kõik koorub nagunii kiirelt välja ja saab avalikuks.

Teisalt oleme tänu oma väiksusele paindlikud ja ajaloolisest taustast tulenevalt valmis muutusteks. Võrreldes paljude vanade demokraatlike riikidega on meil tänases kriisiõhustikus mitmeid eeliseid, mida kindlasti tuleks teadlikult kasutada.

Käesolevas kirjas edastaksingi mõned väga konkreetsed ettepanekud, mis minu arvates võiksid praegu Teie tähelepanu väärida.

Kuidas luua dialoogiks sobilikke keskkondi?

Soovitan vaadata Saksamaa "Zukunfst dialogi" disaini ja lähenemist. Minu arvates on tegemist huvitava kaasaegse vormiga, mille kaudu paljudele inimestele antakse võimalus aruteluprotsessis osaleda. Saksamaa tulevikudialoogi algatas Merkel kaasates eksperte kogu maailmast. Püstitati kesksed küsimused ja vastuste leidmiseks kaasati kogu rahvas. Sellise kodulehe kaudu saaks ka näiteks Harta 12 protsess väga edukalt jätkuda. 
     
Teiseks võiks algatada avatud konverentsi seeria, mis kujuneks omamoodi PÖFFi sarnaseks iga-aastaseks intellektuaalseks kogunemiseks, et üheskoos vaadata tulevikku. Kindlasti oleks vaja kaasata huvitavaid intellektuaale kogu maailmast, samas korraldades diskussioone ja vähem selliseid passiivse ”pealtvaatamise” üritusi.  

Näite juba toimuvast üritusest leiab Zagrebist Horvaatiast, kus toimub Subersive Festival. Viimase foorumi pealkirjaks oli The Future of Europe. Ürituse kohta kirjutavad nad ise:

Through a critical examination of Europe’s current crisis, the Subversive Forum will try to outline realistic possibilities for its transformation and the creation of another political, social and economic project across the Old Continent. The international conference of the Forum, "The Future of Europe" will be held from May 13th to May 19th in the Cinema Europe (Kino Europa). In addition to regular guests such as Slavoj Zizek, Tariq Ali, Gianni Vattimo, Gayatri Spivak, and Samir Amin, leading intellectuals of our time such as Stéphane Hesse, Michael Hardt, Saskia Sassen, Renate Salecl, Christian Marazzi, Bernard Cassen, Costas Douzinas, Eric Toussaint and others have confirmed their participation. 
Loengud ja diskussioonid on kättesaadavad nende kodulehelt. Esmaspäevast reedeni toimunud konverentsi programm oli tihe ja pikitud tuntud nimedega kogu maailmast. Selle ürituse teeb minu jaoks eriliselt huvitavaks fakt, et vaadatakse tulevikku seda ise aktiivselt kujundades. Tegemist ei ole passiivse vormiga, vaid üritus kaasab Zagrebi tudengeid, intellektuaale, poliitikuid jne viies neid kokku huvitavate, uudsete, kriitiliste ja julgete kaasaegsete mõtlejatega kogu maailmast.

Viimasena tahaksin rõhutada naiste ja naiseliku lähenemise tähtsust Eesti kontekstis. Aastaid on Eesti naised poliitkas vaid tagumisi ridasid hõivanud. Konfliktide ja segaste asjaolude korral lükatakse nad kõhklematult kaamerate ette, kuid tavaliselt neil ”tõsiste” arutlude juurde asja ei ole. Riigikogus on naiste osakaal väga madal samamoodi juhivad enamust kodanikuühinguist ja äriorganisatsioonidest mehed ning naised on kõikjal vaid statistide rollides. Kui vaadata nüüd praeguse akiviseerunud kodanikuliikumise telgitagustesse, siis on näha, et naised on siin läbivalt kandvat rolli mänginud. Samas on avalikkuse ette rambivalgusesse astunud neist vaid vähesed. Märgatavalt suurem osa kõrgharitud inimestest Eestis on naised, meeste ülekaal juhtivatel kohtadel on sellisel juhul absurdne.

Meie poliitikat ja juhtimist laiemalt on iseloomustanud maskuliinsed väärtused. Nende väärtuste domineerimise aeg on möödas, vajame tasakaalustatud arengut, vajame naiselikku hoolimist ja soojust. Viimane aeg on naised võrdsete partneritena läbirääkimiste laua taha tuua ja neile vääriline koht luua. Ilmselt saab siin ka presidendi institutsioon oma kaaluka osa anda.

Soovin Teile ja Teie pereliikmetele ning meeskonnale rahulikku advendiaja algust ning läbimõeldud tegusid.

Lugupidamisega,
Evelin Tamm

Loe lisaks:
     

Tuesday, November 13, 2012

Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme.

Talendid koju! liikumine on lõppenud. Kõik 25 omamaist "talenti" on tagasi... ega siis minagi lõputult väljamaa teid tallama tahtnud jääda... tulin talentide sabas salamahti ja nüüd pesitsen Rahvusraamatukogu riiulite vahel. Põhiliselt huvitab mind eestikeelne kasvatus- ja haridusalane perioodika alates aegade algusest kuni nõukaaja lõpuni. 

Millest selline huvi vanade ajakirjade ja ajalehte vastu? Naljaga pooleks võib ju öelda, et midagi värsket ei ole lihtsalt lugeda! Tänaseks on pedagoogilises ja kasvatusteaduslikus perioodikas välja kujunenud omamoodi vaikiv ajastu ja ainsa temaatilise väljaandena jätkab tegevust "Õpetajate Leht". Õnneks on Rahvusraamatukogu arhivaarid meie haridustöötajate ja lapsevanemate probleemist aru saanud ning enamiku esimese vabariigiaegsest perioodikast meile digitaalselt kättesaadavaks teinud.  DIGAR - täisnimega RR digitaalarhiiv - sisaldab endas väga huvitavaid ajaloolisi materjale.

Hoolimata mitmete inimeste jõupingutustest, on katsed kodanikuaktiivsuse najal (mõned nimetavad seda õhinapõhiseks tegevuseks, minu arvates on tegemist meeleheitega) uus populaarteaduslik pedagoogiline ajakiri käivitada siiani ebaõnnestunud. Kuuldavasti suutsid ülikoolide õppejõud end kasvatusteadusliku võrguväljaande loomiseks asjaarmastajatest edukamalt mobiliseerida. Aastaks 2013 oleme seega juba märkimisväärselt paremal järjel (natukenegi lähemal neile 5 rikkamale... Rootsis on nt ligikaudu 12 ajakirja! spetsiaalsetele sihtrühmadele, lisaks laste koduse kasvatusega seotud ajakirjad ja igasugused vabakoolide väljaanded). Kahjuks (või õnneks!) on haridusministeeriumil kõige sellega siiamaani vaid väga vähe pistmist. Loodame, et rahastamise teemani jõudes leiavad ametnikud endas jõudu ja poliitikud tahet, et mitte selga keerata ning seda Eesti riigile olulise tähtsusega teemat käsitletakse sobiva tõsidusega.  
  
Käesoleva aasta jaanuaris sain samuti siin Rahvusraamatukogus kokku Ilmar Kopsoga, et kõnelda kasvatusteadusliku ja pedagoogilise perioodika ajaloolisest vaatest. Selle kohtumise kokkuvõtet ja Ilmar Kopso artiklit Kooliuuenduslase järelhüüdena (esmalt avaldatud 2000.a.) saad lugeda, minu 9. jaanuaril 2012.a. avaldatud postitusest pealkirjaga:

Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade - Ilmar Kopso Kooliuuenduslasest.

Sealt saigi alguse minu sügavam huvi kasvatusteaduslike ajalooallikate vastu. Kahjuks on Eesti pedagoogikamuuseumi arengulugu väga masendav, vastavaid eriala eksperte on Eestis vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Põhjuseks on teema alarahastamine või võiks ehk lausa öelda, et mitterahastamine. Samas on selles kannatuses omamoodi järjepidevust ja kangelaslikkustki. Esmalt kasiti kõik materjalid ja inimesed okupatsioonivõimule sobivaks või hävitati; nüüd on moodne elu kaotanud igasuguse huvi mineviku vastu, kõik peab alati uus olema, vanad asjad pakuvad huvi vaid kollektsionääridele või taaskasutajatele. Võib-olla saamegi seda olude kiuste ellujäämist pidada järjepidevuseks meie kasvatusteaduslikus mõtteloos? Pedagoogilise ajaloo uurimisel on potentsiaali omamoodi põrandaaluse vasturinde kujunemispaigaks saamiseks nagu omal ajal oli näiteks keskkonna ...  

... nii loemegi vanad haridusajakirjad kapsaks...

Tegelikult saab nüüd igaüks Kasvatuse ja Hariduse numbrid kodus välja printida või neid otse arvuti ekraanilt lugeda. Olgem ausad, midagi siiski on edasi liikunud! Ajalooallikad (erinevalt nt Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste õppetooli magistri- ja doktoritöödest) on kõikidele digitaalselt kättesaadavaks muutunud. Näib, et Peeter Põld on meile täna palju lihtsamalt kättesaadav kui kaasaegne kasvatusteadus...   

Siin on näiteks Peeter Põllu ja Jaan Tõnissoni ajakirja "Kasvatus ja haridus" esimese numbri tagakaas  (ilmus aastatel 1917 ja 1918, hiljem ajakirja "Kasvatus" nime all kuni 1940.a.). Tagakaanel on välja toodud põhilised teemad, millest sellel ajal kirjutati ja kõneldi. Aastatel 1917 ja 1918 käisid ettevalmistused Eesti oma koolivõrgu loomiseks. Tolleaegsed artiklid ja kõned valmistasid teed järgnevateks arenguteks ja tagant järele lugedes on huvitav jälgida, millest esimese ilmasõjaaegsed haridustegelased rääkisid ja kuidas seda tehti. 

Põhiliselt olid kirjutajateks mehed. Enne I maailmasõda enamasti naisi koolides õpetajateks ei olnud. Näiteks Tartu Õpetajate Seminari lõpetajate piltidelt õnnestus mul leida ainult üks naine. V lennu pildil oli aastal 1885. saladuslik pr. Tihomorov. (Allikas: Tartu Õpetajate Seminar 1828 - 1928, Tartus 1929, lk 229). 

1917. aasta "Kasvatuses ja hariduses" kirjutab Põld rahvahariduse kongressist (kongress oli esimene püüe eesti oma kooli ja hariduse aluste paika panemiseks): "Meie hüüdsõnaks olgu: ISE ON MEES." (lk 113 nr 3 ja 4). Kongressi ülevaates on eraldi mainitud neiu Tarkpea, neiu Koch ja neiu Välbe osalus. Vabariigi esimestel aastatel peetud õpetajate kiirkursuste lõpetajad olid enamasti naised. Ilmselt said naised õpetajateks eelkõige tänu sõjale, haritud mehi lihtsalt ei olnud piisavalt. Naiste osa haridusaruteludes oli väga tagasihoidlik. Esimene tunnustatud ja tänaseni tuntud naiskasvatusteadlane oli Hilda Taba. Tänaseks on mul lisaks Tabale õnnestunud leida ka Marie Niggol (Carl, H. Niggoli tütar), kes tegeles lasteaiandusega Tartu Õpetajate Seminari juures. Naistest täpsemalt edaspidi.


Kõrvuti klassikalise rahvusmeelse ja usuga seotud koolkonnaga, mille esindajaks oli Peeter Põld, oli algusest peale võimalik täheldada ka Venemaa revolutsiooni mõjusid Eesti hariduspoliitikas. Kommunistid andsid välja oma haridusteemalisi raamatuid ja avaldasid artikleid.  II maailmasõja päevil haridusajakirjad ei ilmunud, erandiks on Hariduse Rahvakommissariaadi Teataja, mis ilmus aastatel 1940-1941.

Ajakiri "Eesti Kool", mis ilmus kahel esimesel vabariigi aastal 1918 ja 1919 (Töörahva Keskvalitsuse väljaandena), siis taas 1935 kuni 1940 aastani (haridusministeeriumi häälekandjana) muutus okupatsiooniaastatel ajakirjaks "Nõukogude Kool". Olen mõned "Nõukogude Kooli" numbrid siit ja sealt kokku kogunud ja nendes ilmunud artikleid ka siin blogis varem avaldanud. 23.aprillil 2012 avaldasin postituse pealkirjaga "V.I. Lenin haridusest, kasvatusest ja õpetajatest" ning 19. veebruaril 2012 "Lembit Türnpuu kasvatusprotsessi efektiivsusest ebademokraatlikus koolis". Kahjuks DIGARi kogudest nõukaaegseid haridusajakirju ja -ajalehti veel ei leia.