Tuesday, November 13, 2012

Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme.

Talendid koju! liikumine on lõppenud. Kõik 25 omamaist "talenti" on tagasi... ega siis minagi lõputult väljamaa teid tallama tahtnud jääda... tulin talentide sabas salamahti ja nüüd pesitsen Rahvusraamatukogu riiulite vahel. Põhiliselt huvitab mind eestikeelne kasvatus- ja haridusalane perioodika alates aegade algusest kuni nõukaaja lõpuni. 

Millest selline huvi vanade ajakirjade ja ajalehte vastu? Naljaga pooleks võib ju öelda, et midagi värsket ei ole lihtsalt lugeda! Tänaseks on pedagoogilises ja kasvatusteaduslikus perioodikas välja kujunenud omamoodi vaikiv ajastu ja ainsa temaatilise väljaandena jätkab tegevust "Õpetajate Leht". Õnneks on Rahvusraamatukogu arhivaarid meie haridustöötajate ja lapsevanemate probleemist aru saanud ning enamiku esimese vabariigiaegsest perioodikast meile digitaalselt kättesaadavaks teinud.  DIGAR - täisnimega RR digitaalarhiiv - sisaldab endas väga huvitavaid ajaloolisi materjale.

Hoolimata mitmete inimeste jõupingutustest, on katsed kodanikuaktiivsuse najal (mõned nimetavad seda õhinapõhiseks tegevuseks, minu arvates on tegemist meeleheitega) uus populaarteaduslik pedagoogiline ajakiri käivitada siiani ebaõnnestunud. Kuuldavasti suutsid ülikoolide õppejõud end kasvatusteadusliku võrguväljaande loomiseks asjaarmastajatest edukamalt mobiliseerida. Aastaks 2013 oleme seega juba märkimisväärselt paremal järjel (natukenegi lähemal neile 5 rikkamale... Rootsis on nt ligikaudu 12 ajakirja! spetsiaalsetele sihtrühmadele, lisaks laste koduse kasvatusega seotud ajakirjad ja igasugused vabakoolide väljaanded). Kahjuks (või õnneks!) on haridusministeeriumil kõige sellega siiamaani vaid väga vähe pistmist. Loodame, et rahastamise teemani jõudes leiavad ametnikud endas jõudu ja poliitikud tahet, et mitte selga keerata ning seda Eesti riigile olulise tähtsusega teemat käsitletakse sobiva tõsidusega.  
  
Käesoleva aasta jaanuaris sain samuti siin Rahvusraamatukogus kokku Ilmar Kopsoga, et kõnelda kasvatusteadusliku ja pedagoogilise perioodika ajaloolisest vaatest. Selle kohtumise kokkuvõtet ja Ilmar Kopso artiklit Kooliuuenduslase järelhüüdena (esmalt avaldatud 2000.a.) saad lugeda, minu 9. jaanuaril 2012.a. avaldatud postitusest pealkirjaga:

Miks meie haridusajakirjandus hääbub? Ajalooline vaade - Ilmar Kopso Kooliuuenduslasest.

Sealt saigi alguse minu sügavam huvi kasvatusteaduslike ajalooallikate vastu. Kahjuks on Eesti pedagoogikamuuseumi arengulugu väga masendav, vastavaid eriala eksperte on Eestis vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Põhjuseks on teema alarahastamine või võiks ehk lausa öelda, et mitterahastamine. Samas on selles kannatuses omamoodi järjepidevust ja kangelaslikkustki. Esmalt kasiti kõik materjalid ja inimesed okupatsioonivõimule sobivaks või hävitati; nüüd on moodne elu kaotanud igasuguse huvi mineviku vastu, kõik peab alati uus olema, vanad asjad pakuvad huvi vaid kollektsionääridele või taaskasutajatele. Võib-olla saamegi seda olude kiuste ellujäämist pidada järjepidevuseks meie kasvatusteaduslikus mõtteloos? Pedagoogilise ajaloo uurimisel on potentsiaali omamoodi põrandaaluse vasturinde kujunemispaigaks saamiseks nagu omal ajal oli näiteks keskkonna ...  

... nii loemegi vanad haridusajakirjad kapsaks...

Tegelikult saab nüüd igaüks Kasvatuse ja Hariduse numbrid kodus välja printida või neid otse arvuti ekraanilt lugeda. Olgem ausad, midagi siiski on edasi liikunud! Ajalooallikad (erinevalt nt Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste õppetooli magistri- ja doktoritöödest) on kõikidele digitaalselt kättesaadavaks muutunud. Näib, et Peeter Põld on meile täna palju lihtsamalt kättesaadav kui kaasaegne kasvatusteadus...   

Siin on näiteks Peeter Põllu ja Jaan Tõnissoni ajakirja "Kasvatus ja haridus" esimese numbri tagakaas  (ilmus aastatel 1917 ja 1918, hiljem ajakirja "Kasvatus" nime all kuni 1940.a.). Tagakaanel on välja toodud põhilised teemad, millest sellel ajal kirjutati ja kõneldi. Aastatel 1917 ja 1918 käisid ettevalmistused Eesti oma koolivõrgu loomiseks. Tolleaegsed artiklid ja kõned valmistasid teed järgnevateks arenguteks ja tagant järele lugedes on huvitav jälgida, millest esimese ilmasõjaaegsed haridustegelased rääkisid ja kuidas seda tehti. 

Põhiliselt olid kirjutajateks mehed. Enne I maailmasõda enamasti naisi koolides õpetajateks ei olnud. Näiteks Tartu Õpetajate Seminari lõpetajate piltidelt õnnestus mul leida ainult üks naine. V lennu pildil oli aastal 1885. saladuslik pr. Tihomorov. (Allikas: Tartu Õpetajate Seminar 1828 - 1928, Tartus 1929, lk 229). 

1917. aasta "Kasvatuses ja hariduses" kirjutab Põld rahvahariduse kongressist (kongress oli esimene püüe eesti oma kooli ja hariduse aluste paika panemiseks): "Meie hüüdsõnaks olgu: ISE ON MEES." (lk 113 nr 3 ja 4). Kongressi ülevaates on eraldi mainitud neiu Tarkpea, neiu Koch ja neiu Välbe osalus. Vabariigi esimestel aastatel peetud õpetajate kiirkursuste lõpetajad olid enamasti naised. Ilmselt said naised õpetajateks eelkõige tänu sõjale, haritud mehi lihtsalt ei olnud piisavalt. Naiste osa haridusaruteludes oli väga tagasihoidlik. Esimene tunnustatud ja tänaseni tuntud naiskasvatusteadlane oli Hilda Taba. Tänaseks on mul lisaks Tabale õnnestunud leida ka Marie Niggol (Carl, H. Niggoli tütar), kes tegeles lasteaiandusega Tartu Õpetajate Seminari juures. Naistest täpsemalt edaspidi.


Kõrvuti klassikalise rahvusmeelse ja usuga seotud koolkonnaga, mille esindajaks oli Peeter Põld, oli algusest peale võimalik täheldada ka Venemaa revolutsiooni mõjusid Eesti hariduspoliitikas. Kommunistid andsid välja oma haridusteemalisi raamatuid ja avaldasid artikleid.  II maailmasõja päevil haridusajakirjad ei ilmunud, erandiks on Hariduse Rahvakommissariaadi Teataja, mis ilmus aastatel 1940-1941.

Ajakiri "Eesti Kool", mis ilmus kahel esimesel vabariigi aastal 1918 ja 1919 (Töörahva Keskvalitsuse väljaandena), siis taas 1935 kuni 1940 aastani (haridusministeeriumi häälekandjana) muutus okupatsiooniaastatel ajakirjaks "Nõukogude Kool". Olen mõned "Nõukogude Kooli" numbrid siit ja sealt kokku kogunud ja nendes ilmunud artikleid ka siin blogis varem avaldanud. 23.aprillil 2012 avaldasin postituse pealkirjaga "V.I. Lenin haridusest, kasvatusest ja õpetajatest" ning 19. veebruaril 2012 "Lembit Türnpuu kasvatusprotsessi efektiivsusest ebademokraatlikus koolis". Kahjuks DIGARi kogudest nõukaaegseid haridusajakirju ja -ajalehti veel ei leia.

2 comments:

Evelin Tamm said...

Tänud Ilmar Kopsole, kes juhtis tähelepanu sellele, et Nõukogude Kooli eelkäijaks oli hoopis Õpetajate Liidu Kasvatus ja mitte Eesti Kool nagu mina meelevaldselt oletasin.

Vabandan faktilise eksituse pärast! Ühtlasi kasutan võimalust ja soovin Rahvusraamatukogu meeskonnale rahulikku advendiaega ja jätkuvat jaksu vanade ajakirjade/ajalehtede digitaliseerimiseks!

Evelin Tamm said...

Ilmar Kopso kirjutab selgituseks Nõukogude Kooli tekkeloost:
Miks Nõukogude Kool sündis Kasvatuse, mitte aga Eesti Kooli pinnal?
Ajakiri Eesti Kool lõpetas ilmumise 1940. a mainumbriga. (Juunis oli
teatavasti õnn õuel rahva vabal tahtel.) Kasvatus ilmus veel 1940. a
augustis. Eesti Vabariigi Haridusministeerium (ja tema ajakiri) oli
tollaste otsustajate silmis kurnajate tööriist, likvideeritud ja mingisse
nõukogulikku ametiühingustruktuuri sulandunud Eesti Õpetajate Liit oli
mugavaman variant. Ja vasakpoolsem oli ta niikuinii. Sest Eesti Õpetajate
Liit oli liikmeskonna poolest pigem algkooliõpetajate liit (gümnaasiume
oli lihtsalt liiga vähe, selleks et nende õpetajaskond liidus domineerima
oleks pääsenud). Liidu liikmed olid enamasti lõpetanud õpetajate seminari.
Õpetajate seminar oli 6-klassilisele algkoolile põhinev keskkool, mis
andis gümnaasiumihariduse kõrval (algkooli-)õpetajahariduse. Ja ta oli
ainus õppemaksuta gümnaasiumiharu. Lihtsalt vastatav küsimus: kui
vaesest/rikkast perekonnast lapsed püüdlesid pigem õpetajate seminari
poole, kui tähtis oli neile sotsiaalse õigluse küsimus, kuhu nad kippusid
kalduma vasak-parem poliitikaskaalas.

Vasakpoolsus ei tähenda paratamatult kommunismimeelsust. Olid ja on laias ilmas oma koha leidnud näiteks sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid.