Sunday, December 23, 2012

Naisliikumine Eestis. Marie Reisik, 1926

Jõulud on saabunud. Nagu ikka ollakse pereringis. Vanu raamaturiiuleid sortides jõudsin koguka nahksete nurkadega Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandeni 1926.aastast, mille pealkirjaks "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur." (Haridusministeeriumi Kirjastuselt). Tegemist on ulatusliku artiklite kogumikuga (kokku 1255 leheküljel), mis koondab endas põhjalikku ülevaadet Eestist 1920-ndate aastateni. Muuhulgas leiavad käsitlemist haridus-, rahvastiku-, sotsiaalelu-, majanduse ,rahandus-,tervishoiu küsimused.     

Selles põhjalikus ülevaates kirjutab teiste hulgas Marie Reisik. Tema teemaks on naisküsimus Eestis. Kuna tegemist ei ole väga pika artikliga, siis trükkisin selle pühade puhul arvutisse. Artikkel on väärt uuesti avaldamist kui üks esimesi ülevaateid Eesti naisliikumise ajaloost. Muuhulgas juhiksin tähelepanu sellele, kui julgelt ja millises tähenduses kasutab Marie Reisik oma artiklis sõna "feminist".      


NAISLIIKUMINE EESTIS

Marie Reisik

Esimeseks ja olulisemaks eesmärgiks naisliikumises on olnud vastuolu lahendamine, mis on mõjutatud ühelt poolt nõudeist, mida meie majanduslik olukord ja üldinimlik arenemis-aste seavad naisele, ning teiselt poolt kitsendusist, mis piiravad iganenud seaduste ja kombluste mõjul naise õiguslikku ja sotsiaalset seisukorda. Nii on naisliikumine ilma kultuurriikes läinud sajangu teisel poolel, eriti aga käesoleval, olnud uueks ja silmapaistvaks ühiskondlikuks teguriks. See liikumine on meie ajajärgu huvitavamaid kultuuriväljendusi.

Kui selles liikumises tema algastmeil üksikute kultuurrahvaste naised, õigemini üksikud liikumise eestvõitlejad nägid peamiselt naise õiguslikku seisukorra paranemist, sotsiaalsete olukordade ümberkujundamist, mis võimaldaks naisele ühesugused elamistingimused ja õigused meestega, siis on see liikumine võitnud märksa laiema ulatuse viimse kolmekümne aasta kestes. Selle peamiseks sihiks, peale eelnimetatu, on kõigi inimsoo pahede kõrvaldamine, ükskõik missugusel kujul need ei avalduks. Naisliikumisest, mis enne ülalnimetatud aegu seisis rahvuslikes piires, on kujunenud rahvusvaheline ettevõtte, millisesse on koondunud 40 erirahvusest üle 40 miljoni naise ja nende arv on järjest kasvamas. See on kujunenud üheks teguriks, mis küllaldaselt jõurikas, et aidata inimsugu vastu viia paremale tulevikule.

Eesti naisliikumine ja selle arenemine erineb tunduvalt teiste maade omast. Kuna mujal igal pool naised oma organiseeritud liikumises nägid esimeses joones võitlust nii oma poliitiliste kui sotsiaalsete õiguste eest, polnud Eestis selleks pinda. Siin pidid kuni viimase ajani nii mees kui naine teineteise kõrval võitlema peaasjalikult raske kehalise tööga oma olemasolu eest. Ka püsis Eestis – põllumajanduslikul maal – märksa kauemini kui tööstuslikult arenenud mais see patriarhaalne olukord, mis annab nii mehele kui naisele oma kindla koha kodus ja elus, koha, mis määrab mõlemale oma kohustused ja oma õigused.

Niipea aga kui meie rahva olukord sedavõrd paranes, et võidi juba kõnelda rahva tõusujärkudest, rahvuslikust eneseavaldusest ja isetegevusest, sai märgatavaks ka eesti naise iseteadvuse ärkamine. Eesti naisliikumise alged on pärit meie rahva ärkamis-ajast. See ajajärk meie rahva uuestisünni ajaloos tõi esile rea silmapaistvaid tegelasi paljudel aladel. Ta tõi esile ka meie esimesed naistegelased: Koidula nime all tuntud Lydia Jannseni ja Lilli Suburgi.

Koidula oli oma aja kõige silmapaistvam eesti naine. Tema suur koondav ja inspireeriv jõud kogus ta ligidusse tema aja tähtsamaid tegelasi. See võime, ühenduses ta luuletaja-andega, lõi temale täitsa erineva seisukoha ärkamisajal. Koidula on jätnud enesest mälestuse, mis sädeleb vaimust ja hoost. Kuigi Koidula meie naisliikumisele pole midagi annud otseselt, on tema isik kindlasti rohkesti kaasa mõjunud eesti tolleaegse naise iseteadvuse ärkamiseks.

Teine Eesti ärkamis-aja naistegelane – Lilli Suburg – on seevastu kõige puhtakujulisem feminist. Feminism oli kogu tema tegevuse tõukejõuks, mis avaldus tema esmakordses nais-ajakirja loomises, tütarlaste-koolide asutamises, tema kirjanduslikus toodangus, milles käsitletud naise seisukorda ja hingeelu.

Lilli Suburgi feministlikud kalduvused ja tegevus oli täitsa loomusunnilised. See oli iseteadva naisliikumise algus-aeg kogu ilmas. Lilli Suburgil puudus ühendus ning läbikäimine teiste maade naistega ja tema feministlikud püüded tulevad panna suuremalt osalt ta enese arenemise arvele. Nagu suuremale osale esimestele naisõiguslastele mujal ilmas, sai ka Lilli Suburgile osaks rohkesti mõnitusi oma tegevuse kohta, sest tol ajal käsitleti naisliikumist igal pool väga kergelt ja pealiskaudselt ning arvati, et see on ainult üksikute naiste mänglev vastuolu üldiselt valitseva arvamisega, et naiste tegevus ja püüded ei tohi ulatuda väljaspoole kodu.

Lilli Suburgi tegevus, - kõige pealt hariduse nõudmine eesti naistele ja ta enese tegevus sel alal, sai esimeseks lähtekohaks meie teadlikule naisliikumisele ja selle püüdeile. Mitmed tema õpilased on meie naistegelaste hulgas tuntud jõud.

Kuna ärkamis-ajale järgnes reaktsiooni-ajajärk meie rahva politilises els ja kogu rahva jõud oli pühendatud vaiksele sisemisele ehitustööle, ei saanud ka naisliikumine sel ajal võtta kindlamat ja organiseeritud kuju.
Kuid naine oli enesele võitnud tee haridusele ja iga aastaga suurenes Eestis haritud naiste arv. Need meie esimesed haritud naised aitasid suuresti kaasa eesti naise kui ka rahva rahvusliku iseteadvuse tõstmiseks. See aeg andis meile ka silmapaistvaid naisi mitmel alal. Tarvitseb ainult nimetada luuletaja Anna Haavat, komponisti Miina Hermanni ja eesti kunstlaulu arendajat Aino Tamme.

Käesoleva sajangu esimesil aastail on eesti naisi juba suuremal arvul teotsemas seltskondlikus elus ja ühiskondlikkude ülesannete kallal. Esialgu kannab organiseeritud naistöö küll ainult puht-heategelist laadi, kuid selle põhjustasid meie tookordse organiseerimist takistavad olud. Kui elav huvi meil juba tol ajal valitses feministlikkude küsimuste ja ülesannete vastu, näeme tolleaegse kooli nais-noorsoos. Pea igas Eesti linnas töötasid keskkoolide juures n.-n. õpilasteringid, kus tunti elavat huvi igasuguste ajanähtuste vastu nii politilisel kui ühiskondlikul alal. Nende naisõpilaste-ringide kandejõuks oli juba feminism, need valmistasid meile rea praegusi naistegelasi.

Kui peale 1905.a. revolutsiooni organiseerimisvõimalused avardusid, oli Eestis juba küllaldaselt pinda organiseeritud naisliikumisele. 1905.a. revolutsiooni ajal ja pärast seda esineb eesti naine juba iseteadva kodanikuna mehe kõrval.

Eesti vaimlise elu tolleaegses keskuses – Tartus – asutati 1906.a. märtsikuul esimene puhtfeministlik organisatsioon Eestis – Tartu Eesti Naisselts. See meie vanem naisorganisatsioon, millele peatselt lisaks tuli teisi, - neist kõige suurem Peterburi Eesti Naisselts, mis asutati 1907.a. - , jäi kauaks ajaks eesti iseteadva feminismi keskuseks ja kandejõuks. 1910.a. hakkas Tartu Naisselts välja andma feministlikku ajakirja ”Naiste töö ja elu”. Selle ümber koondus suurem osa meie teadlikke naisi ja naiskirjanikke.
Kui 1917.a. revolutsioon tõi Eestile vabaduse ja iseseisvuse lootuse, oli Eestis naisliikumine juba sedavõrd tugev ja ette valmistatud, et pea ühe kuu jooksul kogu maa kattus kaunis tiheda naisorganisatsioonide võrguga.

Esimesel ülemaalisel eesti naiskongressil, mille kokku kutsus Tartu Eesti Naisselts 1917.a. maikuul Tartus, olid esindatud 17 kodumaa naisorganisatsiooni ja ka Venemaa eesti asunduste värskelt tekkinud naisseltsid. See kongress oli kõige paremaks tunnistuseks, et eesti naine, kuigi tal oli selja taga võrdlemisi lühike arenemisjärk, oli täitsa valminud iseteadev kodanik. Kogu Eesti tunnistas oma ajakirjanduse kaudu, et naiskongress oli otse üllatav oma korralduse tuumakuse ja huvitavuse poolest.

Et eesti naistel oli võimalik asuda organiseeritud tööle alles käesoleva sajangu alul, ajal, mil naisliikumine 
mujal ilmas oli omandanud juba kindla kuju ja võitnud üldise lugupidamise, jäid meil sel alal ära kõik need väärnähtused, mis iga uus ja korraldamata liikumine alul ensega paratamata kaasa toob. Liialdatud ja ühekülgne feminism, naisliikumise esimesed kobavad sammud, mis olid sihitud sarnanemisele mehega, kuid mis on juba ammu vajunud ajamerre, pole Eestis kunagi leidnud nimetamisväärilist vastukõla. Eesti naised astusid avalikku ellu tol ajal, mil naisliikumine nõudis kõige pealt naisele soodsaid arenemisvõimalusi, mil tema eesmärgiks olid need rohkearvulised alad, mis just naisele kõige lähemad, nagu rahva tervishoid, hoolekanne, eriti laste- ja emakaitse, kodukultuur ja palju teisi. Neist lähtekohtadest arenesid kõik nõudmised naisliikumise ülesannete kohta Eestis meie esimesel naiskongressil ja need on jäänud senigi aluseks meie organiseeritud naisliikumisele. Sel kongressil oli eesti naisel esimest korda võimalus deklareerida ka oma politilisi nõudmisi.

Esimesel naiskongressil otsustati asutada Eesti Naisorganisatsioonide Liit, mille ümber koonduksid naiste püüded ja töö. Kuid järgnevad segased ajad ja sõja-aastad lükkasid selle teostamise edasi. Eriti sõja ajal pidid naised pühendama kogu oma tööjõu kodu alalhoidmisele ja sõjaväe eest hoolitsemisele. ”Ühistöö” tegevus-aruanded annavad meile küllalt selge pildi sellest suurest tööst, mis naised sellel ajal ära tegid.
Eesti riigi asutamise päevil võtsid naised ka politikast elavalt osa. Kogukondlikel valimistel esinesid igal pool ka naised kandidaatidena ja paljud neist töötasid meie omavalitsustes. Asutavas Kogus oli püsivalt seitse naisliiget, kes kõik kaasa töötasid komisjonides.

Asutava Kogu naisliikmed võtsid uuesti üles Eesti Naisorganisatsioonide Liidu asutamise ja nende eestvõttel astus kokku Tallinnas 14.nov.1920.a. teine ülemaaline naiskongress, kus asutati nimetatud liit.
Liidu esimeseks eesmärgiks on arendada ja edendada naiste vaimlist ja majanduslikku kui ka nende õiguslikku ja sotsiaalset seisukorda. Peale selle on liit võtnud oma töökavasse igasugused hoolekande-alad, mis ikka ligidal on seisnud naistele ja neid huvitanud, nagu laste-ja emakaitse, rahva üldine tervishoid, suguhaiguste ja prostitutsiooni vastu võitlemise jne.

Nende ülesannete teostamiseks on liidu eestvõttel töötanud kõik meie naisorganisatsioonid, selleks on liidu korraldusel peetud naisseltside juures rida kursusi. Ka on asutatud hulk koole ja asutusi meie naisorganisatsioonide poolt, mille eesmärgiks on just naiste poolt naistele tarvilikuks tunnistatud alade edendamine.

Kujuka pildi ja ülevaate meie naiste tööst iseseisva Eesti ajal andis kolmas naiskongress, mis ära peeti Tallinnas 1925.aasta sügsel ja millest võtsid osa 67 organisatsiooni esindajad.

Praegu töötavad Eestis 31 feministlikku naisorganisatsiooni, mille ümber on kogunenud palju tuhandeid naisi. 
Nende organisatsioonide poolt on kutsutud ellu ja peetakse ülal ligi 50 asutust, suuremalt osalt kutsehariduslikud ja hoolekande-ettevõtted. Pea igal organisatsioonil on oma raamatukogu, pea iga organisatsiooni juures on korraldatud mitmed kursused kutsehariduse ja hoolekande ning rahva tervishoiu alal.

Peale nende puhtfeministlikkude organisatsioonide töötab Eestis veel rida naisorganisatsioone, kellel oma erilised ülesanded. Nii töötab Naiste Karskusliit paljude haruseltsidega ja Ameerika Kristlik Noorte Naisühing oma juurde kuuluvate klubide ning ühingutega. Peale nende kahe suurema organisatsiooni töötavad veel paarkümmend naisseltsi puht-heategevuslikul ja kasvatuslikul alal. – siis on Eestis olemas veel umbes kümmekond kutselist naisorganisatsiooni, nagu halajastaja-õdede organisatsioonid, naisametnikkude seltsid jne. Ja väga paljudes kutselistes segaorganisatsioonides on naistel oma eri-osakonnad.

Tung hariduse järele on eesti naistes lahedamaks muutunud oludes järjest kasvanud. Iseäranis tõestavad seda meie ülikooli andmed. Kogu meie üliõpilaskonnas on naisi meeste arvudega võrreldes umbes 30%. Kõige suurem huvi on naistel filosoofiateaduskonna vastu, järgmisena tulevad kaubandusteadus, õigusteadus, arstiteadus, matemaatika, loodusteadus ja põllumajandus. Teiste teaduskondade vastu näib vähem huvi olevat. – Naisüliõpilaste töö tagajärgi võime hinnata selle järele, et iga aasta ülikooli poolt esimese auhinnaga märgitud teaduslikkude tööde hulgas leidub mitmeid, mille autorid on nais-üliõpilased.

Viimasel ajal on meie ametkondades erilist tähelepanu pööratud naiste kutseharidusele. Tuleb tarvitada seisukohta, et naisele tahetakse võimaldada kutseline ettevalmistus väga mitmel alal. Ka on ülikool annud juba kaunis rohke arvu akadeemilise haridusega naisi, kellest suurem osa töötab oma erialadel. – Üldiselt on praegu Eestis naised töötamas väga paljudel aladel. Kahjuks puuduvad seni täpsad statistilised andmed naistöö kohta Eestis, kuid igatahes on siin töötajate naiste arv väga suur.

Politilises elus on Eesti naine viimsel ajal jäänud õige passiivseks. Praegu on Riigikogus ainult üks naissaadik ja viimseil kogukondlikel valimistel esinesid ainult mõned üksikud naised kandidaatidena. Kuid silmas pidades meie naiste arenemist ja nende elavat huvi ka politiliste küsimuste vastu, peab arvama, et see politilisest elust eemalejäämine on ainult ajutine nähtus. Seda arvamist kinnitab veel asjaolu, et Eestis viimsete aastate jooksul, vististi alaliselt kasvava eluvõistluse mõjul, ilmsiks hakkab tulema teatav vastuolu naiste püüdmistele avalikus elus. Meil on viimsel ajal hakatud naisi eemale tõrjuma mitmelt alalt, eriti on koolipolitikas märgata, et naispedagooge järjekindlalt püütakse eemale tõrjuda juhtivailt kohtadelt. See eluvõitlus, mis ähvardab veelgi teravneda, sunnib vist juba ligemas tulevikus naisi agaramalt teotsema oma seisukohtade kaitseks, kusjuures naistel arvatavasti ka enam võimalik ei ole eemale jääda politikast.

Praegu tundub, et meie noores riigis leidub naistele veel palju tööd aladel, mis neile eriti lähedal, nagu hoolekanne, haridus, eriti naiste kutseharidus ja kasvatus, nii et naistel pole aega, jõudu ega tahtmist anduda erakonna tööle.

Naisküsimusi ja –ülesandeid on Eestis, nagu mujalgi ilmas, väga palju. Need koondavad kõik naised ühisele tööle, hoolimata erakondlikest lahkuminekuist. Nii on ka naisliikumine seni ühendanud meie naisi ühiseks tööks väljaspool erakondi.

Eesti naisliikumine on praegu ajakohastes ja õigetes rööbastes. Seniste kogemuste järel võib arvata, et selle edenemine jääb ka edaspidi sama otstarbekohaseks meie oludes, ja et organiseeritud naistöö püsib väärtusliku tegurina meie riiklikus elus.       

Viide:
Marie Reisik (1926). Naisliikumine Eestis. Kogumikus ”Eesti maa, rahvas ja kultuur.” Tartus, Haridusministeeriumi Kirjastus.  Lk 936-940.


Ülevaatlik ja faktiderohke ülevaade Eesti naistest esimese vabariigi aegses poliitikas on kättesaadav rahvusraamatukogu lehel.

Loe lisaks:

Saturday, December 15, 2012

Thomas Pedroli. 2013. Schule im Digitalen Zeitalter. Ein Paradigmenwechsel.


Thomas Pedroli is a coach and a music teacher working mostly in Germany. In this article he is discussing the paradigm shift in our society and first and foremost in the schools. What is there for us in the future as teachers and as learners? "The times they are changing - and for me it has a certain urgency that our consciousness is coming along with it!" he says in his accompaning letter.

Thomas_pedroli
2013. Schule im Digitalen Zeitalter. Ein Paradigmenwechsel. 

Über die Pforte der Schule, durch die die Schüler jeden Tag hineingehen, steht mit großen Buchstaben geschrieben: DU MUSST, DU MUSST, DU MUSST. In der Schule müssen wir vor allem sehr viel. Wir müssen zur Schule gehen, wir müssen lernen, wir müssen aufpassen, wir müssen still sein, wir müssen weiter kommen, wir müssen unsere Hausaufgaben machen, wir müssen gut zuhören usw. Inzwischen wissen wir aber, dass es so nicht geht: Lernen kannst du nicht „müssen“! Lernen kannst du nur in Freiwilligkeit. Erkenntnis entsteht aus dem Staunen. Staunen kannst du nicht „müssen“. Die optimale Umgebung für Lernen ist Geborgenheit. Geborgenheit kannst du nicht „müssen“. Viele wissenschaftliche Forschungen der Neurophysiologie und Psychologie der letzten zehn Jahre weisen darauf hin. Und dennoch… ist unser Schulsystem an vielen Stellen durchdrungen von unreflektiertem „Müssen“. Wie ist das möglich? Ich sehe drei Wurzeln, aus denen heraus die Schule entstanden ist, und die bis heute noch wirken. In diesen Wurzeln lebt noch ein altes Paradigma.
Die erste Wurzel liegt in der Klosterbewegung bzw. in der Klosterschule. Das mittelalterliche Christentum ging von einem Sündenbegriff aus. Der Mensch ist sündig auf die Erde gekommen (Erbsünde) und das ist natürlich nicht gut! So, wie du jetzt bist, kannst du unmöglich in den Himmel kommen. Dafür musst du erst eine ganze Menge tun. Wenn du das getan hast, kannst du später, durch Gottes Gnade (vielleicht) in den Himmel kommen. Aber momentan bist du schlechter Natur. Das hat eine tiefe Angst in die westliche Kultur gepflanzt: „Ich bin nicht gut genug!“ Und das „Programm“, dass damit installiert wurde, ließ die Menschen nach dem Prinzip leben: „Du sollst dir große Mühe geben. Vielleicht genügt es irgendwann!“  In der Schule wird viel an diese Angst appelliert. In der Schule wird fortwährend beurteilt, was gut und was schlecht ist. Es gibt eine Einteilung in „Klassen“:  eine Gymnasialbildung ist „höher“ als eine Hauptschulbildung, es gibt gute und schlechte Noten, es gibt ein gutes und ein schlechtes Benehmen,  und schließlich gibt es sogar „gute“ und „schlechte“ Schüler. Wenn alles glatt geht, dann wird etwas Gutes aus dir, du bekommst ein paar Buchstaben vor deinen Namen: Dr., Prof. oder Ing. Und du bekommst ein „höheres“ Gehalt. Und wenn es nicht so gut läuft, bekommst du etwas früher schon Buchstaben zugeteilt: ADS, ADHS, ASPERGER, LRS. Du bekommst einen sonderpädagogischen Förderbedarf anerkannt, einen Förderplan und später ein „niedriges“ Gehalt. Aber das Besondere ist: diese Angst, nicht gut genug zu sein, lebt in den meisten Menschen weiter, unabhängig von ihrer gesellschaftlichen Position. Und treibt sie unaufhörlich, nach „Höherem“ und „mehr“ zu streben und ihre Zufriedenheit auf später zu vertrösten. MÜSSEN wir denn wirklich warten bis später, um zufrieden zu sein?
Das zweite Vorbild für die Schule war die Armee. Es ist vielleicht keine angenehme Vorstellung, aber der hierarchische Aufbau der Schule ist direkt der Armee des neunzehnten Jahrhunderts entliehen. Eine große Gruppe von Schülern wird von einem Lehrer angeführt. Die Lehrer in einer Schule werden von der Schulleitung geleitet. Die Schulleitung bekommt ihre Vorgaben vom Ministerium. Die Hierarchie wird durch eine Gehorsamkeitskultur aufrechterhalten. In der Armee war extreme Gehorsamkeit nötig, denn sonst würden die Soldaten nicht töten oder sich Todesgefahren aussetzen. Und was würde in der Schule passieren ohne Gehorsamkeit? Die Gehorsamkeit wird durch Strafe und Konsequenzen erzwungen. Wenn jemand sich nicht an die Regeln hält, wird er bestraft. Und wenn alle Strafen nichts helfen, wird er ausgeschlossen, von der Schule geschickt. Und obwohl schon längst bekannt ist, dass Strafen eine negative Wirkung auf das Lernen haben, wird an vielen Orten weiter gestraft. Natürlich viel subtiler als im letzten Jahrhundert, wo noch geschlagen wurde. Die Körperzüchtigung in Schulen wurde in der Bundesrepublik erst im Jahr 1973 abgeschafft und das Recht auf gewaltfreie Erziehung in der Familie erst im Jahr 2000 gesetzlich verankert. Das heißt, dass viele Lehrer selber noch mit Körperzüchtigung „erzogen“ worden sind. Es gibt nur wenig Schulen, wo Strafen, Strafarbeit, „Sozialdienst“ und disziplinarische Konsequenzen nicht zum Alltag gehören. Und wird die Benotung nicht auch wirksam eingesetzt als Strafe und Belohnung? Gehorsamkeit wird als ein Grundpfeiler der Schule aufgefasst. Auf dem Preisschild dieser Pfeiler steht eine tiefe Angst geschrieben, die sagt:“ Ich bin machtlos!“ Und das „Programm“, dass wirksam wurde, lautet: „Du sollst tun, was die Autorität dir sagt (Lehrer, Arzt, Minister). Du kannst nicht über dich selber bestimmen.“ MÜSSEN wir gehorsam sein, damit wir uns entwickeln können?
Der dritte Einfluss entstand in der Industrialisierung. Als die ersten Fabriken entstanden, gab es einen großen Bedarf an Arbeitern, die sich an unnatürliche Lebensumstände anpassen konnten. Die Arbeiter waren leicht zu ersetzen durch andere Arbeiter. Wer sich anpasste, bekam Arbeit und konnte überleben. Wer sich nicht anpasste, drohte in Armut unter zu gehen. Das verursachte eine große Angst: „Ich bin einsam. Auf mich kommt es nicht an!“ Das „Programm“ arbeitete nach dem Prinzip: „Du bist genauso wie die anderen Menschen. Es ist am besten, wenn du genau so tust, fühlst, denkst und  lebst wie alle Anderen. Passe dich den Normen an!“ Es ist leicht einzusehen, dass unser ganzes Schulsystem auf Normen geeicht ist. Und dass diese Normen in Relation zur Wirtschaft stehen. Zunächst galten die Normen regional, dann wurden sie bundesweit festgelegt und heute werden die Schulen an Europäische Normen gekettet. Wenn ein Schüler (oder eine Schule) aus der Norm fällt, wird er (oder sie) sofort verglichen mit den anderen und es wird mit großer Sorge betrachtet, wie groß die Überlebenschancen sind. Dass jedes Kind einmalig ist, steht zwar in den pädagogischen Lehrbüchern – in der Praxis wird es (jedoch) oft nur als lästig empfunden, wenn ein Kind nicht normgemäß lernt oder sich nicht „normal“ benimmt. Viele Pädagogen berichten, dass schon mehr als die Hälfte der Kinder sich nicht normal verhalten. Das illustriert, dass diese Art zu denken an einem Endpunkt angekommen ist. Denn bislang war es immer der größte Teil, der als normal betrachtet wurde. MÜSSEN wir uns denn anpassen um überleben zu können?
Das Zeitalter der Industrialisierung ist zu Ende gegangen und damit auch das alte Paradigma, das dazu gehörte. Viele Grundsätze, die vor Kurzem noch als unumstößlich galten, werden jetzt angezweifelt. Der Ausgangpunkt z.B., dass ökonomisches Wachstum zu Wohlstand führt, kann nicht mehr als stimmig erlebt werden. Die Umweltfolgen, die ungleichmäßige Verteilung des Reichtums über die Erde, die Finanzkrise und die globale Erderwärmung zeigen in diese Richtung. Oder ein anderer Ausgangspunkt, nämlich, dass wesentliche gesellschaftliche Veränderungen immer von „Oben“ kommen durch die Politik und Menschen, die Macht haben, wurde durch den arabischen Frühling entkräftet. In Ägypten war es die unorganisierte junge Generation, die das Regime stürzte. Wie war das möglich? Sie waren miteinander in Kontakt! Sie gebrauchten die digitalen Medien, Handys und das Internet. Mit Recht wird das neue Zeitalter das Digitale Zeitalter genannt. Die junge Generation, etwa nach 1985 geboren, wo der Computer in den Wohnzimmern einzog, befindet sich schon ganz und gar in diesem neuen Zeitalter. Die Fähigkeiten zu Networking, Multitasking und Global Communication, sind Ausdruck einer neuen Dimension. Das Internet ist ein gutes Bild für eine unhierarchische, transparente und dezentrale Struktur, wo das Individuum größere Selbstbestimmungsmöglichkeiten hat. Die ältere Generation, die jetzt (gerade noch) am Ball ist,  lebt zum Teil noch im alten Paradigma und hat Mühe die jüngere Generation zu verstehen. Gleichzeitig liegen die neuen Möglichkeiten, Ausgangspunkte und Fähigkeiten schon fertig und brauchen nur aufgegriffen zu werden. Im alten Paradigma gaben die Menschen ihre Macht an die Kirche, den Staat und den Kommerz ab. Im neuen Paradigma lebt der Ausgangspunkt: Jeder Mensch schafft seine eigene Realität.

Im neuen Paradigma brauchen wir nicht zu warten, bis der Staat unsere Schulen erneuert. Solche Entwicklungen laufen den Tatsachen meist hinterher. Immer mehr Kinder reagieren allergisch darauf, wenn sie aus dem alten Paradigma heraus angesprochen werden. Das ist auch gut so, denn dann merken wir wenigstens, dass etwas nicht stimmt! Vielleicht ahnten wir das auch selber schon. Aber in dem Moment, wo wir als Lehrer oder Eltern durch das außergewöhnliche Benehmen von einem Kind oder eine Klasse selber in die Enge getrieben werden, hören wir uns plötzlich Sätze sagen oder sehen wir uns Dinge tun, wovon wir geschworen hatten, sie nie sagen oder tun zu wollen. Weil wir selber bei unseren eigenen Eltern und Lehrern so darunter gelitten hatten. Sätze wie: „Wenn du so weiter machst, wird es nichts mit dir! Mit einer Fünf im Zeugnis bis du nicht viel wert! Wenn ich dich jetzt nicht strafe, wird es nur noch schlimmer – ich meine es nur gut mit dir! Du weißt noch nicht, was gut für dich ist! Tue einfach, was ich sage! Warum? Weil ich es sage! So bekommst du später keinen Beruf, was denkst du denn? Bei einem Arbeitgeber kannst du auch nicht alles tun, was du willst! Ohne Abschluss kannst du es vergessen! Ohne Disziplin kommst du nirgendwo hin! Ich weiß, dass es dir unangenehm ist, aber später wirst du mir noch dankbar sein! Schaue doch die anderen an, sie machen es auch alle! Und zwar ohne zu motzen! Du liegst weit unter dem Klassendurchschnitt! Erst die Arbeit, dann das Vergnügen! Hier hast du deine Arbeit zurück, du hast 12 Fehler!“ Und so weiter.
Wenn wir so sprechen, deutet alles darauf hin, dass wir selber in Angst geraten sind. Dass wir uns einen Moment ohnmächtig, einsam, traurig oder sonst was gefühlt haben. Dass die Angst hoch kam, nicht mehr Herr der Lage zu sein. Wenn wir in der Lage sind, auf unsere eigenen Gefühle zu horchen, und sie nicht weg zu drücken durch ein Reagieren nach außen mit „alten Kamellen“, dann können wir unsere eigene Geborgenheit wieder zurückfinden und unseren Schülern helfend zur Seite stehen. Das erfordert allerdings ein ganz anderes Berufsbild und ein anderes Training als es bislang in der Schule gepflegt wurde. Was die Schüler brauchen, sind Lehrer, die üben, mit ihren eigenen Gefühlen umzugehen. Die Konferenzen besuchen, wo dieses übend mit den eigenen Gefühlen umgehen, selbstverständlicher Bestandteil ist. Die ausgebildet sind in Kommunikation - mit sich selber und mit anderen. Lehrer, die ihre Intuition schulen. Lehrer, die Meditation in ihr Tagesrhythmus mit  aufgenommen haben. Das hat u. A. zu Folge, dass sie auch in der Lage sind, ihr Denken ruhen zu lassen und nicht zu urteilen, z.B. wenn sie mit voller Aufmerksamkeit einem Kind zuhören. Lehrer, die das Wörtchen „müssen“ probeweise einfach mal aus ihrem Wörterbuch gestrichen haben.

Im neuen Paradigma lebt Geborgenheit in der Schule und in Geborgenheit findet Wachstum und Lernen statt. In der Geborgenheit leben neue Grundhaltungen, die die alten Ängste wertlos, machtlos und einsam zu sein, ersetzen durch:

Ich bin wertvoll - weil ich bin. Bevor ich etwas tue, während ich etwas tue und nachdem ich etwas getan habe. Unabhängig vom Resultat.
Ich gestalte mein eigenes Leben. Ich bin Schöpfer meiner eigenen Realität.
Ich bin autonom. In meiner Autonomie bin ich verbunden mit allen Menschen. So lebe ich Verantwortung.
Die alten Tugenden Strebsamkeit, Gehorsamkeit und Anpassungsvermögen werden ersetzt durch: Eigenwertempfinden, Selbstwirksamkeit und Autonomie.
Denn, sag nun selber, diese großen Buchstaben über der Pforte der Schule, beginnen sie nicht ganz arg abzubröckeln? Und siehst du welche Wörter darunter schon sichtbar sind:
HIER BEGEGNEN WIR UNS! 

Impressum12.12.2012www.pedroli.de

NB! Kui oleksid valmis selle artikli eesti keelde tõlkima, siis palun anna endast mulle märku! 

Friday, December 14, 2012

Marie Reisik - eesti naised poliitikas I

Leidsin huvitavad kaadrid värskelt avatud Eesti Filmi Andmebaasist. 1937. aastal külastas President K. Päts Eesti Naisliidu tütarlaste internaati. Filmis öeldakse, et see on esimene omalaadne asutus väljaspoolt Tallinna õppima tulevate tütarlastele. 

Mustvalgetel värisevatel kaadritel on näha ka prillidega proua, kes juhatab Pätsi laua juurde (külaliste raamatusse kirjutama), selle naise nimi on Marie Reisik. Marie Reisik oli märkimisväärne naine Eesti ajaloos. Teda peab Mäelo (1956:83) "naisõiguslase" mõiste Eestisse toojaks. Nimelt kasutab Reisik seda sõna teadaolevalt esimest korda eesti keeles oma artikli pealkirjas aastal 1913. "Naisterahva Töö ja Elu" nr. 6. Reisik oli ajakirja toimetajaks ja sedakaudu tõstis koos oma 22 kaastöölisega alates 1911. naisküsimuse laiemalt Eestis avalikkuse tähelepanu alla.  Eelpoolnimetatud 1913. aasta artiklis kirjutab Marie Reisik (viidatud Mäelo 1956:83-84 järgi):
"Õieti ei puutu naisküsimus kaugeltki ainult naistesse. Küsimus ei seisa selles, mida naised nõuavad, vaid mis olud naiselt nõuavad. Naise õiguse taotlus ei ole mitte juhuslikult välja mõeldud, vaid selle on elu ise loonud. Naisel ei jää muud üle, kui nõudvate oludega kaasa sammuda. Naine on sunnitud leivateenimise otstarbel kodunt välja minema. Tütarlapsed, kes kodus rahulikult kosijat ootavad, on mineviku mälestus... Naisel tuleb vaid silmad lahti hoida, et ta ka kohaste õigustega ühiskonnas varustatud oleks...
Nii tõuseb vastupidi küsimus, kuidas edaspidises, kiirelt arenevas elus leida võimalusi naise leivateenimise töö ja emakohustuste täitmise kooskõlastamiseks. Tihti kasutatakse naise tööjõudu kurjast. Talle makstakse sama töö eest vähem palka, või antakse isegi raskemaid töökohustusi töökohtades..."  
Filmi vaata siit: http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/774 

Marie Reisiku kohta on ERR sarjas "Eesti Lugu" tehtud ka eraldi raadiosaade, mille esitlus toimus 2008. aastal. Saate järelkuulamine on võimalik tänaseni. Soovitan seda kindlasti teha!  
Eesti naisliikumise algataja Marie Reisik (1887-1941), sündinud Tamman, on pärit Pärnumaalt. Hariduse sai ta Pärnu tütarlaste gümnaasiumis. Avalikku ellu lülitus Marie 1907. aastal, mil asutatati esimene eesti naisorganisatsioon - Tartu Naisselts. 1908. aastal suundus ta täiendõpingutele Pariisi ning hiljem töötas Tartu koolides pedagoogina. 1911. aastal abiellus Marie advokaat Peeter Reisikuga. 
Teisel Eesti naiskongressil 1920. aastal moodustatud Eesti Naisliit oli Marie Reisiku sihikindla töö saavutus. Tähelepanuväärne on Reisiku osa maanaiste organiseerimisel. 1935. aastal sai teoks tema idee luua ENL-i juurde kodumajandusinstituut. Oluline on Reisiku roll eesti naisliikumise tutvustajana välismaal. 
Marie Reisik kuulus korduvalt Eesti Vabariigi valitsuse koosseisu. 1919. aastal valiti ta Asutava Kogu liikmeks. Haritud, avara silmaringiga Marie Reisik oli eesti naiste hulgas väga autoriteetne. (viide ERR. saadet tutvustav veebileht)

Milline oli naiste olukord I EW aastatel poliitikas ja kes oli Marie Reisik? Saates räägib Aasta Õpetaja 2012 Terje Hallik. Tartu Mart Reiniku Kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Terje kõneleb muuhulgas nn "naise sõjast teise naise vastu", mille töttu naisküsmused jäid sarnaselt tänasele päevale ka I Eesti Vabariigi ajal tahaplaanile. Võrrelduna Skandinaavia riikidega, kus naised olid sellel ajal juba ministriteks ja poliitikas suhteliselt võrdsemal kohal, oli Eesti naise esindatus riigijuhtimise juures väga väike (meil sellel ajal Riigikogus vast korraga paar-kolm esindajat). Ilmselt on meil mida tolleaegsete naiste kogemusest õppida.  


Saadet ennast kuula siit:
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=927071

Lisaksin veel, et wikipeediast leiab Marie Reisiku kohta vaid ühe rea ja selle pildi Konrad Mäelt. Kes soovib pikemalt ja põhjalikumalt lugeda soovitan vaadata Rahvusraamatukogu lehele, kus on juba väga mitmekülgselt viidatud edasistele allikatele.


Allikas: Naiste Hääl, 1932, nr. 5, lk. 52. (Rahvusraamatukogu lehelt)


Huvitavalt kirjutab Marie Reisiku poliitikukarjäärist ajaloolane Terje Seemen oma artiklis "Linda Eenpalu ja Marie Reisik. Eesti naisliikumise Päts ja Tõnisson" (ilmunud 18.08.1999 Eesti Ekspressis). Ülevaatlik ja faktiderohke ülevaade Eesti naistest esimese vabariigi aegses poliitikas on kättesaadav rahvusraamatukogu lehel.


Lisaks samal teemal minu blogist:
Kui naine on naisele hunt
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936
Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna 1882
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna ja homme
Mehed kooli tagasi!
Kas naisõiguste teema on ammendunud?

Õpetajate palk tõuseb, aga ei tõuse... loogiline ju!

Täna on jälle õpetajate palga teema küsimused päevakorral. Argo Kerb (HTMi avalike suhete osakonna juhataja endine Õpetajate Lehe toimetaja) vastab uuenenud "Õpetajate Lehe" veergudel omavalitsusjuhtide ühendatud protestikirjale. Omavalitsusjuhid ei ole rahul, sest õpetajate palgatõus peaks suuremas osas justkui nende taskust välja võetama.

Kogu protest vallandus uuesti seoses riigieelarve küsimustega (viimane võeti juba paar päeva tagasi vastu) ja Jaak Aaviksoo artikliga, mille pealkiri lubab: "Kindlasti tuleb õpetajate palgaraha juurde!"

Õpetajate listis kirjutavad rahulolematud õpetajad ja küsivad endiselt tühjades taskutes kobades:

"Kus on siis vanemõpetajatele ja metoodikutele lubatud palgatõus?"  ja mõni julgem pärib kogunisti otse:


"Kas minister (ministeerium) valetab?"


Mina pean siinkohal välja kaevama oma varasemad kirjutised. Eks oli kujunenud olukord juba varemgi nähtav ja käega katsuda. Tea, kas minister otse valetama julgeks hakata, aga hämamine võib siin kõne alla kindlasti tulla...

SALADUSE REŽIIM JA HEA UUS HARIDUS EESTIS


Kommenteeriksin pisut Jaak Aaviksoo artiklit “Infokonfliktid ja enesekaitse” Diplomaatias (ilmunud märts 2011)? Soovitan selle kindlasti läbi lugeda! Tegemist on märgilise kirjutisega Eesti ajaloos.
Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.

See lugu on kirjutatud möödunud aasta märtsis, peale seda kui Aaviksoo haridusministriks sai, aga märke kujunevast olukorrast oli varasemalt ja on ilmselt ka juba minu varasemates kirjutistes näha.


Muidugi ei ole tegemist Aaviksoo personaalküsimusega, vaid probleem on palju ulatuslikum. Mitmed meist on arusaanud, et tegemist on poliitkultuuri puudumisega meie juhtide hulgas. Peale viimaseid sündmusi kirjutab näiteks ka Marju Lauristin juba hoiatavalt ja viibutab näppu:
Küsimus on selles, et Eesti riigi valitsejateni ei kandu Toompea ja Stenbocki maja paksude ja turvaliste müüride tagant valitsetavate hääl, inimeste igapäevane elu kulgeks sealt nagu valgusaastate kaugusel. Sellise poliitilise kultuuri(tuse) jätkumine ähvardab Eesti riigi kestlikkust ja eesti kultuuri püsimist.
Kommentaariks õpetajale, kes imestab meie valitsejate valelikkust ja keerutamist lisaksin veel, et kui Aaviksoo leiab, et valetamine on nö "meile endale" vajalik, siis on tema moraali järgides (vt artiklit Diplomaatias) valetamine põhjendatud. Seda õppis ta ilmselt USAs käies suurmeistritelt ja ka loendamatutes teadusliku kommunismi loengutes jaõppustel (temaaegsed ülikooli läbinud on kõik saanud omandada terve hunniku igast väärtõpetust Marxilt, Engelsilt, Leninilt jt geeniustelt).

Soovitan siinkohal vaadata ka BBC dokmentaalsarja "The Century of Self", mis selgitab väga ilmekalt, kuidas rahva manipulatsioon täpsemalt modelleeritakse ja millised psühholoogia teooriad siin ajalooliselt on kandvat osa mänginud. Ilmselt tuleks samasugune dokumentaal vändata ka nõukogude osavast propagandamasinast, mille ohvriteks meie tänase päevani välja enamasti langeme... 

Terane tähelepanek õpetaja poolt ja julge äramärkimine! Ka minu arvates on väited juba algusest peale niisugused, et käivad risti üksteisele vastu. Kellel siis on ikkagi õigus? Paluksin siinkohal kõik väited "puust ja punaseks"! Nüüd tahab juba iga kodanik aru saada, mis siis ikkagi õpetajate rahadega Eesti riigis toimub!

"Õpetajate Lehes" ilmunud Argo Kerbi lühikeses kommentaaris oli minu jaoks ka rõõmustav sõnum, sest seal lubatakse, et rahastamine muutub läbipaistvamaks ja uuringud tehakse kättesaadavaks. See on samm edasi! Olen koolide rahastamise teemal kohtunud nii Õpetajate Liidu, HTMi, kui ka omavalitsusesindajatega ja kinnitan, et praegune süsteem on nii arusaamatu, et igasugune hämamine on tänu sellele võimalik mõlemalt poolelt. Keegi kolmas lihtsalt ei saa aru, mis toimub nende kümnete süsteemide ja paberite ja eelarveridade ja määruste vahel...  

Õpetajatele see kemplemine muidugi leiba lauale ei too. Seega soovitaks oma protestidega jätkata. Kuna mõlemal pool läbirääkimiste lauda on ju põhimõtteliselt samad funktsionäärid, siis on arusaadav, miks lahenduste leidmine nii keerukas näib... venitustaktika! Minister tuleks oma valdkonnast lahti lasta, sest ta ei suuda õpetajate rahade liikumisel silma peal hoida ja probleemi kiiret lahendamist hallata. Õpetajad on talle muidugi juba ammu umbusaldust avaldanud, uudise künnist see tol korral ei ületanudki (kui vaid väikse nupuna Õhtulehes). Mingit arutelu ei järgnenud. 

Thursday, December 13, 2012

Kui naine on naisele hunt...

Kuidas siis ikkagi nii, et naised ise on naistele kõige suuremaks "ärapanijaks"? Eriti huvitav on märgata seda naisõiguse küsimuste kontekstis, kus võimalikeks kasusaajateks oleks juskui ka needsamad "ärapanijad naised". Millega seletada seda, et naine on naisele hunt? 

Olen kunagi sellel teemal lugenud ühte vapustavalt head soomekeelset raamatut rootsi naistelt, mille nimi kahjuks meelde ei tulnud. Aga kõlas kuidagi: "Mingu need naised põrgusse, kes teist naist ei toeta". Ilmselt seda eesti keeles ilmunud ei ole. Otsisin veebist, aga ei leidnud. Kahju, see oli üks väärt lugemine, mis minu raamatukogust välja rändas ja tänaseni tagasi jõudnud ei ole...

Hea küll! Selle asemel leidsin Directori artikli Taivo Pajult pealkirjaga "Kas naine võib olla teisele naisele hunt?", kus autor viitab ühe naise loole, mis siinkohal väga asjalik tundub:
Filmirežissöör Margaret Heffernan, kuulus naisküsimuste asjatundja, tõdeb, et tema loengutes küsivad naised ikka ja jälle: „Miks on nii, et mu kõige vastikum ülemus on alati naisülemus?“ Tema enda kogemus kinnitab sama: 30 aastat tagasi oli ta algaja taustmaterjali koguja mainekas BBC uudisteprogrammis. Ta oli taibukas ning jõudis tihti töö enne tähtaega valmis. Vabanenud aega kasutas ta selleks, et õppida toimetama filmimuusikat.
Kui naisülemus nägi kord Margareti filmimuusikaga tegelemas, ütles ta: „Kuna sul niikuinii tööd ei ole, siis mine ja too mu riided keemilisest ära!“ Ning surus kviitungi Margaretile pihku. 
See ajab siiamaani teda vihaseks ning ta küsib endalt, kuidas saab nii olla, et teine naine solvas ja alandas teda, selle asemel et toetada ja aidata kaasa ta arengule! 
Ta vastab ise: üks põhjus on pärit ajaloost. Naisi on sajandite vältel kasvatatud ikka nõnda, et nad konkureeriksid just meeste tähelepanu nimel. Jane Austenist alates ja „Aruka blondiiniga“ lõpetades. Tööle minnes kandub see mõtteviis automaatselt sinna üle.

Kirjutise autor lõpetab oma juhtkirja alljärgnevate küsimustega: 
Aga ikkagi tundub, et üksteise teadlikku toetamist kasutatakse naiste karjääri edendamiseks liialt vähe. Kas iga naine ikka võib täna öelda, et on aidanud naiskolleegil mõnda jama ära hoida või vähemalt selle eest hoiatanud? Või peabki iga naine ainult iseenda eest seisma?

Milliseid väärtusi me siis ikkagi iseendas kanname, naised?

Loe lisaks:
Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson - Pärna aasta 1882.
Õpetajate streigi eelõhtul - rohkem julgust, naised! aastal 2012.
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna ja homme.
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936.

Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936

Täna hommikupoolikul lugesin Marta Sillaotsa kogutud artikleid, mis on avaldatud käesoleval aastal Tartus Ilmamaa kirjastuse poolt sarjas "Eesti mõttelugu", pealkirjaks "Kirg ja kavalus". Hando Runnel on pannud kokku valimiku Marta Sillaotsa artiklitest ja kirjutanud lühikese tutvustuse naise elust ja tegevusest. 


Marta Sillaots (1887 - 1969) kirjutas väga mitmesugustel teemadel sh avaldanud oma mõtteid ka nais- ja kasvatusküsimustes. Kogumikku on mahtunud tema kirjutised individualismist kasvatuses, seksuaalkasvatuse vajalikkusest, vabast koolist, rahvuslikkuse ja tahte kasvatamisest jms.

Artiklis "Eesti naise loovast tööst kirjanduse alal (av. 1936)" (lk 120 - 126) kirjutab ta ülevaate 1935.aastal toimunud V naiskongressi näitusest "Naine ja raamat". Lühikeses artiklis on koondatud eesti naise kirjatööd ja naisakadeemikute, -kirjanike jne tähtsamad andmed kuni 1935-aastani. 
"Kui arvestada eesti naiste arvu (53% rahva üldarvust) ja eesti keeles 1866.aastast saadik ilmunud trükiste üldarvu (29 281), siis on eesti naiste kirjanduslik toodang (kokku 736 teost, tõlked kaasa arvatud) väga väike ja mannetu. Neid arvusid kõrvutades ei tohi aga unustada, et eesti naise areng kirjandusliku tegevuse alal nagu igal muulgi alal algab õieti alles iseseisvusajaga; ei tohi unustada ka seda, et eesti naise kirjanduslik looming just viimaseid aastail näitab väga tugevat tõusutendentsi, mis lubab oletada, et eespool esitatud arvud võivad mõne aasta pärast väga suurel määral ületatud olla." (Sillaots 2012:126)

Teiste hulgas toob Marta Sillaots eraldi välja ka kasvatusteemadel kirjutanud naised: Salme Pruuden, Õilme Ploompuu-Van Nest, Alma Ostra-Oinas, Alma Martin, Hilda Taba ja Ella Treffner (2012:125).  

Huvitav oleks teada saada, kas keegi meie uurijatest on püüdnud seda koondit ilmunud naiste teostest edasi pidada ja kirjutanud hilisemaid ülevaateid... momendil minul selle kohta info puudub, aga ehk on naisuurimiskeskusel mingeid andmeid... 


Marta Sillaotsa kohta saab Vikipeedia andmetele tuginedes lugeda alljärgnevatest allikatest:


Alma (= Aira) Kaal, "Mõnest iseloomulikust joonest Marta Sillaotsa tegevuses. (Tema 50-nda sünnipäeva puhul)" – Eesti Kirjandus 1937, nr 5, lk 227–234

Oskar Kuningas, "Mälestuspilte Marta Sillaotsast" – Keel ja Kirjandus 1987, nr 5, lk 309–312


Anu Saluäär, "Marta Sillaots 1887–1969" – Looming 1987, nr 5, lk 672–681; ka Anu Saluääre raamatus "Põhjamaadest ja Eestist. Kirjutisi 1987–2008", Tallinn 2008, lk 505–548


Ain Kaalep, "Kollase toa saladus" (Marta Sillaots 100) – Kirjanduse jaosmaa '87, Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk 47–54 ja Ain Kaalepi raamatus "Kolm Lydiat", Ilmamaa, Tartu 1997, lk 537–543


A. W., "Ühe väsimatu kirjandusnaise juubel. Marta Sillaots 50-ne aastane" – Uus Eesti 12. mai 1937, nr 128, lk 7


Oskar Kruus, "Mälestusi kirjanikest: Marta Sillaots" – Videvik 9. juuni 2000, lk 4


Aivar Kull, "Kogumik esitleb kirglikku kriitikut" (kriitikakogumiku "Kirg ja kavalus" arvustus) – Tartu Postimees 2. oktoober 2012, lk 5



Kuula lisaks:
EESTI AJALUGU RAADIOST
Eesti lugu 20-ndad


Naised Eesti I vabariigi ajal


ELFRIEDE LENDER


Seekord tuleb juttu Elfriede Lenderist (1882-1974), kes oli eesti haridustegelane ja õpetaja ning rajas esimese eesti tütarlaste kooli. 

1906. aastal asutas ta maksuta eraalgkooli, mis oli mõeldud vaestest peredest pärit õpilastele. Läbi keeruliste aegade ja raskete perekondlike sündmuste jõudis Lender 1907. aastal vaid 25-aastasena Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi avamiseni. 


1917. aastal õppis koolis juba 461 tütarlast, kellest enamik olid eestlased. Nõukogude okupatsiooni alguses kaotas Elfriede direktorikoha ning tema kool ühendati Tallinna VIII Keskkooliga, mille eesotsas ta Saksa okupatsiooniperioodil ka oli. 1944. aastal emigreerus Elfriede Rootsi.


Saates räägivad pedagoogikateadlane Mare Torm ja ajaloolane Ago Pajur.





ALMA OSTRA-OINAS


Seekordne Eesti lugu räägib eelmise sajandi tuntuimast Eesti naispoliitikust Alma Ostra-Oinasest (1886-1960).

Ostra-Oinas oli Töörahva ja Soldatite Nõukogu liige ning tegutses ka Maanõukogus, Asutavas kogus ja Riigikogus. Ta oli esimene naine Eestis, kes sai linnanõunikuks. Alma Ostra kirevasse ellu mahuvad kooliaegseid salaringid ja pruunseelikute afäär ning Eesti riigi algusaastate suurim skandaal, mida hakati kutsuma oinaadiks. Alma Ostra oli abielus Jaan Anveltiga ja hiljem Eesti esimese riigikontrolöri Aleksander Oinasega.


Alma Ostra-Oinas saadeti asumisele Siberis ja ta suri seal 1960. aastal. Teda nimetati eestimaa Jeanne d`Arc`iks.


Saatekülaline on Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi ajalooõpetaja Terje Hallik.




MARIE REISIK

Eesti naisliikumise algataja Marie Reisik (1887-1941), sündinud Tamman, on pärit Pärnumaalt. Hariduse sai ta Pärnu tütarlaste gümnaasiumis. Avalikku ellu lülitus Marie 1907. aastal, mil asutatati esimene eesti naisorganisatsioon - Tartu Naisselts. 1908. aastal suundus ta täiendõpingutele Pariisi ning hiljem töötas Tartu koolides pedagoogina. 1911. aastal abiellus Marie advokaat Peeter Reisikuga.

Teisel Eesti naiskongressil 1920. aastal moodustatud Eesti Naisliit oli Marie Reisiku sihikindla töö saavutus. Tähelepanuväärne on Reisiku osa maanaiste organiseerimisel. 1935. aastal sai teoks tema idee luua ENL-i juurde kodumajandusinstituut. Oluline on Reisiku roll eesti naisliikumise tutvustajana välismaal.


Marie Reisik kuulus korduvalt Eesti Vabariigi valitsuse koosseisu. 1919. aastal valiti ta Asutava Kogu liikmeks. Haritud, avara silmaringiga Marie Reisik oli eesti naiste hulgas väga autoriteetne.


Saates räägivad Tartu Ülikooli ajaloolased Terje Hallik ja Ago Pajur.


Nendest ja mitmestest teistest meie tarkadest ja pealehakkajatest naistest tuleb minu blogis juttu edaspidi. 


Wednesday, December 12, 2012

Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna aastal 1882

Helmi Mäelo (1956:30) andmetel tõusis esimese eesti soost naisena avalikkuse ette kõnepulti Natalie Johanson-Pärna (1843 - 1915, C.R.Jakobsoni õde), kes 1882. aasta 15. talvekuu päeval kõneles Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul eesti naise haridusest. Kõne on digitaalsena DIGARist kättesaadav ja kannab pealkirja "Eesti Tütarde Haridus". Soovitan lugeda!

Enne Nataliet on erinevates seltsides sh ka Kirjameeste seltsis korduvalt kõnedega esinenud Lydia Koidula. Täpsemad andmed Koidula kõnedest minul puuduvad.

Natalie alustab oma kõnet lausega:
"Palun teid, mitte võeriti minu peale vaadata, et, kui naisterahvas, olen julgenud kõne tooli astuda ja ühe seltsi ees avalikult kõnelda, mis seni ajani meie maal üksi meeste asi on olnud."

Muuhulgas ütleb ta ka alljärgneva mõtte, mis tänaseni aktuaalne püsib, sest siiani leidub meil tõsimeelseid majandusmehi, kes hariduse arvelt kokku hoida tahavad. Aastal 1882, lausub Natalie õpetatud eesti kirjameestele:
"Paljud saavad ehk ütlema, et meie jõud ei kanna tütarlaste koolisi ehitada ja sisse seadida. Siiski tahaksin seda öelda, et koolide ehitamine iialgi rahvast vaesemaks ei tee, vaid teeb rikkamaks, sest haridus on rikkus."

Natalie õppis koduõpetajaks (mis tollel ajal oli naishariduse kõrgeim võimalik tase) ja asutas 1880. aastal Eesti esimese tütarlaste käsitöökooli Tallinnasse.  Kahjuks oli ta 5 aasta pärast sunnitud oma kooli sulgema ja majanduslikel põhjustel Peterburi koduõpetajannaks tööle asuma.

Eesti Entsüklopeedia digiversioonis (ka pilt pärineb samast allikast) kirjutatakse tema kohta:
Natalie Auguste Johanson-Pärna (aastani 1866 J a k o b  so n, 1866 – 82 P e  h r n a; 15. IV 1843 Tartu – 20. VII 1915 Volossovo, Petrogradi kubermang), käsitööõpetaja ja haridustegelane, Carl Robert ja Eduard Magnus Jakobsoni õde. Õppis Tartus taani käsitööõpetaja Adolf von Clauson-Kaasi kursustel, täiendas end Soomes. Asutas 1880 Tallinnas esimese eesti naiskäsitöökooli ja oli aastani 1885 selle juhataja; korraldas käsitöökursusi. Kasvatas õpilastes rahvustunnet, õhutas valmistama ja kandma rahvarõivaid, pidas väga tähtsaks tütarlastele emakeelse, kodunduskallakuga hariduse andmist. Avaldas oma Eesti Kirjameeste Seltsis peetud kõne „Eesti tütarde haridus" (1882) ja õpiku „Naesterahva käsitööde raamat. Kunstkudumine varrastega" (1891).
Natalie Johanson Pärnast on kirjutatud mitmeid artikleid nõukogude ajast tänapäevani. Esimese otsinguga leidsin kaks viidet:

  • Ene Lind (1998). Natalie Johanson-Pärna osa tütarlaste hariduse edendamisel Eestis. Kooliuuenduslane, nr 4.  
  • Väino Sirk (1975). Natalie Johanson-Pärna kutseharidusalasest tegevusest. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused, 24(3), 223-236.
Eesti Naisliidu kodulehel ütleb Mare Torm (Tallinna Ülikool) kirjeldades Eesti naisliikumise ajalugu Natalie Johanson-Pärna elu ja tegevuse kohta alljärgnevat:
Eesti naine on läbi ajaloo pidanud võitlust naishariduse edendamise eest. Natalie Johanson-Pärna (1843 - 1915) on esimesi eesti naisi, kes seadis avalikult sihiks tõsta rahva hariduslikku taset. Ta tõstatas julgelt 1882. aastal tütarlaste hariduse küsimust.
Ilmselgelt oli Natalie julge mõte kõnepulti astuda ja naiste hariduse teemal sõna võtta omas ajas erakordne. Tänaseks on sellest päevast möödunud 130 aastat. Kui paljud meie kaasaegsetest naistest julgevad võtta mikrofoni ja öelda oma seisukoht avalikult välja nüüd?
 

Allikad:
Eesti Entsoklüpeedia digitaalväljaanne 
Helmi Mäelo (1956). Eesti naine läbi aegade. Eesti Kirjanike Kooperatiiv: Lund.
Natalie Johanson-Pärna (1882). Eesti Tütarde Haridus. Eesti Kirjameeste Selts: Tallinn.

Lisaks võib kuulata ERR 2008.a. 8.märtsi raadiosaadet, kus Hillar Palamets räägib naiste haridusest vabariigieelsel ajal Mari Raamoti mälestusteraamatu põhjal.  Pealkirjaks "Eesti naiste pürgimustest hariduse järele".

Loe veel:
Äratus, naised! Elise Ottesen-Jensen ja vihmase ilma arutlused naisõiguse teemadel. Avaldatud 17. juunil 2012.
Kas naiste õiguste teema on ammendunud? Õpetajate Lehe artiklite analüüs, avaldatud 2011 veebruaris.
Õpetajate streigi eelõhtul: rohkem julgust, naised! Kirjutatud veebruaris 2012.

Sunday, December 09, 2012

tagasi hariduslisti ehk üks tont käib mööda Euroopat


Mehed arutavad majanduse asju. Naised on targu vait ja koovad taustal labakindaid. Eesti elu, aga stseen ise on justkui klassikalisest vene romaanist välja hüpanud.

Ka majandusteaduslikke väiteid on klassikalisi:

Raivo Juurak kirjutab: "Üks tont käib mööda Euroopat - see on turbokapitalism."

Vaimukas ja ilmekas. Illustreerib sealjuures ka meie arusaamise piiratust. Siinkohal ei ole minu kriitika suunatud Raivo Juuraku vastu isikuliselt, vaid püüaksin luua mõne pintslitõmbega pildi sellest, miks valime ikkagi hoolimata kõigest reformareid ja teisi ägedaid "liberaalseid" "majandus"mehi (jutumärkides sõnad on öeldud iroonilise muigega, iroonia tagamaade selgitamiseks oleks vaja pikemat kirjatükki, milleks praegu kahjuks aega napib, sest ilm on liiga ilus ja kohe lähen suusatama).

Seda konkreetset tondijuttu oleme küll kuulnud nõrkemiseni. Millest see lugu siis kõneleb? Minu vanustele on tegemist ajaloolise liialdusega. Omamoodi huvitav kirjanduslik keerutus, kuid ei midagi vaimustavad. Emotsiooni ei tule. Leian guugeldades selgituse (suunatud eelkõige noorematele listilistele):

" "Üks tont käib ringi mööda Euroopat - kommunismitont!" Nõnda alustasid "Kommunistliku partei manifesti" kaks habemikku noormeest 1848.a. Marxi ja Engelsi manifestis olid esmakordselt välja kuulutatud peaaegu 150 aastat maailma hullutanud maagilised mõisted - vabadus, võrdsus, vendlus! Nende sõnadega huulil tõusid barrikaadidele sajad tuhanded töölised üle kogu Euroopa ja revolutsioonidelaine põrmustas nii mõnegi pehkinud monarhia." Valter Sääsk 2003 Eesti iseseisvuskonverentsil Paides.

Viitest saame järeldada, et hr. Sääsk alustas sama motiiviga, kui hr. Juurak rääkides Eesti vabadusest. See ongi võti.

Olen viimased paar kuud tegelenud peamiselt sellega, et nende tondijuttude tagamaadest täpsemat pilti saada. Poolteist nädalat rahvusraamatukogus, lisaks erinevad allikad nagu näiteks "Eesti rahva kannatuste aasta" 1943.aastast jne, dokumetaalkaadrid, mis on kättesaadavad Eesti Filmiarhiivi digifonoteegist ja ETV dokumentaalid küüditatutest ja esimeste nõukogude aastate teistest õudustest.



Vaatasin läbi ka kõik "Tuulepealse maa" osad, so kuidas meile eestiaegset elu ja nõukogude korra algusaastaid presenteeritakse.

Peale nende allikatega töötamist langesin täitsa sügavasse kurbusesse. Kunagi kirjutasin luuletuse vaikivate vanaisade ajastust, seal on see kurbus sõnadesse pandud.

Reformierakonna juhatuses minu vaikivaid vanaisasid ei ole. Seal ruulivad mehed, kes kuuludes tähtsatesse partei- ja riigivalitsusorganitesse ässitasid KGB koerad Eesti inimeste kallale... inimesed, kes maanduvad alati jalgadele... aga ka nemad on inimesed, kes tahavad kuidagiviisi ära elada ja olemas olla. Ansip on samuti lihtsalt inimene, kes praegu ilmselt juba pikkisilmi ootab jõulusid pereringis ja jõuluvana. Kahjuks ei ole tal nagu ka paljudel teistel nõukogude aegsetel politrukkidel (hiljuti just sain selle sõna tõelise tähenduse selgeks...) õnnestunud unustada või peast pühkida neid tuhandeid nippe ja tehnikaid inimeste mõjutamiseks ja manipuleerimiseks, mida parteikoolis tundide kaupa pähe sai tuubitud. Ja sellest on kahju. Seetõttu elaksime justkui ikka samas ajas ja käitumiskoodeksis.

Maailm ei ole ainult punane ja valge, sotsialism ja kapitalism, lollid ja targad...

Maailm on värviline.
 
Kahjuks elavad paljud meie juhid ja õpetajad alles selles must-valges maailmas, kus värve ei ole. Kahjuks. Kahjuks tehakse ka valitsuses otsuseid sageli selles must-valges skaalas. Arvan, et sageli mitte teades, miks. Iga punane on täna ju valgemast valgem. Seega on kõik vähegi punakamad otsused keelatud. Nii kannavadki "punase" Rootsi pangad Eesti rahva raha oma aktsiaomanikest pensionäridele. Need pensionärid on taibukalt korraga nii punased kui kollased. Nende vanaduspõlv on kindel.

Hariduslistis ajab eesti mees majandusjuttu. Naised, aga koovad samal ajal sokke, justkui nendesse kogu see majanduslora ei puutukski.


...lähen suusatama, väljas on imeline talveilm ja lumi sätendab päikese käes...

Lisaks:
Vaata ERR digiarhiivist 2010.aastal Siberis filmitud dokumetaalfilmi 1941.aasta juuniküüditamisest pealkirjaga "Mälestuste jõgi". Tol korral viidi loomavagunites Eestist Siberisse 11000 meest, naist ja last.
Filmi näidati ETV-s 2011. aastal kui kohutavast sündmusest möödus 70-aastat.

Kuula raadiosaadet "Mõisavalitseja tütar" aastast 1993. Rõõmussaar Erika räägib oma 17 aastat kestnud elust Siberis.

Loe veel:
V.I.Lenin haridusest, kasvatusest ja õpetajatest
L. Türnpuu kasvatusprotsessi efektiivsusest aastal 1967
Oleme tagasi alguses