Friday, December 14, 2012

Õpetajate palk tõuseb, aga ei tõuse... loogiline ju!

Täna on jälle õpetajate palga teema küsimused päevakorral. Argo Kerb (HTMi avalike suhete osakonna juhataja endine Õpetajate Lehe toimetaja) vastab uuenenud "Õpetajate Lehe" veergudel omavalitsusjuhtide ühendatud protestikirjale. Omavalitsusjuhid ei ole rahul, sest õpetajate palgatõus peaks suuremas osas justkui nende taskust välja võetama.

Kogu protest vallandus uuesti seoses riigieelarve küsimustega (viimane võeti juba paar päeva tagasi vastu) ja Jaak Aaviksoo artikliga, mille pealkiri lubab: "Kindlasti tuleb õpetajate palgaraha juurde!"

Õpetajate listis kirjutavad rahulolematud õpetajad ja küsivad endiselt tühjades taskutes kobades:

"Kus on siis vanemõpetajatele ja metoodikutele lubatud palgatõus?"  ja mõni julgem pärib kogunisti otse:


"Kas minister (ministeerium) valetab?"


Mina pean siinkohal välja kaevama oma varasemad kirjutised. Eks oli kujunenud olukord juba varemgi nähtav ja käega katsuda. Tea, kas minister otse valetama julgeks hakata, aga hämamine võib siin kõne alla kindlasti tulla...

SALADUSE REŽIIM JA HEA UUS HARIDUS EESTIS


Kommenteeriksin pisut Jaak Aaviksoo artiklit “Infokonfliktid ja enesekaitse” Diplomaatias (ilmunud märts 2011)? Soovitan selle kindlasti läbi lugeda! Tegemist on märgilise kirjutisega Eesti ajaloos.
Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele. Tal on õigus millestki loobuda, midagi mitte öelda, midagi maha vaikida jne. Ja kindlasti ma ei tahaks seda õigust võtta ainuüksi Eesti riigile ja rahvale, vaid laiendada seda õigust, või õigemini – elu on seda alati laiendanud – kõikidele organisatsioonidele, kellel eksisteerib mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus.

See lugu on kirjutatud möödunud aasta märtsis, peale seda kui Aaviksoo haridusministriks sai, aga märke kujunevast olukorrast oli varasemalt ja on ilmselt ka juba minu varasemates kirjutistes näha.


Muidugi ei ole tegemist Aaviksoo personaalküsimusega, vaid probleem on palju ulatuslikum. Mitmed meist on arusaanud, et tegemist on poliitkultuuri puudumisega meie juhtide hulgas. Peale viimaseid sündmusi kirjutab näiteks ka Marju Lauristin juba hoiatavalt ja viibutab näppu:
Küsimus on selles, et Eesti riigi valitsejateni ei kandu Toompea ja Stenbocki maja paksude ja turvaliste müüride tagant valitsetavate hääl, inimeste igapäevane elu kulgeks sealt nagu valgusaastate kaugusel. Sellise poliitilise kultuuri(tuse) jätkumine ähvardab Eesti riigi kestlikkust ja eesti kultuuri püsimist.
Kommentaariks õpetajale, kes imestab meie valitsejate valelikkust ja keerutamist lisaksin veel, et kui Aaviksoo leiab, et valetamine on nö "meile endale" vajalik, siis on tema moraali järgides (vt artiklit Diplomaatias) valetamine põhjendatud. Seda õppis ta ilmselt USAs käies suurmeistritelt ja ka loendamatutes teadusliku kommunismi loengutes jaõppustel (temaaegsed ülikooli läbinud on kõik saanud omandada terve hunniku igast väärtõpetust Marxilt, Engelsilt, Leninilt jt geeniustelt).

Soovitan siinkohal vaadata ka BBC dokmentaalsarja "The Century of Self", mis selgitab väga ilmekalt, kuidas rahva manipulatsioon täpsemalt modelleeritakse ja millised psühholoogia teooriad siin ajalooliselt on kandvat osa mänginud. Ilmselt tuleks samasugune dokumentaal vändata ka nõukogude osavast propagandamasinast, mille ohvriteks meie tänase päevani välja enamasti langeme... 

Terane tähelepanek õpetaja poolt ja julge äramärkimine! Ka minu arvates on väited juba algusest peale niisugused, et käivad risti üksteisele vastu. Kellel siis on ikkagi õigus? Paluksin siinkohal kõik väited "puust ja punaseks"! Nüüd tahab juba iga kodanik aru saada, mis siis ikkagi õpetajate rahadega Eesti riigis toimub!

"Õpetajate Lehes" ilmunud Argo Kerbi lühikeses kommentaaris oli minu jaoks ka rõõmustav sõnum, sest seal lubatakse, et rahastamine muutub läbipaistvamaks ja uuringud tehakse kättesaadavaks. See on samm edasi! Olen koolide rahastamise teemal kohtunud nii Õpetajate Liidu, HTMi, kui ka omavalitsusesindajatega ja kinnitan, et praegune süsteem on nii arusaamatu, et igasugune hämamine on tänu sellele võimalik mõlemalt poolelt. Keegi kolmas lihtsalt ei saa aru, mis toimub nende kümnete süsteemide ja paberite ja eelarveridade ja määruste vahel...  

Õpetajatele see kemplemine muidugi leiba lauale ei too. Seega soovitaks oma protestidega jätkata. Kuna mõlemal pool läbirääkimiste lauda on ju põhimõtteliselt samad funktsionäärid, siis on arusaadav, miks lahenduste leidmine nii keerukas näib... venitustaktika! Minister tuleks oma valdkonnast lahti lasta, sest ta ei suuda õpetajate rahade liikumisel silma peal hoida ja probleemi kiiret lahendamist hallata. Õpetajad on talle muidugi juba ammu umbusaldust avaldanud, uudise künnist see tol korral ei ületanudki (kui vaid väikse nupuna Õhtulehes). Mingit arutelu ei järgnenud. 

No comments: