Tuesday, December 10, 2013

Eesti Energia arvab, et tuumaenergia ohtlikkus on müüt!

Tšernobõli tuumaõnnetusest on tänaseks möödas peaaegu 30 aastat (26. aprillil 1986) ja võitlus Fukušima katastroofi tagajärgedega alles käib (algus 11. märtsil 2011). Mõlema tuumakatasroofi mõjud on nii ulatuslikud, et nende tegelikuks mõistmiseks kulub veel sada aastat.

Tänaseks on selgunud, et Fukušima radioaktiivsed jäätmed plaanitakse uputada ookeani ja tuumakollet pole kõikidest pingutustest hoolimata kahe ja poole õnnetusest möödunud aasta jooksul suudetud kinni katta. Samal ajal kirjutab Eesti Energia oma kodulehe tuumaenergia alalehel tuumaenergiaga seotud ohtudest nagu naiivne lillelaps, nimetades neid koguni müütideks.


Levinumad müüdid seoses tuumaenergiaga 

Tuumaenergia tootmist on alati ümbritsenud salapära, mis on pakkunud viljakat pinnast mitmesuguste eksiarvamuste ja müütide tekkele. Mõned levinuimad eksiarvamused koos neid käsitlevate faktidega on järgmised. 
Tuumaenergeetika ohutus ja selle mõju keskkonnale 
Tuumaenergeetika on ohtlik.


Tuumajaamad on projekteeritud viisil, mis teevad nad vastupidavaks kõige erinevamatele sisemistele ja välistele ohtudele (maavärinad, lennukiõnnetused, äärmuslikud ilmastikutingimused jms). Aja jooksul on võetud kasutusele suur hulk täiendavaid tehnilisi ja administratiivseid meetmeid, mis on võimaldanud oluliselt vähendada tuumajaamades toimunud intsidentide sagedust. 

Fukušima tuumakatasroof näitab, et me ei saa alahinnata tuumaenergia tootmisega seotud riske. Eriti murelikuks teeb, et nii tuumajaamaga opereeriv firma kui Jaapani valitsus on pidevalt varjanud informatsiooni nii maailma üldsuse kui kohalike elanike ees. Katsed tuumaõnnetuse tagajärgi likvideerida ei ole tänaseni vilja kandnud. Leke, mis sai alguse 2011. aasta kevadel kestab tänaseni. 
Tuumajaam on terroristidele kerge saak.
Tänu nn sügavuti mineva kaitse põhimõtete rakendamisele ei ole tuumajaamad terroristidele kerge saak. Võrrelduna ükskõik millise teise tööstusobjektiga on tuumajaama füüsilise kaitse tagamiseks rakendatavate meetmete tase oluliselt kõrgem. 

Siin on kodanikel "neutraalset" tõestusmaterjali raske leida, sest tegemist on salajase infoga ja välja imbuvaid lõike on raske tuvastada. Nii Fukušima kui Tšernobõli õnnetus(?)juhtumi korral on valitsus varjanud märkimisväärse osa infost.
Kiirgusfoon tuumajaamade ümber on kõrge ja põhjustab vähki haigestumist.
Empiiriliselt on tõestatud, et vähki suremus on tuumajaama töötajate hulgas keskmiselt ligi kolmandiku võrra väiksem kui tuumajaamas mittetöötavatel inimestel. Inimesed saavad kiirgusdoose tavaliselt looduslikest allikatest (radoon), tervisekontrolli läbides, lennukisõidust vms. Samuti on faktiliselt kindlaks tehtud, et söel baseeruvate elektrijaamade ümbruses on kiirgustase märgatavalt kõrgem kui tuumajaamade ümber, mis on tingitud söes sisalduvatest radioaktiivsetest isotoopidest, millest osa lendub läbi elektrijaama korstna keskkonda.

Miks ei kirjutata ridagi nendest juhtumitest, kus mõju ümbritsevale keskkonnale on olnud katastroofiline? Näiteks Tšernobõl ja Fukušima? Ka meie naaberriigis Soomes on olnud tuumajaamadega väga keerulisi olukordi, sealjuures ei ole selge, kas inimestele ja ümbritsevale keskkonnale avaldasid juhtumid mõju või mitte. Fukušima katastroofi puhul räägitakse, et kõige rohkem mõjutab kiirgus lapsi.
Tuumajaamad emiteerivad kasvuhoonegaase ja reostavad keskkonda.
Praegusel ajal ehitatakse maailmas ligi 40 uut tuumajaama ja vähemalt 35 uue tuumajaama ehitamine on planeerimisel. Välja arendamisel on uus reaktoripõlvkond, mis on olemasolevatest märgatavalt ohutum ja säästlikum. 

Miks ei kirjutata sellest, et mitmetes riikides suletakse olemasolevaid ja töökorras tuumajaamu, sest soovitakse üle minna turvalisematele energiatootmisviisidele? Näiteks Saksamaa kavatseb kõik oma tuumajaamad sulgeda 2022 aastaks. Kasvuhoonegaasidest ja keskkonnareostuses siin ridagi toodud ei ole, rääkimata faktidest.
Tuumajaamades toimub pidevalt avariisid ja lekkeid, mis kujutavad endast suurt ohtu elanikkonnale ja ümbritsevale keskkonnale. 
Tuumajaam nagu iga teinegi soojuselektrijaam kujutab endast kümnete kilomeetrite pikkuse torustiku ja tuhandete ventiilidega tööstusobjekti, mis töö käigus kulub ja vajab seetõttu hooldust. Torustiku ja ventiilide korrosioon võivad põhjustada avariisid ja lekkeid sh radioaktiivsetest ainetest saastunud vedelike lekked. Samas ei tähenda see, et need lekked peaksid kujutama endast ohtu elanikkonnale ja ümbritsevale keskkonnale. Tuumajaamad on projekteeritud selliselt, et radioaktiivsete ainete levikut keskkonda saab takistada mitme järjestikuse ja teineteisest sõltumatu kaitsemeetmega, mille tõttu ohtu elanikkonnale ja ümbritsevale keskkonnale reeglina ei teki.

Kahjuks või õnneks on rahval Jaapanis toimuv täpselt silma ees ja sugugi ei ole ununuenud Tšernobõli kogemus kaheksakümnedatelt. Kahjuks ei mäleta Eesti Energia kodulehe koostajad toimunust midagi. Ilmselt tuleks neile neid kahte ulatusliku mõjuga katastroofi igapäevaselt meelde tuletada! 

Minu arvates on täiesti masendav, et riigiettevõte  - see on meile kõigile kuuluv ettevõte -  avaldab oma kodulehel nii propagandistlikku ja kallutatud infot tuumaenergia tootmise kohta. Kui sellele kodulehele on tõepoolest koondunud kogu ekspertteave (faktid!), mida Eesti Energia on aastate jooksul suutnud tuumaenergia uurimise ja tootmispraktikate kohta koondada, siis on mul sügavalt kahju.

Loodan, et info muutub mitmekülgsemaks, hakkab sisaldama õigeid fakte ja viiteid rahvusvahelistele usaldusväärsetele allikatele, kust saada objektiivsemat infot tuumajaamadega seotud riskidest. Loodan, et kodanikonda informeeritakse tuumaenergiaga seotud ohtudest ja alternatiivsetest võimalustest senisest kordades tasakaalukamalt. 


Loe lisaks

Saturday, December 07, 2013

Habakuk: sotsiaaldemokraatlik mõtteviis ja vaesus on kaasasündinud ja nakkavad!



Niisiis, see oli USA näide. Kahjuks on ka Eestis tohutu suured käärid, oleme aastaid hoogsalt liikunud USA mudeli suunas. Samal ajal võrreldes end Skandinaavia suhteliselt võrdselt jaotatud heaoluga...

Selles valguses on lausa jahmatav lugeda EBSi omaniku Habakuke artiklit vaesusest ja sotsiaaldemokraatidest. Näib, et Habakukel on vaesuse ja laiskuse vastu mingi eriline vaktsiin, see on Eesti enamuse töötavatest inimestest loomuldasa rumalateks ja laiskadeks sildistamine... Ühte patta lendavad kultuuriinimesed, õpetajad, laisad, lollid, riskiperede lapsed, miinimumpalgaga töötavad inimesed jne...

Habakuke artiklis on koondatud agressiivse must-valge sildistamise kullavara

stiilis a la

"Vaesus on iseloomuomadus"

"Protsessiinimeste omapära selles ongi, et nad elavad «nüüd ja praegu», hetkes. See on ka enamiku kunstiinimeste omapära ja neil ei hakka kunagi raha jätkuma. "

"Kool õpetab vaeseks olemist."

"...õpetajate endi põhjendamatult madal palk määrab nende enamiku kuuluma ühiskonna vaesemasse poolde, saamegi pildi, mis vähemalt õpetajate alateadvuse kaudu nende väärtused ja arusaamad määrab ning mida nad oma õpilastesse istutavad."

"Laias laastus saavad inimesed sünniga kaasa energiamuna, mis määrab, kui palju nad suudavad. Ühtede jaks võimaldab vaid sööki-jooki sisse võtta ja õige natuke pingutada. Teistele aitab kolme-neljatunnisest unest, et säilitada normaalne töövõime. "

"Mugavustsoonist startijatele sobib sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. Rikastelt-edukatelt tuleb ära võtta ja vaestele-ebaedukatele anda. Teiste sõnadega: lollid olite, et nooruses pingutasite. Pingutage edasi. Meie töö seisneb selles, et valime sotse. Edasi on meie ülalpidamine juba nende asi."

"Veel hiljuti ringles Eestis müüt vaestest ja andekatest ning rikaste vanemate lollidest lastest. Viimastel aastatel pole seda enam kuulnud, kuid suurperede toetamise käigus olen kokku puutunud nii vaeste kui rikaste lastega. Vahe on mäekõrgune rikaste kasuks."

Soovitan seda artiklit lugeda!

Kas peale seda leidub veel mõistlikke inimesi, kes tahaks tema kooli sattuda? Vaevalt. Palju õnne Habakuk! Hea promo koolile! Hästi läbimõeldud artikkel, mida on lausa lust lugeda. Polekski muidu uskunud, et sellist primitiivset ja enesekeskset mõtteviisi Eestis kõigest hoolimata ikka veel leidub ja seda veel haridusmaailmas...

Olen üks nendest ullikestest, kes Habakuke väitel on kooliajal peamiselt maganud ja logelenud, sellel ajal kui minu tänaseks rikkad eakaaslased ööl ja päeval tööd teha vuhmisid. Nüüd olen ise oma maailmavaates ja vaesuses süüdi, kes käskis kasvatusteadusi õppida! Nakatan teisigi oma vaesusest läbiimbunud mõtteviisiga...

Thursday, December 05, 2013

Novembrikuu rahvalemmikud


Eelmisest kuust alates teen pisikese ülevaate kõige populaarsematest postitustest eelneva kolmekümne päeva jooksul. Oktoobri kõige enam loetud postitusi saab lugeda siit, siis olid tähelepanu keskmes kohaliku omavalitsuse valimised.

Novembrikuu on aasta pimedaim kuu. Kas ka kõik kirjutused said ühteviisi masendavad, seda ei usu. On nii ühte kui teist. Lootust on alati, et midagi läheb pisi-tasa järjest paremaks. Advendiaeg on pihta hakanud ja täna sadas minu akna taga esimest korda laia valget lund. Seega asja kallale!

Esimese koha saab artikkel pealkirjaga "Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas". Selle artikliga püüdsin kokkuvõtta oma muljeid, mõtteid, mis tekkisid seoses ajakirja "Sirp" toimetuse ja kultuuriministeeriumi vahel toimunud mahhinatsioonidega. Tänaseks on kultuuriminister Rein Lang tagasi astunud ja tema asemel tegutseb kultuurivalla juhina saatejuht ja uudistediktor Urve Tiidus. Arengud on huvitavad ja ilmselt väärivad rahva tähelepanu edaspidigi.

Lugejate reitingutes jõudis teisele kohale kirjutis, mille avaldasin 29. novembril. Sirvisin viimaste SA Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga paljastuste valguses Eesti ainukest haridusajakirjanduse väljaannet ja jõudsin järeldusele, et "Õpetajate leht on rämps!". See teadanne vallandas seninägematu tormi hariduslistis. Selgus, et Õpetajate Lehe kritiseerimine on listi moderaatori (Raivo Juurak, kes on ühtlasi Õpetajate Lehe kauaaegne toimetaja, Eesti Haridusfoorumi juhatuse liige) poolt karmilt keelatud. Kirjutise tulemusena olen nüüd sellest meie hariduse tuiksoonelt Raivo Juuraku karmide hüüatuste saatel välja visatud. Olin selle üks aktiivsematest kirjasaatjatest, naistest vast kõige aktiivsem. Olukord on kurb, kuid õnneks asutati otsekohe Jaak Hohensee ettevõtmisel uus listi pealkirjaga Haridusareen, kuhu on tänaseks koondunud päris huvitav seltskond. Eriti huvitav, et seal võtavad palju sõna just naised! Selle üle on hea meel. Lugu ei ole veel lõppenud, esitasin Haridusfoorumi juhatusele protesti, nüüd olen ootel. Haridusfoorumi hüüdnimeks on eilsest alates raivofoorum. Käibele on tulnud minu kirjutises kasutatud metafoor "IRLi kodustatud küülikud". Selleks sain inspiratsiooni meie armsatelt pehmetelt koduaias elutsevatelt angoorajänestelt.

11. novembril kirjutasin vastusena Brit Kerbo blogis ilmunud postitusele kommentaari, mille pealkirjaks sai "Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne". See postitus on populaarsuselt kolmandal kohal. Brit nimelt arutleb oma elukorralduse teemadel, mina siis arutan naiste teemat Briti näitel laiemalt. Kokkuvõtteks mõtisklen nii: Minu jaoks jääb küsimuseks, millal hakkavad Eesti naised lõpuks märkama struktuurse ebavõrdsuse põhjuseid ja tagajärgi ühiskonnas laiemalt ja suudavad aru saada, et tubli olemisest poliitikas muudatuste ellu viimiseks ei piisa.

Neljandaks on tõusnud eile hilisõhtune postitus "Lapsed ei taha lasteaias magada". Nimelt avaldati ühe huvitava uurimuse tulemused, kust selgub, et esimese asjana muudaks lapsed lasteaias ära kohustusliku magamise. Teema on mitmetes sotsiaalvõrgustikus tuliselt arutelu all ja artiklit loetakse ja kommenteeritakse hoolega. Minule tundub, et nö "alushariduseksperdid", kes diskussiooni pidevalt välja lülitavad, vehivad väidetega, millel puudub tegelikult argumendina väärtus. Loodan, et see teema läheb edasi. Esimest korda kirjutasin lasteaialaste uneajast juba 2011.aastal, siis avaldasin oma loo ka Päevalehes. Vastukaja on väga huvitav ja vastakas.

Viimasel ajal on sotsiaalmeedia kasutamine poliitika võitlusväljal järjest populaarsem. Minu arvates on see ka võimalus võimukoridorides toimuva vahendamiseks ja kodanikkonna aktiivsemaks kaasamiseks. Päris palju lugejaid on saanud postitus, kus vaatan mõningaid praktilisi näiteid. Mul on hea meel, et nii paljud teema vastu huvi tunnevad. Viiendaks tõusnud postituse pealkirjaks on "Uut moodi poliitika". Avaldasin selle 28.novembril.

Novembri alguskuupäevadel kirjutasin sissekande pealkirjaga "Mehhiklane, tšiillane, korealane ja eestlane töötavad kõige enam maailmas". Lühike ülevaade ühest huvitavast tööjõu uurimusest. Oli edetabelis juba eelmisel kuul, aga on jätkuvalt väga populaarne.

Sissekanne "Sirbi skandaalist" püüab anda ülevaadet toimuvatest sündmustest reaalajas. Meediapilt muutus täiesti uskumatu kiirusega iga minutiga... Pealtvaatajana tundus, et see on sügismasenduse põhi. Siis ma ei teadnud veel, et paari päevaga visatakse mind Õpetajate Lehe kritiseerimise pärast hariduslistist välja. Tagantjärele vaadates pean nentima, et see oli ainult aja küsimus. Vahendasin hariduslisti väga operatiivselt uudiseid meediaväljalt ja lõpuks tegin veel ettepaneku Eesti Haridusfoorumi poolt kultuuriministri umbusalduse toetamiseks kiri koostada. Raivo Juurak soovitas mul koostada oma kiri ja käskis listirahvas rahule jätta. Rohkem ta seda juhtumit praktiliselt ei arutanudki, pigem püüdis listi mõtetute teemadega üle ujutada. See oli minu jaoks väga kummastav ja arusaamatu käitumine.

Mõni tund enne "Sirbi skandaali" finaali (Kender teatab lehest lahkumisest) kirjutasin arutluse, mille pealkirjaks sai "Vaatemängu ühiskonna poliitmehaanika. visand I". See on katse analüüsida poliitmaastikul toimuvaid arenguid. Parasjagu oli käivitunud Sirbiskandaali II faas, kus Kender panigi kokku oma lehte ja kultuuriinimesed tegid meeleavaldus.ee. Olukord oli pingeline. Mina mõtlesin vaadata tagasi ja edasi ühekorraga. Pean seda kirjutist oma selle aasta üheks olulisemaks sissekandeks. Siit saaks päris palju edasi mõelda, kui aega peaks tekkima. Üks artikkel on tellitud, kuid kahjuks võtab Õpetajate Lehe saaga minult hetkel päris palju energiat ära. Pean seda teemat siiski Eesti haridusmõtte arengut silmaspidades olulisemaks, kui minu mõnes mõttes siiski hambutut katset midagi laiemas poliitdiskursuses ära teha...

Novembri aluses käisin mõned tunnid Rahvusraamatukogus ringi vaatamas ja oma naisharidusajaloo uurimusele uusi viiteid otsimas. Kirjutan sellega seotult tekkinud mõtetest oma postituses "Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab". Sooritades ESTER andmebaasis otsingu "naisajalugu" tuleb eesti keeles välja 22 teost. Sellest siin kirjutangi. Kui ajalooteaduskond koosneb peamiselt meestest ja tegeleb meestele huvitavate valdkondadega, siis polegi imestada, et naisajaloo uuringute valdkond kui selline Eestisse tänaseni veel jõudnudki ei ole. On küll kirjandusajaloo uurijad, nagu näiteks Eve Annuk, kes on avaldanud otsapidi ajaloo valdkonda liigituvaid artikleid teiste hulgas ka Lilli Suburgist, aga sellega enam-vähem piirdutaksegi. Kus on tervikkäsitused? Kus on ulatuslikumad ülevaated ja analüüsid?

Viimaseks ehk kümnedaks jäi postitus pealkirjaga "Eestis ei ole naised moes". Külastasin novembrikuus Eesti Naisuurimuskeskust nende uues asukohas Tallinna Ülikooli hoones katusekambrikeses. Kus on eestikeelne feministlik kirjavara? Ilmunud on vaid pudemed, otsisin neidki väheseid raamatuid tikutulega taga. Parallelselt kirjutan oma külaskäigust Stockholmi juhuslikku raamatupoodi, kust soetasin Nina Björki kaks legendaarset/skandaalset teost.


Sellega on kuu vahetunud. Väljas on pime. Lugejate arv blogis on ületanud maagilise 50 000 piiri. 

Rahulikku jõuluootust! 

Wednesday, December 04, 2013

Lapsed ei taha lasteaias magada

Mõni aasta tagasi kirjutasin artikli, mis ilmus pealkirja all "Kõik lapsed ei peaks lasteaias magama". Artiklit ettevalmistades külastasin mitmeid perefoorumeid, kus kogusin lastevanemate ja lasteaiaõpetajate seisukohti antud küsimuses. Eelnevalt olin teinud ka videouurimuse, kus filmisin lapse päeva lasteaias sh laste uneaega.

Tulemustest ilmus palju vastakaid arvamusi tekitanud kirjatükk Päevalehes. Aasta oli siis 2011. Algmaterjali kogusin muuhulgas ka siia blogisse, keda lastevanemate seletused ja lasteaiaõpetajate vastused huvitavad, saavad neid lugeda kahest postitusest (Uneajast lasteaias ja Uneaeg lasteaias ehk inimesed ärgake!)

Tol korral selgus, et lapsevanemad on oma lastega hädas, sest need keelduvad lasteaias magamast. Lasteaiaõpetajad aga arvasid, et probleemi ei ole, sest kõik lapsed ju magavad. Nendele lastevanematele, kellele kehtestatud kord ei sobi, soovitasid õpetajad ja ka teised vanemad lapsed lihtsalt koju jätta. Olukord oli tragikoomiline. Lahendusi oli otsitud ja leitud vaid väga üksikutes lasteaedades, enamus lasteaedadest kirjutas oma põhiväärtusteks küll lapsekesksuse, kuid tegelikkuses lasi vanaviisi edasi.

Tänaseks on Tiia Õuna ja Mirjam Poolandi koostööst sündinud uurimustöö, mis uurib laste arvamusi lasteaiast kasutades fotometoodikat ja intervjueerimist. Kaasatud laste arv ei ole küll märkimisväärne, kuid tulemusi tasub siiski tähelepanna. Nimelt sooviks enamus lastest esimese asjana muuta ära uneaja.
Uurimistulemustest ilmnes, et kõige ebameeldivamaks tegevuseks lasteaias pidasid lapsed päevast magamist. Laste ettepanek oli kaotada või lühendada lõunase magamise aega. Seega tuleks õpetajatel leida mooduseid, kuidas muuta lõunane puhkeaeg meeldivaks tegevuseks ja rakendada seda paindlikult vastavalt laste individuaalsetele vajadustele. 
Lisaks uneajale peetakse ebameeldivaks ka löömist ja sellest on muidugi kahju. Täpsemalt kommenteerin seda teemat ehk edaspidi.

Minu arvates on siin mida mõelda. Kahjuks on meie lasteaedade päevakavad ikka needsamad, mis nad olid siis, kui meie veel lasteaias käisime. Millal tulevad muutused? Esimese asjana tähendaks see rohkem täiskasvanuid rühmas, sest põhiliseks takistuseks on täiskasvanute vähene arv lasteaiarühmas.



Loe lisaks
Kes vastutab laste eest, kui vanemad on tööl?
Kaasamise hea tava ja koolieelse lasteasutuse seadus
Mida arvavad Eesti erakonnad alusharidusest
Sotsid lasteaiast - kas loosungid või sisu?
Lasteaiaõpetaja on inimene ehk miks õpetajad peaksid ühinema
Lasteaiaõpetaja on õpetaja

Tuesday, December 03, 2013

Avalik pöördumine EHF juhatuse poole

Lp Haridusfoorumi juhatus,
[Olav Aarna, Reet Laja, Eimar Veldre, Jüri Jürivee ja Krista Loogma  E.T]

Kirjutan Teile seoses haridusfoorumi listi sündmustega, mis viimastel päevadel on paljude listiliikmete jaoks muutnud listi vahendusel haridusaruteludes jätkamise keerukaks.

Lühidalt taustaks
Olen vaheaegadega olnud üks hariduslisti aktiivsematest kirjutajatest ja Raivo Juuraku viimase analüüsi alusel kõige aktiivsem naissoost kirjutaja. Minu teemaderingi on kuulunud naisharidus-, hariduspoliitika, haridusuuenduse ja haridusajaloo küsimused, sealjuures olen vahendanud mitmeid rahvusvahelisi allikaid ning sündmusi (saksa, inglise, soome, norra ja rootsi keelest).

Eilse päeva seisuga arvas Raivo Juurak mind ootamatult ja listi aktiivse enamuse vastuseisust hoolimata listikirjutajate hulgast välja. Sealjuures kasutades põhjendusi, millel ei ole alust. Samal ajal jättis listimoderaator märkused tegemata Tiia Listerile, kes mind valimatute väljenditega avalikult ja korduvalt sõimas. Praeguseks on väljalülitamise hoiatus antud kõikidele, kes leiavad, et teemat tuleks edasi arutada või palutud neil lahkuda Jaak Hohensee asutatud uude listi [Haridusareen E.T.].

Ma ei pea toimunut õigeks ja sooviksin anda sisse ametliku protesti. Soovin, et Raivo Juuraku tegevus listimoderaatorina võetaks Haridusfoorumi juhatuses (juhin tähelepanu, et Raivo Juurak on ka foorumi juhatuse liige, seega on huvidekonflikt ilmne!) teemana päevakorda. Hariduslisti toimimispõhimõtted on selgelt sõnastatud Haridusfoorumi kodulehel http://haridusfoorum.ee/index.php/avaleht-mtu/listi-reeglid.html. Minu eesmärgiks ei ole ühiselt kehtestatud reegleid rikkuda, samuti ei ole minu eesmärgiks kahjustada Raivo Juuraku isikut.

Juhin tähelepanu, et koos minuga on tänaseks juhtunust šokeeritud paljud aastaid listis aktiivselt osalenud kirjutajad ja mõtlejad. Ilmselt oleks õige foorumi juhatuse koosolek pidada lahtisena ja selle tulemused avalikustada.

Listi kirjavahetuse sisu on avaldatud minu blogis http//evelintamm.blogspot.com. Sealt võite leida nii minu teemapüstituse kui Raivo Juuraku vastused sellele. Kaarel Haav on teinud ettepaneku asutada Listi Eetika Komisjon, mille juhtimise ta on valmis enda peale võtma, kuid konstruktiivseid ettepanekuid on olnud mitmeid teisigi.

Mind kurvastab sügavalt, et Õpetajate Lehe kui ainukese eestikeelse haridusajakirjanduse väljaande sisulise lahkamise asemel on haridusüldsuse tähelepanu keskmesse tõstetud minu tagasihoidlik isik. Olen oma esialgse kriitilise kirjutise tooni ja teatavate, tänaseks võib vast öelda, et mitte kõige õnnestunumate metafooride pärast Raivo Juuraku tungival nõudmisel juba ka kahel korral kõikide lugejate ja kirjutajate ees vabandanud. Hariduslisti enamusele sellest piisas, kuid mitte Raivo Juurakule ja tema sõna on seega saanud ainsaks listiseaduseks.

Pean oluliseks, et hariduslistiga seotud otsustusprotsessid muutuksid edaspidi läbipaistvamaks ja otsuseid ei saaks teha vastupidiselt listi aktiivse enamuse soovile. Käesolevaks hetkeks on listist lahkunud või kaalub lahkumist suur osa kauaaegsetest kirjutajatest (nt Lembit Jakobson, Heido Sinivee, Katrin Idla ja mitmed teised). Pean toimunut väga kahetsusväärseks ja vabandan.

Lugupidamisega,
Evelin Tamm

Monday, December 02, 2013

kodanikujulgusest ja eestikeelsest vabast kasvatusmõttest

Kahe viimase postituse jätkuks... otseülekanne hariduslistist...

Tere!

Tänan selle väga hirmutava kogemuse eest, Raivo! Ei ole hea tunne seista võimumehega vastakuti ja tunda tema piiramatud võimu. See nõuab tohutut kodanikujulgust. Vabandan kõikide ees, kes on aastaid teinud tööd, et Õpetajate Lehte käigus hoida. Kinnitan veekokord, et minu eesmärk on üldisemale probleemile tähelepanu juhtimine.

Loodan, et Õpetajate Lehe kontseptsiooni teema tõstatub ja leiab edaspidiste sarnaste jõuliste stseenide vältimiseks ka sisulise lahenduse. Konkreetseid ettepanekuid on [hariduslistis E.T.] juba ka tehtud.

Eriti teravalt olen saanud vastu pead oma väite eest nagu alluks toimetuse rahvas ministeeriumi taktikepile (metafoorivalik ei olnud juhuslik, valisin ilusad ja pehmed, armsad olendid, et näidata oma sümpaatiat ja olla leebe, et ollagi tõepoolest peenetundeline). Miks just see niimoodi ärritab? Ma ei tea, aga vabandan selle kujundi pärast, sest soovin listi edasi jääda.

Leidsin oma riiulist raamatu "Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?" autoriks Kurt Singer (ilmunud eesti keeles 1999.a.).
"Tänapäev vajab palju kodanikujulgusega inimesi,  kes saaksid globaalsetele ohtudele ja ühiskondlikule ebaõiglusele seada vastu humaansed eluvõimalused. Maakera tundub igatahes hukkuvat oma elanike kuulekuse tõttu." (lk 29)
Sakslane Kurt Singer muretseb kõikjal lokkava kuulekuse ja mugandumise pärast, mis tähendab struktuuridele ja võimule allumist hoolimata sellest, et niisuguse kriitikavaba kohanemise mõjud on pikemas perspektiivis katastroofilised. Vaikimise ja süsteemse vaigistamise mõjud on katastroofilised ka meie pisikesele Eestile. Lugesin, et õppida "õigesti" sekkuma. Vabandan oma kohmaka katse pärast probleemi sisusse tungida, kuid arvan ikkagi, et peame julgema kõnelda asjadest, mis vajavad meie tähelepanu.

Miks peaksime kõigest hoolimata julgema rääkida Õpetajate Lehest kriitilises võtmes? Põhjendus on lihtne, kuid äärmiselt olulise tähtsusega:

Eesti keeles kasvatusest kõnelemine saabki täna võimalikuks peamiselt selle lehe vahendusel. 

Kui Õpetajate Lehe mõte on informatsiooni edastamine, õnnesoovid ja kirjeldused, siis seisamegi peagi olukorra ees, kus emakeeles vabalt mõtlevaid kasvatusteadlasi või kooliõpetajaid ei ole. Miks? Sest ei ole seda keelt, milles mõelda, puuduvad mõttetööks vajalikud instrumendid, mõtteseosed. Kui meil puudub avalik diskussiooniväli, siis võib juhtuda, et mõne aastaga on meie kasvatusmõttest järel vaid fragmenteeritud pudemed ja needki hääbumas...

Kui kuninagas on alasti

Kurt Singer kirjutab:
"Lapsed ja noored läbivad arengujärke, milles ilmutavad loomulikul viisil tsiviilkuraaži. Nad ütlevad sageli, mida mõtlevad, ja avaldavad takistamatult kriitikat, nad järgivad ustavalt oma väärtushinnanguid. Sageli püütakse kasvatuse teel nende avalikku julgust pärssida. Nad kogevad, et paljusid asju ei tohi avalikult välja öelda ja et nende spontaanset kriitikat ei aktsepteerita, vaid tõrjutakse tagasi kui kohatut. Seepärast õpivad nad oma spontaansust piirama ja kohanema." (lk 32)

Ka mind on siin mitmel korral võrreldud väikese lapsega, kes nagu ei teaks, mida ta räägib. Mind kirjeldatakse kui spontaanset ja ülemeelikut. Mõni reguleerib sõimuga, mõni isaliku leebusega piire nähtavaks tehes, võimu olemust selgitades, mõni emalikult ja hoolitsevalt. Listis kirjutavatel inimestel on igal oma väike võim, kirjasõna võim. Sõna võim. Luban edaspidi olla napisõnalisem ja täpsem. Mul on kahju, kui minu kiri jättis lahmiva mulje. Vabandan.

Mind piinav küsimus, mis sunnib piire kompama, on eksistentsiaalset laadi - Kui me vaikime nüüd, kas vaikime igaveseks? Ma ei ole toores ja taktitundetu - inimene, kellel puudub sotsiaalne närv. Minu mure on sügavalt seotud eesti kasvatusmõtte püsima jäämise ja arenguga. See mure kohustab ja ma ei saa vait olla. Minu kirja mõte ei olnud konkreetsete isikute poriga pildumine, vaid küsimuse tõstatamine, tähelepanu juhtimine, diskussiooni algatamine riikliku tähtsusega valupunkti teemal. Vabandan veelkord.

Paljudele listiliikmetele oli minu kirjas toodud küsimuse püstitus arusaadav. Mõndadele veel mitte. Kahjuks mitte ka Raivo Juurakule ja sellest on kahju. Vabandan oma küündimatuse pärast, vabandan, et ei suutnud end piisava selgusega väljendada.

Loodan, et minu toetajate hulk kaalub üles RJ isikliku solvangu ja saan võimaluse listis jätkata. Loodan, et hariduslisti modereerimise reglement muutub edaspidi  minu juhtumi analüüsi tulemusena demokraatlikumaks ja saame kõik ühiselt eesti keeles haridusest ja kasvatusest edasi mõtiskleda. Luban, et kirjutan eesti keeles edaspidi veidi vähem ja läbimõeldumalt, et sarnaseid episoode vältida...

Ilusat talveaega soovides ja südamest piinlikust tundes, et põhjustasin nii palju pahameelt,
Evelin Tamm

ps Soovitan Singeri raamatut õpetajatele kodanikujulguse käsiraamatuna. Tõlge on pisut konarlik, kuid raamatus toodud praktilised näited on suures osas seotud noortega ja väga hästi tundides kasutatavad. Vabandust, veekord.
     

Juba paari minuti pärast saabub Raivo Juuraku kui hariduslisti moderaatori vastus ja teade listist eemaldamise kohta. Ilmselt ei ole enam kahtlust, et listis on Õpetajate Lehe ja listimoderaator Raivo Juuraku tegevuse kritiseerimine keelatud.

Evelin,

Miks on see vaba(n)dus?

Kas Õpetajate Lehe laimamine on vabadus ja kriitiline diskursus.

Sinu „kriitikas“ ei ole ju nimetatud mitte ühtegi Õpetajate lehe tegelikku probleemi.

Sest Sa pole seda lehte lugenud ja mõtled probleeme välja.

Kust Sa võtad, et kasvatusteadusest ei ole Õpetajate Lehes kirjutatud?

Kas Tiiu Kuurme ei ole kirjutanud?
Mina tean, et on kirjutanud
Mina tean, et ma olen temalt tellinud kasvatusteaduslikku kaastööd.

Kui Sa ei lõpeta sellist bluffimist, siis Sa ei tohi siin listis olla.

See list ei ole blogi, kus võib kirjutada kõigest, mis pähe tuleb.

Terv
Raivo

Friday, November 29, 2013

Hariduslistist väljalülitamine

Avaldasin täna kirjutise pealkirja "Õpetajate Leht on rämps!", milles kirjutan ainukese haridusajalehe kallutatusest. Toon selles kirjutises näiteid seoses Õpetajale Vääriline Palk liikumisega aastast 2011, aga ka tänasest päevast viidates kahele alushariduse rubriigis avaldatud artiklile. Kirjutan sealsamas, et Õpetajate Lehes on ka ilmunud häid artikleid, kuid puudu on kriitilisest kirjutusest, mis püüaks asja avaramalt vaadata.  Küsin, millal saavad õpetajad oma ajalehe tagasi.

Listikirjana esitatud avalduse vastuseks kirjutab Raivo Juurak, Õpetajate Lehe toimetaja, hariduslisti moderaator, Haridusfoorumi juhatuseliige ja edastab kategoorilise hoiatuse:
Evelin,

Teen Sulle märkuse laimu levitamise pärast siin listis.

Olen Sind juba hoiatanud, et faktide moonutamine, vaenu õhutamine ja inimeste laimamine on siin listis keelatud.   Sa ei ole võtnud neid hoiatusi kuulda, vaid tuure hoopis juurde võtnud.

Seepärast nõuan - palu siinsamas  listis vabandust kõigi nende käest, keda Sa allolevas listikirjas mõnitasid.

Ja palu vabandust ka kõigilt nendelt listiliikmetelt, kes on minu palvel või omal algatusel Õpetajate Lehele korduvalt ja korduvalt on artikleid kirjatanud ja kes on siia listi kutsutud eelkõige just sellepärast, et nad on Õpetajate Lehel häid kaastöid saatnud.

Anna aega vabanduse palumiseks ühe päeva.
Kui Sa ühe päeva jooksul kõigilt vabandust ei palu, lülitan su listist välja.

Raivo
Kahjuks ei ole mulle sugugi selge milliseid fakte olen moonutanud, keda laimanud ja miks mind peetakse vaenuõhutajaks. Selle kohta Raivo Juurak ka täpsemalt ei kirjuta. Leian, et seni kuni süüdistus ei ole esitatud selgelt ja üheselt mõistetavalt, ei saa ma kellegi konkreetse inimese ees ka vabandust paluda.  

Minu vastus Raivo Juuraku kirjale edastatud kl 17:15


Tere head listiinimesed!

Kirjutan teile nüüd võib-olla viimast korda. Raivo Juurak on otsustanud, et minul ei ole õigust haridusküsimustes enam listi vahendusel sõna võtta, kui ma 24 tunni jooksul ei vabandana nende inimeste eest, keda tema on palunud Õpetajate Lehele kaastööd teha.

Pean ütlema, et olen Raivo Juuraku avaldusest šokeeritud. Räägitakse vabast foorumist, sõnavabadusest ja ühisest huvist Eesti hariduse edendamisel. Raivo Juurak jättis hoiatused tegemata Tiia Listerile, kes mind korduvalt ja täiesti jõuliselt ründas, kuid otsustas välja lülitada mind. Minu arvates ei ole Raivo Juuraku kui moderaatori näol praegu tegemist neutraalse vahemehega, sest Raivo Juurak on ise ka minu poolt kritiseeritud Õpetajate Lehe toimetuse kauaaegne liige.  

Lisaksin, et minu kirja eesmärk ei olnud juhtida tähelepanu üksikute kirjutiste kesisele tasemele. Selle üle võib alati vaielda, milline on hea artikkel ja milline mitte. Minu eemärk ei olnud solvata neid, kes oma artikleid igapäevaselt lehes avaldavad. Kindlasti mitte ja vabandan, kui see kellelegi sellisena kõlas.

See millele tähelepanu juhtida soovisin, on palju ulatuslikum probleem, kui üksikud kesised artiklid või kirjutajate kehv tase. Minu kirja eesmärk oli juhtida haridusüldsuse tähelepanu sellele, et Õpetajate Leht ei ole haritlaskonna vaba häälekandja. Selles ei avaldata kriitilisi artikleid juba aastaid, kui avaldatakse siis ainult piiratud mahus ja enamasti oluliste kärbetega.

Ajalehe toimetuses ei püütagi hoida õpetajaskonda kursis probeemidega, mis seonduvad ühiskonnas või hariduses toimuvaga laiemalt, näiteks ajakirja "Sirp" ümber toimunud arutelud (va K.M. Sinijärve artikkel). Seetõttu pidasingi oluliseks juhtida meie listilugejate tähelepanu sellele, et kõrvuti teiste SA Kultuurilehe alluvusalas olevatele ajalehtede, ajakirjadega peaksime kriitiliselt vaatama ka meie ainukese haridusajalehe otsa. Seda ma tegingi.

Minu kiri ei olnud valmis artikkel või lõpuni kirjutatud tekst, see on listi saadetud arutelu algatav mõte. Lootsin salamahti, et ehk äratab see teisigi kirjutajaid kaasamõtlema ja ühiselt saame Õpetajate Lehe arengule kaasa aidata, võib-olla on sellest haridusajakirjanduse edasisele arengule kasu...

Raivo Juuraku reaktsioon minu viimastele kriitilistele mõtteavaldustele, aga paneb küsima, ehk on aeg leida hariduslistile uus moderaator. Keegi, kes saaks neutraalsemalt positsioonilt hariduslisti modereerimisel osaleda.

Soovin kõikidele ilusat advendiaega!

Lugupidamisega,
Evelin Tamm


Õpetajate Leht on rämps!

Et kõik ilusasti ära rääkida, pean alustama algusest... (Agu Sihvka annab aru)

2011


Õpetajate palkade teema oli veel paljudele võõras. "Noored Kooli" liikumine ei pidanud vajalikuks osaleda,  Lastevanemate Liit leidis, et õpetajate palkade pärast ei ole vaja tänaval olla, oli teisigi, kedas see küsimus alguses täiesti külmaks jättis.

Päris ebaloogiliseks muutus olukord siis, kui "Õpetajate Leht" keeldus avaldamast kutset meeleavaldusele ka peale mitmekordset palvet, isegi tasuliste kuulutuste rubriigis. Vastusena protestile, mille esitasin ka SA Kultuurileht, Kultuuri- ja Haridusministeeriumile, tuli peatoimetaja poolt ränkade solvangute laviin. Õhtulehes ilmus minu vastu suunatud mingi eriti nõme artikkel, mida meenutadagi ei taha. Õpetajate madalatele palkadele tähelepanu juhtimiseks korraldatud meeleavaldusest ei kirjutatud midagi. Lõpuks kirjutas peatoimetaja, et sedasi protestida ei ole õpetajatele vääriline käitumine.

Tegin oma blogisse postituse pealkirjaga "Kas Õpetajate Leht on õpetajate häälekandja" ja juba siis oli selge, et lehe toimetus tegutseb täpsete juhtnööride alusel. Ajalugu ajalooks, seda siinkohal uuesti lahkama ei hakkakski. Lisaksin ainult, et ka tollal kinnitas Väljataga resoluutselt, et nemad lehe toimetuse tegemistesse ei sekku. (Kas pole tuttav!).

Marionettide vahetus


Vahepeal on vahetunud lehe peatoimetaja. Peatoimetajaks on nüüd Kalle Muuli. Eelmisel nädalal kinnitas Väljataga, et sihtasutuse nõukogu on ministeeriumi käpaalune ja on seega "kapist välja" tulnud. Pole vaja olla raketiteadlane, et mõista Kalle Muuli rolli meie ainukese haridusajalehe peatoimetajana. Ta on samuti ministeeriumi "oma jope". Selleks piisab vaid lehes avaldatud artiklite sisu ja lähenemisnurga analüüsimisest, mille siinkohal järgmiseks ette võtaksingi. Tegemist on ju äärmiselt olulise ja aktuaalse teemaga!

Rämps on päris karmilt öeldud tänastele kirjutajatele. Vabandan oma toorust! Aga siinkohal tuletaksin meelde vastutust, mida toimetuse töötajad meie ainukese haridusväljaande sisu koostamisel kannavad. Need inimesed peavad olema haridusvaldkonna eesliin, mitte järelelohisejad, asjatundmatud kõpitsejad või nagu tänaseks selgunud on IRLi ja/või RE kodustatud küülikud. Pean kohe lisama, et aeg-ajalt ilmub artikleid, mis tõepoolest väärivad lugemist. Kuid ka need autorid ja nende kirjutised peavad sellisel juhul sobima tervikuga, st hoiduma kriitikast võimulolijate vastu.

Alusharidusest Õpetajate Lehe vahendusel


Toon näiteks alushariduse alateema, mis on lehe kodulehelt lihtsalt leitav. Alushariduse valdkond on üks nendest valdkondadest, kus ka mina olen kõige enam südant valutanud ja kus mul on ka eksperdina võimalik sõna võtta. Siinkohal lubage mulle paar pintslitõmmet lehes avaldatule toetudes. Toodud näited omavad illustreerivat tähendust ja konkreetsete autorite heas kirjutamisoskuses ma ei kahtle.

Hea näide on Ago Gaškovi 25.oktoobril avaldatud artikkel pealkirjaga "Ida-Virumaa lasteaedades järjekordi ei ole". Olukorras, kus lasteaiakohtade puudumine on võitnud suure tähelepanu ja seda nähakse olulise kitsaskohana omavalitsuste juhtimises üle Eesti, lastakse lavale Ago. Ta ütleb, et lasteaedade järjekorda ei ole, aga miks järjekorda ei ole jääb märkamata. Mis on pildil valesti? Miks ei arutata seda teemat avaralt? Kui probleemi ei ole, siis pole ju ka mõtet kirjutada. Kas tõesti täidetakse lihtsalt leheruumi? Sellisel juhul on ju rämps!

29. november käis ajakirjanik Tiina Vapper taaskord ühes lasteaias ja kirjutas sellest juba tuhandenda loo "Õpetajate Lehte", koos mõne asjatu (lavastatud) pildiga, mis lasteaiast või selle erilisususest mingitki aimu ei anna. Fotode teema on ÕL-s üldse eraldi küsimus, sest visuaalsed kujundid on selles väljaandes läbi aegade olnud täiesti masendaval tasemel. "Külas Kopli lasteaias" on artikkel, mis oma laadilt kuulub asjatu ajakirjanduse valda. See on puhas meelelahutus, sest ühtegi vähegi üldisemat või (hoidku jumal selle eest!) kriitilist mõtet need "külaskäigu" žanrisse kuuluvad artiklid ei sisalda.
Õues on lastele suur eeskuju majahoidja onu Ants. Eva ütleb, et lapsed jälgivad kogu aeg, mida ta teeb. 
Milleks kogu see lugu? Meenutab nõukaega, kui ajalehtes ilmusid pidevalt just sellised asjatud üllitised. 95-aastasest lasteaiast oleks võinud kirjutada palju mitmekülgsemalt, tuua pilte ajaloost, tänapäevast ja tulevikust. Käsitleda ühiskonnas toimuvat, Kopli arengut, alushariduse valupunkte, mida iganes... Selleks on tuhat võimalus, aga Tiina lugu on kui ullikese matkakirjeldus, mida on huvitav lugeda ainult Tiina sugulastel ja Kopli lasteaia inimestel (kui neilgi) ja võib-olla kusagil kellelgi veel... Mis on selle artikli lugemise kasutegur laiemale üldsusele? Ainult meelelahutuslik. Aga meelelahutust on täis iga teinegi ajaleht ja ajakiri. "Õpetajate Leht" peaks olema õpetajatele ja haridusvalkonna inimestele arutelu foorumiks, mitte ainult igavate reisimuljete ja eakate juubeliõnnitluste vahendamiseks.

Sarnaseid ullikese matkakirjeldusi ja alushariduses reaalsete (päeva)probleemide eksisteerimist ignoreerivaid kriitikavabu kirjutisi on täis terve alushariduse alapeatükk. Haruharva satub sinna midagi sisulisemat. Ükskord paar aastat tagasi kirjutas Liisa Pakosta koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadusest. See oli asjalik! Aga kukkus tühjusesse. Liisa sõnastatule midagi vastu ei kajanud, arutelu ei järgnenud. Vastamine ei ole kombekski, sest mis IRL ütleb - see ka haridusseaduseks saab!

Ma ei taha väita, et Tiina ja Agu on kuidagi eriliselt halvad ajakirjanikud, küllap nad kirjutavad vastavalt peatoimetaja juhtnööridele. Peatoimetaja omakorda saab juhtnöörid Aaviksoolt või Langilt. Samas jäävad suukorvistatud lehetoimetusse tööle kaasajooksikud, selgrootud mugandujad või inimesed, kellel lihtsalt kusagile mujale minna ei ole. Sirbi näide on siin hea eeskuju teistele suukorvistatud ajakirjanikele. Kenderi poolt alandatud toimetuse meeskond tõmbas selja sirgu ja jalutas minema või läks sinisele lehele.  Lehte ei suudetud sellel nädalal vaat, et välja andagi...

Kõige suurem mure on, et Õpetajate Lehes puuduvad kriitilised laiema haardega arutelud, mis valdkonna arengule võiksid kasuks tulla. Avaldatakse pisikesi lõigukesi kriitikast, sedagi haruharva. Diskussiooni teadlikuks tekitamiseks huvi puudub. Loomulikult väidetakse nüüd kohe vastusena, et küllap me avaldaks, aga ei ole kirjutajaid. See ei ole veenev, sest paljud õpetajad on oma kriitilisi artikleid hoopis teistes väljaannestes avaldanud. Iseasi, kui palju neid avaldatakse avalikus meediaski, kus kirjutajate arv ja prioriteetide valik teine. Haridusajakirjanduse väljaande enda ülesanne on kasvatada endale kirjutajaid. Sedasi tehakse Sirbis, inimesed õpivad kirjutama ja neid toetatakse.

Kui see, mida tänane Õpetajate Leht pakub, on hea haridusajakirjandus, siis ma ei tea... Soovitan lugeda Rootsi  Õpetajate Lehte, mis avaldab pidevalt väga asjalikke arutelusid vastavalt käimasolevatele diskussioonidele avalikus ruumis. Ilmub samuti üks kord nädalas. Järelikult on võimalik! Eesti haridusajakirjanduse ajaloost on küllalt näiteid, kus on tehtud sisukat tööd vt Peeter Põllu artiklid ajakirjas "Kasvatus ja Haridus". Järelikult suudavad ka eestlased, kui vaid võimalus antakse.

Haridusajakirjanduse vaikiv ajastu kestab


Vaatasin ÕpLehe tänase numbri üle. Näiteks sirbisaagat pole ikka veel pealkirjade hulgas välja tõstetud väljaarvatud Karl-Martin Sinijärve artikkel. See on omaette suurkorviklassikasse kuuluv kirjatükk ja lõpeb õite mitmetähenduslikult:
Ja jälle ei kirjutanud ma nimedest ega isiklikult. Usun, et saate aru, et mure on mujal. Sain ma asjadest õigesti aru?
Mina arvan, et Karl-Martini küsimus on suunatud peatoimetajale: "Kas sobib, Kalle?" Kirjaniku enda mure seisab selles, kuidas perele süüa saada. Nimesid ei maini, probleem on lahatud kergelt pealispinda riivates ja mugavale kirjanduskorüfeele omase leebusega...

Võiksime siinkohal küsida, et kas see on piisav? Kas tõesti on sirbiskandaali mõju meie kultuurile sh hariduspoliitikale ja keelepoliitikale ja poliitlisele kultuurile tervikuna nii minimaalne, et see õpetajaid ja haridust täna ja tulevikus ei puuduta? Kas tõesti mitte ükski õpetaja ei arva midagi? Kas mitte üks ei soovi kommenteerida, ei soovi edasi mõelda või imestada?

Õpetajate Lehe toimetus on vankumatu, meie avaldame sisuliste refleksioonide asemel parem sadade lehekülgede viisi ullikeste reisikirjeldusi. Kui see kõik on puhtalt kogemata, siis ütleks küll, et sellised asjatundmatud inimesed ei peaks haridusajakirjanduses toimetama... Samamoodi nagu terminaator Kender ei oleks pidanud päevagi Sirpi juhtima!

Millal saavad õpetajad oma lehe tagasi?  




esmalt saadetud hariduslisti

Vastusena soovib Raivo Juurak mind listist laimu levitamise pärast välja lülitada. Tema kiri ja minu vastus sellel on täismahus toodud järgmises postituses.
Järgmisel päeval visataksegi mind pikema jututa listist välja. Järgneb minu avalik pöördumine Haridusfoorumi juhatuse poole.



Thursday, November 28, 2013

Uut moodi poliitika

Mõned aastad tagasi, kui korraldasin õpetajate palga küsimuses esimest meeleavaldust, olin poliitikas ja kodanikuliikumises alles päris roheline, sattusin kokku Ivika Nõgeliga Pühajärve kogukonnast. Ivika oli minuga võrreldes justkui meeleavaldusproff - tuli, tegi plakatid, korraldas kõned ja laulud, nõudis ministrilt aru. Meie ülejäänud seisime seal reas, veidi kohmetud ja ei teadnud, kuidas need asjad täpselt käima peavad. Olime õpipoisid. Meedia piiras meid üleni sisse ja olulist uudisteruumi saime küll kõikides kanalites. Täna ei kahtle keegi, et õpetajate palk on riikliku tähtsusega küsimus, aga lahendusi ikka ei ole leitud. Ainult räägitakse...

Võiks rääkida ka Ivikast. Minu jaoks oli tema esimene kohalik poliitik Eestis, kes teadlikult tegi tööd, et avalikustada vallavolikogus toimuvad arutelud ja salamahhinatsioonid, kasutades ära sotsiaalmeedia piiramatuid võimalusi. Oma blogis kirjutas ta peale Otepää volikogu koosolekuid mahlakaid ülevaateid. Ivika blogi oli populaarne ja nii kohalikud kui kaugema kandi inimesed said Pühajärve asjadel selle täiesti mitteformaalse kanali kaudu silma peal hoida. Lisaks hakkas ta kohalikele koheselt tutvustama kaasamispraktikaid, mida Eestis tänaseni vaid vähesed valdavad (minul on peale seda õnnestunud korduvalt nii Eestis kui ka rahvusvahelistel kaasamiskoolitustel osaleda, seega julgen kindlasti soovitada kaasamine.ee).

Tänu sellisele väärtuslikule sotsiaalsele kapitalile on Pühajärve kogukond tänaseks mitmel korral oma unikaalsusega silma paistnud. Eriti võimas oli mitmel pool pool meedias ja isegi dokumentaalfilmis "Okupeeri oma müür" kajastamist leidnud kohaliku külarahva võit, kui vallavolikogu poolt taheti jõuga nende kooli sulgeda. Ka mina olen neile kogu aeg kaasa elanud. Usun, et pöidlahoidjaid oli väga palju ja üle kogu Eesti. Pühajärve kooli kogukond, pean silmas kooli toetajate hulka, on tänaseks kordades laienenud.

Sealt edasi kohtusin mingil hetkel Madis Masinguga. Madis käis pisikese käsikaameraga ringi ja filmis üles oma koduvalla kemplused, osales mitmetes aruteludes ja kampaaniates. Üks tema algatustest oli "Restart Eesti" idee. "Mäksa Mäss" on vabalt veebis vaadatav amatöörvideo, milles Madis jäädvustas meie omavalitsjuhide poliitilise kultuuri taset enne seekordseid valimisi. Usun, et Mäksa vald ei ole olnud kuidagi eriliselt käpardlik. Kindlasti on sarnaseid valdu veel ja veel, kus mingil hetkel on juhtima saanud inimesed, kellel kompetents ja tahe puudub. Madis tegi selle kõikidele veebis nähtavaks, mis varasematel aegadel oli kinniste uste taga ja seega varjul hoitud. Soovitan vaadata!



Sügisel toimusid kohalike omavalitsuste valimised. Mõlemad, nii Ivika kui Madis, osalesid valimistel ja nende poolt toetatud valmisliit on nüüd kohapeal võimul. Kindlasti kavatsen hoida silma peal, kuidas nende toimetamine edeneb. Ivika kahjuks vallavolikogusse ei saanud, nagu ikka on nimekirja esiots garanteeritud meestele...

Minu arvates on toodud kaks näidet väga huvitavad seetõttu, et siin on näha, kuidas rajatakse tee demokraatlikuma ja läbipaistvama kohaliku elu juhtimiskultuuri suunas. Seda sama avatust võib täheldada mitmel pool mujalgi sh suurte parteide lihtliikmete hulgas, kes kusagil omavalitsustes toimetavad. Seega, lootust on.

Näiteks avaldas Sotsiaaldemokraatide esindaja Lauri Läänemets täna pisikese ülevaate, kuidas valiti Tallinna Kesklinna halduskogule juhti ja mis toimus esimesel koosolekul. Lauri ülevaade on minu arvates pisut liiga lühike ja veidi pealiskaudne, kuid suhteliselt ladus.
Eile oli minu esimene halduskogu koosolek. Kohal 20 valitud tegelast, just täpselt nii palju, et võiks keeruliseks minna. Esimesed 19 minutit kulutasime Sven Sesteri küsimustele protseduuri reeglite ja paragrahvide kohta. Toomas Vitsut (kes esimest koosolekut juhatas) suutis nii marru minna, et korraks tegi väga kurja koera näo pähe.
Ei saa oodata, et iga rahvaesindaja oleks kirjamees ja suudaks koosoleku intriige ja õhustikku kogu tervikus kaasahaaravalt kirjeldada, kuid Lauri algus on paljutõotav. Kirjeldatud "kurja koera nägu" tahaks isegi näha! Hea oleks samas tuua välja täpsed otsused ja aruteluteemad koos linkidega dokumentide juurde. Kindlasti lisaks see poliitikublogile edaspidi asjalikke lugejaid, keda huvitab sisu - see, mida arutatakse ja aetakse. Lauri postitusse oleksin mina kindlasti pikkinud sisse vahvaid ja värvikaid tsitaate, miks mitte kohapeal tehtud fotosid ja muud illustreerivat materjali. Loodame, et harjutamine teeb meistriks!

Minule meeldib Lauri üleskutse valijatel temaga ühenduses olla ja oma ettepanekutega lagedale tulla.
Kellel on Kesklinna osas küsimusi, tähelepanekuid või ettepanekuid, siis laske aga tulla!
Selline üleskutse jätab valijatele tunde, et nad on oodatud oma arvamust avaldama ja koostööd tegema. Ütleksin, et see on justkui meie poliitika uus suhtlemistase. Teine küsimus on, kas Lauri avatus ja koostöösoov jätkub ka järgmise aasta kevadeni...

Esimesi päevi vallavolikogus ja tehtud poliitilisi otsuseid kirjeldab ka Haridusministri nõunikuleiba sööv ja Kuusalus IRLi nimekirjas toimetav Andres Kaarmann. Tema kirjeldus on ametlikum ja sisaldab erakonnaliikmete ühist seletuskirja valijale. Vastust süüdistusele ja intriigidele, mis juba on õhus...
Vallavalitsuse kohast loobumisega on meid kohe hakatud tembeldama tülinorijateks ja intrigaanideks, kes ei kavatsegi kuidagi oma aega panustada vallaelu paremaks muutmisele. Nii see kindlasti ei ole. Koalitsioon tegi meie nimekirjale ettepaneku mehitada oma IRLi nimekirja inimestega kahe volikogu komisjoni esimehe ja kahe komisjoni aseesimehe ametikohad. Arutasime nimekirjaga ja leidsime, et see on mõistlik ettepanek. Tänastest volikogu liikmetest oli Sulev Valdmaa nõus võtma enda kanda revisjonikomisjoni juhtimise ja mina olen valmis aseesimehena panustama hariduskomisjoni töösse. Kunnar Vahtras ja Mait Kröönström hetkel pakutud ametikohti isiklikel põhjustel vastu võtta ei soovinud.
Minu jaoks oli see ülevaade natuke liiga kuiv ja kauge. Toimub informeerimine ja mitte koostöö. Samas on ka sellisel moel valijaga kontakti hoidmine siiski sammuke edasi ja parem kui mitte midagi. Siingi puuduvad illustratsioonid ja viited dokumentidele, edasiseks lugemiseks allikad või üleskutsed, selgitus, mis järgmiseks tuleb...

Minu arvates on uut moodi poliitika siiski võimalik. Loodan, et kõik praegu blogimisega alustanud poliitikud võimalust oma valijatega suhelda edaspidi ära ei unusta. Eriti siis, kui töö on juba argipäevaks muutumas ja võim kindlalt käes. Valijatele on volikogudes toimuv huvi pakkuv igapäevaselt ja nad on oma hääle teile andnud.

Eestis on küllalt poliitikuid, kes oma valija hääle hoidmise tähenduse karjääri kõrghetkedel ära unustavad. Mõned nendest vaatavad praegu peale viimaseid valimisi peeglisse ja imestavad, kuidas see poliitikupõli nii äkitse võib läbi saada. Olgu see uutele tulijatele õppetunniks!  


Loe lisaks
Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas
Vaatemänguühiskonna poliitmehhaanika I visand
Brit Kerbo arvab, et on meestega võrdne
Hariduspoliitika alused I 
  

Monday, November 25, 2013

Kenderiaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas

Minu arvates ei tasu alahinnata pendli liikumise seadust poliitikas. Kuna aastaid on hooga paremale survestatud, siis on nüüd hoog sees ja teise äärmusesse minnakse juba automaatselt. Rahanduspoliitika fännide ja suurima sõbra Jürgen Ligi roll hooandjana on mitu aastat olnud märkimisväärne. Praegusel hetkel tundub vaatemängu jälgijale, et reformikad tahavad valitsusest välja tulla. Enne lahkumist lükatakse uppi mõnigaid siiani jäikasid struktuure, mis hoidsid nende hegemooniat ja toitsid nende jüngreid, kes nagunii nüüd teiste parteide truude sõdurite poolt välja vahetataks. Näiteks SA Kultuurilehe nõukogu lihtsalt peab nüüd uuenema. Väljataga äkiline vilepuhumine paljastas, et sihtasutus on pelgalt ministeeriumi marionett. See üllatav avameelsuse hoog, aga tähendab, et järgmisel valitsusel ei ole tõenäoliselt enam võimalik samamoodi kogu kultuuriajakirjanduse maastikku kontrollida ja vaikima sundida.

Meedias domineerisid eile õhtul laused nagu "Reformierakonna tugevus on majanduspoliitika" (Ligi), "Reformierakonnas arutatakse küsimusi avameelselt" (Michael)... Kas tõepoolest valmistutakse taganemiseks?

Nagu teada on enne valimisi opositsioonil märgatav eelis lubadusi jagada, sest inimesed usaldavad neid rohkem. Sotside ja keskide reitingud on järjest tõusnud, nad ei ole saanud ennast erinevalt reformist ja IRList veel igasugu pahategudega blameerida.

Riigikogu lehelt loen: Ajavahemikus 25.11.2013 - 01.12.2013 istungeid ei toimu.

Tundub nii, et 2014. aasta riigieelarve pandi paika ja jäetakse nüüd uuele koalitsioonile elluviimiseks. Eelarve seletuskiri valitsuse kodulehel on kui valimiseelse reklaamplakati tegelikkuseks saamine: Tõstsime õpetajate palkasid, riigitöötajate palkasid, kultuuriministeeriumi tuhast (kasv 21%), tõstsime pensione jne. See ei ole parempoolsete ärimeeste ja teraste majandushuntide eelarve, sest ennustataks juba uut majanduslangust!

Valitsus suurendab ka kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1 protsenti. Ministrid saavad omakorda jagada vahendeid palgatõusuks valdkondadesse, kus vajadus on kõige suurem. Mõnes valdkonnas on võimalik ka suurem palgatõus läbiviidavate reformide tulemusel. 

Näiteks võimaldavad struktuursed reformid tõsta õpetaja miinimumpalka vähemalt 12 protsenti, praeguselt 715 eurolt 800 euroni.

Kõige kiiremini kasvab kultuuriministeeriumi eelarve, mis suureneb võrreldes selle aastaga 21,1 protsenti. Kavas on Nukuteatri uue saali rajamine ja Vanemuise lavatehnika uuendamine. Rekonstrueeritakse Ugala Teater, millega saavad kõikide teatrimajade töötingimused kaasaegseks. Eesti Rahva Muuseumi hoone on kavas valmis ehitada ja avada 2016. aasta suveks. Sõnakunsti toetamiseks tõusevad näiteks SA Kultuurileht kirjandusväljaannetele kirjutavate Eesti autorite honorarid 40 protsenti.

TEHTUD!

Imestasingi Hõbemäe (ka kommunikatsiooniekspert, muideks) kodanikuaktiivsusele õhutavat artiklit, mis ilmus eelmisel nädalal. Seal ütleb ta rahvale juba ette ära, et:

valitsus ei suuda kaua taluda, kui inimesed tulevad tänavatele nende vastu meelt avaldama, eriti Reformierakonna praeguse madalseisu juures.

Või näiteks tema kirjutise viimane lause, mis õhutab rahvast kriitiliselt poliitilisse ellu sekkuma. Äratatakse neid viimaseid uniseid rünnakule. Lootuseks vast, et avalikkuse pahameel ja aktiivsus kestab kuni järgmiste valimiste saabumiseni välja. See teravapilgulisus ja sõnakus muserdaks  reformierakondlaste asemel peamiselt neid, kes nüüd uude valitsusse "satuvad".

Jääkelder ja Rahvakogu tõestasid, et tüdimuse ja väsimuse tulemusena aktiivsete kodanike surve valitsusele nõrgeneb ja tulemuseks on eduka kodanikuinitsiatiivi täielik nurjumine, rääkimata kulutatud energia raiskuminekust ja frustratsioonist. See hoiatav näide olgu silme ees, kui tundub, et enam ei viitsi või et soovitud tulemus on juba käes.


TEHTUD!

Mul on kurb vaadata, kuidas vahendeid valimata mängitakse läbi mingi grupi koostatud stsenaariume, millel demokraatiaga vaevalt, et midagi ühist on. Lastakse päeva pealt lahti inimesed ja solgitakse kultuurielu. Saadetakse lavale ropendav ja räige terminaator, kes mustades mantlites grupeeringuga võtab üle ajakirjatoimetuse, siis plätserdab valmis mingi lehe ja lahkub ukse paukudes (blogosfääris liikus isegi kellegi haige fantaasia, kuidas Kender vägistas oma gupiga toimetuse naistöötaja). Vehitakse lippudega, millel on venekeelsed kirjad ja antakse tühja kohapealt välja feministide manifest solkides Lilli Suburgi nime. Sealjuures olla ülevõtmise hetkel kõikjal välklambid sähvinud, aga ühtegi fotot ei ole siiani mina veel näinud. Ilmselt hakatakse neid peagi autogrammiga koos raha eest jagama, et rahvast veelgi närvi ajada. Või kogus küünik Kender lihtsalt pildimaterjale oma uuele romaanile. Selge on üks, valitsevad erakonnad meie ühisest kultuurist ei hooli, neil on sisuliselt ükskõik, mis toimub. Reformierakonna sõpruskonna juhtimisel lavastati punane revolutsioon, mis lasi pööbli ja heidikud korraks lavale...

Eile kirjutasin vaatemänguühiskonna poliittehnoloogiast, Sirbi juhtum on omamoodi klassikaline näide ja peaksin seetõttu spektaakli osatäitjate kohta uue alapeatüki kirjutama. Uus peakiri oleks kenderiaanlus ja Eesti poliitika 10 musta päeva.

Õpetajaskonnal on nüüd võimalik oma ajaleht tagasi võita. See on kogu selle saaga juures ju positiivne. Oleks ainult, et jätkuks tahtmist! Vastasel korral jätkub hariduselus kõik ikka vanaviisi...

Loe lisaks
Sirbi skandaalist
Vaatemänguühiskonna poliitmehaanika. I visand
Keskerakond, IRL ja reformikad korruptsioonis probleemi ei näe

Sirbi skandaalist

Paar päeva tagasi oli Klassikaraadio saates "Quo vadis?" arutelu all Sirbi ümber toimuv. Külalistena olid stuudios Margit Mutso, Maarja Kangro ja Indrek Koff.

Saates räägiti muuhulgas Sirbi toimetuses eelmisel nädalal tehtud muudatustest. Räägiti sellest, kuidas Kender nahkmantlis koos kaheksa musta riietatud saatjaga tuli Sirbi toimetusse ja hakkas hoogsalt eesti keeles uuendusi läbi viima. Selgub, et need toimetuse inimesed, kes on ikka veel haiguslehel, ongi tõesti haiged. Keeletoimetaja oli toimunust nii endast väljas, et viidi südamehäiretega haiglasse.

Saatekülalised jutustasid avameelselt kultuuriinimestest, kes ei julge asjadest õigete nimedega kõnelda, sest kardetakse oma töökohtade pärast. Sama fenomen iseloomustab ka haridusmaastikul toimuvat. Õpetajaskond on juba aastaid poliitikute poolt suukorvistatud ja seega võimetud iseenda eest kõnelema.

"Leegiheitjaga kärbest tapmas" poliitika tähendab kultuurielule tohutut traumat. Andres Aule, kelle luulekogu "Valge" Sirbis ZaUmi vahendusel esmakordselt lugejaga kohtus, oli avaldatud ilma autori loata. Aule kirjutas seda kogu juba 10 aastat ja see ei olnud veel valmis.
Olen oma uut luulekogu kirjutanud 10 aastat; ma ei avalda tihti. Avaldamisest olen hoidunud just põhjusel, et soovisin oma tekstide jaoks valida konteksti ja aega. Seda valikut mul nüüd enam pole, sest lõpetamata luulekogu on minu tahtmata sattunud avalikult tähelepanu, märkuste ja arvamuste objektiks. Olen selle inetu teo pärast äärmiselt kurb. Ma ei usu, et seda luulekogu veel kunagi avaldada tahaksin.
Täna õhtuks on kapist välja tulnud ka Väljataga, kes Rahvusringhäälingu vahendusel kinnitab minu kauaaegse "vandenõuteooria" õigeks. Õpetajate Leht ei ole olnud õpetajate vaba häälekandja, sest selle lehe sisu määrab valitsusparteide vajadus ja nõue.
Mingisugust üldpilti peaks ju visandama selline institutsioon nagu Kultuurilehe nõukogu, aga see on praegu lihtsalt ministeeriumi käsutäitja. Ta ei koosne sõltumatutest inimestest, vaid kui minister ütleb midagi, et tuleb teha, siis nõukogu tuleb kokku, teeb juhatajale ettepaneku ja see on ilmselge oht meediavabadusele.
Üllatuslikult ilmus kella ühepaiku öösel teade Kenderi ja Kurvitsa Sirbi toimetusest taandumisest.
Astume Sirbi peatoimetaja kohusetäitja ja toimetaja ametikohtadelt tagasi. Sooritasime Andres Aule avaldamata loomingu väljaandmisega ränga eksimuse ning ei näe võimalust tegevusega jätkata. Viimaste nädalate vältel oleme vaatamata rünnakutele poliitringkondadest, loomeseltskondadest, haridusasutustest ja ajakirjandusest õnnestunud suurepärase kontseptsiooniga kultuuriväljaande käivitamises. Kuid me ebaõnnestusime poeetilisel tasandil, see oli ainus viga, mille tegime ning see on kõik, mis meile loeb.   
Kui hommikul arutasin vaatemänguühiskonna tehnoloogiliste lahenduste teemal ja tundus juskui hakkaks asi juba veidi mõistetavamaks saama, siis ööseks olen kõigest hoolimata jõudnud ei kuhugi. Masendav.

Sunday, November 24, 2013

Vaatemänguühiskonna poliitmehaanika. visand I

Sissejuhatus


Kirjutan vaatemänguühiskonnast, luurajatest ja teistest marionettidest, kes sobival hetkel lavale tõstetakse. Fantaasia põhineb mõningatel konkreetsetel näidetel elust enesest ja ei pretendeeri viimasele tõele. Kasutatud isikute nimed omavad pigem illustreerivad tähendust, et teoreetilistele mõttekäikudele värve lisada.

Vaatemänguühiskond teoorias ja praktikas


Jaak H. väidab hariduslistis, et Savisaar teeb ”tõsiteaduslikke analüüse”. Kas tõesti? Ja kui teebki, siis mis valdkonnas täpsemalt? Tema viimane etteaste Tallinna Vabaduse platsil oli kui diktatuuri eelaimdus. Kerkis täiesti uus kombinatsioon jõulistest sümbolitest, mida massiliselt kogutud valijahääled meie poliitmaastikule otsekohe ka tsementeerima asusid. Tundsin õudust, kui ajakirjandusfotosid ja videoklippe vaatasin. Fotosilma abil saab luua teatavaid kujundeid, kuid Savisaare etteaste andis visuaal-ideoloogiliseks mänguks suurepäraseid võimalusi. Võimalusi, mille parim enne peaks Eestiski juba ammu möödas olema.

"Tervetuloa postmoderniin spektaakkeliyhteiskuntaan."  Tõlkes "Tere tulemast postmodernsesse vaatemänguühiskonda," kirjutab tänases ”Helsningin Sanomat” ajalehes Saska Saarikoski.
Spektaakkelien yhteiskunta on kuin muistinsa menettänyt. Sillä ei olehistoriaa eikä tulevaisuutta. On vain ikuinen nyt. 
Spektaakkeliyhteiskunnassa asiat eivät jäsenny. Syy–seuraus-suhteet ovat epämääräisiä. Tärkeää ei ole se, mitä tehdään, vaan se, että ollaan jämäkästi tekevinään. 
Paljastuneita epäkohtia ei tarvitse korjata. Joskus tarvitaan symbolinen ele, kuten johtajan ero, mutta usein vain odotetaan huomion siirtymistä muualle. Ihmisuhreihinkin on varauduttu: johtajat saavat kultaiset korvaukset, poliitikot palaavat seuraavissa vaaleissa. 
Kohut tulevat ja menevät, johtajat näyttelevät johtavansa, ihmiset lakkaavat välittämästä. Kunnes ovelle koputetaan. 
Todellisuus palaa takaisin kuin kuolleeksi luultu sukulainen.
Lühidalt emakeeli: Vaatemänguühiskond on kui mälu kaotanud ja teo-tagajärje seose unustanud ühiskond, kus oma eksimuste eest ei pea vastutama, tuleb oodata vaid publiku tähelepanu liikumist järgmisesse valgusvihku laval.
"Kuni uksele koputatakse. 
Tegelikkus tuleb tagasi kui surnuks peetud sugulane."

Luurajad kandideerivad volikogudesse endal nähtamatud ordenid rinnas 


Meie parteimaastik on tardunud ja ootab uusi arenguid. Mitmelt poolt on kuulda, et taaskord toimub nähtamatute isikute või organisatsioonide raha jõul parteide loomine. Seda tehakse sisusse pikemalt süüvimata. Vajaduse korral vahetatakse näitlejaid laval ja show läheb samamoodi edasi. Nähtamatud niiditõmbajad (ehk tegelikud otsustajad) on isikud, keda avalikkuses ei tunta, ei teata nende tegelikke huvisid ja eesmärke. Kui keegi avalikkusest hakkab lavataguse vastu liiga suurt huvi tundma, siis tembeldatakse ta otsekoheselt vandenõuteoreetikuteks.

Vandenõuteoreetik on täpselt sama jõuline silt kui valvefeministi oma – järelikult on hull ja tahab meie ühiskonda hävitada. 

Hullumeelse diagnoos tähendab otsekohe oma tõsiseltvõetavuse minetamist ja seega kardetakse vaimuhaiguse märki ühiskonnas kui tuld. Sama silti kasutas ka Lang käimasolevas skandaalis hoogsalt, et igasuguseid liigseid paljastusi reformierakonna tagatoa kohta tõrjuda.

Eraldi uurimist väärt teema on luurajate poliitikasse tõusmine. Tallinna linnas kandideeris kaks sellist isegi linnapeaks. IRList James Bond-Kross ja sotside poolelt ma-ei-tea-mis-nimega nähtamatu luurajamees. Miks saavad niisugused poliitikakauged mehed parteides etteotsa? Valijatele on need isikud poliitikutena ja oma ühiskondlike vaadete poolest täiesti tundmatud. Miks nad peaksid saama võimaluse kandideerida linnapeaks, kui mõlemas parteis on isikuid, kes selleks loogiliselt võttes palju kordi paremini sobiks? Mõlemad kerkisid enne valimisi nagu maa alt välja.

Minu arvates on siin selge seos lavataguse otsustamisühiskonna fenomeniga. Kuna otsuseid tehakse pimedates lavatagustes, siis saavad luurajad oma siseinfo ja erioskuste abil erakonnamaastikul erilise eelise plusspunktide teenimiseks. Nemad teavad kuidas tagatubades ja lavatagustes pugerikes salakuulata, kuidas korraldada salarünnakuid ja äkk-aktsioone, kuidas varjata ja levitada infot jms. Nemad teavad, kes on kes meie valega segatud pooltõdede ja poliitilist äkksurma külvavate demagoogiakokteilide pr-vaatemänguühiskonnas. Nad teavad ja mängivad alati topeltrolle. See kõik on luuremeeste eriline ekspertiis, mis avatud ühiskonnas muutub ebavajalikuks ja kõrvaliseks, isegi taunimisväärseks.

Sealjuures teeb partei varju ja valgusega mängides omalt poolt kõik, et selliseid olulisi nähtamatuid infokanaleid vääriliselt tasustada ja ka teisi võimalikke salakuulajaid ja koputajaid tegudele motiveerida. Varasematel aastatel olid sellise kaliibriga mehed nagu Kross ja sotside luuraja (kelle nimi lihtsalt ei tule meelde, kuidas ma praegu ka ei pingutaks) pigem varjus, kuid täna on nad avalikult areenil, sest nende võim kasvab pöördvõrdeliselt otsuste liikumisega parteide tagatubadesse. Sotsidel oli üheks esimeseks sellisel Pihl, kes lühikest aega justkui kindralina mööda parteikontorit edasi tagasi marssis. Tänaseks on ta jälle maastikuga üheks sulandunud ja ilmselt on juba järgmisel salajasel luuremissioonil... kes teab, ehk loeb siin näiteks hoolikalt teie kommentaare või minu vanu postitusi...

Janek Mäggi - lavastaja, suflööri ja marionett-eksperdi rollis ehk pisikese Eesti mitmekülgsed superstaarid


Luurajate kõrval on vaatemänguühiskonnas tähtsad ka lavastajad, suflöörid ja marionett-eksperdid. Näiteks soovitan vaadelda Janek Mäggi sihikindlat tegevust "ekspert" arvamuste avaldamisel. Kui tema fenomeni täpsemalt vaatama hakata, siis meenub esmalt kohe lastesaade "Hunt Kriimsilma üheksa ametit".

Näiteks peale Silver Meikari avaldust kirjutab Mr Mäggi Postimehes:
"Minu arvates ei muuda skandaalid reeglina midagi ja nende peamiseks tõukejõuks on kättemaksuiha ja/või eneseupitusvajadus. Küllap oli see nii ka Silver Meikari juhtumi puhul. 
Avalikkus ei saa reeglina teada, kuidas asjad tegelikult olid ning kas see ülemäära avalikkust huvitabki? Mind näitkeks mitte."
Sealjuures on tellitud (?) uudise tootmine nii kiire, et isegi kirjavigu ei korrigeerita. Kalkuleeritud sõnum läheb eetrisse ja paljundatakse kõikides kanalites ülehelikiirusega... Pealkirjaks "Silvergate ei muuda midagi!"

Ka nüüd võtab Janek Mäggi sõna ja räägib ERR vahendusel:
"Ega siis Rein Lang ei ole see inimene, kes peatoimetab Sirpi. Me peaksime ikkagi arutama, kas Kaur Kender on usaldusväärne, ja hääletama selle üle, kas ta sobib Sirbi peatoimetajaks või mitte, ja võib-olla küsima ka seda, kas Sirbi-sugust lehte on Eestis vaja," selgitas ta. 
Mäggi tõi näite lähiajaloost, kus samasugune skandaal valitses tegevuse lõpetanud Vanalinnastuudio ümber. Tema sõnul saime lõpuks NO99 teatri uue seltskonnaga, mis väga paljude inimeste arvates on oluliselt parem teater kui kunagine Vanalinnastuudio. 
Suhtekorraldaja  sõnul pole ta päris kindel, et Lang on valetanud. 
Pealkirjaks on "Kas normaalne inimene tahab olla kultuuriminister?" Pannakse veelkord täpselt paika probleemi ”õige” sõnastus (Sirbi toimetamine) ja edasi mängitakse teadlikult Stockholmi sündroomi tekitamisele, kus kannatanud hakkavad kurjategijale kaasa tundma ja teda koguni abistama. Lang on üks vaene ja õnnetu inimene, kelle õlgadele on langenud maailma kõige ebameeldivam koorem juhtida alatiste instriigide küüsis vaevlevat kultuuriministeeriumi. Kas leidubki üldse Eestis kedagi, ks tahaks seda rasket koormat kanda? Vaevalt. Langi süüdistatakse asjatult. Probleemi tegelikule olemusele ei pööra Mäggi mingitki tähelepanu.

Miks on Janek Mäggi pidevalt ekraanil siis, kui taaskordne poliitskandaal on plahvatanud? Seletus on lihtne, ta on ühe Eesti suurima kommunikatsioonibüroo juhataja. Millised on tema ametihuvid neid artikleid avaldades? Ilmselgelt on erakondade pr-meeskonnad ja skandaalidesse haaratud üksikpoliitikud pidevalt ka Janek Mäggi klientideks. Igaüks, kes skandaalide käiku täpsemalt jälgima vaevub, märkab peagi, et kommunikatsioonistrateegiaid tehakse väga oskuslikult ja süsteemselt.

Ka praegune skandaal ja selle ümber toimuv on suures ulatuses kommunikatsiooniinimeste dirigeeritud, nemad loovad meie avalikku meediapilti teadlikkusega, mis kordades ületab keskmise pealtvaataja. Seetõttu on võitlus kaunis ebavõrdne. PR-meeste ainukeseks eesmärgiks ongi kogu spektaakel selliselt lavastada, et inimestel oleks võimatu selgust saada, mis siis tegelikult oluline on. Ühiskonna arengu seisukohalt oluliste probleemide sõnastamisse ja nende probleemide lahendamisse nemad ei sekku, sest selle eest neile ei maksta. Vikipeediast loeme, et ”suhtekorraldus on inimese, organisatsiooni, asutuse või ettevõtte suhete korraldus meedia ja avalikkusega eesmärgiga mõjutada selle mainet ja kajastust. ”

Kokkuvõtteks jalutan korraks postmodernismi radadele


Tänaseks on kogu poleemika justkui lõppenud, sest probleem, mille ennekõike sõnastasid osavad kommunikatsioonieksperdid, on lahendatud. Minister astus tagasi. Ootame põnevusega tema viimast kõnet, mis ilmselt tekitab järgmise vahutava ja korraks meie meediapäikeses sillerdava laineharja. Korruptsiooniküsimust poliitikas ei lahenda see kuidagi, sest selles ei ole Langi juhtumi puhul isegi veel rääkima hakatud. On asjatu loota, et Lang ise selle teema oma kõnes üles tõstab. Kultuuripoliitika ja eesti kultuuri probleemide üle laiemalt ei räägita sõnagi. Karavan jätkab teekonda, juba on uued spektaaklid. Uus päev on alanud ja eilse oleme oma niigi ülekoormatud mälust juba välja pühkinud.

Ma ei mõista inimesi, kes põlgusega vaatavad postmodernismi analüütikuid ja filosoofe. Just postmodernistid püüavad selles segaduses teed rajada. Jean-François Lyotardi, Jean Baudrillard´i, Zygmunt Baumanni  jt teooriad mitte ei loo postmodernset maailma, vaid püüavad seda seletada. Kui meil puuduvad tööriistad ühiskonnas toimuva mõtestamiseks, siis milleks meile ühiskonnateadused üleüldse?


visand on esmalt saadetud hariduslisti


Loe lisaks
Sirbi skandaalist
Kenderjaanlus ehk kümme musta päeva Eesti poliitikas
Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?
Hariduspoliitika alused I
Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass
Hariduspoliitika alused III. Valija usaldusest
Keskerakond, IRL ja Reformierakond korruptsioonis probleemi ei näe
Oma müüdist oma müürini

Thursday, November 21, 2013

võrdsuse ümarlaud



Võrdõigusvoliniku kantselei korraldab täna ümarlaua teemal "Kuidas saavutada mõju naiste ja meeste võrdsuse eest seismisel?", mis toob kokku poliitikud, teadlased, vabaühenduste esindajad, ametnikud ja ajakirjanikud.

Sepper tutvustas ideed hommikutelevisioonis mainides, et erinevate osapoolte algatusel on tehtud väga palju tööd, aga omavaheline koostöö on pigem tagasihoidlik ja samamoodi ka tehtud töö tulemused. Võrdõiguse näitajad ei ole aastatega paranenud.
Vähe on koostööd ning sugude võrdsuse eest kõnelejate hääl ei kosta sageli kaugele. Ümarlaual püüame leida vastust küsimusele, kuidas tuua kokku erinevad osapooled nii, et parteideüleselt  ja laiema kodanikkonna initsiatiivi toel sõnastada nõudmised, et Eesti võtaks otsustuskindlamalt kursi soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi suunas. Millised koostöövormid Eestis sobivad ning kas me saame õppida teiste riikide kogemustest? 
Seminaril esineb Lidia Adamska, kes teeb ettekande Poola kogemustest naiskongresside populaarsuse ja mõju saavutamisel. Lisaks on Magdalena Milewska ettekanne eduka kongressi praktilistest lahendustest.

Järneb paneel, millest võtavad osa:
Lidia Adamska, naiskongresside korraldaja Poolas
Siiri Oviir, Euroopa Parlamendi saadik, Eesti Naisliidu esinaine
Indrek Saar, Riigikogu liige
Leena Kivisild, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni juhatuse liige
Krister Paris, Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja
Vestlust juhib võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper.

Edasi toimub töö gruppides.

Ümarlaud algab kl 12.00, ülekannet saab jälgida ka veebivahendusel.

Wednesday, November 20, 2013

Selma Lagerlöf 155. Lähme kirjanikule külla!

Selma Lagerlöf (1858-1940) oli esimene naine, kes pälvis Nobeli kirjanduspreemia (1909) ja sellega võeti vastu meeste tähtsasse kirjandusklubisse... Värvikas kuju, kelle persona ikka veel meediainimeste ja kirjandusteadlaste tähelepanu võidab. Temast võiks kirjutada lehekülgi.

Täna on Selma Lagerlöfil  155.sünnipäev ja pika jutu asemel kutsun lugejaid hoopis tuntud kirjanikule külla. See on võimalik tänu Rootsi filmiarhiivi filmiklipile aastast 1926. Selma oli muideks õppinud koduõpetajaks ja töötas õpetajana senikaua kuni tema kirjandustegevus talle äraelamist võimaldama hakkas. Mårbacka (mõis, mida filmis näidatakse) ostis ja ehitas naine Nobeli preemiaks saadud rahade eest.

Kes ei tahaks kuulda Selma Lagerlöfi lugemas oma raamatut "Charlotte Löwensköld", mida minu arvates senimaani veel eesti keelde tõlgitud ei olegi? Filmiklipis instrueerib Selma näitlejat, kes hakkab raamatu filmiversioonis peategelast mängima.



Selma Lagerlöfist  on vändatud Rootsi TV sari "Selma", tema raamatutest tehtud mitmeid ekraniseeringuid nii Rootsis kui mujal maailmas, seajuures ka juba tema eluajal.

Veebis on võimalik vaadata ka legendaarset Rootsi filmiversiooni Gösta Berlingi saagast (Selma köige esimene raamat, see on ka eesti keelde tõlgitud). Tegemist on mustvalge tummfilmiga, millele mul õnnestus leida ka inglise keelne tõlge ja vahva rootsi rahvamuusikaga saade Rootsi Filmiinstituudilt.



Tegemist on Rootsi filmiklassikaga ja kindlasti tasub Selma Lagerlöfi sünnipäeva puhul vaatamist!

Tuesday, November 19, 2013

Eestis ei ole naised moes

Külastasin neljapäeval Eesti Naisuuurimuskeskust, mis on nüüdsest Haridusinnovatsioonikeskuse eest Tallinna Ülikooli katusekambrisse pakku pugenud. Kel sinna asja, siis otsige vana maja neljandalt korruselt kitsast kivitreppi, mis viib teid üles katuse ääre alla...

Raamatud olid uues ruumis ilusasti riiulitesse paigutatud ja töö käis täie hooga. Istusin ja ootasin kokkusaamist Reet Laja ja Tiina Erikuga. Riiulite vahel toimetas seltskond naistudengeid. Nad otsisid kirjandust, mille põhjal teha grupitöö teemal naised ja religioon. Salvestasin kommentaare "Nõme. Mulle ei meeldi see koht. Kõik on inglise keeles." ja sirvides leitud raamatut kinnitas üks neidudest murelikult "Minu inglise keel ei ole nii kõrgelt arenenud, et ma oleks võimeline seda tõlkima". Noored tudengineiud kurtsid iseenda kohmakust ja aeglust teema kinnitamisel, mille tõttu nad nüüd selle viimase võimaliku teema otsa on sattunud, mida keegi teine kursuselt valida ei soovinud... Kurb.

Milles siis asi? Miks noored naised ei taha midagi teada saada naistest ja religioonist?

Naisuurimuskeskusesse on koondatud märkimisväärne kogu naisuurimuslikest teostest. Raamatute loetelu on ESTER andmebaasi kaudu kõigile kättesaadav. Samas on inglise keeles feministliku kirjanduse lugemine algajale kunsttükk omaette, sest üsna sageli eeldavad kirjutised inglise keele kõrgtasemel valdamist. Eestikeelseid teoseid on riiulitel vaid üksikuid. Põhilise osa teadusartiklitest moodustab ajakirjas Ariadne Lõng avaldatu ja see ongi kõik.

Samal ajal Skandinaavias

Eile käisin Stockholmis ühes pisikeses raamatupoes. Ostsin Nina Björki kaks märgilise tähendusega teost. Mõlemad on saanud avalikkuse suure tähelepanu osaliseks ja on selgelt feministliku suunitlusega. Mõlemad leidsin täiesti suvalisest riiulist, mõlemast on juba ilmunud mitu trükki. Esimene nendest ilmus üheksakümnendatel pealkirjaga "Roosa teki all" (Under det rosa täcket, 1996) ja oli mõeldud feministide siseringi arutelu elavdamiseks, aga tekitas sensatsiooni ja tõi Nina Björki naisküsimuse arutelu keskpunkti. Teine, "Kogu elu õnnelikud" (Lyckliga i alla sina dagar, ilm 2012), kõnetab ühiskonda laiemalt ja räägib heaolu unistuste teostamatusest, rahast ja inimesest kui väärtusest. "Roosa teki all" on Rootsi naiste lugemislaua kuldvarasse kuuluv teos, mis muutis terve põlvkonna naiste käsitust naiseks olemisest.

Kahjuks on mõlemad raamatud tänaseni eesti keelde tõlkimata. Eesti raamatulettidelt ma mitte midagi samaväärset ei leia, eriliselt kurb on olukord omamaise kirjavara osas. Kahjuks. Ainsana võiks ehk esile tõsta artiklikogumikku "Tilliga ja tillita. Retsepte Eesti feministidelt", aga seda täna raamatupoodidest enam ei leia. Ei kirjutata ega tõlgita. Naised on Eestis täiesti out.

Üks Rootsi tuntuimatest feministidest on muideks sealjuures Eesti päritolu. Tema nimi on Ebba Witt-Brattström, kelle ema Lydia oli inglise filoloog, põgenes sõja ajal Rootsi ja kuulus näiteks Eesti Akadeemiliste Naiste Ühingusse Rootsis. Ebba Witt Brattström on avaldanud mitmeid raamatuid, on tuntud teadlane ja professor mh Helsingi Ülikoolis. Oktoobris ilmus Helsingin Sanomates huvitav artikkel Sofi Oksaneni ja Ebba Witt-Brattströmi kohtumisest, kus räägitakse naiste Eesti juurtest ja naiste olukorrast Soomes, Rootsis ja Eestis.



Loe lisaks
Algaja feministi lugemisvara
Naised vikipeedias nähtavaks
Vaikiv ajastu Eesti naisajaloos kestab

Tuesday, November 12, 2013

Algaja feministi lugemisvara

Juba pikemat aega kõnnin ringi üks salajane mõte peas kerimas. Tahaksin panna kokku loetelu eesti keeles kättesaadavatest või kirjutatud tekstidest ja raamatutest, mis oleksid algajale arglikule feministile esimeseks teejuhatuseks ja abiliseks. Ühtlasi saaksin kaardistada eesti feministlikku ja naiskirjutuse ajalooliselt väljakujunenud maastikku.

Täna võtsingi kätte ja laotasin oma naisuurimusega seotud koduraamatukogu värvilise vaibana elutoa põrandale laiali. Praegu lebavad siin, enamasti naiste eneste kirjutatud, kenasti teineteise kõrval ja vaatavad usaldavalt minu poole. On elevuses ja lootuses, et neid märgatakse ning väärilisena välja tuuakse.  Koostasin kõige huvitavamatest eestikeelsetest raamatutest loetelu (teised keeled jätsin seekord kõrvale).  Järgnev nimekiri ei ole toodud tähtsuse järjekorras, vaid nii nagu raamatud mulle parasjagu silma alla sattusid. Kindlasti ei ole tegemist lõpliku loeteluga, vaid minu maitse-eelistustega. Teravapilguline leiab veel kümneid raamatuid ja artikleid lisaks. Välja jäävad esimel korral ka kõik võõrastes keeltes kirjutatud raamatud, mis eesti keelde tõlkijatel märkamata on jäänud. Kahjuks. Esialgu jääb hulk raamatuid välja ka seetõttu, et pean need enne ise läbi lugema, kui teistele soovitama hakata saan.  

Feministi raamaturiiulis leidub:

1. Teine Sugupool, Simone de Beauvoir
2. Lilli Suburg, kogutud kirjatööd, koost. Aino Undla-Põldmäe
3. Sealtpoolt künniseid, Marta Sillaots
4. Eesti naine läbi aegade, Helmi Mäelo
5. Oma tuba, Virginia Woolf
6. Tilliga ja tillita: retsepte Eesti feministidelt (artiklid / projektijuht Liina Järviste ; toimetajad: Kadi Mänd, Barbi Pilvre, Mari-Liis Sepper)
7. Arabella mereröövli tütar, Aino Pervik
8. Pipi Pikksukk, Astrid Lindgren
9. Naine ja naisliikumine : peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust, Vera Poska-Grünthal
10. Kuue samba kutse
11. Sissejuhtatus soouuringutesse
12. Anna Haava, Ello Säärits
13. Marie Under, Sirje Kiin
14. Marie Reisik, artikkel Eesti naisliikumine, ilm 1926 kogumikus "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur."
15. Meeste domineerimine, Pierre Bourdieu
16. Diskursuse kord, Michael Foucault
17. Vaadeldes teiste valu, Susan Sontag
18. Jälestuse jõud, Julia Kristeva
19. Tõrjutud mälestused, Imbi Paju
20. Jane Eyre, Charlotte Brontè
21. Kirg ja kavalus, Marta Sillaots
22. Minu mälestused, Mari Raamot
23. Selma Lagerlöf
24. Vaikijate hääled I-III
25. Helene Taar, Uue aja naisliikumine, 1905, kogumikus "Wõitluse päivil"
26. Minu lastele, Elfriede Lender
27. Klaveriõpetaja, Elfriede Jelinek
28. Ukuaru, Vera Saar
29 Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas, Hannah Arendt
30. Alice Kriisa, Naise kasvatuse paleus, 1926 
31. Eesti tütarde haridus, Natalie Johanson-Pärna, 1882
32. Mandragora, Doris Kareva
33. Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996-2002, Barbi Pilvre
34. Soome lahe õed, Imbi Paju
35. Sotsiaalsed probleemid Eestis teel avatud ühiskonda 1990-1999, Anu Narusk

Ajakirjad: Naesterahva töö ja elu, ja Ariadne Lõng
ENUTi kogutud artiklid feminismist vt täisartikleid FRAGEN andmebaasist 



Öökapil ootavad järge:
Leida Kibuvitsa "Soomustüdruk"
Miranda July "Siin oledki sa kõige rohkem oma"
Svetlana Aleksejevitši "Tšernobõli palve"
Foucault "Seksuaalsuse ajalugu"
Marjane Satrapi "Persepolis"
Linda Nicholsoni "Feministlikud vaidlused"
Aimee Beekmani "Valikuvõimalus"
Ursula K. Le Guini "Pimeduse pahem käsi"
Irmgard Keun "Tüdruk, keda peeti halvaks" (1956)


Loe lisaks
Marta Sillaots naistest ja loovast kirjutamisest 1936
Marie Reisik, Eesti naised poliitikas
Eesti naise sõna: Marta Sillaots ja Lilli Suburg ja ajaloolised allikad
Helmi Mäelo, Sammud edasi ja Eesti naine läbi aegade saamislugu
naised.net