Wednesday, January 30, 2013

Alma Ostra-Oinas "Naiseks kehastunud revolutsioon"

Imbi Paju postitas täna mulle kaks väga mõjuvat viidet, mida otsustasin ka siin jagada.

Esiteks on ETV "Ajavaod" 20.05.2012 saates  rääkinud Eesti ühest tuntuimast naispoliitikust Alma Ostra-Oinasest (1886 - 1960), keda Eduard Laaman on nimetanud "naiseks kehastunud revolutsiooniks" pidades silmas tema 1905.aasta revolutsiooniaegset tegevust.

Alma Ostra-Oinas oli meie vähestest naistest, kel õnnestus suurde poliitikasse välja jõuda. Ta kuulus sotsiaaldemokraatide parteisse. Soovitan vaadata temast tehtud saadet, lugeda kõrvale ka Marta Lepa mälestusi revolutsiooniaastatest.
Ühel külmniiskel hilissügise päeval ilmus äkisti Alma Ostra minu tuppa. Ta oli Londoni kongressilt tagasi jõudnud. Ei olnud tal ka isu jääda väljamaa emigrantide sekka “logelema.” Peterburis võis ikkagi midagi ära teha, vähemalt ise õppida ja ka midagi teenida oma ülespidamiseks, mis juba väljamaal oli peaaegu võimatu. Eriti meie revolutsionäärele, kel peale revolutsiooni polnud seni teist kutset valitud. Venemaal – vähem kultuurilisel maal olid nõudmised väiksemad ja võis mõne võõra keelega ikkagi midagi leida.
Ta asus minu pisikesse üliõpilastuppa ja me jagasime kõik teineteisega, mis meil oli, koguni riideid. Olime ses suhtes vähemalt veel idealistid.
Meil tuli õige napilt elada; sest mul oli kindel kuuraha kodunt saadetud – 15 rubla kuus, aga sellest tuli 12 rubla korteriks kulutada; A. Ostral polnud mingit kindlat sissetulekut. Aga see tegi meile kõige vähem muret, olime harjunud loobuma kõigest, mis mujal seltskonnas mängis suurt osa, oli suurte murede põhjuseks. Me leppisime väga hästi kahe peale kokku ühe portsjoni lõunaga üliõpilaste söögimajas; ei olnud näljased ega kurvad sel puhul, ja soolaga riputatud kuiv leib tee kõrval õhtul maitses üsna hea. Kui ainult niipalju raha jätkus, et oli võimalik leiba osta.
Meie huvid ja kõneained siiski selle leiva ümber ei keerelnud. Meid huvitasid kõik teised – “vaimlised ja psüholoogilised küsimused” ja ained, mida õppisime. A. Ostra hakkas end küpsuse eksami vastu valmistama, aga selle kõrval tuli meil teenistust otsida. Saadi mõned tunnid ja vahel ka juhuslikku tööd, ning meil oli võimalik koguni lõpuks oma pisikese toa suurema vastu vahetada.
Allikas: Lepp, Marta. 1905. aasta järellained. Tallinn : Varrak, 1923, lk. 123-124.
Asjaliku kokkuvõtte Alma Ostra-Oinase eluloolistest andmetest ja poliitilisest tegevusest (koos väljavõtetega tema kõnedest jms allikatest) leiab Eesti Rahvusraamatukogu uurijate koostatud ülevaatest.

Teiseks nimetas Imbi Paju mõningaid naisi, kes inglise keeles eesti naiste kohta kirjutavad. Mõtlesin need nimed siia ülestähendada. Leena Kurvet-Käosaar, Maria Mälksoo, Tiina Kirss ja Imbi Paju ise loomulikult.

Leena Kurvet-Käosaar on kirjutanud huvitavaid kirjandusloolisi artikleid mh ka omaeluloolisusest Eesti kirjandusloos.  Kuna olen naistelt leidnud väga palju nende endi kirjutatud elulugusid, siis plaanin sellel teemal kirjutada edaspidi lähemalt. Enamus naistest kirjutab ka oma kooliaastatest jms.

Loe ja kuula lisaks:
http://evelintamm.blogspot.se/2012/12/marta-sillaots-naistest-ja-loovast.html
http://evelintamm.blogspot.se/2013/01/eesti-odedele-kodumaal-minni-kursk.html
http://evelintamm.blogspot.se/2012/06/aratus-naised-elise-ottesen-jensen-ja.html

Intuition online blog

Mina_2011_maarja_ii
So this is the third day online with MOOC (massive open online course). I have met so many people, read so many lines, viewed some videos etc. Amongst other things I have found a place for my intuition online blog.

During the next months I will be experimenting with this learning environment taking part of online classes in addition to the already mentioned course about digital medias, I will learn to write in English, study Philosophy and Sociology with people from all over the world. Lets see how it works out.

It is my intention to share some of my learning experiences here but also to collect my reflections and thoughts concerning intuition online during this couple of months or more.

You are most welcome to share your insights, experiences or readings here with me. Perhaps there will be even more people than me publishing here. Who knows? If you have ideas about how to get involved, please do not hesitate to contact me.

Besides learning online it is very important to meet and experience things together in real life situations. Hopefully there will be some meeting places and seminars to discuss the issues face-to-face. I´ll keep you updated. 

Evelin

30th Jan 2013 in Järna, Sweden

Intuition and learning online

Teacher
I joined an online course about digital media and e-learning. It is organised by Coursera team and is for free. Everybody can take this course, there are no special requirements. As I entered the online classroom yesterday I found out that in this space there are 30 000 people sharing and learning. I saw a housewife from China, a professor from US, teacher from Indonesia to name just few, all signing up to form working groups.

It was amazing and confusing at the same time. So much was happening but actually I was still sitting at home in Sweden in front of my computer screen. One could feel how the crowded space felt empowering and also a bit frightening.

How to focus, how to manage this information load, how to find your way and most of all to learn about digital medias? It has so much to do with intuition. The decisions we make in this kind of chaotic spaces where within a fraction of a second we decide what link to follow, whose posts to read etc. This intuitive acting determines our individual learning outcome.    

During the next months I will be experimenting with this learning environment taking part of online classes in addition to the already mentioned course about digital medias, I will learn to write in English, study Philosophy and Sociology with people from all over the world. Lets see how it works out. 

It is my intention to share some of my experiences here but also to develop a special space for the reflections and learning. I will provide the link as soon as I have established the new blog. 

On Thursday we´ll start the Intuitive Pedagogy course here in Solvik. Many people are coming from several countries. Some of them have already arrived. There is much happening. Again. And it is of course very exciting.

Besides learning online it is very important to meet and experience things together in real life situations. Be present in your body, learn to sense into the situations or just meet and talk face-to-face. Nothing can replace this. 

Wednesday, January 23, 2013

Efektiivne kool ja XXI sajandi kirjaoskamatus


Rootsi ülikooliõppejõud on avaldanud artikli, mille järelkajad on kandunud nüüd soome televisooni vahendusel ka Eestisse.  Rootsi Uppsala ülikooli humanitaarvaldkondade õppejõud kaebavad, et üliõpilaste rootsi keele oskus on väga kehval tasemel.  
Aski (Sofia, keeleuurija ET) sõnul seletab osa tudengite raskustest ülikoolides see, et üha suurem osa rootsi noortest püüab gümnaasiumi järel edasi õppida. Ülikoolid ei ole aga valmis uutest sotsiaalsetest gruppidest pärit tudengite vastuvõtmiseks.

Kui avatud on kaasaegne kõrgharidus? Kui valmis oleme oma üliõpilaste vastu võtmiseks? KÕIKIDEL on õigus õppida ja mõista, mis arengud ühiskonnas aset leiavad, olla tööturul konkurentsivõimelised (nagu populaarses kasvatusteaduslikus kõnepruugis öeldakse). Koolide loomise mõte ongi selles, et tasandada ühiskonnas valitsevaid sotsiaalsest taustast tulenevaid ebakõlasid. Vastasel korral võiksiime igaüks oma lapse ise lugema-kirjutama õpetada. Vaadates efektiivset kooltehast tekib paljudel tunne, et koduõppe eelised on järjest märgatavamad. Miks saata oma last alates seitsmendast eluaastast rutiinsele ja ajuvabale liinitööle?

Allikaks olnud artikkel rootsi keeles.

Våra studenter kan inte svenska

Tõlkes "Meie üliõpilased ei oska rootsi keelt."
Våra iakttagelser stämmer tyvärr väl överens med PISA 2009 och andra mätningar av svenska elevers studieresultat. Svenska elevers läsförståelse har försämrats under 2000-talet. Rapporten Effekterna av en dåligt organiserad skola från Lärarnas riksförbund (2012/04) visar, att trots att lärare på grund- och gymnasienivå får allt fler arbetsuppgifter har lärarens tid för varje enskild elev minskat.
Põhimõtteliselt ütlevad Uppsala ülikooli õppejõud, et rootsi õpilaste tekstist arusaamise oskus on järjest halvenenud, seda näitavat ka PISA 2009 tulemused. Artiklis viidatud Õpetajate Kutseliidu uuring "Halvasti korraldatud kooli mõjud" näitab, et kuigi õpetajatele on nii põhikooli kui gümnaasiumiastmes järjest rohkem ülesandeid lisandunud, on õpilasele individuaalselt juhendamiseks ja õpetamiseks pühendatav aeg vähenenud. Soovitan vaadata allakirjutanud õppejõudude loetelu. See on mõjuv! Hea initsiatiiv!

Artiklis mainitud õpetajate uuring (panin lingi ka selleni) näitab, et alates 2000.aastast on ettevalmistuseks ja järeltööks ettenähtud aeg vähenenud poole võrra, sealjuures oleks õpetaja saanud sama tunnikoormuse (ainetundide arv) eest 5000-6000 SEK rohkem palka (keskmine õpetaja palk ca 25 000 SEK).
Fram till år 2000 hade läraren dubbelt så mycket tid till sitt förfogande för förberedelser och efterarbete knutet till undervisningen. Dessutom skulle en lärare i tidigare arbetstidssystem ha tjänat 5 000-6 000 kronor mer med motsvarande undervisningsvolym som den de nu åläggs att fullgöra. Detta visar en ny undersökning från Lärarnas Riksförbund.
Seega teeb õpetaja sama palga eest viiendiku võrra rohkem tööd, sealjuures on ettevalmistuse ja refleksiooni aega märkimisväärselt kärbitud.

Näide selle kohta, et paljud arengutrendid ulatuvad üle riikide piiride. Õpetajate tööaja arutul kärpimisel võivad laste õpitulemustele olla katastroofilised tulemused. Kirjaoskamatus selle kaasaegsel kujul.

Loe Eesti reformimeeste tegemistest ja emeriitprofessor Raik-Hiiu Mikkelsaare üleskutsest tänases "Postimehes":
Arvestades juba tükk aega kestnud koolilammutamist ja äsja esile kerkinud gümnaasiumiosa riigistamise afääri, kutsun TTG vilistlaste nimel kõiki progressiivseid jõude isamaa hariduse kaitseks ühinema ja välja astuma!

Miks lasteaiaõpetajad ei kuulu ametiliitudesse?


Õpetajate Lehes on selle kohta ilmunud väga huvitav lugemine! Niisiis, mida teavad lasteaiaõpetajad ametiühingutest? Ca 150 küsitletud lasteaedniku teadmised ametiühingust olid vähesed, samuti ei peetud vajalikuks sellesse organisatsiooni kuulumist.
Küsitlusest selgus, et peaaegu pool (46,4%) vastanud õpetajatest hindas oma teadmisi ametiühingutest ning ametiliitudest pigem halvaks. Vastustest selgus, et õpetajatele ei paku ametiliitude tegevus huvi ja organisatsioone tuntakse vähe.
Enamik tunnistab otse, et nende teadmised on halvad. Peaaegu ei teata, millega ametiühing tegeleb. Samas on õpetajate palgateemad ühiskonnas arutelu all juba pikemat aega. Ilmselt on ametiühingud ikka veel talveunes...
Lasteaiapedagoogidega seotud organisatsioonidest mainisid nii õpetajad kui ka juhid kõige sagedamini Eesti lasteaednike liitu. Samas kuulus vastanud õpetajatest ELAL-i 4% ja juhtidest 9%. Kõige enam vastanud õpetajatest kuulus Eesti haridustöötajate liitu (30%). (viimane on väga vahva lause, kuidas seda küll mõista?!?ET) Juhid kuulusid kõige rohkem alushariduse juhtide ühendusse (27%). 50% õpetajatest ja 30% juhtidest ei kuulunud ühtegi ametiliitu.
Ka lasteaednike liitu ei kuuluta, organisatsioon tuntakse, kuid ei peeta oluliseks sinna kuulumist. Miks? Tahaks sellest täpsemalt teada... Juhid on liitudes aktiivsemad kui õpetajad. Mis on iseenesest ka arusaadav.

Muuhulgas selgub, et lasteaiaõpetajad näevad kasu tugevast katusorganisatsioonist. Praegu selline ju puudub ja ka tulemuste kesisus on silmaga näha, kõrvaga kuulda ja õpetajatel palgapäeval pangakontol märgata...
Üle poole vastanutest leidis, et lasteaiapedagoogid võiksid kuuluda kõiki haridustöötajaid ühendavasse organisatsiooni. Ühtsesse liitu kuulumise eelisteks peetakse suuremat mõju, mida annab suur liikmeskond. Pakuti välja, et lasteaiapedagoogid võiksid kuuluda teistest pedagoogidest eraldi liitu, kuid peaksid kuuluma ühtsesse katusorganisatsiooni.
Aitäh Tallinna Ülikooli õppejõule dr.Tiia Õunale ja tema üliõpilastele tehtud töö eest! Küsitlus on huvitav ja ilmselt pakub paljudele mõtteainet edasiseks. Ametiühingute ja kutseliitude juhtidel ja juhatustel tuleks tihemini peeglisse vaadata ja mõtiskleda, miks oma ametit peetakse ja kuidas tulevikus oma sihtrühmade hulgas suuremat usaldusväärsust saavutada.

Friday, January 11, 2013

Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?


Hariduslistis küsis Kaarel Haav, et kas uurin haridusajalugu või kooliajalugu. Käesolev postitus, väikeste muudatustega, pärineb temale saadetud vastusest. 

Olen praeguseni ilmselt vaadanud põhiliselt kooliajalugu, sest selle kohta on rohkem allikaid. Hariduse ajalugu uurima hakates on vaja kogu kultuuri laiemalt vaadata. Naiste elulugudes on küll ka haridusajaloo dimensioon sees, aga selle uurimine on juba keerulisem protsess. Haridusajaloo mõiste ise vajab täpsemat määratlemist - seega tuleks enne alustamist esmalt mõistete ja meetoditega tööd ja vaeva näha. 

Mõtlesin oma seekordse uurimuse teha nagu hobikorras, veidi nagu Liimetsa uurimisühingus omal ajal (oletan, et see võis nii olla), teen teiste tööde kõrvalt ja targematelt aeg-ajalt nõu küsides. Tarku minu ümber õnneks on omajagu nii Eestis kui Skandinaavias ja Saksamaalgi.  

Alguses tahtsin eelkõige hariduspoliitikat vaadelda, aga ei leidunud rahvusraamatukogus suurt mitte midagi. Lugesin haridusajakirjandust alates 1917.a. "Kasvatus ja Haridus" (või oli see haridus ja kasvatus) ja kerkis küsimus, et kus kõik meie naised on... õpetajad ju põhiliselt naised... Väga keeruliseks tegi uurimise see, et esimese vabariigi ajal (nagu ka nõukaajal) oli kombeks autorite nimesid ainult eesnimetähega märkida. Siplesin tühjal kohal.  

Lahendusena hakkasin KÕIKI aktiivseid naisi (aastani 44.) kaardistama, et saaks teada, millised nimed meil tol ajal üldse olid ja millega tegelesid (vt kirjutisi alates 12. detsembrist, osaliselt olen püüdnud oma leide ka blogis kajastada). Samal ajal hakkasin ka elulugusid lugema. Neid on mul siin kodus nüüd terve ports, Vera Poska-Grünthali raamat "See oli Eestis" (avaldatud 1975 Stokholmis) lebab praegu pooleliolevana diivani ees põrandal ja ootab edasilugemist. 

Loov ajaloohuviline. Süsteem on, aga see ei määra minu otsinguid. Pigem olen vabas kulgemises allikate vahel. Praegu hakkab aina enam kordusi tekkima so andmestik hakkab osaliselt ammenduma, siis saan ehk täpsemaid määratlusi tegema hakata.    

Teisalt olengi otsaga hariduspoliitika juures tagasi, aga hoopis targemana. Palju materjale on alles läbi töötamata, aga vähemalt on mul veidi parem ülevaade, kus midagi on. Ajalugu, mis on juba väikesest saadik üks minu lemmikvaldkondadest, on taasavastatud ja paljud uued teemad on avanenud. Milline rõõmus aasta algus! Põhiliselt ka tänu sellele, et olin haige. Haigena suudangi lugeda ja kirjutada ainult eesti keeles. Emakeele sees olemine on juba iseenesest kui puhkus ja ravi! 

Põhiprobleemidest uurimisprotsessis on kohalike teaduslike allikate kättesaadavus.

Hariduspoliitika materjale otsides leidsin doktoritöö "Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940-1991" Veronika Nagelilt. Olen seda kunagi lugenud, aga enam ei mäleta. kodus mul igatahes see uurimus puudub, peaks selle vea korrigeerima. Digitaalsena tervikmaterjali kätte ei saa. Aastani 2012 pole Tallinna Ülikoolis rohkem hariduspoliitikat käsitlevaid doktoritöid kaitstud.

Üldiselt selgus, et hariduspoliitikast (ei üldisemalt ega ajaloolises vaates) polegi eesti keeles tervikteosena midagi lugeda (peale eelpool mainitud Nageli ajaloouurimuse). Pole ime siis, et inimesed sellest teemast suurt ei tea. Otsisin, mida soovitada oma algkursuse tarbeks, aga ei ole veel midagi leidnud. Äkki olen midagi kahe silma vahele jätnud.  

Meil on mõned magistritööd sh Janar Holmilt haridusõigusest (mis tundub päris huvitav ja on väärt läbilugemist) ja Keskerakonna hariduspoliitikast (ei tundu nii asjalik, aga ei ole näinud, pole otsinud). Pavel Alonovi magistritöö saatsin listi huumorinurga jaoks. On ka üks huvitav bakatöö ajakirjandusosakonnast pealkirjaga "Haridus- ja teadusminister Mailis Repsi representatsiooni muutumine ajalehe Postimees näitel –minister-praktikandist reisikorraldajaks", aga siis on ka kõik. Kas ehk tegi Mailis Reps magistritöö?  

Hariduslistist Egge Kulbok lisas allikana: Anu Raudsepp, (2005) doktoritöö "Ajaloo õpetamise korraldus Eesti NSV eesti õppekeelega koolides 1944-1985",[The Organisation of history teaching in Estonian-speaking Schools inEstonian SSR in 1944-1985], Tartu University. See töö uurib ideoloogilist kasvatust, teema - mille vastu peaks kaasajal huvi olema nii post-sotsialistlikes (Kas see on nüüd üldse asjakohane termingi, paneb mõtlema?) kui traditsioonilistes kapitalistlikes lääneriikides. 

Mulle jääb arusaamatuks, miks ei ole Tallinna Ülikooli magistri- ja doktoritööd vabalt kättesaadavad? Sellest on väga raske aru saada. Kas on tegemist nii kehvade töödega või arvatakse Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonnas tõesti, et on nii vahva raamatukogus hunnikus koos istuda ja lehekülgi lapata? Tartu Ülikooli puhul ma seda märganud ei ole, aga ei oska kindlalt väita. Igal juhul on tänapäeval täiesti normaalne, et tööd on elektroonsena kättesaadavad. Tegemist ei ole ju salajaste dokumentidega, ülikoolil peaks olema huvi oma teadussaavutusi Eesti inimestele jagada. Eriti oludes, kus teaduskirjandus ja -ajakirjandus puudub... so praegu on igatahes nii, et tehtud uurimused jäävad paljudele kättesaamatuks. Inimeste suur päevade ja kuude pikkune uurimise töö jääb kappidesse kopitama.  

Seekord ma postituse ilmestamiseks pilte ei pane, las ollagi kuiv ja igav. Täpselt nagu uurimusi käsitlevad tekstid tavaliselt. Ilmselt kirjutan peagi ka hariduspoliitika koolile järgmise osa, seniks on siin toodud viidetest lugemist ja mõtteainet kohe pikemaks ajaks.   

Loe lisaks



Wednesday, January 09, 2013

Koloniseeritud kasvatusteadused. Kes on prof Ivor Goodsoni väljavalitu?

Uudised banaanivabariigist. 
Kõikide allikate kaudu levitatakse teadaannet (avaldan selle täismahus, et saaks ka hiljem lugeda):

Täiendav vastuvõtt kasvatusteaduste doktoriõppesse

02-01-2013TLÜ Kasvatusteaduste Instituut kuulutab välja täiendava vastuvõtu ühele õppekohale kasvatusteaduste doktoriõppes. Kandidaadi uurimistöö teema peab olema seotud narratiivse uurimusega pedagoogikas, eelistatavalt õpetajahariduses. Kandidaadilt eeldatakse head inglise keele oskust ning valmisolekut töötada rahvusvahelises uurimisprojektis. Kasuks tuleb kursisolek valdkonna olulisima erialakirjandusega, sh järgmiste allikatega:
1) Goodson, Ivor (2010) Times of educational change: towards an understanding of patterns of historical and cultural refraction, Journal of Education Policy,  25(6): 767-775.
2) Goodson, Ivor (2011) Narrative pedagogy: life history and learning. New York: Peter Lang.
3) Jörg Müller, Jörg; Norrie, Caroline; Hernández, Fernando and Goodson, Ivor (2010) Restructuring teachers’ work-lives and knowledge in England and Spain. Compare 40(3): 265-277.
Kandideerimisel esitatakse:
1) avaldus;2) magistridiplom või sellele vastavat kvalifikatsiooni tõendav diplom (vajadusel VÕTA taotluse otsus) ja akadeemiline õiend (originaal ja koopia, koopiad kinnitatakse kohapeal). Euroopa Liidu kodakondsuseta üliõpilaskandidaat (v.a Eestis hariduse omandanud) peab lisaks esitama eelmiste õppeastmete diplomid ja akadeemilised õiendid;3) doktoritöö juhendaja kvalifikatsioonile vastava akadeemilise soovitaja poolt heaks kiidetud doktoritöö kavand (doktoritöö kirjutamiseks planeeritavas keeles);4) curriculum vitae;5) isikutunnistus või pass (originaal).
Avaldusi võetakse vastu 21. kuni 25. jaanuarini 2013 Uus-Sadama 5, ruumis M-454, ajavahemikus 9.00 kuni 16.00.
VASTUVÕTUKOMISJONI VESTLUS KANDIDAATIDEGA TOIMUB KOLMAPÄEVAL, 30. JAANUARIL ALGUSEGA KELL 12 UUS-SADAMA 5, RUUMIS M-430.

Tallinna Ülikool annab teada, et 21. kuni 25. jaanuarini saavad KÕIK soovijad kandideerida ühele doktorikohale kasvatusteaduste instituudis:

Kahe nädala jooksul on vaja "lihtsalt" ÕIGE doktoritöökava (mis põhineb ÕIGETEL allikatel) kokku panna (ÕIGE ? inimese juhendamisel) ja siis muudkui kandideerima!

Narratiiv on ju huvitav ja doktoritöö oleks ka endal vaja kirjutada, aga Tallinna Ülikooli töömeetodid ei ärata usaldust. Kas kasvatusteaduste doktoritööde kaitsmine on Eestis justkui projektitöö, kus isegi kasutatud kirjanduse põhiallikad on juba eos ette kirjutatud? 

vt kuulutust 
http://www.tlu.ee/?LangID=1&action=ShowNews&subAction=new&NewsID=5418 


Kes küll tahaks sellisele kuulutusele reageerida, kus igast reast õhkub butafoorsust? Täiesti ilmselgelt on tegemist sellega, et professor Ivor Goodson saadab Tallinna Ülikooli nimekirja (Eesti maksumaksja finantseerida!) oma väljavalitu... 

Ilmselt mängitaksegi selle peale, et keegi ei ole nii rumal, et säärasele kutsele reageerida või kui on, siis on ta tõesti doktoriõppesse ebasobiv kandidaat. Geniaalne!

Üks variant kandideerimiseks on veel. Kui oled kandideerinud, siis saad ka otsuse vaidlustada. Loodetavasti keegi ikka osaleb konkursil, sest vaidlustamise korral oleks doktorantuuri sissesaamise võimalused täiesti olemas.

Jääme põnevusega ootama teadaannet, kes siis auväärse komisjoni arvates kõige väärilisemaks osutus. Minu ennustus on, et see ei ole meie kaasmaalane.

Tuesday, January 08, 2013

Vaatame tulevikku

Üks tuntumatest teadlastest maailmas Howard Gardner pidas eelmise aasta aprillis loengu

Nurturing the Minds of the Future and the Role of the Digital Media



Minu arvates on tegemist väga huvitava loenguga, mis väärib vaatamist. Gardner räägib hariduse tähendusest kaasaegses ühiskonnas.

Lisaks leidsin lühikese intervjuu OECD leheküljelt pealkirjaks:


Educating for innovative societies


...our focus in schools (and outside of school) should be on understanding the METHODS whereby assertions are made, the way that a question is posed, how relevant data and arguments are marshaled, what kinds of challenges have been considered, how have they been responded to, etc. One should never read a single account of the causes of the French revolution or the role of heritability in the distribution of human traits.  Instead, one needs to probe deeply on how various accounts and graphics and data arrays have been created and used as a foundation for a conclusion.
Ironically, we live at a time in the history of the world where it is MORE POSSIBLE than ever before to determine what is true and what is not.  But one has to be willing to take the time to interrogate sources of all sorts and to change one’s mind if the data and arguments point in another direction.   In the future, we will pay increasing attention to those sources of information that are known to be DISinterested—not pushing a particular agenda, being ready to consider alternative points of view, to admit error and to publish corrections. Alas, these are not the first descriptors that come to mind when one considers the average blog! 

Samal ajal peeti Tallinna Ülikoolis arutelu, mille pealkirjaks "Õppimine tuleviku koolis".
Diskuteerijateks Peeter Normak ja Viive-Riina Ruus. Päris huvitav on märgata kui erinevalt Eestis ja USAs koolide tulevikku nähakse. Kui OECD uurimisgrupid tegelevad loovuse ja kunstiõpetuse küsimustega, siis Eestis räägitakse põhilise uuendusena endiselt kutseharidusele suunatavate projektide üle.  


Hariduspoliitika alused I. Urve Läänemets ja Jaak Aaviksoo

Olen päris hoogsalt kritiseerinud meie hariduspoliitilist tühimaastikku ja erakondades tehtava hariduspoliitika piirdumist loosunglubadustega nagu näiteks on igale lasteaiakoht või õpetajatele keskmine palk. Eelmisel aastal võtsin vaatluse alla koolieelsete laste asutuste seaduse muutmise eelnõu ümber toimuva ja uurisin, millised on erakondade seisukohad alusharidusküsimuses. Pilt on nukker, sest sisulisteks aruteludeks kapasiteeti napib või ei peeta haridusküsimusi üldse tähelepanu väärivateks teemadekski. 

Kriitika kriitikaks. Kuidas minna edasi? Otsustasin lisaks oma naiste ja kooliajaloost kirjutatud lugudele avada edaspidi ka hariduspoliitika teemasid süsteemsemalt ja asjakohastele allikatele viidates. Teen siia blogisse nö hariduspoliitika kursuse algajale, sest näib, et teadmisi selles vallas meil Eestis napib. Kõik soovitused, kommentaarid, vihjed ja ettepanekud idee parendamiseks või arendamiseks on teretulnud! 

Hariduspoliitika alused I


Esimese asjana otsustasin koguda kokku mõned eestikeelse allikad, mida algajal oleks lihtne lugeda. Neid artikleid üheskoos analüüsides saaksime aimu Eesti hariduspoliitilisest sõnavarast, põhiteemadest ja -tegijatest.

Tänases tunnis vaatleme kahte täiesti erinevat käsitust kahe kirjaliku allika põhjal. Esmalt tutvustan (keskerakondlasest?) Urve Läänemetsa  artikli "Hariduspoliitika- mis ja kellele? " põhjal ja teiseks tänase Isamaa ja Res Publica Liidu haridusminister Jaak Aaviksoo  tuginedes tema "Hariduspoliitika" peatükile aastast 1998. Soovitan mõlemad kirjutised esmalt läbi lugeda ja alles seejärel minu kommentaaridega lõikude juurde asuda.

Koduseks ülesandeks jääb nende isikute maailmavaateline ja ideoloogiline määratlemine ning vastavalt hariduspoliitilise põhisõnavara kaardistamine.

Hariduspoliitika kui õppekavatöö - Urve Läänemets (KE?)


Esiteks soovitatud Katre Pelisaare ja Urve Läänemetsa kahasse kirjutatud artiklist, mis ilmus 2011. aastal ajakirjas "Haridus" pealkirja all "Hariduspoliitika - mis ja kellele?"
Autorite endi sõnul on artikli eesmärgiks:
käsitleda mõistet hariduspoliitika ning analüüsida selle kirjeldamise võimalusi, millest omakorda võiks välja kasvada arutelu ja detailsem analüüs Eesti riigi ja erakondade hariduspoliitika määratlemiseks ning haridusstrateegia dokumendi koostamiseks.
Muuhulgas kritiseeritakse hariduspoliitilisel väljal toimuvat. Kutsutakse üles teaduspõhisusele ja ühist raamdokumenti koostama, mille kaudu saaks toimuda Eesti koolihariduse jätkusuutlik ja konsensuslik juhtimine.
Eesti vajab hariduse senise arengu professionaalset süvaanalüüsi ja konsensuslikku hariduspoliitika dokumenti, mis määratleks tegevussuunad eri tasemete hariduse edendamiseks ühiskonnas pikemas perspektiivis. Selleta pole meie haridus jätkusuutlik ega konkurentsivõimeline ning taolise kokkuleppe puudumine raskendab keele, kultuuri ja omariikluse stabiilset arengut. Loodetavasti saavad Eesti parteid aru vajadusest aktiivselt tegelda hariduspoliitikaga professionaalsel tasemel ja suudavad korraldada sellekohast tegevust kõiki sotsiaalseid partnereid arvestades.
Minu arvates on tegemist lihtsalt loetava pealiskaudse populaarteadusliku artikliga, mis suurepäraselt sobib algajale hariduspoliitika huvilisele teemaga esmaseks tutvumiseks. Urve Läänemets on üks Eesti õppekavade eksperte ja põhilisi ideolooge, seega on arusaadav miks ja millised teemad tema arvates hariduspoliitika alla käivad.

Üldiselt jääb selles artiklis puudu avarusest so asju nähakse väga ligidalt ja isiklikult tasandilt. Eesti hariduspoliitika aga vajaks palju sügavamat analüüsi ja päevapoliitikast sõltumatut metakäsitust. Kahjuks seda dimensiooni siit artiklist huvilisel leida ei õnnestu.

Hariduspoliitika on vähese rahaga majandamine - Jaak Aaviksoo (IRL)


Esimese õppetunni teises pooles soovitaksin üheskoos vaadata praeguse haridusminister Jaak Aaviksoo (IRL) 1998.aastal Haldusjuhtimise Instituudi egiidi all välja antud interaktiivses kogumikus "Haldusjuhtimine" ilmunud peatükki hariduspoliitikast.

Aaviksoo käsitust haridusest on huvitav ja väärib siinkohal eraldi väljatoomist. Oma peatüki sissejuhatuses kirjutab ta esimese lausena:
Hariduse kui rahvamajanduse ühe sektori osatähtsus ühiskonnas kasvab pidevalt. 
Seega haridus kui rahvamajanduse üks sektor. Sellist käsitust järgides sõnastab Aaviksoo ka kogu oma ülejäänud hariduspoliitika-alase selgituse. Kuna tegemist on õppematerjaliga põhiliselt riigi- ja omavalitsusjuhte koolitamiseks, siis ongi selge, miks meil riigikogus rahumeeli hariduse kvaliteedi all majandusprobleeme käsitletakse.
Traditsiooniliselt kantakse valdav osa rahvuslikest (pro riigi) hariduskuludest avalikest (riigi- ja kohalike omavalitsuste) eelarvetest, kusjuures hariduskulud (koos sotsiaalkulutustega) on avalike eelarvete üheks suuremaks kululiigiks. See määrab suures osas riigi hoiakud (ja ka võimalused) haridusküsimuste lahendamisel. Teiselt poolt puudutavad haridusküsimused ja nende lahendamine otseselt väga suurt ühiskonna osa: õpilasi, nende vanemaid, töötajaid ja tööandjaid, mistõttu muudatused hariduselu korralduses vajavad üsna suurt ühiskondlikku konsensust. Seetõttu on haridusküsimused ühed kõige keerukamad ja raskemad ülesannetest, mis igal riigil tuleb lahendada.
Ka see lõik väärib tähelepanu ja hoolikat ülelugemist! Kuna haridus on ühiskonnas üks suurimaid kuluallikaid, siis see määrabki Aaviksoo järgi riigi hoiakud haridusküsimuste lahendamisel. Samas on RIIGIL vaja arvesse võtta, et haridus puudutab suurt ühiskonna osa (Aaviksoo unustab, et see puudutab kogu ühiskonda!).

Tahaksin juhtida eraldi tähelepanu, et Aaviksoo sõnavaras eksisteerib selline subjekt nagu RIIK, kes lahendab väga raskeid ülesandeid. Siit järeldub, miks inimesed, kes on võimul vastutust ei kanna, vaid vastutust kannab ikka RIIK. "Mina  - see olen riik!"käsitus on iseloomulik ebademokraatlikele ühiskondadele.
Lahenduste leidmisele tuleb enamasti anda esmalt vastus põhimõttelist tähendust omavale küsimusele, millised on ühiskonna ja riigi ning millised indiviidi huvid antud kontekstis.     
Aaviksoo käsituses moodustub kolm hariduspoliitiliste huvide kontsentrit: ühiskond (mis see on? inimeste ühishuvi), riik (mis see on? ilmselt peetakse silmas riigiaparaati ja bürokraatiat või suisa kitsast valitsuseliiti) ja inimene.

Kahjuks Aaviksoo selliste põhimõtteliste küsimuste selgitamise peale oma artiklis aega ei leia. Küll aga kirjutab ta lahti eraldi alapeatükina, mis on riigi huvi hariduses. Siit võime aimata, milline on Aaviksoo RIIGI käsitus.
Kuivõrd haridus on samaaegselt isiklik kui ka avalik hüve, tõstatubki fundamentaalne küsimus, mil määral peaks riik sekkuma haridusküsimuste lahendamisse, milline on riigi roll hariduses. Selleks tuleks selgelt määratleda avalikud (pro riigi) huvid hariduses. Nagu juba öeldud, on avalikes huvides üldise haridustaseme tõstmine. Samuti on avalikes huvides ühtse kultuuriruumi kujundamine ja väärtussüsteemi arendamine, mis aitavad kaasa sotsiaalse ja poliitilise stabiilisuse tagamisele riigis. Haridusel on vaieldamatu roll sotsiaalse õigluse tagamisel nn võrdsete võimaluste printsiibi alusel, mille järgimine on samuti avalikes huvides. Võrdsete võimaluste printsiibi järgimine suurendab sotsiaalset liikuvust, milline on üheks peamiseks teguriks sotsiaalse stabiilsuse kindlustamisel. 
Avalike huvide olemasolul on selgelt põhjendatud hariduse toetamine avalikest eelarvetest, kusjuures hariduse andmine võiks seejuures olla erakätes ja alluda normaalsele tururegulatsioonile. Ometi on enamuses riikides ka hariduse andmine, vähemasti üldhariduse osas, korraldatud avalike haridusasutuste süsteemi kaudu. Lisaks sellele on pea kõigis maailma riikides muudetud hariduse omandamine teatud mahus kohustuslikuks.
Riik on seega avalik huvi. Kuidas avalik huvi määratletakse see jääb endiselt lahtiseks. Mis on avalik huvi Aavksoo mõttes võime siit lõigust leida, aga taaskord ilma selgituseta. Lisaks saame teada, et Aaviksoole meeldib pigem erastatud tururegulatsioonidele alluv kool (kus ANTAKSE haridust), aga põhjendusi ei vaja ka see väide. Edasi järgneb imestamine, et haridus on paljudes riikides kõigest hoolimata avalike haridusasutuste kaudu korraldatud.

Aaviksoo õppematerjali puhul ei saa rääkida teema mitmekülgsest teaduslikust avamisest ja sisuliselt käsitusest. Keskendutakse ainult koolikorralduse küsimustele ja hariduspoliitikat käsitletakse vaid pealiskaudselt ja ühekülgselt, autori enda maailmavaatest lähtudes. Kuna kirjutise pealkiri on eksitav tuleks artikkel ilmselt minu soovitatavate artiklite nimekirjast eemaldada, kuid algajale hariduspoliitika huvilisele soovitaksin selle siiski läbi lugeda. Tegemist on omamoodi tüüpilise käsitusega, mida kohtame sagedasti just riigi- ja omavalitsusametnike poolelt, kes on ilmselt Aaviksoo tublid õpilased. Teiseks on Aaviksoo haridusministrina meie tänase hariduspoliitilise areeni esinumber ja just nimelt tema käsitused (tegemist on ikkagi traditsioonilise autoritaarse juhiga!) on täna esiplaanil ja muutuvad meile kõikidele kohustuslikeks seadusteks ja määrusteks.


Nüüd siis tänased kodused ülesanded:

Milline on kirjutajate maailmavaade ja hariduspoliitilised põhiseisukohad?
Millised on põhilised hariduspoliitilised mõisted (koos selgitustega), mida Jaak ja Urve kasutavad?


Tublimatel soovitan lisaks vaadata IRLi ja KE kodulehel asuvaid kirjeldusi nende hariduspoliitilistest seisukohtadest


Järgnevad tunnid:
Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass
Hariduspoliitika alused III. Valija usaldusest 

Monday, January 07, 2013

Harjutuskoolid tagasi!


Tänases Postimehes ütleb noor Jüri kooli emakeeleõpetaja Triin Toomesaar: "Eesti kool toodab PISA testide kõrgetele tulemustele vaatamata alltöövõtjaid" ja naeratab kaadrisse. Julge naine! Aplaus! 
Kuuleka, tööka ning distsiplineeritud elanikkonnaga riik saab tulevikus olla vaid naaberriikide alltöövõtja ning lihttööde osutaja, kuna modernne teadmusmajandus eeldab avatud meelt, kohati lapselikku loomingulisust ning huvi, initsiatiivi, tahtejõudu ja mõneti lausa mässumeelsust.
Samas on majanduskeskse ühiskonna põhiline mõte, et kõik tuleb ära mõõta, efektiviseerida, kontrollida, hinnata ja ritta sääda... PISA tabelites oleme ju õnnelikult tippu pääsenud, järelikult on põhjust rahuololemiseks! Oleme maailmas esirinnas. Tulud on meil märkimisväärsed, samas on hariduskulud teistega võrreldes naeruväärsed. Aktsiaseltsis Eesti Vabariik on kõik kõige paremas korras! Kus on siin vastuolu?  
Väidetavalt demonstreerib PISA-test, et meie lapsed suudavad peale faktiteadmiste esitamise ka arutleda, tõlgendada, üldistada, selgitada jne. Ometi võisin eelmisel sügisel ülikoolis poliitikaseminare juhendades kogeda, et noored ei julge oma arvamust avaldada ei suuliselt ega kirjalikult. Tänased tudengid eeldavad ja naudivad hierarhilisi suhteid, kus õppejõud õigeid vastuseid ette ütlevad. Tihti ei saa noored teksti mõttest aru ja nad ei oska ka küsimusi püstitada.
Seega näitab Triinu kogemus üliõpilastega suheldes, et asjad ei ole sugugi nii roosilised kui meile ja kogu maailmale neid demonstreerida tahetakse. Traditsiooniline võimumudel ei ole kuhugi kadunud ka meie tänase noorsoo hulgast. Kas jäämegi igaveseks kahekümnendasse sajandisse, kus üks ütleb ja sajad tuhanded tormavad tegema? Jääme ootame, et üks tuleks ja ütleks?
Faktiteadmistes, kuulekuses ning töökuses oleme tõesti maailmas kõrgel positsioonil, ent olukorras, kus vabrikutes ning tootmisliinidel toimetavad täna reaalsed robotid, ei ole ühiskonnal ega majandusel kasu universaalseid testülesandeid lahendavatest inimmasinatest. Selle asemel, et koolidirektorid endale gümnaasiumiedetabelis saavutatud tõusu tõttu tunnustavalt õlale patsutaksid, peaksid haridustöötajad initsiatiivi näitama, härra ministril lipsust haarama  ning eest vedama julget ja sisulist haridusreformi, kus lisaks õppekava ümber kujundamisele muudetaks senisest sobivamaks ka teadmiste hindamise mõõdikud, et robotlikust alltöövõtjariigist saaks eesrindlik innovatsiooni- ja teadusriik.
Julge väljaütlemine! Noor naine, õpetaja, võtab kätte ja ütleb otsesõnu: kool toodab robotinimest, see ei ole jätkusuutlik lähenemine! Millised on lahendused?
 "Muudame riigieksamitesüsteemi ja tehtud!" arvab enne kooliõpetajana alustamist pangas töötanud Triin. 

Ilmselt on asjalik ärimehelik mõtlemine tõesti selline, et kui korrigeerime tootmisliini väljalaske parameetreid, siis ongi uus toode (kvaliteetsem!) olemas... Koolielus käivad asjad hoopis ettearvamatuid radu mööda. Kahjuks ei ole meil uuringute puudumisel võimalik öelda, milliseid radu mööda käib elu tänases Eesti koolis. Meil on vaid fragmente ja tuhandeid tõestamata oletusi... 

Lahenduste leidmiseks oleks vaja pead kokku panna ja surnud punktist edasi mõelda, aga kuidas ikkagi? Lastega üleriigiline uisa-päisa eksperimenteerimine, mis kannab mingeid vilju alles kümnete aastate pärast (sest hukas haridust ei remondi üleöö!) ei ole ilmselt kellelegi vastuvõetav lahendus. Aga midagi tuleb kiiremas korras ette võtta, sest Triin sihib oma artikliga otse valupunkti keskmesse ja tabab...  

Minu arvates on kahju, et harjutuskoole enam õpetajate seminaride juures ei ole. Kuna loov pedagoogiline traditsioon on kadunud, siis ei julgeta ka midagi erilist kohapeal välja mõelda. Ikka tuleb vaadata, mis väljamaal on läbi katsetatud, sest ise oma Eesti asja proovida justkui ei saakski. Nii käimegi müts pihus, silmad maas, teistel sabas... 

Kohalik kooliuuendus oleks justkui hangunud e-õppe leheküljel. Ja on see ju omamoodi loomulikki. Samal ajal kui õpetajate palgarahade ja õppekavadega pidev mängimine käib, on koolides toimuva õppe ja tegeliku koolielu olukord pigem teisese tähendusega. 

Kvaliteedi-mantra on poliitretoorika alatisse kohustuslikku eeskavva kuuluv ja päriselus sel sõnal idee-kese sageli üldse puudub. Näib, et poliitikutel on läbi aegade haridusküsimusega seoses ainult üks mõte -  et saaks ometi kuidagi ökonoomitada ja kokkuhoida (Aaviksoo näide augustist 2011 a la parandame gümnaasiumite kvaliteeti - paneme gümnaasiumid kinni). Aastate pikkuse miinimumeelarve tingimustes on kõik sisulised arendused muutunud ebahuvitavaks, soovimatuks lisakuluks.  

Erandlik e-õpe on kui e-tiigririigi mainekampaania, millega haridusminister siin ja seal maailmas saab ettekannetega esinemas käia ja rahastajate õlalepatsutusi (ning kes teab veel mida...) ära teenida. Olukorras, kus 25 000 last elab alla vaesuspiiri ja suurem osa Eesti maapiirkondadest on internetiga kaetud vaid näiliselt, ei sobi minu arvates i-päd-õppest kui ainukesest haridusuuendusest Eesti riigis kõneleda.

Aastaid on räägitud õpetajakoolituste puudujääkidest, haridusuuringute vildakusest jne  kas poleks siis ehk mõtet kord ometi asjadele tõsiselt otsa vaadata ja midagi päriselt asjalikku korda saata? 

Friday, January 04, 2013

Eesti õdedele kodumaal. Minni Kurs-Olesk, 1902.

Tänane päev rahvusraamatukogus on toonud uusi huvitavaid leide. Näiteks vaatasin läbi Eesti Biograafilise Leksikoni (aastast 1929) ja leidsin 606 lehele paigutatud kuulsate nimede vahelt kokku 24 eesti naist. Nendest naistestki olid enamus luuletajaid, tantsijad, kunstnikud või lauljad. Pikemalt oli kirjutatud vaid Koidulast, Miina Härmast ja Anna Haavast. Teistele jagus vaid nappe ridu. Huvitaval kombel on 2006. aastal  rahvusraamatukogu egiidi all kordustrükina välja antud kogumikus "Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918 - 1938" veelgi vähem naisi. Peamiselt ongi näitlejad ja kunstnikud. Pole siis ime, et naisi meie ajaloos justkui ei eksisteerikski!

Väga põnev oli lugeda Marta Lepa (hilisem Maarda Utuste-Lepp) mälestusi enne ja peale 1905 aasta revolutsiooni. Marta Lepp oli üks peale revolutsiooni vangistatutest ja korduvalt väljasaadetutest Eestis. Siberisse väljasaadetute hulka kuulus veel ka näiteks Alma Ostra-Oinas. Marta Lepa mälestused on ilmunud kolme raamatukesena 20-ndatel. Ilmselt kirjutan neist veel edaspidigi. Tegemist on esimese naisanarhistiga, kelle eesti ajaloost olen leidnud. Tegemist on veel tänaseski päevas väga huvitava lugemisvaraga. Marta Lepp hakkas hiljem taarausuliseks ja andis välja ajakirja "Hiid". Oli omas ajas väga vabameelne naine ja tekitas palju kõmu.

Üks väheseid raamatuid tuntud ja väärikast eesti naisest - Minni Kurs-Oleskist - on ilmunud Eesti Akadeemilise Naiste Ühingu ettevõtmisel 1939.aastal. Raamat anti välja Minni Kurs-Oleski 60-ndaks sünnipäeva puhul (1879 -1940) ja sisaldab mitmekülgset ülevaadet selle mõjuka poliitiku elust ja tegevusest. Minni Kurs-Olesk oli kaasatud Asutava Kogu, mitme riigikogu, Tallinna ja Tartu linnavalitsuste erinevatesse koosseisudesse, ta oli eriti aktiivne sotsiaal-, eripedagoogika, naisõiguse, naiskutse- ja vabahariduse küsimustes.

Oma esimese artikli kirjutas Minni Kurs-Olesk "Postimehele" aastal 1902. (ilmus 28. detsembril, nr 287) Inglismaal elades. See on veelgi varasem naisküsimuse artikkel, kui eile avaldatud Helena Taari (pseudonüüm?) kirjatükk (avaldatud 1905.a Noor-Eesti kogumikus "Wõitluse Päiwil").

Eesti õdedele kodumaal

Minni Kurs-Olesk

Päev päevalt kasvab liikumine kõigis seltskonna kihtides. Hulk küsimusi, mis ikka laiemaid ringkondi huvitavad, tõuseb päevakorrale. Kõige tähtsam on ühiselu-küsimus. Tema osaks, mis meid, s.o. naesterahvaid, iseäranis puutub, on nais-küsimus. Eesti rahva ärksamaid liikmeid ühendab lootus, et tulevik meie väikesele rahvale kõlblist ja majanduslist edenemist saab tooma. Kas Eesti naesterahval aga õigus on ainult päältvaataja olla, ennast hiilgavate ettekujutamistega vaigistada, kõik tööd meeste õlgade pääle veeretada? KAs meiegi kohus ei ole oma jõudu mööda kasu tuua. Mina usun, et meie rahval käsi pool paremini käiks, kui meie naesterahvad kõigiti oma ülesande kõrgusel saaksivad olla. Kui elu oma nõudmistega tuleb, siis alles saame aru, kui vähe ettevalmistatud meie oleme. Meie ei julge elada, vaid otsime tuge. Paremad aastad oleme tühjalt mööda saatnud - kui vaja tööle hakata, ei ole meil tööriistu. Millal jõuab aeg kätte, kus meil tungiv soov tõuseb suuremat haridust omandada. Kas peame ootama, kuni kuskilt kõrvalt abi tuleks? Isetegevus on, mis edule viib. Meie eneste pääle langeb süü, kui ka olud meie leigust vabandavad.  Meil pole veel võimalust kõrgemates õpeasutustes silmaringi laiendada - aga kes tohiks meid keelda teaduslikke raamauid lugemast ja niiviisi omandatud varandust tegelikus elus tarvitamast? Kas õppimine sellega lõpeb, kui õnnelikult "guvernante" auunimi käes? Minul on korda läinud väljamaale sattuda. Nüüd näen oma silmaga, mis üks naesterahvas, olgu ta perekonnaema, või üksi, ära teeb, kui temale "õrnade lillede" kasvatamine, mis meil valitseb, võõrastav on. Täna tahan Teile vähe ühest tööharust kõrgema haridusega naesrerahvale, nimelt Londoni tervishoiu põllult, jutustada.

50 aastat tagasi ei tuntud kõige lihtsamaid tervishoiu seadusi - nüüd on need pea igale rahvakooli kasvandikule tuttavad. Arstiteaduse edenemine on muudatust toonud. Kas inimesele tervisele kasulik või kahjulik ümbruskond on, ei puutu nüüd temasse üksi, vaid tervesse seltskonnasse. Majanduslised olud sunnivad töölisi kitsalt koos elamisele ja sünitavad olusid, kus mustus ja häda tihti surmavad on. Laste suremine on Londonis väga suur. Riigi poolt nati käsk, neid asutusi, kus hädaoht kõige rohkem silmapaistev olla, iseäraliku ülevaatuse alla võtta. Asjatundjaid mehi pandi ametisse, nõnda nimetatud tervishoiu-inspektorid. Priitahtlikult oli nii mõnigi naesterahvas oma tööga neile abiks olnud, kuni aastal 1893 Kensington´is (see on linnajagu Londonis) valitsus seaduse läbi viis, edaspidi alalisi naisinspektorisid valida. See oli tähtis samm. Pääle selle, et naesterahvastele uus tööpõld - ja kui nii rikas veel - avati, on see kõikepidi tulus ettevõte. Määratu suur naisvägi töötab vabrikutes. Mitmed kannatavad ennemini kõige suuremat häda, kui, et nemad seda meestele avaldaks. Uus aeg algas, kus nais-inspektoril korda läks oma vast usaldust äratada. Tema ei käi mitte üksi avalikka tööpaikasid, vaid ka tööliste kodu vaatamas. Sääl nägi tema, kui palju kergitust juba hää nõuandmisega tuua võis. Õpetust andes ja ise kätt külge pannes läks ta majast majasse. Praegu on neid 19 agarasti töös. Enne 25 eluaastat ei tohi neid valida. Sellekohase eksami võib hoolsa õppimise järele juba poole aasta pärast ära teha, järgmistes asutustes: National Health Society, Kings College, Bedford College ja Sanitary Institute. Õpiained on viisika, keemia, tervishoiu õpetus, arvutustik ehk statistika, ja ehitamisekunst. Suurt rõhku pandakse vee, maa ja õhu (õhuvahetus ehk ventilatsioon) põhjaliku tundmise pääle. Palk on võrdlemisi hää, 80 - 150 naela aastas.

Kui palju vastutamist on aga ka selle juures! Aina pead inimesele näitama, kuidas väiksemasgi pesas, kõige suurema vaesuse ja mure sees, võimalik on inimlikku elu elada. Sina pead haiguse ajal aitama, õpetama puhtust pidama, üleüldist majapidamist, millest tihti aimugi ei ole, kõnelema. Raske on rahvale selgeks teha, kui suur väärtus külgehakkavate haiguste korral eraldamisel või iseäraldi olemisel on. Nende meelest ei ole see muud, kui halastamata süda, haiget omakstest lahutada. Iga päev peavad ametnikud arstidele teada andma, kas iseäraliku haiguse põhjusi nähtavale on tulnud, või mitte.

Armsad õed, kas teil süda rõõmu pärast ei tuksu, kui selle pääle mõtlete, et teilgi võimalus on sarnasel põllul, kus tundmus ja mõistus käsikäes peavad käima, töötada. Kuidas nii? Kas kodumaal hurtsikuist puudus, kus niisamasugused olud valitsemas on. Viige teaduse-valgust nendele, kes midagi sellest ei tea, et igaüks pimedust kaotada jõuab, kui aga tahab. Ei saa ühekorraga lossisid ehitada - aga aeg ja kannatus toovad parandust.

Õnnelikku uut aastat soovib
                                                  Üks Eesti naesterahvas.

Londonis, jõulukuul 1902.

 
Loe lisaks:
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik
Esimesed naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme.
Uue aja naisliikumine. Helene Taar 1905.
Äratus naised! Vihmase ilma arutlused naisõiguse teemal



Thursday, January 03, 2013

Uue aja naisliikumine. Helene Taar 1905.a.

Värskeid uudiseid rahvusraamatukogust. Leidsin Noor-Eesti kogumiku "Wõitluse päiwil" aastast 1905, milles on muuhulgas avaldatud üks eesti esimesi artikleid naisliikumise teemadel. Vähemalt minul (esialgu) puuduvad andmed varasematest naisliikumise ajalugu käsitlevatest kirjatükkidest. Ehk on lootus leida midagi "Olevikust", mille vastutavaks toimetajaks aastatel 1903- 1905 olnud Marie Koppel avaldas samuti naisliikumise teemalisi tolle aja kohta radikaalseid kirjutisi. Sellest juba edasipidi...

Helene Taari nimi on minu jaoks täiesti tundmatu ja kaldun arvama, et tegemist on pseudonüümiga. 1905. aasta oli revolutsiooni ja repressioonide aasta, seda enam on tõenäoline, et kasutati varjunime. On selle nimega kuidas on, aga igal juhul on autor teinud asjaliku ülevaate naisliikumise ajaloost ja hetkeseisust kogu maailmas. Artiklis räägitakse nii Ameerika, Aasia, Austraalia kui Euroopa erinevate riikide naiste olukorrast. Ruumi-, aja- või teadmiste puudusel on käsitlemata jäänud Aafrika ja Ladina-Ameerika naisliikumine.  Lühidalt on käsitlemist leidnud ka Eesti naisharidust puudutav.


Uue aja naisliikumine

Helene Taar

Ikka on naesterahwas mehe alam olnud, isegi kuulsate greeklaste ja roomlaste juures. Nii oli, näituseks, greeklase Plato tulewiku riigi unistustes waranduse ja naeste ühisus. Sellest wõib juba aru saada, kui kõrgel järjel sel ajal naesterahwa inimsus seisis.

Wana aeg oli ju ka teine aeg, see oli sõdade ajajärk, ja midagi ei ole nii naesterahwa wabaduse alla suruja olnud, kui sõda. Naesterahwas ei kõlba sõjateenistuseks, seda ei luba loodus. Nii muutis mees naese wagaseks sõnakuulelikuks koduloomaks. Toorus ja jõud on alati õrna ja peensuse murdnud.

Ristiusu sündimisega omandas naene kodus kohase inimese õiguse. Siisgi, noor koidu täht jäi waewalt wilksuma ja ähwardas uuesti alla minna.

Inimese õiguse saamisega wõttis naene ka inimese kohused enese pääle. Ei juhtunud kellegil õnne mehele saada, siis pidi ta ise oma ülespidamise eest muretsema. Wõitlus elu pärast sai naesele hukatuseks.
Naese pääle oldi kui nõrga pääle waatama harjutud, kelle kätte midagi usaltada ei juletud; ehk kui ta ka kusagil tööd leidis, siis sai ta ainult lapse palka. Naene ei saanud julgelt wälja astuda, temal oli iga wõitlus wõimata, selleks puudus temal haridus, töös ja teaduses, ja ühtegi seadust ei olnud temal toeks kõrwal, mis teda toore wägiwalla ja ülekohtu eest oleks kaitsenud.

Abielus ei olnud elu palju parem, siin rippus naese õnn täiesti meje halastuse ja tujude küljes. Kui mees tahtis, tõukas ta naese enesest ära – süüdi wõis ikka leida; jättis naese ilma waranduseta ja toeta ja üksgi seadus ei kaitsenud naist. Naesel ei olnud enesegi waranduse üle wähematgi õigust, mees wõis sellega teha, mis tahtis.

Niisugust ”wabadust” nimetadi Europas naese inimese õiguseks!

Hommiku-maal oli ja on asi weel halwem, kui Europas. Siin ei ole naene muud, kui mehe pärisori, kellel ühtegi muud mõttet ega soowi ei tohi olla, kui ta mees ja kodune töö. Naene peab kui kurjategija päewawalguse eest põgenema, et teda ehk keegi wõõras mees  nägema ei juhtuks. Tema ainukene inimese õigus on selles, et oma mehe lapsi tohib sünnitada. On ema pojale elu juhtunud kinkima, siis on ta õnnelik ja oma mehe rahulolemist ära teeninud. Juhtub laps aga tütar olema, siis on ema roojane ja langeb oma ”eksimise” pärast raske põlgtuse ja piina alla. Nendes maades on usk naese inimese alamale heitnud, ja kuni haridus usu kombeid murnud ei ole, ei parane naese seisukord.

Ilm nägi, et tugew inimesesugu naeste õnnetu seisukorra läbi rikutud sai, nägi lohakust wõitu saama ja morali surema, nägi, et naeste lõbu-elu tõttu Europas ja Amerikas mäda inimeste weresse nirises, aga parandust ei toonud keegi, sest wana sisseseadega oldi harjunud ja kardeti naeste iseseiswust. Sarnane seisukord oli ajawaadete järele loomulik; n.n. naisliikumine, mis tekkimas, oli nalja ja naeru asjaks.

Amerika riikide iseseiswuse sõda Inglise wastu (1774 – 1783) süütas wiimaks ometi ka naesterahwa iseseiswuse sõja lõkkele. Nõrk leek suruti küll warsti maha. Aga noore maa wärske, jõuurikas õhk ei lasknud tärkama löönud idu surnuks muljuda, julgustas oma tütreid uuele wäljaastumisele, ja wabastamine ei jäänud tulemata.

Aegamööda awati naestele mitmed ameti-kohad, palga küsimust harutadi, nii et kõrgemates ametites wahe päris ära kadus, anti naestele walimistes hääle õigus ja aastal 1821 awati riigi toetusel Troy´s esimene kõrgem tütarlaste kool. Aastal 1833 awati esimene sega-ülikool naestele nendesama õigustega, nagu meestel. Esimene tähtsam naisüliõpilane oli neiu Lucy Stone, kes iseäranis greeka- ja hebreakeelt äraõppida tahtis, sest neiu oli kindlas usus, et piibli sõna: ” Ja tema peab sinu isandaks olema”, meeste poolt walesti ümber oli pandud. Aastal 1865 awati esimene naisülikool. Praegusel ajal on Amerikas naesterahwal seesama hariduse õigus, mis meesterahwal ja naisüliõpilaste arw meeste omast märksa kõrgem.

Naesterahwas wõib Amerikas hariduse ministriks saada, õpetajaks, õigusteadlaseks j.m. Naisarstisi on Amerikas praegu 5000, õigusteadlasi 200, ajakirjanikkusi üle 900 ja õpetajaid 1250. Naisõpetajateks on ka mitmed neegri naesterahwad. Kuna meesõpetajad ka Amerikas harilikult ainult usuteadust õpiwad, on naisõpetajaid ikka ka weel kas õigus- ehk arstiteadust uurinud.

Chicagos oli ilmanäituse hoone naisarhitekti plaani järele ehitatud, ja üleüldse on Amerikas 22 naisehitusmeistrit. Suurte wabrikute pääl on mitmes kohas naisinsenerid, ja elektro-tehnikerisi on naesterahwastest 6.  

25 aasta jooksul on 4000 naesterahwast leiduste pääle patentisi wõtnud. Panga pidajateks on Chicagos 8 naesteraahwast ja proovireisijateks 37.

Alamates seisustes on naisterahwas Amerikas halwemal järjel, kui ülemates klassides. Iseäranis töö palga kõrguses on esimeste juures, meeste tööoludega wõrreldes, wahe suur. Naistöölised on Amerikas kahte seltsi: need, kes tööd oma elatamiseks peawad tegema, ja need, kes taskuraha pärast tööd teevad. Wiimased on esimeste palga maha kiskujad ja õnnetuks tegijad.

Nimetatud halbtuste wastu sõdiwad wiimasel ajal palju seltsisi ja isegi walitsus on oma wägewa käe abiks andnud, nii et paranemist warsti loota wõib.

Australias on naisliikumine hõlpsa waewaga wõidu pärandanud ja naese seisukord on pea sarnane, nagu Amerikasgi. 4 Australia ülikooli wõtawad kõik naisüliõpilasi wastu, naesterahwas on nendesama õigustega eivis academicus, nagu meesterahwasgi.

Abielus kaitseb seadus naist mehe ülekohtu eest. Mehel ei ole ühtegi õigust naese waranduse üle. Lahutamist wõib naene niisama nõuda, nagu mees, ja kui süüd mehe pool on, toidab mees ka pärast lahutamist naist ja lapsi. Ilma abieluta ema on seaduse kaitse all, abielus emaga ühe õigusline ja wõib isa poolt lapse toitmist nõuda.

Töö palgad on naesterahwal Australias palju paremal järjel, kui Europas.

Europas on germanisugust rahwaste juures naestewahwa seisukord palju parem, kui romani ja slaawi sugust rahwaste juures. Katoliku kirik alandab ikka weel naesterahwast, kuna protestandi usk teda mehega rohkem ühetaolisemaks tunnistab. Esimene naisliikumine tärkas Europas küll Prantsusemaal aastal 1789, aga walgus, mis wõideti, kustus pea jälle. Esimene ülesastuja oli neiu Olympe de Qouges, kes esiteks isegi mitme tähtsama riigimehe poolt toetust leidis.

Aga kui naesterahwad wiimaks oma nõudmistega nii kaugele oliwad jõudnud, et nad kooskäimiseks klubisid hakasiwad asutama, siis tuli rahwas ja pandis need klubed ”awaliku rahurikkumise”pärast wägiwaldselt kinni. Sellega oli terwele naisliikumisele surma pitsar otsa pääle litsutud. Weel enamgi – Prantsusemaal kitsentadi esimese naisliikumise järel naesterahwa endiseid õigusi weelgi rohkem, kuna tema seisukord juba enne halb küllalt oli olnud.

Ühegi teise riigi seaduse raamat ei ole ennast oma paragrahwide läbi ilma ees nii teotanud kui Prantsuse oma, Napoleonist enesest dikteeritud: ”Ilma abieluta ema kaebtus lapse isa wastu on keelatud!”

Aastal 1804 lõi Napoleon koguni kindlad määrused awalikkude lõbumajade kohta. Kuis wõis siis naesterahwas weel oma inimese õiguste pääle mõtelda!

Alles aastal 1830 ja 1848 tõiwad maha surutud naisliikumisele natuke wabama hinge tõmbuse.
Aastal 1878 peeti Prantsusemaal esimene naiskongress ära ja asutadi: ”Société pour l`amelioration du sort de la femme et pour la reveudication de ses droits.”

Prantsusemaa naisliikumine on praegu ainult Parisi pääle kitsendatud; prowintsides ei teata temast weel midagi. Palga küsimus on siingi wäga paha, sest “naesterahwas wõib ju kõrwalt teenida.”

Missugused õigused abielus olewal Prantsuse naesterahwal on, seda näitab järgmine wäljawõte katoliku-usulisele naisliikumisele pühendatud kirjatöö seest: “Keegi ei sõdi selle wastu, et mees naesest tugewam on, kuid see tugewus seisab ainult füsikalises jõuus. Mees ei tohi aga oma jõudu mitte selleks tarwitada, et ta naest põlgaks ja tema, kui moraliliselt enesest alama pääle waataks. Aga kristlikust seisukohast waadates on mees naese walitsejaks antud. See ei tähenda mitte mehe waimliselt kõrgemal seismist, waid on lihtsalt preestritewalitsuse (Hierarchie) õigus”.

Katoliku naisliikumine nõuab naesele ise oma waranduse üle walitsemise õigust, mehele ja naesele abielus eksimise eest ühetaolist karistust, aga ei luba mitte lahutamist.

Selle naisliikumise waatu seisawad kaks wabameelsemat partied: protestantline ja radikaalline.
Wiimased nõuawad täielist naesterahwa endise alatu seisukorra ümberlükkaist; nõuawad tütarlastele sõjawastalises waimus ajaloo õpetust; koolisi, kus tütarlapsed tulewasteks emadeks ette saaksiwad walmistatud; kõikide tööwäljade awamist naesterahwale; ühetaolise töö eest mehele ja naesele ühetaolist palka; tööolude korraldamist; hale õigust walimistes ja mehe eesõiguste ärahäwitamist abielus. Kolme partei wahel walitseb alatine sõda; kaks wiimast hoiawad sagedasti nii mõnesgi nõudmises ühte.

Prantsuse naesterahwas ise on wabaduse wastane. Ta armastab elu lõbude wahtu, on sellega juba nagu kokku kaswanud ja kardab tõsist tööd. Ainult aeg ja harjumine wõib siin paranemist tuua.

Ülikoolid on Prantsusemaal alati naesterahwaid wastu wõtnud aga naisgümnasiumi asutamise mõttetgi ei ole sääl weel tärkanud. Tütarlaste haridus on waga kloostri müüride kaitse all ja ülikooli eelharidust saawad tütarlapsed ainult erateel, kuna nad ülikooli sisseastumise eksamisi poislaste gümnasiumis teewad.

Hispania ja Portugalia ei ole weel waewaks wõtnud naisküsimusi harutada. Italiasse on mõni wäikene kiirekene pääsenud.

Inglisemaal on Europas kõige paremini organiseeritud naisliikumine. Ka siin surus waimulik seisus kõik naesterahwa wabaduse tungimise katsed esiteks maha, kuid inglise meesterahwad wõitlesiwad sihikindlalt ameriklaste eeskuju järele ja waimulikud pidwad järele andma.

Siis on Europas weel Rootsi naesterahwas iseseisew inimene ja pääseb pea iga ametikoha juurde. Upsala ülikoolis on neiu Dr. jur. Elsa Echelson õigusteaduse dotsent. Rootsi naesterahwasr, kui see ilma mehe tugewa käeta asju ajab, kaitseb seadus tülitamiste ja haawamise eest; eksitajat ootab kõwa karistus.

Rootsi naiskirjanikkudest on Ellen Key üle ilma kuulus. Ellen Key ei heida oma naisküsimusega ühegi teise sarnase partei poole; tema on “tundmuste naene” ja ütleb naese õnne ainult abielus pesitama. Ellen Key õpetab oma kirjatöödes tublisi emasi ja naesi kaswatama. Kirjanikul on palju wastalisi, aga ka palju poole hoidjaid; ja wähed on oma kirjatööde läbi üle ilma nii käredat waielust äratanud kui tema.

Olgu nüüd õigus wõi wale kumma pool ta on, siisgi on Elen Key kirjatööd lugemise ja imestamise wäärt, kirjeldab ju siin kirjanik nii sügawaid, wärwirikkaid hingetundmusi, nagu seda enne teda weel keegi paberi pääle ei ole jõudnud maalida.

Ka Norras on naesterahwal peaaegu needsamad õigused käes, mis Rootsi naesterahwalgi.

Hollandi, Austria ja Belgia naesterahwastel jääb weel palju soowida üle.

Helvetias oleks tõsisele naisliikumisele wähe tõkkeid ees, kuid Helvetia naene ei poe naljalt sooja ahju tagant wälja ja tõmbab ikka weel kõige suurema rahuga mehel iga õhtu saapaid jalast ära; laseb ennast koguni tõugatagi.

Ülikoolides on wõrdlemisi wäga wähe naisüliõpilasi. Siin on aga wahe päris imestamise wäärt: mida kangemini ühed kodus ahju kinni hoiawad, seda käredamad naisliikumise poolehoidjad on Helvetia naisüliõpilased.

Igatahes on anise iseseiswus Helvetias weel wäga paksu tolmu katte all; naesterahwa wabaduse kõige suuremad takistajad ja häwitajad on seltskonnas walitsewad eelarwamised.

Kauplustes j.m. wõetakse harilikult naismüüjaid, juba sellepärast, et nende palgad üle poole odawamad on. Iseäranis kurwal järjel seisawad naisteenijad joogikohtades ja wõõrastemajades (kellnerinid).

Waesekestel on siin palk nii wäikene ja nõudmised riiete poolest nii suured, et igaüks wägisi “kõrwalt teenima” sunnitud on. Wõõrastemaja ehk joogikoha peremees nõuab teenijalt kahewõrdset teenistust: et ta peremehele oma lahkuse, iluduse ja osawuse läbi palju wõõraid kokkumeelitaks ja et tai se oma kasu pärast teeniks. Kas siis ime on, kui prostitusion päris lopsakalt õitseb!

Saksamaal ei luba riik naesele ülikooli haridust, ega mud sarnast “uhkust”. Siin hoiab mees hoolega iga kareda tuulekese ise oma tugewa käega naese õrna pale juurest eemale (!). isegi nööbi aukude rewideerimine j.m.s. on siin “herra koolieestseisja” (Schulrat) hooles.

Ometi on just Saksamaa naislikkumise tsentrum, eestwedajad kõik käredad radikaalased. Neiu Dr. jur. Anita Auguspurg on üleilmse naisliikumise teine juht.

Seaduslisi õigusi ega riigi teenistustesse peasemise wõimalust ei ole Saksa naesterahwas kõigest nõudmisest hoolimata weelgi saanud. Abielu õigustes ja seadustes on mõned muudatused naeste kasuks ette wõetud ja ilma abieluta ema leiab seaduslist kaitset.

Wene ja teiste slaawi rahwaste juures on naisküsimus weel täiesti endise aja õndsat und puhkamas, kuna mehe tugew käsi naese üle oma hääksarwamise järele walitseb, teda silitab ja nuhtleb. Abielu sedasutes on wiimastel aegadel, iseäranis Wenemaal, naesterahwa kaitseks mitmed punktid muudetud.

Slaawi maadel palju naisselitsisid ei ole ja hääleõiguse nõudmist ei puudutada. Wenemaalt on wiimasel ajal ometegi mõnedagi uuenduse nõudmist kuulda olnud.

Ka Soomemaal ei ole naisseltside ühisust, ei ole naestel hääle õigust. Hariduse wabadus on Soomes naesterahwal hääl järjel. Kodune naesterahwa käsitöö on Soomes iseäranis õitsewal järjel. Kord pidi see juba odawa wabriku töö läbi ära uputatud saama, aga sääl ehitati maale tütarlaste kunst-käsitöökoolid, kus wäikse õperaha eest õpetust jagatakse. Nüüd teeniwad Soome naesterahwad pikadel talwe õhtutel töö taga istudes hääd kõrwalist palka.

Meie Eesti rahwas on noor rahwas, alles hiljuti orjakütkeist wabanenud. Eesti naene on töö ori  ja odawa palga saaja, siisgi on Eesti naene alati “inimene” olnud. Ka Eestis walitses mõne aasta eest weel kindel arwamine, et tütarlapsele suuremat haridust tarwis ei lähe. Õnneks on wiimasel ajal see arwamine ometi muutunud.

Seltskonna eelarwamised ei takista meil enam naesterahwaid kõrgemat haridust saamast. See on suur samm naisliikumise kasuks ja üleüldise edu hääks.

Esimesena Eesti naesterahwastest tegi Dr. Med. Selma Feldbach tänawu aasta Helvetias Berni linna ülikoolis doktori eksami; mitmed Eesti naisüliõpilased on wäljamaa ülikoolides.

Kahetsemise wäärt on see, et Eesti haritlased küll naesterahwa hariduse tungi äratada püüawad, aga kui mõned naisüliõpilased majandusliste kitsikuste pärast ülikoolist ärapeawad jääma, siis nendest äratajatest ühtegi ei leidu, kes käe abiks wälja sirutaks. Kas see tõesti liig raske oleks, kui Eestis ka waeste naisüliõpilaste hääks mõni pidukene toime oleks pandud, ehk korjandust ette wõetud, nagu seda õppiwate noortemeeste hääks sagedasti on tehtud? Nagu kuulda, olla Peterburis tänawu ometi ka naisüliõpilaste pääle mõteldud.

Haridus on rahwa tulewiku õnne hallikas, haridus peletab waesuse ja kõik pahad eemale, haridus toob jõudu ja walgust ja haritud ema mõistab tugewaid inimesi kaswatada. Ärka, Eesti rahwas, tõuse üles, noor Eesti ja aita ka oma tütreid walguse poole jõuda!      


... välja kirjutatud 1905.aasta “Noor-Eesti” kogumikust “Wõitluse päiwil”  


Noor-Eesti liikumise aegsest Eestist saab lisaks lugeda 

"Noor-Eesti tähendust otsides: vanu ja uusi mõtteid"

Jüri Kivimäe
Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Eesti õppetooli juhataja. Ta on varem töötanud

Tallinna Linnaarhiivi juhataja ja Tartu Ülikooli üldajaloo professorina. Tema peamine uurimisvaldkond
on Liivimaa ajalugu keskajal ja varasel uusajal. 

Jüri Kivimäe kommenteerib ka Helen Taari artiklit Noor-Eesti liikumise taustal laiemalt.
"Võrreldes naisliikumise seninägematu esiletõusuga 1905. aasta revolutsioonis tundub Helene Taari lühike ülevaade „Uue aja naisliikumine” nooreestlaste väljaandes „Võitluse päivil” (1905) enam kui tagasihoidlik, nentides nukral toonil, et kuigi „Eesti naene on töö ori ja odava palga saaja, siiski on Eesti naene alati „inimene” olnud” ning et ta väärib paremat haridust, sest „haridus peletab vaesuse ja kõik pahad eemale, haridus toob jõudu ja valgust ja haritud ema mõistab tugevaid inimesi kasvatada” (Taar 1905: 28–29). Jättes lähemalt vaatlemata, kuhu Eesti naisküsimuse ajaloo diskursuses paigutub meesautorite looming, esmajoones Tuglase „Midia” (1908) ja J. Randvere „Ruth” (1909), võib üksnes osundada, et Marta Reichenbachi (Sillaotsa) kaasaegses arvustuses olid mõlemad, nii „Midia oma kannatuste ja endast väljapääsemise tungiga – ning Ruth, naiselik elumaitsja, seksuaalsuse sätendav õis [---] just mehe tarvete essents [---]” tulevikunaise teetulpadeks (Reichenbach 1913: 34). Kuid teistsugust lähenemist oleks nooreestlaste individualismi ideoloogia taustal ka ennatlik oodata." (lk 32) 


Sama artikli sabast leiab hulgaliselt viiteid edasiseks lugemiseks. Valisin neist mõned:

Lepp, Marta 1922. 1905. aasta romantika. Mälestused I. Tartu: Noor-Eesti.
Kallas, Aino 1921. Noor-Eesti. – Aino Kallas, Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tlk F. Tuglas.
Tartu: Noor-Eesti, lk 9–47.
Linde, Bernhard 1915. Eesti intelligents. – Noor-Eesti V. [Tartu]: Noor-Eesti, lk 201–214.
Linde, Bernhard 1918. „Noor-Eesti” kümme aastat. Tartu.
Linde, Bernhard 1930. Mõtteid Noor-Eesti 25-aastasest minevikust. – Looming, nr 10,
lk 1086–1094.
Rubel, Peeter 1913. Meie nooresoo vaimlisest murrangust. („Noor-Eesti” päevaküsimused 1).
[Tartu]: Noor-Eesti.
Ruubel, P[eeter] 1918. Noor-Eesti ja poliitika. – Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915. Tartu:
Noor-Eesti, lk 48–61.
Suits, Gustav 1931. Noor-Eesti nõlvakul. Sünnisõnum: kahe revolutsiooni vahel. – Gustav Suits
Tartu: Noor-Eesti.
Talve, Ilmar 2008. Ühe „Noor-Eesti” kaasaegse mälestustest. – Ilmar Talve, Vanem ja noorem Eesti.
Tartu: Ilmamaa, lk 154–160.
Tuglas, Friedebert 1918. Noor-Eesti 1903–1905. – Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915.
Tartu: Noor-Eesti, lk 9–22.