Friday, January 04, 2013

Eesti õdedele kodumaal. Minni Kurs-Olesk, 1902.

Tänane päev rahvusraamatukogus on toonud uusi huvitavaid leide. Näiteks vaatasin läbi Eesti Biograafilise Leksikoni (aastast 1929) ja leidsin 606 lehele paigutatud kuulsate nimede vahelt kokku 24 eesti naist. Nendest naistestki olid enamus luuletajaid, tantsijad, kunstnikud või lauljad. Pikemalt oli kirjutatud vaid Koidulast, Miina Härmast ja Anna Haavast. Teistele jagus vaid nappe ridu. Huvitaval kombel on 2006. aastal  rahvusraamatukogu egiidi all kordustrükina välja antud kogumikus "Eesti riigi-, avaliku- ja kultuurielu tegelased 1918 - 1938" veelgi vähem naisi. Peamiselt ongi näitlejad ja kunstnikud. Pole siis ime, et naisi meie ajaloos justkui ei eksisteerikski!

Väga põnev oli lugeda Marta Lepa (hilisem Maarda Utuste-Lepp) mälestusi enne ja peale 1905 aasta revolutsiooni. Marta Lepp oli üks peale revolutsiooni vangistatutest ja korduvalt väljasaadetutest Eestis. Siberisse väljasaadetute hulka kuulus veel ka näiteks Alma Ostra-Oinas. Marta Lepa mälestused on ilmunud kolme raamatukesena 20-ndatel. Ilmselt kirjutan neist veel edaspidigi. Tegemist on esimese naisanarhistiga, kelle eesti ajaloost olen leidnud. Tegemist on veel tänaseski päevas väga huvitava lugemisvaraga. Marta Lepp hakkas hiljem taarausuliseks ja andis välja ajakirja "Hiid". Oli omas ajas väga vabameelne naine ja tekitas palju kõmu.

Üks väheseid raamatuid tuntud ja väärikast eesti naisest - Minni Kurs-Oleskist - on ilmunud Eesti Akadeemilise Naiste Ühingu ettevõtmisel 1939.aastal. Raamat anti välja Minni Kurs-Oleski 60-ndaks sünnipäeva puhul (1879 -1940) ja sisaldab mitmekülgset ülevaadet selle mõjuka poliitiku elust ja tegevusest. Minni Kurs-Olesk oli kaasatud Asutava Kogu, mitme riigikogu, Tallinna ja Tartu linnavalitsuste erinevatesse koosseisudesse, ta oli eriti aktiivne sotsiaal-, eripedagoogika, naisõiguse, naiskutse- ja vabahariduse küsimustes.

Oma esimese artikli kirjutas Minni Kurs-Olesk "Postimehele" aastal 1902. (ilmus 28. detsembril, nr 287) Inglismaal elades. See on veelgi varasem naisküsimuse artikkel, kui eile avaldatud Helena Taari (pseudonüüm?) kirjatükk (avaldatud 1905.a Noor-Eesti kogumikus "Wõitluse Päiwil").

Eesti õdedele kodumaal

Minni Kurs-Olesk

Päev päevalt kasvab liikumine kõigis seltskonna kihtides. Hulk küsimusi, mis ikka laiemaid ringkondi huvitavad, tõuseb päevakorrale. Kõige tähtsam on ühiselu-küsimus. Tema osaks, mis meid, s.o. naesterahvaid, iseäranis puutub, on nais-küsimus. Eesti rahva ärksamaid liikmeid ühendab lootus, et tulevik meie väikesele rahvale kõlblist ja majanduslist edenemist saab tooma. Kas Eesti naesterahval aga õigus on ainult päältvaataja olla, ennast hiilgavate ettekujutamistega vaigistada, kõik tööd meeste õlgade pääle veeretada? KAs meiegi kohus ei ole oma jõudu mööda kasu tuua. Mina usun, et meie rahval käsi pool paremini käiks, kui meie naesterahvad kõigiti oma ülesande kõrgusel saaksivad olla. Kui elu oma nõudmistega tuleb, siis alles saame aru, kui vähe ettevalmistatud meie oleme. Meie ei julge elada, vaid otsime tuge. Paremad aastad oleme tühjalt mööda saatnud - kui vaja tööle hakata, ei ole meil tööriistu. Millal jõuab aeg kätte, kus meil tungiv soov tõuseb suuremat haridust omandada. Kas peame ootama, kuni kuskilt kõrvalt abi tuleks? Isetegevus on, mis edule viib. Meie eneste pääle langeb süü, kui ka olud meie leigust vabandavad.  Meil pole veel võimalust kõrgemates õpeasutustes silmaringi laiendada - aga kes tohiks meid keelda teaduslikke raamauid lugemast ja niiviisi omandatud varandust tegelikus elus tarvitamast? Kas õppimine sellega lõpeb, kui õnnelikult "guvernante" auunimi käes? Minul on korda läinud väljamaale sattuda. Nüüd näen oma silmaga, mis üks naesterahvas, olgu ta perekonnaema, või üksi, ära teeb, kui temale "õrnade lillede" kasvatamine, mis meil valitseb, võõrastav on. Täna tahan Teile vähe ühest tööharust kõrgema haridusega naesrerahvale, nimelt Londoni tervishoiu põllult, jutustada.

50 aastat tagasi ei tuntud kõige lihtsamaid tervishoiu seadusi - nüüd on need pea igale rahvakooli kasvandikule tuttavad. Arstiteaduse edenemine on muudatust toonud. Kas inimesele tervisele kasulik või kahjulik ümbruskond on, ei puutu nüüd temasse üksi, vaid tervesse seltskonnasse. Majanduslised olud sunnivad töölisi kitsalt koos elamisele ja sünitavad olusid, kus mustus ja häda tihti surmavad on. Laste suremine on Londonis väga suur. Riigi poolt nati käsk, neid asutusi, kus hädaoht kõige rohkem silmapaistev olla, iseäraliku ülevaatuse alla võtta. Asjatundjaid mehi pandi ametisse, nõnda nimetatud tervishoiu-inspektorid. Priitahtlikult oli nii mõnigi naesterahvas oma tööga neile abiks olnud, kuni aastal 1893 Kensington´is (see on linnajagu Londonis) valitsus seaduse läbi viis, edaspidi alalisi naisinspektorisid valida. See oli tähtis samm. Pääle selle, et naesterahvastele uus tööpõld - ja kui nii rikas veel - avati, on see kõikepidi tulus ettevõte. Määratu suur naisvägi töötab vabrikutes. Mitmed kannatavad ennemini kõige suuremat häda, kui, et nemad seda meestele avaldaks. Uus aeg algas, kus nais-inspektoril korda läks oma vast usaldust äratada. Tema ei käi mitte üksi avalikka tööpaikasid, vaid ka tööliste kodu vaatamas. Sääl nägi tema, kui palju kergitust juba hää nõuandmisega tuua võis. Õpetust andes ja ise kätt külge pannes läks ta majast majasse. Praegu on neid 19 agarasti töös. Enne 25 eluaastat ei tohi neid valida. Sellekohase eksami võib hoolsa õppimise järele juba poole aasta pärast ära teha, järgmistes asutustes: National Health Society, Kings College, Bedford College ja Sanitary Institute. Õpiained on viisika, keemia, tervishoiu õpetus, arvutustik ehk statistika, ja ehitamisekunst. Suurt rõhku pandakse vee, maa ja õhu (õhuvahetus ehk ventilatsioon) põhjaliku tundmise pääle. Palk on võrdlemisi hää, 80 - 150 naela aastas.

Kui palju vastutamist on aga ka selle juures! Aina pead inimesele näitama, kuidas väiksemasgi pesas, kõige suurema vaesuse ja mure sees, võimalik on inimlikku elu elada. Sina pead haiguse ajal aitama, õpetama puhtust pidama, üleüldist majapidamist, millest tihti aimugi ei ole, kõnelema. Raske on rahvale selgeks teha, kui suur väärtus külgehakkavate haiguste korral eraldamisel või iseäraldi olemisel on. Nende meelest ei ole see muud, kui halastamata süda, haiget omakstest lahutada. Iga päev peavad ametnikud arstidele teada andma, kas iseäraliku haiguse põhjusi nähtavale on tulnud, või mitte.

Armsad õed, kas teil süda rõõmu pärast ei tuksu, kui selle pääle mõtlete, et teilgi võimalus on sarnasel põllul, kus tundmus ja mõistus käsikäes peavad käima, töötada. Kuidas nii? Kas kodumaal hurtsikuist puudus, kus niisamasugused olud valitsemas on. Viige teaduse-valgust nendele, kes midagi sellest ei tea, et igaüks pimedust kaotada jõuab, kui aga tahab. Ei saa ühekorraga lossisid ehitada - aga aeg ja kannatus toovad parandust.

Õnnelikku uut aastat soovib
                                                  Üks Eesti naesterahvas.

Londonis, jõulukuul 1902.

 
Loe lisaks:
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik
Esimesed naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna
Kasvatusteadused ja perioodika eile, täna, homme.
Uue aja naisliikumine. Helene Taar 1905.
Äratus naised! Vihmase ilma arutlused naisõiguse teemal



No comments: