Tuesday, January 08, 2013

Hariduspoliitika alused I. Urve Läänemets ja Jaak Aaviksoo

Olen päris hoogsalt kritiseerinud meie hariduspoliitilist tühimaastikku ja erakondades tehtava hariduspoliitika piirdumist loosunglubadustega nagu näiteks on igale lasteaiakoht või õpetajatele keskmine palk. Eelmisel aastal võtsin vaatluse alla koolieelsete laste asutuste seaduse muutmise eelnõu ümber toimuva ja uurisin, millised on erakondade seisukohad alusharidusküsimuses. Pilt on nukker, sest sisulisteks aruteludeks kapasiteeti napib või ei peeta haridusküsimusi üldse tähelepanu väärivateks teemadekski. 

Kriitika kriitikaks. Kuidas minna edasi? Otsustasin lisaks oma naiste ja kooliajaloost kirjutatud lugudele avada edaspidi ka hariduspoliitika teemasid süsteemsemalt ja asjakohastele allikatele viidates. Teen siia blogisse nö hariduspoliitika kursuse algajale, sest näib, et teadmisi selles vallas meil Eestis napib. Kõik soovitused, kommentaarid, vihjed ja ettepanekud idee parendamiseks või arendamiseks on teretulnud! 

Hariduspoliitika alused I


Esimese asjana otsustasin koguda kokku mõned eestikeelse allikad, mida algajal oleks lihtne lugeda. Neid artikleid üheskoos analüüsides saaksime aimu Eesti hariduspoliitilisest sõnavarast, põhiteemadest ja -tegijatest.

Tänases tunnis vaatleme kahte täiesti erinevat käsitust kahe kirjaliku allika põhjal. Esmalt tutvustan (keskerakondlasest?) Urve Läänemetsa  artikli "Hariduspoliitika- mis ja kellele? " põhjal ja teiseks tänase Isamaa ja Res Publica Liidu haridusminister Jaak Aaviksoo  tuginedes tema "Hariduspoliitika" peatükile aastast 1998. Soovitan mõlemad kirjutised esmalt läbi lugeda ja alles seejärel minu kommentaaridega lõikude juurde asuda.

Koduseks ülesandeks jääb nende isikute maailmavaateline ja ideoloogiline määratlemine ning vastavalt hariduspoliitilise põhisõnavara kaardistamine.

Hariduspoliitika kui õppekavatöö - Urve Läänemets (KE?)


Esiteks soovitatud Katre Pelisaare ja Urve Läänemetsa kahasse kirjutatud artiklist, mis ilmus 2011. aastal ajakirjas "Haridus" pealkirja all "Hariduspoliitika - mis ja kellele?"
Autorite endi sõnul on artikli eesmärgiks:
käsitleda mõistet hariduspoliitika ning analüüsida selle kirjeldamise võimalusi, millest omakorda võiks välja kasvada arutelu ja detailsem analüüs Eesti riigi ja erakondade hariduspoliitika määratlemiseks ning haridusstrateegia dokumendi koostamiseks.
Muuhulgas kritiseeritakse hariduspoliitilisel väljal toimuvat. Kutsutakse üles teaduspõhisusele ja ühist raamdokumenti koostama, mille kaudu saaks toimuda Eesti koolihariduse jätkusuutlik ja konsensuslik juhtimine.
Eesti vajab hariduse senise arengu professionaalset süvaanalüüsi ja konsensuslikku hariduspoliitika dokumenti, mis määratleks tegevussuunad eri tasemete hariduse edendamiseks ühiskonnas pikemas perspektiivis. Selleta pole meie haridus jätkusuutlik ega konkurentsivõimeline ning taolise kokkuleppe puudumine raskendab keele, kultuuri ja omariikluse stabiilset arengut. Loodetavasti saavad Eesti parteid aru vajadusest aktiivselt tegelda hariduspoliitikaga professionaalsel tasemel ja suudavad korraldada sellekohast tegevust kõiki sotsiaalseid partnereid arvestades.
Minu arvates on tegemist lihtsalt loetava pealiskaudse populaarteadusliku artikliga, mis suurepäraselt sobib algajale hariduspoliitika huvilisele teemaga esmaseks tutvumiseks. Urve Läänemets on üks Eesti õppekavade eksperte ja põhilisi ideolooge, seega on arusaadav miks ja millised teemad tema arvates hariduspoliitika alla käivad.

Üldiselt jääb selles artiklis puudu avarusest so asju nähakse väga ligidalt ja isiklikult tasandilt. Eesti hariduspoliitika aga vajaks palju sügavamat analüüsi ja päevapoliitikast sõltumatut metakäsitust. Kahjuks seda dimensiooni siit artiklist huvilisel leida ei õnnestu.

Hariduspoliitika on vähese rahaga majandamine - Jaak Aaviksoo (IRL)


Esimese õppetunni teises pooles soovitaksin üheskoos vaadata praeguse haridusminister Jaak Aaviksoo (IRL) 1998.aastal Haldusjuhtimise Instituudi egiidi all välja antud interaktiivses kogumikus "Haldusjuhtimine" ilmunud peatükki hariduspoliitikast.

Aaviksoo käsitust haridusest on huvitav ja väärib siinkohal eraldi väljatoomist. Oma peatüki sissejuhatuses kirjutab ta esimese lausena:
Hariduse kui rahvamajanduse ühe sektori osatähtsus ühiskonnas kasvab pidevalt. 
Seega haridus kui rahvamajanduse üks sektor. Sellist käsitust järgides sõnastab Aaviksoo ka kogu oma ülejäänud hariduspoliitika-alase selgituse. Kuna tegemist on õppematerjaliga põhiliselt riigi- ja omavalitsusjuhte koolitamiseks, siis ongi selge, miks meil riigikogus rahumeeli hariduse kvaliteedi all majandusprobleeme käsitletakse.
Traditsiooniliselt kantakse valdav osa rahvuslikest (pro riigi) hariduskuludest avalikest (riigi- ja kohalike omavalitsuste) eelarvetest, kusjuures hariduskulud (koos sotsiaalkulutustega) on avalike eelarvete üheks suuremaks kululiigiks. See määrab suures osas riigi hoiakud (ja ka võimalused) haridusküsimuste lahendamisel. Teiselt poolt puudutavad haridusküsimused ja nende lahendamine otseselt väga suurt ühiskonna osa: õpilasi, nende vanemaid, töötajaid ja tööandjaid, mistõttu muudatused hariduselu korralduses vajavad üsna suurt ühiskondlikku konsensust. Seetõttu on haridusküsimused ühed kõige keerukamad ja raskemad ülesannetest, mis igal riigil tuleb lahendada.
Ka see lõik väärib tähelepanu ja hoolikat ülelugemist! Kuna haridus on ühiskonnas üks suurimaid kuluallikaid, siis see määrabki Aaviksoo järgi riigi hoiakud haridusküsimuste lahendamisel. Samas on RIIGIL vaja arvesse võtta, et haridus puudutab suurt ühiskonna osa (Aaviksoo unustab, et see puudutab kogu ühiskonda!).

Tahaksin juhtida eraldi tähelepanu, et Aaviksoo sõnavaras eksisteerib selline subjekt nagu RIIK, kes lahendab väga raskeid ülesandeid. Siit järeldub, miks inimesed, kes on võimul vastutust ei kanna, vaid vastutust kannab ikka RIIK. "Mina  - see olen riik!"käsitus on iseloomulik ebademokraatlikele ühiskondadele.
Lahenduste leidmisele tuleb enamasti anda esmalt vastus põhimõttelist tähendust omavale küsimusele, millised on ühiskonna ja riigi ning millised indiviidi huvid antud kontekstis.     
Aaviksoo käsituses moodustub kolm hariduspoliitiliste huvide kontsentrit: ühiskond (mis see on? inimeste ühishuvi), riik (mis see on? ilmselt peetakse silmas riigiaparaati ja bürokraatiat või suisa kitsast valitsuseliiti) ja inimene.

Kahjuks Aaviksoo selliste põhimõtteliste küsimuste selgitamise peale oma artiklis aega ei leia. Küll aga kirjutab ta lahti eraldi alapeatükina, mis on riigi huvi hariduses. Siit võime aimata, milline on Aaviksoo RIIGI käsitus.
Kuivõrd haridus on samaaegselt isiklik kui ka avalik hüve, tõstatubki fundamentaalne küsimus, mil määral peaks riik sekkuma haridusküsimuste lahendamisse, milline on riigi roll hariduses. Selleks tuleks selgelt määratleda avalikud (pro riigi) huvid hariduses. Nagu juba öeldud, on avalikes huvides üldise haridustaseme tõstmine. Samuti on avalikes huvides ühtse kultuuriruumi kujundamine ja väärtussüsteemi arendamine, mis aitavad kaasa sotsiaalse ja poliitilise stabiilisuse tagamisele riigis. Haridusel on vaieldamatu roll sotsiaalse õigluse tagamisel nn võrdsete võimaluste printsiibi alusel, mille järgimine on samuti avalikes huvides. Võrdsete võimaluste printsiibi järgimine suurendab sotsiaalset liikuvust, milline on üheks peamiseks teguriks sotsiaalse stabiilsuse kindlustamisel. 
Avalike huvide olemasolul on selgelt põhjendatud hariduse toetamine avalikest eelarvetest, kusjuures hariduse andmine võiks seejuures olla erakätes ja alluda normaalsele tururegulatsioonile. Ometi on enamuses riikides ka hariduse andmine, vähemasti üldhariduse osas, korraldatud avalike haridusasutuste süsteemi kaudu. Lisaks sellele on pea kõigis maailma riikides muudetud hariduse omandamine teatud mahus kohustuslikuks.
Riik on seega avalik huvi. Kuidas avalik huvi määratletakse see jääb endiselt lahtiseks. Mis on avalik huvi Aavksoo mõttes võime siit lõigust leida, aga taaskord ilma selgituseta. Lisaks saame teada, et Aaviksoole meeldib pigem erastatud tururegulatsioonidele alluv kool (kus ANTAKSE haridust), aga põhjendusi ei vaja ka see väide. Edasi järgneb imestamine, et haridus on paljudes riikides kõigest hoolimata avalike haridusasutuste kaudu korraldatud.

Aaviksoo õppematerjali puhul ei saa rääkida teema mitmekülgsest teaduslikust avamisest ja sisuliselt käsitusest. Keskendutakse ainult koolikorralduse küsimustele ja hariduspoliitikat käsitletakse vaid pealiskaudselt ja ühekülgselt, autori enda maailmavaatest lähtudes. Kuna kirjutise pealkiri on eksitav tuleks artikkel ilmselt minu soovitatavate artiklite nimekirjast eemaldada, kuid algajale hariduspoliitika huvilisele soovitaksin selle siiski läbi lugeda. Tegemist on omamoodi tüüpilise käsitusega, mida kohtame sagedasti just riigi- ja omavalitsusametnike poolelt, kes on ilmselt Aaviksoo tublid õpilased. Teiseks on Aaviksoo haridusministrina meie tänase hariduspoliitilise areeni esinumber ja just nimelt tema käsitused (tegemist on ikkagi traditsioonilise autoritaarse juhiga!) on täna esiplaanil ja muutuvad meile kõikidele kohustuslikeks seadusteks ja määrusteks.


Nüüd siis tänased kodused ülesanded:

Milline on kirjutajate maailmavaade ja hariduspoliitilised põhiseisukohad?
Millised on põhilised hariduspoliitilised mõisted (koos selgitustega), mida Jaak ja Urve kasutavad?


Tublimatel soovitan lisaks vaadata IRLi ja KE kodulehel asuvaid kirjeldusi nende hariduspoliitilistest seisukohtadest


Järgnevad tunnid:
Hariduspoliitika alused II. Demagoogia meistriklass
Hariduspoliitika alused III. Valija usaldusest 

No comments: