Monday, January 07, 2013

Harjutuskoolid tagasi!


Tänases Postimehes ütleb noor Jüri kooli emakeeleõpetaja Triin Toomesaar: "Eesti kool toodab PISA testide kõrgetele tulemustele vaatamata alltöövõtjaid" ja naeratab kaadrisse. Julge naine! Aplaus! 
Kuuleka, tööka ning distsiplineeritud elanikkonnaga riik saab tulevikus olla vaid naaberriikide alltöövõtja ning lihttööde osutaja, kuna modernne teadmusmajandus eeldab avatud meelt, kohati lapselikku loomingulisust ning huvi, initsiatiivi, tahtejõudu ja mõneti lausa mässumeelsust.
Samas on majanduskeskse ühiskonna põhiline mõte, et kõik tuleb ära mõõta, efektiviseerida, kontrollida, hinnata ja ritta sääda... PISA tabelites oleme ju õnnelikult tippu pääsenud, järelikult on põhjust rahuololemiseks! Oleme maailmas esirinnas. Tulud on meil märkimisväärsed, samas on hariduskulud teistega võrreldes naeruväärsed. Aktsiaseltsis Eesti Vabariik on kõik kõige paremas korras! Kus on siin vastuolu?  
Väidetavalt demonstreerib PISA-test, et meie lapsed suudavad peale faktiteadmiste esitamise ka arutleda, tõlgendada, üldistada, selgitada jne. Ometi võisin eelmisel sügisel ülikoolis poliitikaseminare juhendades kogeda, et noored ei julge oma arvamust avaldada ei suuliselt ega kirjalikult. Tänased tudengid eeldavad ja naudivad hierarhilisi suhteid, kus õppejõud õigeid vastuseid ette ütlevad. Tihti ei saa noored teksti mõttest aru ja nad ei oska ka küsimusi püstitada.
Seega näitab Triinu kogemus üliõpilastega suheldes, et asjad ei ole sugugi nii roosilised kui meile ja kogu maailmale neid demonstreerida tahetakse. Traditsiooniline võimumudel ei ole kuhugi kadunud ka meie tänase noorsoo hulgast. Kas jäämegi igaveseks kahekümnendasse sajandisse, kus üks ütleb ja sajad tuhanded tormavad tegema? Jääme ootame, et üks tuleks ja ütleks?
Faktiteadmistes, kuulekuses ning töökuses oleme tõesti maailmas kõrgel positsioonil, ent olukorras, kus vabrikutes ning tootmisliinidel toimetavad täna reaalsed robotid, ei ole ühiskonnal ega majandusel kasu universaalseid testülesandeid lahendavatest inimmasinatest. Selle asemel, et koolidirektorid endale gümnaasiumiedetabelis saavutatud tõusu tõttu tunnustavalt õlale patsutaksid, peaksid haridustöötajad initsiatiivi näitama, härra ministril lipsust haarama  ning eest vedama julget ja sisulist haridusreformi, kus lisaks õppekava ümber kujundamisele muudetaks senisest sobivamaks ka teadmiste hindamise mõõdikud, et robotlikust alltöövõtjariigist saaks eesrindlik innovatsiooni- ja teadusriik.
Julge väljaütlemine! Noor naine, õpetaja, võtab kätte ja ütleb otsesõnu: kool toodab robotinimest, see ei ole jätkusuutlik lähenemine! Millised on lahendused?
 "Muudame riigieksamitesüsteemi ja tehtud!" arvab enne kooliõpetajana alustamist pangas töötanud Triin. 

Ilmselt on asjalik ärimehelik mõtlemine tõesti selline, et kui korrigeerime tootmisliini väljalaske parameetreid, siis ongi uus toode (kvaliteetsem!) olemas... Koolielus käivad asjad hoopis ettearvamatuid radu mööda. Kahjuks ei ole meil uuringute puudumisel võimalik öelda, milliseid radu mööda käib elu tänases Eesti koolis. Meil on vaid fragmente ja tuhandeid tõestamata oletusi... 

Lahenduste leidmiseks oleks vaja pead kokku panna ja surnud punktist edasi mõelda, aga kuidas ikkagi? Lastega üleriigiline uisa-päisa eksperimenteerimine, mis kannab mingeid vilju alles kümnete aastate pärast (sest hukas haridust ei remondi üleöö!) ei ole ilmselt kellelegi vastuvõetav lahendus. Aga midagi tuleb kiiremas korras ette võtta, sest Triin sihib oma artikliga otse valupunkti keskmesse ja tabab...  

Minu arvates on kahju, et harjutuskoole enam õpetajate seminaride juures ei ole. Kuna loov pedagoogiline traditsioon on kadunud, siis ei julgeta ka midagi erilist kohapeal välja mõelda. Ikka tuleb vaadata, mis väljamaal on läbi katsetatud, sest ise oma Eesti asja proovida justkui ei saakski. Nii käimegi müts pihus, silmad maas, teistel sabas... 

Kohalik kooliuuendus oleks justkui hangunud e-õppe leheküljel. Ja on see ju omamoodi loomulikki. Samal ajal kui õpetajate palgarahade ja õppekavadega pidev mängimine käib, on koolides toimuva õppe ja tegeliku koolielu olukord pigem teisese tähendusega. 

Kvaliteedi-mantra on poliitretoorika alatisse kohustuslikku eeskavva kuuluv ja päriselus sel sõnal idee-kese sageli üldse puudub. Näib, et poliitikutel on läbi aegade haridusküsimusega seoses ainult üks mõte -  et saaks ometi kuidagi ökonoomitada ja kokkuhoida (Aaviksoo näide augustist 2011 a la parandame gümnaasiumite kvaliteeti - paneme gümnaasiumid kinni). Aastate pikkuse miinimumeelarve tingimustes on kõik sisulised arendused muutunud ebahuvitavaks, soovimatuks lisakuluks.  

Erandlik e-õpe on kui e-tiigririigi mainekampaania, millega haridusminister siin ja seal maailmas saab ettekannetega esinemas käia ja rahastajate õlalepatsutusi (ning kes teab veel mida...) ära teenida. Olukorras, kus 25 000 last elab alla vaesuspiiri ja suurem osa Eesti maapiirkondadest on internetiga kaetud vaid näiliselt, ei sobi minu arvates i-päd-õppest kui ainukesest haridusuuendusest Eesti riigis kõneleda.

Aastaid on räägitud õpetajakoolituste puudujääkidest, haridusuuringute vildakusest jne  kas poleks siis ehk mõtet kord ometi asjadele tõsiselt otsa vaadata ja midagi päriselt asjalikku korda saata? 

No comments: