Friday, January 11, 2013

Kooli-, haridus- või hariduspoliitika ajalugu?


Hariduslistis küsis Kaarel Haav, et kas uurin haridusajalugu või kooliajalugu. Käesolev postitus, väikeste muudatustega, pärineb temale saadetud vastusest. 

Olen praeguseni ilmselt vaadanud põhiliselt kooliajalugu, sest selle kohta on rohkem allikaid. Hariduse ajalugu uurima hakates on vaja kogu kultuuri laiemalt vaadata. Naiste elulugudes on küll ka haridusajaloo dimensioon sees, aga selle uurimine on juba keerulisem protsess. Haridusajaloo mõiste ise vajab täpsemat määratlemist - seega tuleks enne alustamist esmalt mõistete ja meetoditega tööd ja vaeva näha. 

Mõtlesin oma seekordse uurimuse teha nagu hobikorras, veidi nagu Liimetsa uurimisühingus omal ajal (oletan, et see võis nii olla), teen teiste tööde kõrvalt ja targematelt aeg-ajalt nõu küsides. Tarku minu ümber õnneks on omajagu nii Eestis kui Skandinaavias ja Saksamaalgi.  

Alguses tahtsin eelkõige hariduspoliitikat vaadelda, aga ei leidunud rahvusraamatukogus suurt mitte midagi. Lugesin haridusajakirjandust alates 1917.a. "Kasvatus ja Haridus" (või oli see haridus ja kasvatus) ja kerkis küsimus, et kus kõik meie naised on... õpetajad ju põhiliselt naised... Väga keeruliseks tegi uurimise see, et esimese vabariigi ajal (nagu ka nõukaajal) oli kombeks autorite nimesid ainult eesnimetähega märkida. Siplesin tühjal kohal.  

Lahendusena hakkasin KÕIKI aktiivseid naisi (aastani 44.) kaardistama, et saaks teada, millised nimed meil tol ajal üldse olid ja millega tegelesid (vt kirjutisi alates 12. detsembrist, osaliselt olen püüdnud oma leide ka blogis kajastada). Samal ajal hakkasin ka elulugusid lugema. Neid on mul siin kodus nüüd terve ports, Vera Poska-Grünthali raamat "See oli Eestis" (avaldatud 1975 Stokholmis) lebab praegu pooleliolevana diivani ees põrandal ja ootab edasilugemist. 

Loov ajaloohuviline. Süsteem on, aga see ei määra minu otsinguid. Pigem olen vabas kulgemises allikate vahel. Praegu hakkab aina enam kordusi tekkima so andmestik hakkab osaliselt ammenduma, siis saan ehk täpsemaid määratlusi tegema hakata.    

Teisalt olengi otsaga hariduspoliitika juures tagasi, aga hoopis targemana. Palju materjale on alles läbi töötamata, aga vähemalt on mul veidi parem ülevaade, kus midagi on. Ajalugu, mis on juba väikesest saadik üks minu lemmikvaldkondadest, on taasavastatud ja paljud uued teemad on avanenud. Milline rõõmus aasta algus! Põhiliselt ka tänu sellele, et olin haige. Haigena suudangi lugeda ja kirjutada ainult eesti keeles. Emakeele sees olemine on juba iseenesest kui puhkus ja ravi! 

Põhiprobleemidest uurimisprotsessis on kohalike teaduslike allikate kättesaadavus.

Hariduspoliitika materjale otsides leidsin doktoritöö "Hariduspoliitika ja üldhariduskorraldus Eestis aastatel 1940-1991" Veronika Nagelilt. Olen seda kunagi lugenud, aga enam ei mäleta. kodus mul igatahes see uurimus puudub, peaks selle vea korrigeerima. Digitaalsena tervikmaterjali kätte ei saa. Aastani 2012 pole Tallinna Ülikoolis rohkem hariduspoliitikat käsitlevaid doktoritöid kaitstud.

Üldiselt selgus, et hariduspoliitikast (ei üldisemalt ega ajaloolises vaates) polegi eesti keeles tervikteosena midagi lugeda (peale eelpool mainitud Nageli ajaloouurimuse). Pole ime siis, et inimesed sellest teemast suurt ei tea. Otsisin, mida soovitada oma algkursuse tarbeks, aga ei ole veel midagi leidnud. Äkki olen midagi kahe silma vahele jätnud.  

Meil on mõned magistritööd sh Janar Holmilt haridusõigusest (mis tundub päris huvitav ja on väärt läbilugemist) ja Keskerakonna hariduspoliitikast (ei tundu nii asjalik, aga ei ole näinud, pole otsinud). Pavel Alonovi magistritöö saatsin listi huumorinurga jaoks. On ka üks huvitav bakatöö ajakirjandusosakonnast pealkirjaga "Haridus- ja teadusminister Mailis Repsi representatsiooni muutumine ajalehe Postimees näitel –minister-praktikandist reisikorraldajaks", aga siis on ka kõik. Kas ehk tegi Mailis Reps magistritöö?  

Hariduslistist Egge Kulbok lisas allikana: Anu Raudsepp, (2005) doktoritöö "Ajaloo õpetamise korraldus Eesti NSV eesti õppekeelega koolides 1944-1985",[The Organisation of history teaching in Estonian-speaking Schools inEstonian SSR in 1944-1985], Tartu University. See töö uurib ideoloogilist kasvatust, teema - mille vastu peaks kaasajal huvi olema nii post-sotsialistlikes (Kas see on nüüd üldse asjakohane termingi, paneb mõtlema?) kui traditsioonilistes kapitalistlikes lääneriikides. 

Mulle jääb arusaamatuks, miks ei ole Tallinna Ülikooli magistri- ja doktoritööd vabalt kättesaadavad? Sellest on väga raske aru saada. Kas on tegemist nii kehvade töödega või arvatakse Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste teaduskonnas tõesti, et on nii vahva raamatukogus hunnikus koos istuda ja lehekülgi lapata? Tartu Ülikooli puhul ma seda märganud ei ole, aga ei oska kindlalt väita. Igal juhul on tänapäeval täiesti normaalne, et tööd on elektroonsena kättesaadavad. Tegemist ei ole ju salajaste dokumentidega, ülikoolil peaks olema huvi oma teadussaavutusi Eesti inimestele jagada. Eriti oludes, kus teaduskirjandus ja -ajakirjandus puudub... so praegu on igatahes nii, et tehtud uurimused jäävad paljudele kättesaamatuks. Inimeste suur päevade ja kuude pikkune uurimise töö jääb kappidesse kopitama.  

Seekord ma postituse ilmestamiseks pilte ei pane, las ollagi kuiv ja igav. Täpselt nagu uurimusi käsitlevad tekstid tavaliselt. Ilmselt kirjutan peagi ka hariduspoliitika koolile järgmise osa, seniks on siin toodud viidetest lugemist ja mõtteainet kohe pikemaks ajaks.   

Loe lisaks



No comments: