Thursday, January 03, 2013

Uue aja naisliikumine. Helene Taar 1905.a.

Värskeid uudiseid rahvusraamatukogust. Leidsin Noor-Eesti kogumiku "Wõitluse päiwil" aastast 1905, milles on muuhulgas avaldatud üks eesti esimesi artikleid naisliikumise teemadel. Vähemalt minul (esialgu) puuduvad andmed varasematest naisliikumise ajalugu käsitlevatest kirjatükkidest. Ehk on lootus leida midagi "Olevikust", mille vastutavaks toimetajaks aastatel 1903- 1905 olnud Marie Koppel avaldas samuti naisliikumise teemalisi tolle aja kohta radikaalseid kirjutisi. Sellest juba edasipidi...

Helene Taari nimi on minu jaoks täiesti tundmatu ja kaldun arvama, et tegemist on pseudonüümiga. 1905. aasta oli revolutsiooni ja repressioonide aasta, seda enam on tõenäoline, et kasutati varjunime. On selle nimega kuidas on, aga igal juhul on autor teinud asjaliku ülevaate naisliikumise ajaloost ja hetkeseisust kogu maailmas. Artiklis räägitakse nii Ameerika, Aasia, Austraalia kui Euroopa erinevate riikide naiste olukorrast. Ruumi-, aja- või teadmiste puudusel on käsitlemata jäänud Aafrika ja Ladina-Ameerika naisliikumine.  Lühidalt on käsitlemist leidnud ka Eesti naisharidust puudutav.


Uue aja naisliikumine

Helene Taar

Ikka on naesterahwas mehe alam olnud, isegi kuulsate greeklaste ja roomlaste juures. Nii oli, näituseks, greeklase Plato tulewiku riigi unistustes waranduse ja naeste ühisus. Sellest wõib juba aru saada, kui kõrgel järjel sel ajal naesterahwa inimsus seisis.

Wana aeg oli ju ka teine aeg, see oli sõdade ajajärk, ja midagi ei ole nii naesterahwa wabaduse alla suruja olnud, kui sõda. Naesterahwas ei kõlba sõjateenistuseks, seda ei luba loodus. Nii muutis mees naese wagaseks sõnakuulelikuks koduloomaks. Toorus ja jõud on alati õrna ja peensuse murdnud.

Ristiusu sündimisega omandas naene kodus kohase inimese õiguse. Siisgi, noor koidu täht jäi waewalt wilksuma ja ähwardas uuesti alla minna.

Inimese õiguse saamisega wõttis naene ka inimese kohused enese pääle. Ei juhtunud kellegil õnne mehele saada, siis pidi ta ise oma ülespidamise eest muretsema. Wõitlus elu pärast sai naesele hukatuseks.
Naese pääle oldi kui nõrga pääle waatama harjutud, kelle kätte midagi usaltada ei juletud; ehk kui ta ka kusagil tööd leidis, siis sai ta ainult lapse palka. Naene ei saanud julgelt wälja astuda, temal oli iga wõitlus wõimata, selleks puudus temal haridus, töös ja teaduses, ja ühtegi seadust ei olnud temal toeks kõrwal, mis teda toore wägiwalla ja ülekohtu eest oleks kaitsenud.

Abielus ei olnud elu palju parem, siin rippus naese õnn täiesti meje halastuse ja tujude küljes. Kui mees tahtis, tõukas ta naese enesest ära – süüdi wõis ikka leida; jättis naese ilma waranduseta ja toeta ja üksgi seadus ei kaitsenud naist. Naesel ei olnud enesegi waranduse üle wähematgi õigust, mees wõis sellega teha, mis tahtis.

Niisugust ”wabadust” nimetadi Europas naese inimese õiguseks!

Hommiku-maal oli ja on asi weel halwem, kui Europas. Siin ei ole naene muud, kui mehe pärisori, kellel ühtegi muud mõttet ega soowi ei tohi olla, kui ta mees ja kodune töö. Naene peab kui kurjategija päewawalguse eest põgenema, et teda ehk keegi wõõras mees  nägema ei juhtuks. Tema ainukene inimese õigus on selles, et oma mehe lapsi tohib sünnitada. On ema pojale elu juhtunud kinkima, siis on ta õnnelik ja oma mehe rahulolemist ära teeninud. Juhtub laps aga tütar olema, siis on ema roojane ja langeb oma ”eksimise” pärast raske põlgtuse ja piina alla. Nendes maades on usk naese inimese alamale heitnud, ja kuni haridus usu kombeid murnud ei ole, ei parane naese seisukord.

Ilm nägi, et tugew inimesesugu naeste õnnetu seisukorra läbi rikutud sai, nägi lohakust wõitu saama ja morali surema, nägi, et naeste lõbu-elu tõttu Europas ja Amerikas mäda inimeste weresse nirises, aga parandust ei toonud keegi, sest wana sisseseadega oldi harjunud ja kardeti naeste iseseiswust. Sarnane seisukord oli ajawaadete järele loomulik; n.n. naisliikumine, mis tekkimas, oli nalja ja naeru asjaks.

Amerika riikide iseseiswuse sõda Inglise wastu (1774 – 1783) süütas wiimaks ometi ka naesterahwa iseseiswuse sõja lõkkele. Nõrk leek suruti küll warsti maha. Aga noore maa wärske, jõuurikas õhk ei lasknud tärkama löönud idu surnuks muljuda, julgustas oma tütreid uuele wäljaastumisele, ja wabastamine ei jäänud tulemata.

Aegamööda awati naestele mitmed ameti-kohad, palga küsimust harutadi, nii et kõrgemates ametites wahe päris ära kadus, anti naestele walimistes hääle õigus ja aastal 1821 awati riigi toetusel Troy´s esimene kõrgem tütarlaste kool. Aastal 1833 awati esimene sega-ülikool naestele nendesama õigustega, nagu meestel. Esimene tähtsam naisüliõpilane oli neiu Lucy Stone, kes iseäranis greeka- ja hebreakeelt äraõppida tahtis, sest neiu oli kindlas usus, et piibli sõna: ” Ja tema peab sinu isandaks olema”, meeste poolt walesti ümber oli pandud. Aastal 1865 awati esimene naisülikool. Praegusel ajal on Amerikas naesterahwal seesama hariduse õigus, mis meesterahwal ja naisüliõpilaste arw meeste omast märksa kõrgem.

Naesterahwas wõib Amerikas hariduse ministriks saada, õpetajaks, õigusteadlaseks j.m. Naisarstisi on Amerikas praegu 5000, õigusteadlasi 200, ajakirjanikkusi üle 900 ja õpetajaid 1250. Naisõpetajateks on ka mitmed neegri naesterahwad. Kuna meesõpetajad ka Amerikas harilikult ainult usuteadust õpiwad, on naisõpetajaid ikka ka weel kas õigus- ehk arstiteadust uurinud.

Chicagos oli ilmanäituse hoone naisarhitekti plaani järele ehitatud, ja üleüldse on Amerikas 22 naisehitusmeistrit. Suurte wabrikute pääl on mitmes kohas naisinsenerid, ja elektro-tehnikerisi on naesterahwastest 6.  

25 aasta jooksul on 4000 naesterahwast leiduste pääle patentisi wõtnud. Panga pidajateks on Chicagos 8 naesteraahwast ja proovireisijateks 37.

Alamates seisustes on naisterahwas Amerikas halwemal järjel, kui ülemates klassides. Iseäranis töö palga kõrguses on esimeste juures, meeste tööoludega wõrreldes, wahe suur. Naistöölised on Amerikas kahte seltsi: need, kes tööd oma elatamiseks peawad tegema, ja need, kes taskuraha pärast tööd teevad. Wiimased on esimeste palga maha kiskujad ja õnnetuks tegijad.

Nimetatud halbtuste wastu sõdiwad wiimasel ajal palju seltsisi ja isegi walitsus on oma wägewa käe abiks andnud, nii et paranemist warsti loota wõib.

Australias on naisliikumine hõlpsa waewaga wõidu pärandanud ja naese seisukord on pea sarnane, nagu Amerikasgi. 4 Australia ülikooli wõtawad kõik naisüliõpilasi wastu, naesterahwas on nendesama õigustega eivis academicus, nagu meesterahwasgi.

Abielus kaitseb seadus naist mehe ülekohtu eest. Mehel ei ole ühtegi õigust naese waranduse üle. Lahutamist wõib naene niisama nõuda, nagu mees, ja kui süüd mehe pool on, toidab mees ka pärast lahutamist naist ja lapsi. Ilma abieluta ema on seaduse kaitse all, abielus emaga ühe õigusline ja wõib isa poolt lapse toitmist nõuda.

Töö palgad on naesterahwal Australias palju paremal järjel, kui Europas.

Europas on germanisugust rahwaste juures naestewahwa seisukord palju parem, kui romani ja slaawi sugust rahwaste juures. Katoliku kirik alandab ikka weel naesterahwast, kuna protestandi usk teda mehega rohkem ühetaolisemaks tunnistab. Esimene naisliikumine tärkas Europas küll Prantsusemaal aastal 1789, aga walgus, mis wõideti, kustus pea jälle. Esimene ülesastuja oli neiu Olympe de Qouges, kes esiteks isegi mitme tähtsama riigimehe poolt toetust leidis.

Aga kui naesterahwad wiimaks oma nõudmistega nii kaugele oliwad jõudnud, et nad kooskäimiseks klubisid hakasiwad asutama, siis tuli rahwas ja pandis need klubed ”awaliku rahurikkumise”pärast wägiwaldselt kinni. Sellega oli terwele naisliikumisele surma pitsar otsa pääle litsutud. Weel enamgi – Prantsusemaal kitsentadi esimese naisliikumise järel naesterahwa endiseid õigusi weelgi rohkem, kuna tema seisukord juba enne halb küllalt oli olnud.

Ühegi teise riigi seaduse raamat ei ole ennast oma paragrahwide läbi ilma ees nii teotanud kui Prantsuse oma, Napoleonist enesest dikteeritud: ”Ilma abieluta ema kaebtus lapse isa wastu on keelatud!”

Aastal 1804 lõi Napoleon koguni kindlad määrused awalikkude lõbumajade kohta. Kuis wõis siis naesterahwas weel oma inimese õiguste pääle mõtelda!

Alles aastal 1830 ja 1848 tõiwad maha surutud naisliikumisele natuke wabama hinge tõmbuse.
Aastal 1878 peeti Prantsusemaal esimene naiskongress ära ja asutadi: ”Société pour l`amelioration du sort de la femme et pour la reveudication de ses droits.”

Prantsusemaa naisliikumine on praegu ainult Parisi pääle kitsendatud; prowintsides ei teata temast weel midagi. Palga küsimus on siingi wäga paha, sest “naesterahwas wõib ju kõrwalt teenida.”

Missugused õigused abielus olewal Prantsuse naesterahwal on, seda näitab järgmine wäljawõte katoliku-usulisele naisliikumisele pühendatud kirjatöö seest: “Keegi ei sõdi selle wastu, et mees naesest tugewam on, kuid see tugewus seisab ainult füsikalises jõuus. Mees ei tohi aga oma jõudu mitte selleks tarwitada, et ta naest põlgaks ja tema, kui moraliliselt enesest alama pääle waataks. Aga kristlikust seisukohast waadates on mees naese walitsejaks antud. See ei tähenda mitte mehe waimliselt kõrgemal seismist, waid on lihtsalt preestritewalitsuse (Hierarchie) õigus”.

Katoliku naisliikumine nõuab naesele ise oma waranduse üle walitsemise õigust, mehele ja naesele abielus eksimise eest ühetaolist karistust, aga ei luba mitte lahutamist.

Selle naisliikumise waatu seisawad kaks wabameelsemat partied: protestantline ja radikaalline.
Wiimased nõuawad täielist naesterahwa endise alatu seisukorra ümberlükkaist; nõuawad tütarlastele sõjawastalises waimus ajaloo õpetust; koolisi, kus tütarlapsed tulewasteks emadeks ette saaksiwad walmistatud; kõikide tööwäljade awamist naesterahwale; ühetaolise töö eest mehele ja naesele ühetaolist palka; tööolude korraldamist; hale õigust walimistes ja mehe eesõiguste ärahäwitamist abielus. Kolme partei wahel walitseb alatine sõda; kaks wiimast hoiawad sagedasti nii mõnesgi nõudmises ühte.

Prantsuse naesterahwas ise on wabaduse wastane. Ta armastab elu lõbude wahtu, on sellega juba nagu kokku kaswanud ja kardab tõsist tööd. Ainult aeg ja harjumine wõib siin paranemist tuua.

Ülikoolid on Prantsusemaal alati naesterahwaid wastu wõtnud aga naisgümnasiumi asutamise mõttetgi ei ole sääl weel tärkanud. Tütarlaste haridus on waga kloostri müüride kaitse all ja ülikooli eelharidust saawad tütarlapsed ainult erateel, kuna nad ülikooli sisseastumise eksamisi poislaste gümnasiumis teewad.

Hispania ja Portugalia ei ole weel waewaks wõtnud naisküsimusi harutada. Italiasse on mõni wäikene kiirekene pääsenud.

Inglisemaal on Europas kõige paremini organiseeritud naisliikumine. Ka siin surus waimulik seisus kõik naesterahwa wabaduse tungimise katsed esiteks maha, kuid inglise meesterahwad wõitlesiwad sihikindlalt ameriklaste eeskuju järele ja waimulikud pidwad järele andma.

Siis on Europas weel Rootsi naesterahwas iseseisew inimene ja pääseb pea iga ametikoha juurde. Upsala ülikoolis on neiu Dr. jur. Elsa Echelson õigusteaduse dotsent. Rootsi naesterahwasr, kui see ilma mehe tugewa käeta asju ajab, kaitseb seadus tülitamiste ja haawamise eest; eksitajat ootab kõwa karistus.

Rootsi naiskirjanikkudest on Ellen Key üle ilma kuulus. Ellen Key ei heida oma naisküsimusega ühegi teise sarnase partei poole; tema on “tundmuste naene” ja ütleb naese õnne ainult abielus pesitama. Ellen Key õpetab oma kirjatöödes tublisi emasi ja naesi kaswatama. Kirjanikul on palju wastalisi, aga ka palju poole hoidjaid; ja wähed on oma kirjatööde läbi üle ilma nii käredat waielust äratanud kui tema.

Olgu nüüd õigus wõi wale kumma pool ta on, siisgi on Elen Key kirjatööd lugemise ja imestamise wäärt, kirjeldab ju siin kirjanik nii sügawaid, wärwirikkaid hingetundmusi, nagu seda enne teda weel keegi paberi pääle ei ole jõudnud maalida.

Ka Norras on naesterahwal peaaegu needsamad õigused käes, mis Rootsi naesterahwalgi.

Hollandi, Austria ja Belgia naesterahwastel jääb weel palju soowida üle.

Helvetias oleks tõsisele naisliikumisele wähe tõkkeid ees, kuid Helvetia naene ei poe naljalt sooja ahju tagant wälja ja tõmbab ikka weel kõige suurema rahuga mehel iga õhtu saapaid jalast ära; laseb ennast koguni tõugatagi.

Ülikoolides on wõrdlemisi wäga wähe naisüliõpilasi. Siin on aga wahe päris imestamise wäärt: mida kangemini ühed kodus ahju kinni hoiawad, seda käredamad naisliikumise poolehoidjad on Helvetia naisüliõpilased.

Igatahes on anise iseseiswus Helvetias weel wäga paksu tolmu katte all; naesterahwa wabaduse kõige suuremad takistajad ja häwitajad on seltskonnas walitsewad eelarwamised.

Kauplustes j.m. wõetakse harilikult naismüüjaid, juba sellepärast, et nende palgad üle poole odawamad on. Iseäranis kurwal järjel seisawad naisteenijad joogikohtades ja wõõrastemajades (kellnerinid).

Waesekestel on siin palk nii wäikene ja nõudmised riiete poolest nii suured, et igaüks wägisi “kõrwalt teenima” sunnitud on. Wõõrastemaja ehk joogikoha peremees nõuab teenijalt kahewõrdset teenistust: et ta peremehele oma lahkuse, iluduse ja osawuse läbi palju wõõraid kokkumeelitaks ja et tai se oma kasu pärast teeniks. Kas siis ime on, kui prostitusion päris lopsakalt õitseb!

Saksamaal ei luba riik naesele ülikooli haridust, ega mud sarnast “uhkust”. Siin hoiab mees hoolega iga kareda tuulekese ise oma tugewa käega naese õrna pale juurest eemale (!). isegi nööbi aukude rewideerimine j.m.s. on siin “herra koolieestseisja” (Schulrat) hooles.

Ometi on just Saksamaa naislikkumise tsentrum, eestwedajad kõik käredad radikaalased. Neiu Dr. jur. Anita Auguspurg on üleilmse naisliikumise teine juht.

Seaduslisi õigusi ega riigi teenistustesse peasemise wõimalust ei ole Saksa naesterahwas kõigest nõudmisest hoolimata weelgi saanud. Abielu õigustes ja seadustes on mõned muudatused naeste kasuks ette wõetud ja ilma abieluta ema leiab seaduslist kaitset.

Wene ja teiste slaawi rahwaste juures on naisküsimus weel täiesti endise aja õndsat und puhkamas, kuna mehe tugew käsi naese üle oma hääksarwamise järele walitseb, teda silitab ja nuhtleb. Abielu sedasutes on wiimastel aegadel, iseäranis Wenemaal, naesterahwa kaitseks mitmed punktid muudetud.

Slaawi maadel palju naisselitsisid ei ole ja hääleõiguse nõudmist ei puudutada. Wenemaalt on wiimasel ajal ometegi mõnedagi uuenduse nõudmist kuulda olnud.

Ka Soomemaal ei ole naisseltside ühisust, ei ole naestel hääle õigust. Hariduse wabadus on Soomes naesterahwal hääl järjel. Kodune naesterahwa käsitöö on Soomes iseäranis õitsewal järjel. Kord pidi see juba odawa wabriku töö läbi ära uputatud saama, aga sääl ehitati maale tütarlaste kunst-käsitöökoolid, kus wäikse õperaha eest õpetust jagatakse. Nüüd teeniwad Soome naesterahwad pikadel talwe õhtutel töö taga istudes hääd kõrwalist palka.

Meie Eesti rahwas on noor rahwas, alles hiljuti orjakütkeist wabanenud. Eesti naene on töö ori  ja odawa palga saaja, siisgi on Eesti naene alati “inimene” olnud. Ka Eestis walitses mõne aasta eest weel kindel arwamine, et tütarlapsele suuremat haridust tarwis ei lähe. Õnneks on wiimasel ajal see arwamine ometi muutunud.

Seltskonna eelarwamised ei takista meil enam naesterahwaid kõrgemat haridust saamast. See on suur samm naisliikumise kasuks ja üleüldise edu hääks.

Esimesena Eesti naesterahwastest tegi Dr. Med. Selma Feldbach tänawu aasta Helvetias Berni linna ülikoolis doktori eksami; mitmed Eesti naisüliõpilased on wäljamaa ülikoolides.

Kahetsemise wäärt on see, et Eesti haritlased küll naesterahwa hariduse tungi äratada püüawad, aga kui mõned naisüliõpilased majandusliste kitsikuste pärast ülikoolist ärapeawad jääma, siis nendest äratajatest ühtegi ei leidu, kes käe abiks wälja sirutaks. Kas see tõesti liig raske oleks, kui Eestis ka waeste naisüliõpilaste hääks mõni pidukene toime oleks pandud, ehk korjandust ette wõetud, nagu seda õppiwate noortemeeste hääks sagedasti on tehtud? Nagu kuulda, olla Peterburis tänawu ometi ka naisüliõpilaste pääle mõteldud.

Haridus on rahwa tulewiku õnne hallikas, haridus peletab waesuse ja kõik pahad eemale, haridus toob jõudu ja walgust ja haritud ema mõistab tugewaid inimesi kaswatada. Ärka, Eesti rahwas, tõuse üles, noor Eesti ja aita ka oma tütreid walguse poole jõuda!      


... välja kirjutatud 1905.aasta “Noor-Eesti” kogumikust “Wõitluse päiwil”  


Noor-Eesti liikumise aegsest Eestist saab lisaks lugeda 

"Noor-Eesti tähendust otsides: vanu ja uusi mõtteid"

Jüri Kivimäe
Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Eesti õppetooli juhataja. Ta on varem töötanud

Tallinna Linnaarhiivi juhataja ja Tartu Ülikooli üldajaloo professorina. Tema peamine uurimisvaldkond
on Liivimaa ajalugu keskajal ja varasel uusajal. 

Jüri Kivimäe kommenteerib ka Helen Taari artiklit Noor-Eesti liikumise taustal laiemalt.
"Võrreldes naisliikumise seninägematu esiletõusuga 1905. aasta revolutsioonis tundub Helene Taari lühike ülevaade „Uue aja naisliikumine” nooreestlaste väljaandes „Võitluse päivil” (1905) enam kui tagasihoidlik, nentides nukral toonil, et kuigi „Eesti naene on töö ori ja odava palga saaja, siiski on Eesti naene alati „inimene” olnud” ning et ta väärib paremat haridust, sest „haridus peletab vaesuse ja kõik pahad eemale, haridus toob jõudu ja valgust ja haritud ema mõistab tugevaid inimesi kasvatada” (Taar 1905: 28–29). Jättes lähemalt vaatlemata, kuhu Eesti naisküsimuse ajaloo diskursuses paigutub meesautorite looming, esmajoones Tuglase „Midia” (1908) ja J. Randvere „Ruth” (1909), võib üksnes osundada, et Marta Reichenbachi (Sillaotsa) kaasaegses arvustuses olid mõlemad, nii „Midia oma kannatuste ja endast väljapääsemise tungiga – ning Ruth, naiselik elumaitsja, seksuaalsuse sätendav õis [---] just mehe tarvete essents [---]” tulevikunaise teetulpadeks (Reichenbach 1913: 34). Kuid teistsugust lähenemist oleks nooreestlaste individualismi ideoloogia taustal ka ennatlik oodata." (lk 32) 


Sama artikli sabast leiab hulgaliselt viiteid edasiseks lugemiseks. Valisin neist mõned:

Lepp, Marta 1922. 1905. aasta romantika. Mälestused I. Tartu: Noor-Eesti.
Kallas, Aino 1921. Noor-Eesti. – Aino Kallas, Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tlk F. Tuglas.
Tartu: Noor-Eesti, lk 9–47.
Linde, Bernhard 1915. Eesti intelligents. – Noor-Eesti V. [Tartu]: Noor-Eesti, lk 201–214.
Linde, Bernhard 1918. „Noor-Eesti” kümme aastat. Tartu.
Linde, Bernhard 1930. Mõtteid Noor-Eesti 25-aastasest minevikust. – Looming, nr 10,
lk 1086–1094.
Rubel, Peeter 1913. Meie nooresoo vaimlisest murrangust. („Noor-Eesti” päevaküsimused 1).
[Tartu]: Noor-Eesti.
Ruubel, P[eeter] 1918. Noor-Eesti ja poliitika. – Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915. Tartu:
Noor-Eesti, lk 48–61.
Suits, Gustav 1931. Noor-Eesti nõlvakul. Sünnisõnum: kahe revolutsiooni vahel. – Gustav Suits
Tartu: Noor-Eesti.
Talve, Ilmar 2008. Ühe „Noor-Eesti” kaasaegse mälestustest. – Ilmar Talve, Vanem ja noorem Eesti.
Tartu: Ilmamaa, lk 154–160.
Tuglas, Friedebert 1918. Noor-Eesti 1903–1905. – Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915.
Tartu: Noor-Eesti, lk 9–22.

2 comments:

Skippy said...

Vt. Helene Taar'i kohta "Wiljandist Esimene Eesti naisdoktor rahwamajanduse-teaduses", Maleva (Viljandi : 1909-1910) nr.15, 12. november 1909, lk 119 http://dea.nlib.ee/
http://www.geni.com/people/Helene-Elise-Taar/6000000011536461908

Evelin Tamm said...

Suur tänu!

Genist selgub, et Helene Taar sündis 1880.aastal, aga tema surmaaeg on teadmata.

Eesti Kirjandusmuuseumist leidsin jälgi tema kirjavahetusest Lilli Suburgiga. Selgub, et Helene Taar oli Suburgi õpilane. Mul on kirjast ka koopia, võiksin sellest edaspidi veidi kirjutada.

Tänan veelkord!