Thursday, February 28, 2013

Kas legendaarsus on meeste pärusmaa?

Hariduslistis kirjutatakse taaskord kutsestandardist. Meie hariduse hall argipäev. On poolt ja vastuargumente. Raivo Juurak püüab päeva ilmestada ning nimetab legendaarseid õpetajaid Vello Saaget, Evald Laprikut, Lembit Andreseni ja Toomas Liivi. Raivo küsib, kas need legendaarsed Õpetajad vastaksid praeguse kutsestandardi nõudeile või mitte.

Kutsestandardi teema mind kirjutama ei insipireeri. Raivo küsimusele vastamise jätan muretult teiste hooleks, sest minu hinnangul on tegemist taaskordse bürokraatiamänguga, millel tegeliku koolitööga ei enne ega pärast valmimist midagi ühist ei ole. Nagu tavaks näeme riigiaparaadis sagedasti tegemist tegemise pärast, õpetajaameti valukohad on täna sootuks mujal. Mind sundis "sulge haarama" (vahva mõte, kas pole... istun siin sulg pihus...) hoopis õpetaja legendaarsuse teema.  


Nimelt rääkis legendaarse Heino Liimetsa mälestusele pühendatud konverentsipäeval 18. veebruaril õpetaja legendaarsusest ka Tallinna Ülikooli professor Airi Liimets. Oma kõnes otsis ta legendaarse õpetaja mõõtu, justkui omamoodi kutsestandardit, mille sõnastamisega tegelevadki nagu juhuslikult mitmed siin ja sealpool Paidet. Mõõdupuu aluseks võttis prof Liimets omakorda neli legendaarset õpetajat: Vello Saage, Jaan Paku, Juri Lotmani ja Bruno Luki. Legendaarsuse tunnustena (või siis mõõdupuuna) tõi ta välja:

1. ülisuure populaarsuse õpilaste hulgas,
2. õpetuse universaalsuse ja teadlikkuse taotlemise,
3. õpetajaks olemise väljumine informaalsesse koolivälisesse elusfääri,
4. erilise vaimuhoiaku oma eriala ja õpilaste suhtes,
5. pedagoogilise tegevuse põhieesmärgiks on inimese kui individuaalsuse areng,
6. õpetaja ainukordne isikupära ja tegevustes sümboolse rituaalsuse kandmise ja
7. nende isiksuste individuaalsuse komplementaarsuse.    

Lugesin täna hommikul Lilli Suburgi (1841 - 1923, pildil) elulugu nii tema enda kui teiste mälestustes. Nimelt on Eesti Raamatu kirjastuselt ilmunud tema kogutud kirjatööd. Paljud meie kaasaegsed seda legendaarset õpetajat ja Eesti esimest naisõiguslast ei mäleta. Miks peaksidki, kui legendaarsete õpetajatena figureerivad ainult mehed? Lilli Suburg asutas 1882. a. tütarlastekooli Pärnusse, mis hiljem kolis sealt edasi Viljandisse. Tegemist oli esimese eestimeelse tütarlastekooliga Eestis, kool avati jaanuarist 1882.a., luba selleks saadi 1881. aasta novembrikuus. Selles koolis õppis mitmeid hiljem eesti elu ja arengut mõjutanud naisi nagu näiteks Mari Raamot ja tema õde Aino Tamm. Lisaks selle asutas Lilli Suburg esimese naistele suunatud ajakirja "Linda" (1887) milles naisõiguse teema kõrval käsitleti ka kooli ja kasvatusega seotud teemasid, aga ka palju muud.

Lilli Suburg oli omas ajastus legendaarne naine ja õpetaja. Seetõttu pidasin oluliseks ta siin esitatud legendaarsete õpetajate loetelusse lisada. Legendaarseid naisõpetajad on Eestis olnud läbi aegade ja on ka täna. 2011/2012 õppeaastal töötas Eesti üldhariduskoolides kokku 14 263 õpetajat, neist 85,5 protsenti naisi (EHIS). Seega on loogiline, et enamus meie legendaarsetest õpetajatest täna ongi naised. Leiduks vaid taipu neid märgata ja nende kogemusest õppida!

Astrid Sildnik kirjutab Õpetajate Liidu blogis arvamusaed.ee (Õpetaja julge olla tark!), et poliitikud deklareerivad küll hariduse prioriteetsust oma loosungites, kuid tegelikus kooliuuenduses on jõutud vaevalt koolimajade vuntsimise ja mitmesuguste bürokraatlikest finessidest kaugemale. Astrid Sildnik läheb oma kriitikas poliitikute juurest edasi kasvatusteadlaste panuse vaagimisele: 
Ka akadeemilise pedagoogika esindajate sõnavõtud ja kirjutised kipuvad olema pigem paljukirutud reproduktiivse õppe musternäited, kus on palju autoriteetseid nimesid ja teooriaid ning nende ümberjutustamist, kuid vähe tegeliku olukorra tundmist, rääkimata edasiviivatest ideedest.
Astrid leiab, et meil puudub julgus ise oma kooliasjust mõelda. Sama olen juba korduvalt kirjutanud ka oma blogis ja avaldatud artiklites. Hoolimata Euroopa ekspertide kõrgest hinnangust meie kasvatusteaduse tasemele, märkab kodumaise kasvatusteaduste õblukest ja õhukest naiskuju ajakirjanduse veergudel või visuaalse meedia vahendusel vaid haruharva. Enamasti saavad sõna Noored Kooli rühmituse energilised ja avalikuks esinemiseks väljatreenitud liikmed, nende arvamust kuuleb toidu alla ja peale. Siiski ei saa me ära unustada, et tegemist on oma tööaastate alguses seisvate ja kasvatusteadustki vaid pealiskaudselt nuusutanud asjaarmastajatega, kellel õpipoisiaastad alles pooleli. Hariduselu sügavamaks mõistmiseks, tõlgendamiseks ja edasiarendamiseks on vaja aastaid töötada ja uurida. Ühe-kahe ameerika eksperdi raamatu avamisest siin kahjuks ei piisa.      

Tsiteeriksin postituse lõppu veelkord Astrid Sildnikku, kes võtaks justkui kokku meie kannatusterohke ajalookogemuse:
Ja nii ongi ainsaks tegelikuks vastutajaks Eesti ajaloo ees hetkel taas jäänud eesti õpetaja. Olgu valitsus milline tahes, olgu ilm milline tahes, olgu palk milline tahes – ikka astub ta igal hommikul tasakesi koolimaja poole, et täita oma missiooni uue põlvkonna eluks ettevalmistamisel, sest kui tema seda ei tee, ei tee seda keegi.  
Soovin nii meie legendaarseile kui ka mitte-nii-väga-legendaarseile õpetajatele jätkuvat jaksu oma tähtsas töös! 


Vasta ankeedile Eesti legendaarsetest naistest ja jaga ankeedi linki oma sõprade-tuttavatega!  Take part in our online survey

Wednesday, February 27, 2013

head lapsed kasvavad vitsata


Vägivallast kasvatuses ja kasvamises olen kirjutanud juba mitme aasta vältel. Käesoleva kirjutise üheks inspiratsiooniallikaks on esmaspäevases "The Guardian´is" ilmunud artikkel "The Norwegian prison where inmates are treated like peopleautoriks Erwin James. Erwin, kes on ka ise endine vang, võrdleb Inglismaa ja Norra karistussüsteeme ja endiste vangide tagasipöördumist kuritegelikule teele. Selgub, et Norras keskmiselt on madalaim kurikaelte "taasvangistamise näitaja" Euroopas (vähem kui 30% kurjategijatest istub mõne aja pärast uuesti vanglas). Sealjuures on karistusmäärad ja tingimused vanglas Norras palju leebemad ja läbimõeldumalt ümberkasvatamisele suunatud kui näiteks Inglismaal. Statistika räägib anonüümsete numbrite keeles, aga mõnikord on see kõne väga paljuütlev.
In 2007, 14 prisons in England and Wales had reconvictions rates of more than 70%.
Kuidas saavad inimestest kurjategijad ja milline on ühiskonna roll nende ümberkasvatamisel? Kas selleks piisab vangivalvurite mõnekuisest väljaõppest või peaks vangidega töötavatel inimestel olema palju põhjalikum psühholoogia- ja kasvatusalane ettevalmistus? Artiklist selgub, et Norras kulub vangidega töötavate inimeste ettevalmistamiseks kolm aastat, Inglismaal vaid loetud kuud.   
Elust Oslo lähedal vangide saarel kirjutab ajakirjanik:
Thorbjorn points out the small, brightly painted wooden bungalows dotted around the wintry landscape. "These are the houses for the prisoners," he says. They accommodate up to six people. Every man has his own room and they share kitchen and other facilities. "The idea is they get used to living as they will live when they are released." Only one meal a day is provided in the dining hall. 
Põhimõtteliselt elavad vangid ja valvurid saarel kui mõned väikses Camphilli külakeses. Igaühel on ettenähtud omad ülesanded, elatakse lihtsalt ja maalähedaselt. Põhiliseks erinevuseks on laste ja naiste puudumine. Sealjuures on vangide hulk, kes siit lahkudes uuesti kuritegelikule teele satuvad, kõige madalam Euroopas, kõigest 16 protsenti.

"Head lapsed kasvavad vitsata, arm aitab enam kui hirm..." Olav Ehala laulu sõnades on peidus väga oluline sõnum. Minu arvates võiksime oma karistushimu talitsemisele palju enam tähelepanu pöörata.

Euroopa kõige efektiivsema vangla juhataja leiab:
"You don't change people by power. For the victim, the offender is in prison. That is justice. I'm not stupid. I'm a realist. Here I give prisoners respect; this way we teach them to respect others. But we are watching them all the time. It is important that when they are released they are less likely to commit more crimes. That is justice for society."

Pikemalt vägivallast ja kasvatusest kirjutasin artiklis"Inimese vabadus kasvada".

Farewell to posterous blogs


Narrivad_windowsi
Starting from 30th of April this year you will not find my posterous blogs in their usual places anymore because posterous.com is being closed down. Therefore I will move the blogs Intuitive Pedagogy Journal, Intuitions and Picking Apples away to next locations. The new spaces will be announced as soon as possible.
I thank you for reading and commenting my posts in posterous.com and look forward of meeting you already in my new spaces. 
Warm regards,
Evelin:)

Friday, February 08, 2013

Eesti rahva kannatuste aastad III

Õpetajate palkade ümber toimuv infosõda ägeneb ja kogub tuure. Nüüdseks on selgunud, et mõne õpetaja palk on isegi 20 euro võrra vähenenud ja tööd samas on ainult juurde tulnud. Sealjuures ei ole mitte ühtegi õpetajat tänaseni nähtud õnnelikult hüüdmas, et minu palk on nüüd palju parem ja taevas sinisem. Mõned teatavad õnnelikult, et on ometi kord pääsenud Soome või Inglismaale pakku. Teised panevad ette, viimane aeg on erasektorisse paremale palgale liikuda. Õpetaja saavat igal pool hästi hakkama!

HTM sõnum on selge ja ühene, ministeerium on korraldanud palgatõusu, mida omavalitsuse- ja/või koolijuhid õpetajaid ja riiki pettes teistesse kanalitesse juhivad. Õpetajad peavad enda eest seisma igaüks eraldi, sest nagu HTMi kodukalt vastavate juhendite loetelust lugeda võime on nüüdsest alates:
"Iga kool ja töösuhe (on) ainulaadne ning iga konkreetne dokument sünnib vastastikuste läbirääkimiste ning kokkulepete tulemusel." 
Postitasin selle fb lehele ja lisasin: "Kõrvaltvaatajale jääb tunne, et haridustöötajate ametiühing magab jälle talveund...", sest vähemalt minu silma ei ole nende teemakohaseid kommentaare veel jäänud. Võiks öelda, et ametiühingute poolelt on tööandjale (riik ja omavalitsused) kaotatud Ida-Virmaa suurune maatükk ja samal ajal jätkub õpetajate tormiline organiseerimatu taganemine lääne suunas...

Ministrinõunik Kaarmann lisab minu facebooki postitusele lehel "Õpetajale vääriline palk" :
Enne kui jälle hüsteeriliselt süüdistama ja kahtlustama hakata, võiksite veidi asjaosalistega rääkida. See oli koolide ja ka paljude õpetajate soov, et oleks mingid näidised ja tugimaterjalid. Justnimelt "tugimaterjalid" ka õpetajate jaoks, et tööandja ei saaks päris isetegevust teha.
Milleks selline alavääristav toon? Samas nii iseloomulik meie tänastele poliitedukatele ja -ilusatele... Sealjuures ei ole minu poolt praegusel juhul otseselt ministeeriumi suunas ühtegi süüdistust tulnudki. Rääkimata hüsteeriast või kahtlustamisest. On ainult avatud küsimus:
Mis toimub õpetajate palkadega ja kus on ametiühingu silmad? 


Ilmselt ei märka teravas toonis kommenteerija, et asjaosalised on fb lehel mitmel kohal oma murest kirjutanud. Võib-olla ei märka ta samamoodi, et inimesed on lootust kaotamas ja paljud mõtisklevad, kas olla või mitte olla - õpetaja. Sest minu küsimused põhinevad justnimelt nende samade inimeste märkustele "Õpetajale vääriline palk" facebookilehel, lisaks hariduslisti jõudnud märkused toimuva haridusreformi aadressil.

Taaskord on tegemist klassikalise hariduspoliitika tipptasemega Eesti moodi. Palkade ümber on tekkinud segadus, millest asjaosalised niisama lihtsalt enam välja ei keeruta. Tulemusena ei soovi keegi sellesse inetusse mängu lahenduste leidmiseks liituda ja teemaga seotud isikud katsuvad kiiresti platsilt lahkuda, et avalikkuse silmis mingitki eneseväärikust säilitada.

Praeguse infosõja asemel oleks vaja sisulist tegutsemist, et tuhandetele inimeste olukord välja selgitada ja viia väljalubatud palgatõus KÕIKIDE õpetajateni. Minu arvates suudab olukorda päästa ainult asjalik ja organiseeritud õpetajate ametiühinguliikumine. Praegu aga valitseb stiihia. Ministeerium on julgete rünnakute ja kiire tegutsemisega võitnud uusi territooriume, aga millise hinnaga?

Tänaseks on selge see, et enamustel koolidest ei ole lihtsalt raha, mida õpetajatele lubatud palgatõusuks jagada. Kas tegemist on täiesti uudse eetilise taseme saavutanud haridusreformi kiire lõppmängu või pika ja piinarikka agoonia algusega? Eesti haridusajalukku pilku heites võiks oodata pigem viimast, ilmselt toimub kohtadel kaevumine kaevikutesse, et püksirihma õgvendades ja vihmavett kogudes oodata Eesti haridusele paremaid aegu.


Loe lisaks:
Eesti õpetaja kui priitahtlik pritsumees
Noh, laduge oma palgatõus siis lagedale!
Miks lasteaiaõpetajad ei kuulu ametiühingutesse?
Mis on ühist gümnaasiumireformil ja sundkollektiviseerimisel? Ülo Vooglaiu kriitika käimasolevale gümnaasiumireformile
Mesilasdemokraatiast ja mammutjuhtidest koolikontekstis 

Fotol on Tammam Azzabi repro Gustav Klimti maalist "Suudlus", mis asub hävitatud hoone fassaadil Süürias.

Mari Raamoti lugu

Mari Raamot (1872 - 1966) on Marta Lepa ja Hella Woulijoki kõrval esimesi naisi Eestis, kes kirjutas oma elust mälestusteraamatu. Mari Raamoti memuaaride esimene osa ilmus I Eesti Vabariigi ajal 1937. aastal Oskar Looritsa eessõnaga. Raamatu "Minu mälestused" II osa ilmus juba paguluses naise 90-ndaks juubeliks 1962. aastal.  Siinkohal pean taaskord tänama Stockholmi Eesti maja ja eriti Mai Raud-Pähni, tänu kellele ma seda ammu ilmunud raamatut nüüd saan käes hoida ja teilegi meelde tuletada...

Kirjandusteadlane Rutt Hindrikus kirjutab 2010. aasta 4. juuni Eesti Päevalehes Mari Raamoti mälestusteraamatut tutvustades ja  kommenteerides:

Mari Raamoti mälestuste paeluvust tunnistab tõsiasi, et need on ilmunud juba kolmes trükis. Raamoti mälestuste aeg on peaaegu sajandipikkune, kajastades pöördelisi muutusi Eesti ühiskonnas. Mälestuste esimene osa lõpeb Eesti Vabariigi sünniga. Teine osa valmis paguluses ja ilmus koos varem kirjutatuga 1962. aastal. Väljaande palgelehel on juba kõrges eas autori esindusportree. [Postitusele lisatud foto on varasemast ajast, kuid sobib kirjeldust siiski päris hästi iseloomustama E.T.] Kuklasse kinnitatud juuksed näivad mustvalgelgi fotol hõbedased, vaade on ühtaegu sõbralikult naeratav ja võimukas. See on naine, kes on sündinud juhtima. Kui me ka ei tea, kellega on tegemist, usume selle foto sõnumit. Nii vaatab perenaine, kelle pihud on elu ohje hoidnud. 

Mari Raamoti ja tema mehe elust on tehtud ka üks väga huvitav dokumentaalsaade ETV Ajavagude sarjast, autoriks on Mati Talvik. Saade oli esimest korda eetris 28.oktoobril 2012 aastal. Huvitavate ja rohkete originaalkaadrite ning fotodega illustreeritud saadet on võimalik ETV arhiivist vaadata ka täna.

Kõrvuti teiste meie suurte naistega on Mari Raamot olnud tihedalt seotud naiste haridusküsimustega. Esmalt õppinud koduõpetajaks, asutas Mari Venemaalt taas Eestisse elama asudes ome mehega koos Tartu lähedale Sahkapuule esimese eesti tütarlaste kodunduskooli. Rutt Hindrikus kirjutab mälestusteraamatut refereerides:
Mari Raamoti kool andis 1906. aastal asutatud Eesti noorsookasvatuse seltsi tütarlaste gümnaasiumi kõrval praktilist haridust, õpilaste arv osutas mõlema kooli vajalikkust, mõlemad koolid toetasid rahvusliku ideoloogia kaugemaid eesmärke anda naisi harides panus ühiskonna tulevikku. Sahkapuu kool tõi elu ümbruskonda ja kogu maale, õpetades maaharimise kõrval aiandust, käsitööd ja mesindust.  
Naiskodukaitse ülesehitamisele juhatas elu Mari Raamoti peale tema mehe surma. Pere vajas toitjat ja naiskodukaitse juhatamine oli tolleaegsele naisele väga kõrge ametikoht, mis võimaldas äraelamist ja isiklikke väljakutseid. (samas)
Mari Raamoti järgnevad eluülesanded said teoks juba Eesti Vabariigis. Naiskodukaitse ülesehitamine, rahvuslik kasvatustöö, vägikaikavedamine kaitseliiduga, sõprusvisiidid Soome – ta ei püüa tööpäevi Eesti Vabariigis idealiseerida, kuid mälestuste esimese poole vahetus ja isiklikud muljed asenduvad enam üldistava vaatega. Siiski võib nentida, et Mari Raamoti mälestused pakuvad ühiskonnategelaste mälestuste seas värske vaate Eesti ajaloole ühe isikuloo kaudu.
Naiskodukaitsest üldisemas plaanis läbi Soome ja Eesti naiste lugude räägib Imbi Paju värske dokumentaalfilm "Sisters across the Gulf of Finland".

Thursday, February 07, 2013

Noh, laduge oma palgatõus siis lagedale!

On lauskummastav jälgida, kuidas toimuvad mingi üritused, konverentsid, kokkusaamised, aetakse asju, kuulutatakse edusammudest jne... uued õppekavad ja uued kutsestandardid, taaskordsed riigieksamid jne kogu see paberipahn ja bürokraatlik masinavärk... toimetab. Isesoodu, automaatselt. On inimesed, kes on pandud kohtadele ja asjatavad, on europrojektid, millel on eesmärgid ja rahad ja tulemused... kõik muudkui kihutab omasoodu. 


... aga kus on laps, kus on õpetaja, kus on inimene sellel hariduse tootmisliinil? 

Inspireerituna meie vestlusest hariduslistis avaldasin blogipostituse pealkirjaga Eesti õpetaja on priitahtlik pritsumees. Paari päeva jooksul on sellel kirjutisel olnud väga palju lugejaid. Facebookis "Õpetajale vääriline palk" lehel kommenteerib õpetaja:
Pidin just mõni päev tagasi küsima, et noh, kolleegid, laduge oma palgatõus lagedale? Et palju siis kukkus kah?  
Aga juba enne streiki tegin ettepaneku, et mitte streikima ei peaks, vaid kõik õpetajad üle kogu Eesti peaksid ühel ja samal ajal oma töölepingu lõpetama. Kuu aega on etteteatamist vaja, seega näiteks täna kõigil avaldused sisse, kuu aja pärast lahkume koos lõpparvega ja kui eksamiperioodiks või sügiseks kedagi vaja on, siis palkavad meid ükshaaval tagasi tööle, aga nüüd juba meie tingimustel  Mis tuleb muidugi kokku leppida, ütleme 15 euri tund. Neto. Risk ta on, võib-olla võetakse hoopis rahulikke hindusid või rõõmsaid jamaikalasi, aga ehk tasub proovida.
Talle vastatakse:
Tean kolme õpetajat, kellest kahel jäi palk sendipealt samaks ja kolmandal tõsteti 1€ võrra:D 
ja teine kommenteerib veel:
Mina tahaks ka, et kõik töölepingud lõpetaks. Siis ehk jõuaks kellelegi midagi kohale ka.Lasteaia õpetajateni pole palgatõus veel jõudnud, meile see ei kehti kui ainult riik palka tõstab. No ja kui Savisaar otsustabki palka tõsta, siis ei anta selle jaoks eelarvesse raha juurde ja tegelikult hakkame saama vähem või sama raha ja peame vähemate töötundidega sama töö ära tegema 
Esimene õpetaja vastab:
Ma ütlen, et õpetaja saab igal pool hakkama, töötuks jäämist või täpsemini, hakkamasaamist pole väga vaja karta. Igal juhul saab õpetaja hakkama, sest võrreldes erafirmadega valitseb koolides siiski mõttekus, distsipliin ja eesmärgistatus. Õpetaja on töökas, ratsionaalne ja täpne, sobib igasse ametisse. Palun uskuge mind. See lahkumise mõte oleks vähemasti originaalne ja jääks meelde, plakatitega vehkimisest pole mingit kasu, nagu näete. Keegi peaks kuskil ära otsustama, kas õpetamisteenust on üldse vaja riiklikult osta nagu kaitseteenust, või ei ole. Võib-olla ei olegi, aga nad lihtsalt ei tea veel seda. Siis teeme lihtsalt midagi muud või leiame eraõpilasi. Selle kuu aja jooksul, mil kogu vabariigi õpetajatel on "avaldused sees", saaksime huvitavaid asju näha pealegi. Kindlasti osa meist ka kaotab töö, aga nagu ma kindlalt arvan - karta pole vaja. Haridust on lastel nagunii tarvis, iseasi, kas me peame seda andma just selle malli ja töötasu järgi, mis seisab kuskil paberites. Tegelikult on see jahmatavalt lihtne teha. Kaua me siis nutame ja kaupleme ja jälle nutame? Paar väärikat liigutust, muu töö - ja asi joones. Nüüd rääkigu juba "nemad" meiega. 
Mulle tundub, et õpetajate norutamise aeg hakkab läbi saama. Vaikides niisugust lauslollitamist pealtvaadata ongi ju puhas rumalus. Kahjuks on tõesti nii, et paljud meie tipp-poliitikud peavad rahvast lihtsalt lolliks. Seetõttu peetakse võimalikuks ka õpetajaskonnaga poliitilist mängimist ja võltssõnumite väljajagamist. 

Aga eestlasele on sõnapidamine tähtis, keegi ei unusta lubadusi õpetajate palgatõusust. Seda ei saagi unustada, sest igal palgapäeval tuleb tuhandetel õpetajatel kogu alandus värskelt meelde. Elektriarve kasvab kui pärmisai, aga õpetaja pisuke pere-eelarve jääb aastast-aastasse ikka samasse skaalasse. Paljud elavadki vaesuse piiril, neil on tõesti iga münt arvel. 

Hea haridus ei ole ainult õpetajate mure, see on meie kõikide ühine asi. Kui meie õpetajaid alavääristatakse, siis alavääristatakse meid kõiki (lapsevanemaid ja lapsi, tööandjaid, koolijuhte, omavalitsusinimesi, haridusametnikke jne). Seetõttu ei saa õpetajad vaikides kannatada, vaid peavad oma hääle kuuldavaks tegema.

Tuesday, February 05, 2013

Eesti õpetaja kui priitahtlik pritsumees

Minu arvates töötab enamus meie öpetajaskonnast justkui vabatahtlikena... Samamoodi varjatult on vabatahtlikkus sissekirjutatud ka meie sotsiaalsüsteemi, hädaliste heaks teevad inimesed enamasti tööd vabatahtlikult a la toidupank vöi varjupaigad jms. Üsna sageli on mittetulundusühenduste kaudu püütud põletavaid sotsiaalseid probleeme kuidagiviisi põlveotsas lahendada, enamasti on projektinduse kaudu loodud võimalused ajutised ja sihtrühmadele kindlust ei paku. Aga midagi paremat ka ei ole kusagilt võtta... Ilmselt võib samasse kategooriasse liigitada ka haridusvaldkonnas toimuva.

Suurelt räägitakse sotsiaalsest ettevõtlusest, kahjuks on õpetajate, kultuuritöötajate jt tohutu panus meie riigi edendamisse siiani väärilise tähelepanuta jäänud. Charles Eisenstein ("Sacred Economy") kirjutab, et oleme kõik oma suhted rahaliseks muutnud. Esmalt tehti rahaks maavarad, siis kõikvõimalikud tootmised ja teenused, edasi hakati looma tooteid, mida inimesed  ei vajagi, nüüd oleme jõudnud sinna, kus ka sotsiaal-ja haridussfäär muudetakse turgudeks, sest uued tulijad vajavad oma ideedele ruumi (pensionifondid otsivad turvalisi investeerimiskeskkondi). Tulemuseks on see, et kõike tuleb osta - alates veest kuni lapse- või vanurihoolduseni. Iga suhe meie elus on justkui seotud rahalise tehinguga... Minu arvates on sotsiaalne ettevõtlus kutsuvalt plinkiv silt inimsuhete varjatud erastamiseks ja marketingiks.

Heaks näiteks on klassikalisest sotsiaalsest ettevõtlusest on Swedbank, kes tegeleb õpetajate koolituse (Noored Kooli ja majandusõpetajate konverentsid) ja heategevusega. Sealjuures on nende rahalised panused minimaalsed, kuid nende väikeste tegude reklaamikulud ulatuvad samal ajal hiigelsummadesse. Tulemuseks on, et  Värske vastutustundliku ettevõtluse indeksi tulemuste kohaselt on Eesti kõige vastutustundlikum ettevõte Swedbank AS.

Samal ajal kui korporatsioonide reklaamieesmärkidel tehtud tegudest saavad suured pealkirjad ja diplomid, jääb kümnete tuhandete õpetajate ennastohverdav panus meie ühisesse heaolusse märkamata ja äramärkimata. Nende tööd võetakse iseenesestmõistetavusega, millel puudub igasugune õigustus.

Ilmselt on ka õpetajaskonnal oluline mõista, kuidas Euroopa avatud tööturgudel rahaga käitutakse ja milline on raha toime, sest siis ollakse vabad ise otsustama. Kui Eesti õpetajad võtaksid edaspidi oma tööd nagu see on - suures osas vabatahtlik panus ühiskonna edendamisse - siis kaoks ära pettumine ja valus kibestumus. Samal ajal lahkuksid valdkonnast inimesed, kellele selline priitahtlik töö ei ole rahaliselt võimalik so kelle mehed ei ole rikkad või perekond jätnud suuri pärandusi. Vähemalt oleksime omavahelistes rahalistes suhtes edaspidi ausad ja läbipaistvad. Lapsevanemad hakkaksid ehk austama neid, kes nende lapsi vabast tahtest päevast päeva kasvatavad ja õpetavad, hindaks neid vääriliselt, tooks pühadeks lilli ja oleks tänulikud. Kordades väheneksid riiklikud ootused ja nõudmised, lisanduks hoolivust ja tahet tegeleda töökeskkonna edendamisega. Seniks aga kuni kestab pettekujutelm õpetajaametist kui palgatööst, vindub kogu valdkond.

Olen päris palju mõelnud, et kuidas siis ikkagi Eesti maksevõime tingimustes saaks üleüldse palgatööd teha. Ilmselt tuleks tööandjatel väljatöötada lepingud, milles on tasustatud tunnid (ühed tingimused) ja kirjeldada vabatahtlikult ehk tasuta tehtava töö võimalused (nõuded sellele on siis vastavalt minimaalsed, lisaks muidugi läbimõeldud motivatsioonipakett ja kõrgendatud tänutunne). On ju täiesti mõeldamatu, et avatud Euroopa tööturul oodataks 400 - 600 euro eest kõrgharitud normaalset täiskasvanud inimest täistööajaga tööle. Parimal juhul võib seda pidada osalise ajaga tööks ja seda tingimustes, kus sellisest palgast ei jätku isegi väga tagasihoidlikuks äraelamiseks, sest hinnatase meil ja mujal on enam-vähem ühtlustunud.

Tänapäeva inimesed tahavad normaalselt elada, maailma näha, õppida ja suhelda võrdväärselt teiste inimestega Euroopas. Nad ei lepi ootamise ja lootmisega. Nad lihtsalt valivad teise tee, valivad selle tee, mis nende ees püsti ei seisa...      

Tegelikult on täiesti loomulik, et nagu palk nõnda ka töö!  Sealjuures ei peagi palgaks olema ainult raha. Mõnikord piisab vabadusest või heast seltskonnast või suurepärasest väljakutsest. Igal meist on omad sisemised motivaatorid. On kuidas on, aga ettekujutusest nagu võiks 400 - 600 euroga tänaselt tööturul leida hulganisti suurepäraseid kooliõpetajaid tuleks nii ametnikel kui lapsevanematel kindlasti loobuda! 

Monday, February 04, 2013

Hullude ja hälvikute paradiis


Mõned mõtted hariduslistist ja elust endast.

Juba pikemat aega on Eesti õpetajaskonnas tolmu üles keerutanud video, kus Tõstamaa kooli õpilased kiusavad oma õpetajat. Esialgu sotsiaalmeedias, hiljem  juba avalikus meedias on arutatud ja arutatakse, kes on süüdi ja otsitakse keda karistada tuleks... Hariduslisti saabub alguses palju karjatusi, milles nõutakse karme karistusi kõikvõimalikele seotud isikutele (õpetajale, vanematele, poistele ja koolijuhile), nädalake hiljem liigutakse juba analüütilisema käsituse suunas.  

Jaak esitab intrigeeriva mõttekäigu Foucault`e viidates "Maakohad muutuvad hälvikute ja hullude paradiisiks.", millele sekundeerib Ene "Maakohtades on küll palju töövõimetuid ja puudega inimesi, ent nii üks kui teine (puue ja töövõimetus) on ju otseselt ühiskonnaga seotud nähtused." lisades oma lugemusele  toetudes (isiklikud kogemused hullude ja luuseritega Enel puuduvat), et KÕIGILE VÕRDSED võimalused on mingite projektide kaudu siiski ju loodud... 

hm. 

Mõned mõtted täiesti teisest kandist.

Olen viimastel nädalatel jälle hoogsalt välisilmaga kokku puutunud. Liikudes mööda mitmete riikide reisisadamaid, lennujaamu ja raudteejaamu võin kinnitada, et Euroopas hullude, vigaste, vanade ja teiste probleemsete vaba liikumist ei eksisteeri (kui nad ei ole juhuslikult just rikkad Skandinaavia turistid nt.). Euroopa majandusühenduses on ainult töökate käte ja teraste ajude (ning nende lähemate kaaskondlaste) vaba liikumine. 

Kõik tööga mittetoimetulevad (sh ka kehva kvalifikatsiooniga, laisad, joodikud, aeglased, uimased jne) peavad koos oma suguseltsiga jääma paigale sellesse riiki, milles nad on. Tulemuseks on, et Baltikumist on lahkunud ca 1/7 (võib-olla isegi rohkem?) elanikkonnast jättes majandusmeeste mõttes ebahuvitava seltskonna (keda ökonoomsuse printsiibist lähtudes võiks tõepoolest kutsuda hulludeks ja hüljatuteks) seljataha.  Lahkunud on aktiivsed, terased, pealehakkajad ja igas mõttes terved inimesed, sest muidu ei oleks neil lahkumine õnnestunud! 

Lohutuseks võin lisada, et ka organiseeritud kuritegevus ja aktiivsemad, terasemad kurikaelad on suundunud parematele jahimaadele... saak on ju kordades kiirem kogunema...  

Muidugi ei tähenda minu mõttekäik, et kõik "normaalsed" on lahkunud. Kindlasti tunneb nii mõnigi meist paari-kolme arukat maameest või -naist, mõni ehk lausa väga mitmeid. Nemad on tõelised vastuvoolu-ujujad ja rahvuskangelased. Teen ettepaneku, et igale neist võiks peatselt saabuval vabariigi aastapäeval anda presidendi aumärgi.

Ene mõttekäigule lisaksin kõrvale, et juba on tekkinud ka "maale tagasi" projektid ja see ühiskondlik valupunkt leiab järgmise paari aasta jooksul kiire lahenduse. [rahvuslik projekti-irooniline vahelepõige, millest lihtsalt ei suutnud hoiduda].  

Lugesin Mihhail Lotmani kommentaari Yana Toomi kuulutusele eesti keele ja kultuuri surmast. Ka see teema on kütnud kirgi ja vastastikust viha. Tahaksin siia lõppu lisada ühe tsitaadi Lotmani postitusest. 
Jossif Brodski kirjutas, et ennustused on tulevaste päevade šantaaž, kuid "me elame kuniks / on andestus ja kiri." See tähendab, et inimene, rahvas ja kultuur elavad edasi ka siis, kui füüsiliselt on vastava inimese või rahva elusolu ohustatud. Selle tagab kirjutus (keel). Kuid oluline on ka see, mida see kirjutus sisaldab. Olgem siis andestavad ja mõistvad.
 Kuidas õppida avatult oma aega ja elu vaatlema?