Tuesday, February 05, 2013

Eesti õpetaja kui priitahtlik pritsumees

Minu arvates töötab enamus meie öpetajaskonnast justkui vabatahtlikena... Samamoodi varjatult on vabatahtlikkus sissekirjutatud ka meie sotsiaalsüsteemi, hädaliste heaks teevad inimesed enamasti tööd vabatahtlikult a la toidupank vöi varjupaigad jms. Üsna sageli on mittetulundusühenduste kaudu püütud põletavaid sotsiaalseid probleeme kuidagiviisi põlveotsas lahendada, enamasti on projektinduse kaudu loodud võimalused ajutised ja sihtrühmadele kindlust ei paku. Aga midagi paremat ka ei ole kusagilt võtta... Ilmselt võib samasse kategooriasse liigitada ka haridusvaldkonnas toimuva.

Suurelt räägitakse sotsiaalsest ettevõtlusest, kahjuks on õpetajate, kultuuritöötajate jt tohutu panus meie riigi edendamisse siiani väärilise tähelepanuta jäänud. Charles Eisenstein ("Sacred Economy") kirjutab, et oleme kõik oma suhted rahaliseks muutnud. Esmalt tehti rahaks maavarad, siis kõikvõimalikud tootmised ja teenused, edasi hakati looma tooteid, mida inimesed  ei vajagi, nüüd oleme jõudnud sinna, kus ka sotsiaal-ja haridussfäär muudetakse turgudeks, sest uued tulijad vajavad oma ideedele ruumi (pensionifondid otsivad turvalisi investeerimiskeskkondi). Tulemuseks on see, et kõike tuleb osta - alates veest kuni lapse- või vanurihoolduseni. Iga suhe meie elus on justkui seotud rahalise tehinguga... Minu arvates on sotsiaalne ettevõtlus kutsuvalt plinkiv silt inimsuhete varjatud erastamiseks ja marketingiks.

Heaks näiteks on klassikalisest sotsiaalsest ettevõtlusest on Swedbank, kes tegeleb õpetajate koolituse (Noored Kooli ja majandusõpetajate konverentsid) ja heategevusega. Sealjuures on nende rahalised panused minimaalsed, kuid nende väikeste tegude reklaamikulud ulatuvad samal ajal hiigelsummadesse. Tulemuseks on, et  Värske vastutustundliku ettevõtluse indeksi tulemuste kohaselt on Eesti kõige vastutustundlikum ettevõte Swedbank AS.

Samal ajal kui korporatsioonide reklaamieesmärkidel tehtud tegudest saavad suured pealkirjad ja diplomid, jääb kümnete tuhandete õpetajate ennastohverdav panus meie ühisesse heaolusse märkamata ja äramärkimata. Nende tööd võetakse iseenesestmõistetavusega, millel puudub igasugune õigustus.

Ilmselt on ka õpetajaskonnal oluline mõista, kuidas Euroopa avatud tööturgudel rahaga käitutakse ja milline on raha toime, sest siis ollakse vabad ise otsustama. Kui Eesti õpetajad võtaksid edaspidi oma tööd nagu see on - suures osas vabatahtlik panus ühiskonna edendamisse - siis kaoks ära pettumine ja valus kibestumus. Samal ajal lahkuksid valdkonnast inimesed, kellele selline priitahtlik töö ei ole rahaliselt võimalik so kelle mehed ei ole rikkad või perekond jätnud suuri pärandusi. Vähemalt oleksime omavahelistes rahalistes suhtes edaspidi ausad ja läbipaistvad. Lapsevanemad hakkaksid ehk austama neid, kes nende lapsi vabast tahtest päevast päeva kasvatavad ja õpetavad, hindaks neid vääriliselt, tooks pühadeks lilli ja oleks tänulikud. Kordades väheneksid riiklikud ootused ja nõudmised, lisanduks hoolivust ja tahet tegeleda töökeskkonna edendamisega. Seniks aga kuni kestab pettekujutelm õpetajaametist kui palgatööst, vindub kogu valdkond.

Olen päris palju mõelnud, et kuidas siis ikkagi Eesti maksevõime tingimustes saaks üleüldse palgatööd teha. Ilmselt tuleks tööandjatel väljatöötada lepingud, milles on tasustatud tunnid (ühed tingimused) ja kirjeldada vabatahtlikult ehk tasuta tehtava töö võimalused (nõuded sellele on siis vastavalt minimaalsed, lisaks muidugi läbimõeldud motivatsioonipakett ja kõrgendatud tänutunne). On ju täiesti mõeldamatu, et avatud Euroopa tööturul oodataks 400 - 600 euro eest kõrgharitud normaalset täiskasvanud inimest täistööajaga tööle. Parimal juhul võib seda pidada osalise ajaga tööks ja seda tingimustes, kus sellisest palgast ei jätku isegi väga tagasihoidlikuks äraelamiseks, sest hinnatase meil ja mujal on enam-vähem ühtlustunud.

Tänapäeva inimesed tahavad normaalselt elada, maailma näha, õppida ja suhelda võrdväärselt teiste inimestega Euroopas. Nad ei lepi ootamise ja lootmisega. Nad lihtsalt valivad teise tee, valivad selle tee, mis nende ees püsti ei seisa...      

Tegelikult on täiesti loomulik, et nagu palk nõnda ka töö!  Sealjuures ei peagi palgaks olema ainult raha. Mõnikord piisab vabadusest või heast seltskonnast või suurepärasest väljakutsest. Igal meist on omad sisemised motivaatorid. On kuidas on, aga ettekujutusest nagu võiks 400 - 600 euroga tänaselt tööturul leida hulganisti suurepäraseid kooliõpetajaid tuleks nii ametnikel kui lapsevanematel kindlasti loobuda! 

No comments: