Thursday, February 28, 2013

Kas legendaarsus on meeste pärusmaa?

Hariduslistis kirjutatakse taaskord kutsestandardist. Meie hariduse hall argipäev. On poolt ja vastuargumente. Raivo Juurak püüab päeva ilmestada ning nimetab legendaarseid õpetajaid Vello Saaget, Evald Laprikut, Lembit Andreseni ja Toomas Liivi. Raivo küsib, kas need legendaarsed Õpetajad vastaksid praeguse kutsestandardi nõudeile või mitte.

Kutsestandardi teema mind kirjutama ei insipireeri. Raivo küsimusele vastamise jätan muretult teiste hooleks, sest minu hinnangul on tegemist taaskordse bürokraatiamänguga, millel tegeliku koolitööga ei enne ega pärast valmimist midagi ühist ei ole. Nagu tavaks näeme riigiaparaadis sagedasti tegemist tegemise pärast, õpetajaameti valukohad on täna sootuks mujal. Mind sundis "sulge haarama" (vahva mõte, kas pole... istun siin sulg pihus...) hoopis õpetaja legendaarsuse teema.  


Nimelt rääkis legendaarse Heino Liimetsa mälestusele pühendatud konverentsipäeval 18. veebruaril õpetaja legendaarsusest ka Tallinna Ülikooli professor Airi Liimets. Oma kõnes otsis ta legendaarse õpetaja mõõtu, justkui omamoodi kutsestandardit, mille sõnastamisega tegelevadki nagu juhuslikult mitmed siin ja sealpool Paidet. Mõõdupuu aluseks võttis prof Liimets omakorda neli legendaarset õpetajat: Vello Saage, Jaan Paku, Juri Lotmani ja Bruno Luki. Legendaarsuse tunnustena (või siis mõõdupuuna) tõi ta välja:

1. ülisuure populaarsuse õpilaste hulgas,
2. õpetuse universaalsuse ja teadlikkuse taotlemise,
3. õpetajaks olemise väljumine informaalsesse koolivälisesse elusfääri,
4. erilise vaimuhoiaku oma eriala ja õpilaste suhtes,
5. pedagoogilise tegevuse põhieesmärgiks on inimese kui individuaalsuse areng,
6. õpetaja ainukordne isikupära ja tegevustes sümboolse rituaalsuse kandmise ja
7. nende isiksuste individuaalsuse komplementaarsuse.    

Lugesin täna hommikul Lilli Suburgi (1841 - 1923, pildil) elulugu nii tema enda kui teiste mälestustes. Nimelt on Eesti Raamatu kirjastuselt ilmunud tema kogutud kirjatööd. Paljud meie kaasaegsed seda legendaarset õpetajat ja Eesti esimest naisõiguslast ei mäleta. Miks peaksidki, kui legendaarsete õpetajatena figureerivad ainult mehed? Lilli Suburg asutas 1882. a. tütarlastekooli Pärnusse, mis hiljem kolis sealt edasi Viljandisse. Tegemist oli esimese eestimeelse tütarlastekooliga Eestis, kool avati jaanuarist 1882.a., luba selleks saadi 1881. aasta novembrikuus. Selles koolis õppis mitmeid hiljem eesti elu ja arengut mõjutanud naisi nagu näiteks Mari Raamot ja tema õde Aino Tamm. Lisaks selle asutas Lilli Suburg esimese naistele suunatud ajakirja "Linda" (1887) milles naisõiguse teema kõrval käsitleti ka kooli ja kasvatusega seotud teemasid, aga ka palju muud.

Lilli Suburg oli omas ajastus legendaarne naine ja õpetaja. Seetõttu pidasin oluliseks ta siin esitatud legendaarsete õpetajate loetelusse lisada. Legendaarseid naisõpetajad on Eestis olnud läbi aegade ja on ka täna. 2011/2012 õppeaastal töötas Eesti üldhariduskoolides kokku 14 263 õpetajat, neist 85,5 protsenti naisi (EHIS). Seega on loogiline, et enamus meie legendaarsetest õpetajatest täna ongi naised. Leiduks vaid taipu neid märgata ja nende kogemusest õppida!

Astrid Sildnik kirjutab Õpetajate Liidu blogis arvamusaed.ee (Õpetaja julge olla tark!), et poliitikud deklareerivad küll hariduse prioriteetsust oma loosungites, kuid tegelikus kooliuuenduses on jõutud vaevalt koolimajade vuntsimise ja mitmesuguste bürokraatlikest finessidest kaugemale. Astrid Sildnik läheb oma kriitikas poliitikute juurest edasi kasvatusteadlaste panuse vaagimisele: 
Ka akadeemilise pedagoogika esindajate sõnavõtud ja kirjutised kipuvad olema pigem paljukirutud reproduktiivse õppe musternäited, kus on palju autoriteetseid nimesid ja teooriaid ning nende ümberjutustamist, kuid vähe tegeliku olukorra tundmist, rääkimata edasiviivatest ideedest.
Astrid leiab, et meil puudub julgus ise oma kooliasjust mõelda. Sama olen juba korduvalt kirjutanud ka oma blogis ja avaldatud artiklites. Hoolimata Euroopa ekspertide kõrgest hinnangust meie kasvatusteaduse tasemele, märkab kodumaise kasvatusteaduste õblukest ja õhukest naiskuju ajakirjanduse veergudel või visuaalse meedia vahendusel vaid haruharva. Enamasti saavad sõna Noored Kooli rühmituse energilised ja avalikuks esinemiseks väljatreenitud liikmed, nende arvamust kuuleb toidu alla ja peale. Siiski ei saa me ära unustada, et tegemist on oma tööaastate alguses seisvate ja kasvatusteadustki vaid pealiskaudselt nuusutanud asjaarmastajatega, kellel õpipoisiaastad alles pooleli. Hariduselu sügavamaks mõistmiseks, tõlgendamiseks ja edasiarendamiseks on vaja aastaid töötada ja uurida. Ühe-kahe ameerika eksperdi raamatu avamisest siin kahjuks ei piisa.      

Tsiteeriksin postituse lõppu veelkord Astrid Sildnikku, kes võtaks justkui kokku meie kannatusterohke ajalookogemuse:
Ja nii ongi ainsaks tegelikuks vastutajaks Eesti ajaloo ees hetkel taas jäänud eesti õpetaja. Olgu valitsus milline tahes, olgu ilm milline tahes, olgu palk milline tahes – ikka astub ta igal hommikul tasakesi koolimaja poole, et täita oma missiooni uue põlvkonna eluks ettevalmistamisel, sest kui tema seda ei tee, ei tee seda keegi.  
Soovin nii meie legendaarseile kui ka mitte-nii-väga-legendaarseile õpetajatele jätkuvat jaksu oma tähtsas töös! 


Vasta ankeedile Eesti legendaarsetest naistest ja jaga ankeedi linki oma sõprade-tuttavatega!  Take part in our online survey

1 comment:

Karoliine Piksarv said...

Ei saa mitte vaiki olla... Peale väga põneva küsimustiku täitmist sattusin teie blogi lugema - on tõesti väga põnev teemapüstitus ning põnevad mõtted.

Tahaksin aga parandada teie suhteliselt eelarvamuslikult kõlanud väljaütlemisi Noored Kooli osalejate pihta. Natuke kurvastab, et kui on aktiivseid (ja mis teha, paraku ka noori ja loomulikult alles piiratud elukogemusega) inimesi, kes julgevad ja tahavad avalikkuses sõna võtta ning endale olulistes teemades kaasa rääkida, siis reageeritakse sellele sellisel(vähemalt mulle tundus) sapisel viisil - väites, et "neid on selleks spetsiaalselt treenitud" ning nad oma arvamustes põhinevad vaid paarile ameerika autori raamatule.

Olles ise olnud Noored Kooli osaleja, siis ei mäleta ma küll, et meil oleks olnud "spetsiaalseid treeninguid" avalikuks esinemiseks või oma arvamuse avaldamiseks. Küll aga on tõsi see, et programmiga liituvadki algusest peale vaid inimesed, kes on sotsiaalselt aktiivsed ning soovivad avalikus diskussioonis osaleda ja kaasa rääkida teemadel, mis neile korda lähevad (justkui täpselt see, millele te eesti õpetajaid ja haridustegelasi üles kutsute). Mis puutub hariduskorraldusse ja kasvatusteadustesse, läbisime me mitmeid loengukursusi ja seminare Tallinna Ülikooli tunnustatud kasvatusteadlaste "käe all", mille raames tuli meil (nii nagu kõigil õpetajakoolitust läbivail tudengeil) tutvuda kõigi olulisemate kasvatusfilosoofide kirjutistega. Samuti töötasime hariduskorralduse aine raames läbi lugematul hulgal erinevaid haridusuuringuid ja arvamusartikleid, analüüsisime nii Eesti kui teiste riikide haridussüsteeme, vestlesime oma ala spetsialistidega, külastasime teisi koole jne. jne. jne. Jah, tõepoolest üks noor inimene ei suudagi selle ajaga ehk palju rohkemat, kui sellest suurest Hariduse fenomenist ainult pinda kriipida. Kuid, kas peaks olema siis keelatud oma arvamust avaldada ning vähemasti selle põhjal, mida me oleme näinud-kuulnud-kogenud mõtteid vahetada ning avalikus debatis osaleda?

Oma postituses jõuate te selleni, et Eesti õpetajad ning haridustegelased peaksid olema julgemad kaasa mõtlema, vastutust võtma ning tegutsema. Jah, nõustun sellega 100%-liselt. Samuti nõustun, et ei piisagi sellest kui avalikkuses figureerivadki ainult Noored Kooli "tegelased" "söögi alla ja söögi peale". Samas aga ei mõista ma, et miks peab selleks, et teisi üles kutsuda aktiivsusele, halvustama neid noori, kes on julgenud olla aktiivsed ning tahtnud asjades kaasa rääkida.

Keegi kunagi kommenteeris, et jätab sellise "Muna õpetab kana" mulje... olen aga absoluutselt veendunud, et kui munad ei julge- taha-oska muna või tibueas kaasa rääkida, oma arvamust välja kujundada ning selle kaitseks argumenteerida, siis paraku ei hakka nad seda kunagi ka kanade ja kukkedena tegema. Ja noorte all ei mõtle ma mitte ainult Noored Kooli programmi osalejaid ja vilistlasi, vaid kõiki haridusvaldkonna noori (õpetajakoolituse tudengeid, noori õpetajaid, noori õppejõude jne). Loodan väga, et nii noored kui vanad hariduselu tegelased julgeksid edaspidi julgemaid sõnu ning tarmukamaid tegusid teha!