Thursday, February 07, 2013

Noh, laduge oma palgatõus siis lagedale!

On lauskummastav jälgida, kuidas toimuvad mingi üritused, konverentsid, kokkusaamised, aetakse asju, kuulutatakse edusammudest jne... uued õppekavad ja uued kutsestandardid, taaskordsed riigieksamid jne kogu see paberipahn ja bürokraatlik masinavärk... toimetab. Isesoodu, automaatselt. On inimesed, kes on pandud kohtadele ja asjatavad, on europrojektid, millel on eesmärgid ja rahad ja tulemused... kõik muudkui kihutab omasoodu. 


... aga kus on laps, kus on õpetaja, kus on inimene sellel hariduse tootmisliinil? 

Inspireerituna meie vestlusest hariduslistis avaldasin blogipostituse pealkirjaga Eesti õpetaja on priitahtlik pritsumees. Paari päeva jooksul on sellel kirjutisel olnud väga palju lugejaid. Facebookis "Õpetajale vääriline palk" lehel kommenteerib õpetaja:
Pidin just mõni päev tagasi küsima, et noh, kolleegid, laduge oma palgatõus lagedale? Et palju siis kukkus kah?  
Aga juba enne streiki tegin ettepaneku, et mitte streikima ei peaks, vaid kõik õpetajad üle kogu Eesti peaksid ühel ja samal ajal oma töölepingu lõpetama. Kuu aega on etteteatamist vaja, seega näiteks täna kõigil avaldused sisse, kuu aja pärast lahkume koos lõpparvega ja kui eksamiperioodiks või sügiseks kedagi vaja on, siis palkavad meid ükshaaval tagasi tööle, aga nüüd juba meie tingimustel  Mis tuleb muidugi kokku leppida, ütleme 15 euri tund. Neto. Risk ta on, võib-olla võetakse hoopis rahulikke hindusid või rõõmsaid jamaikalasi, aga ehk tasub proovida.
Talle vastatakse:
Tean kolme õpetajat, kellest kahel jäi palk sendipealt samaks ja kolmandal tõsteti 1€ võrra:D 
ja teine kommenteerib veel:
Mina tahaks ka, et kõik töölepingud lõpetaks. Siis ehk jõuaks kellelegi midagi kohale ka.Lasteaia õpetajateni pole palgatõus veel jõudnud, meile see ei kehti kui ainult riik palka tõstab. No ja kui Savisaar otsustabki palka tõsta, siis ei anta selle jaoks eelarvesse raha juurde ja tegelikult hakkame saama vähem või sama raha ja peame vähemate töötundidega sama töö ära tegema 
Esimene õpetaja vastab:
Ma ütlen, et õpetaja saab igal pool hakkama, töötuks jäämist või täpsemini, hakkamasaamist pole väga vaja karta. Igal juhul saab õpetaja hakkama, sest võrreldes erafirmadega valitseb koolides siiski mõttekus, distsipliin ja eesmärgistatus. Õpetaja on töökas, ratsionaalne ja täpne, sobib igasse ametisse. Palun uskuge mind. See lahkumise mõte oleks vähemasti originaalne ja jääks meelde, plakatitega vehkimisest pole mingit kasu, nagu näete. Keegi peaks kuskil ära otsustama, kas õpetamisteenust on üldse vaja riiklikult osta nagu kaitseteenust, või ei ole. Võib-olla ei olegi, aga nad lihtsalt ei tea veel seda. Siis teeme lihtsalt midagi muud või leiame eraõpilasi. Selle kuu aja jooksul, mil kogu vabariigi õpetajatel on "avaldused sees", saaksime huvitavaid asju näha pealegi. Kindlasti osa meist ka kaotab töö, aga nagu ma kindlalt arvan - karta pole vaja. Haridust on lastel nagunii tarvis, iseasi, kas me peame seda andma just selle malli ja töötasu järgi, mis seisab kuskil paberites. Tegelikult on see jahmatavalt lihtne teha. Kaua me siis nutame ja kaupleme ja jälle nutame? Paar väärikat liigutust, muu töö - ja asi joones. Nüüd rääkigu juba "nemad" meiega. 
Mulle tundub, et õpetajate norutamise aeg hakkab läbi saama. Vaikides niisugust lauslollitamist pealtvaadata ongi ju puhas rumalus. Kahjuks on tõesti nii, et paljud meie tipp-poliitikud peavad rahvast lihtsalt lolliks. Seetõttu peetakse võimalikuks ka õpetajaskonnaga poliitilist mängimist ja võltssõnumite väljajagamist. 

Aga eestlasele on sõnapidamine tähtis, keegi ei unusta lubadusi õpetajate palgatõusust. Seda ei saagi unustada, sest igal palgapäeval tuleb tuhandetel õpetajatel kogu alandus värskelt meelde. Elektriarve kasvab kui pärmisai, aga õpetaja pisuke pere-eelarve jääb aastast-aastasse ikka samasse skaalasse. Paljud elavadki vaesuse piiril, neil on tõesti iga münt arvel. 

Hea haridus ei ole ainult õpetajate mure, see on meie kõikide ühine asi. Kui meie õpetajaid alavääristatakse, siis alavääristatakse meid kõiki (lapsevanemaid ja lapsi, tööandjaid, koolijuhte, omavalitsusinimesi, haridusametnikke jne). Seetõttu ei saa õpetajad vaikides kannatada, vaid peavad oma hääle kuuldavaks tegema.