Tuesday, March 26, 2013

Kaasamise kunstist ja kogemustest

Reedest pühapäevani osalesin rahvusvahelisel koolitusel kaasamisest. Olin seda sündmust juba pikemat aega oodanud. Lõpuks jõudiski Art of Hosting selle parimal kujul Järnasse. Koolitajad olid kohale saabunud kogu maailmast. Tõepoolest Ameerikast kuni Uus-Meremaani sh mitu Euroopa
tuntud tegijat. Osalejaid oli seitsmekümne ringis ja kogu sündmuse algus kujunes väga traagiliseks, sest eelmisel ööl põles maha meie armas ökofarm (seitsmekümne lehmaga) ja suri üks noor naine. Sedasi alustasimegi. Pisaratega. Üheskoos ringis.

Kogukonna kaasamise meistriklassi jaoks olid tingimused seega kohaselt keerukad. Koolitajate tiim võttis väljakutse vastu ja kõik õnnestus üle ootuste hästi. Pühapäeval, kui maha põlenud lauda endiselt tossavatest varemetest mööda jalutades koju jõudsin, olin täiesti läbi, kuid siiski lootusrikas ja rõõmus.

Art of Hosting on kunst, kuid aastate jooksul on praktikute kogutud mõtted ja katsetused kogu maailmas üheks tervikuks seotud ja seega meile kõigile kättesaadavaks tehtud. Näiteks Avatud Ruumi meetod on järjest enam kasutust leidmas ja inimesed juba teavad, millega on tegemist. Egiptuses, Saksamaal, Kreekas, Hispaanias ja mujal kasutatakse mitmesuguseid kaasamise võtteid igapäevaselt. Ka Euroopa Liidu institutsioonidele on kaasajate praktikast palju kasu ja koostöö laieneb aastast-aastasse. Minu arvates on tegemist kollektiivse teadmisega, mille mitte-kasutamine või millest mööda vaatamine oleks lihtsalt rumalus.

Seekord õppisin saaki koguma (harvesting). Minu arvates on see üks kaasamisprotsessi kandvamaid osasid, mis sagedasti kahe silma vahele võib jääda, samas on tegemist üliolulise ja head vaatlus-kuulamisoskust nõudva ülesandega. Kõigil kolmel päeval kogusin meta-andmeid tervikprotsessist. Minu õpetajaks oli Nanna Taanist, kes õpetas ka visuaalset saagi kogumist, graafilist kujutamist jms. Pidevalt saime küsida nõu, katsetada ja proovida, koostöös õppida ja kasvada.

Kõige huvitavamaks ja ilmselt ka kogenumaks meie koolitajatest võib pidada Mary Alice´t, kes tuli Uus-Meremaalt. Tema kireks oli lugude jutustamine ja kollektiivne lugudega töötamine (collective story harvesting). Laupäeval Earth Houri paiku rääkisid kolm naist kolmelt mandrilt oma lood. Meie ülesandeks oli koguda mõtteid, minu teemaks hirm ja takistuste ületamine. Minu töö tulemusena sündis eriline kollektiivselt loodud luuletus, mis kanti laiali kogu maailma. Igaüks võis võtta kaasa selle sõna tervikust, mis aitab just teda oma hirmude või takistuste ületamisel. Paljudele mõjus see rahustavalt ja luule muutus seda kaudu elavaks sündmuseks. Tahaksin seda uut meetodit kindlasti ka edaspidi katsetada!

Kahjuks ei saa ma seda luuletust siin enam jagada, sest see luuletus eksisteeriski tõepoolest vaid loetud minutid. Õnneks on sündmusest tehtud paar fotot. Aitäh, Daniel!

Minu suurimaks õppetunniks seekord:

Ka üks lihtne küsimus võib tuua muutuse või aidata inimesel õppida. Oluline on leida õige hetk ja sõnastada küsimus.

Selle nädala lõpuni on mul loetud päevad, et lõpetada oma analüüs projekti "Different Nations Shared Experiences" uuringu tarbeks. Tegemist on kvantitatiivse uuringuga, mille eesmärgiks on vaadelda ja omavahel võrrelda Läti, Soome, Rootsi ja Eesti noorte ajalookäsitusi. Millisena teineteist kogetakse? Ka see on teema, kus kaasamispraktikate olulisust on raske alahinnata. Kuidas luua jagatud kogemusilma?

Järgmisel nädalal olen tagasi Eestis. Siis on Unitase projektimeeskonna kokkusaamine. Teiseks olen planeerinud osaleda Tom Russeli meistriklassis õpetajakoolituse õppejõududele.


Taustast

Alates 2011.aasta suvest olen liitunud kaasajate globaalse võrgustikuga ja aeg-ajalt osalenud nende tegemises. Eelmise aasta talvel käisin Eesti kaasajate koolitusel Viljandi lähedal metsas, et saada teada, millega kodukandis tegeletakse ja kes on tegijateks. Peale koolitusel osalemist kirjutasin  ülevaate Art of Hostingu teemast koos paljude viidetega.

Wednesday, March 20, 2013

Liblikad, hundid ja Eesti haridusajaloo legendaarsed naised

Naistepäeva loeng toimus. Tulevased kasvatusteaduste magistrid olid kohal ja mõtlesid kaasa, arutasid.  Tänan Tiiu Kuurmet võimaluse eest Tallinna Ülikoolis loengut pidada, see kogemus oli huvitav ja kujunes omamoodi naistepäeva sündmuseks. Loodan, et sellise sooja tundega lahkusid ka teised, kes loengul osalesid. 

Slaidid on kättesaadavad minu slideshare kontolt 


Samas tahaksin kutsuda üles neil, kes minu küsitlusele Eesti legendaarsetest naistest tänaseni vastanud ei ole, seda siiski tegema. Tegemist on lihtsate küsimustega, mille vastamiseks kulub ca 5 minutit. 

 

  

Wednesday, March 13, 2013

Haigusest, olemas olemisest ja elust

Olin kolm päeva haige. Väga huvitav kogemus ja aeg iseendaga. Järelemõtlemise aeg. Haigus annab märku, et midagi on paigast ära. Tasakaalutusele järgneb krahh, mingil hetkel lihtsalt keha ei tule enam vaimule järele...  

Kui haigust olemas ei oleks, siis oleks palju keerulisem aru saada, et nüüd on paras aeg hinge tõmmata ja oma elu üle järele mõelda. Nii istusingi siin Harkus oma Eesti kodus, hingasin, olin lihtsalt olemas ja kõik. 

Hea on olemas olla. Lihtsalt. Nüüd istun ikka siinsamas ja mõtlen, et mis siis edasi... Palju asju on toimumas ja toimub. Maailm tormab ikka omasoodu edasi. 

Ma siis panen oma panuse - teen midagi veidike siit ja sealt. Näiteks homme hommikupoolikul teen intervjuu eaka naisega - õpetajaga - ehk saab temaga koos arutust ja Eesti kooliajaloo teemadest sotti. Ülehomme hommikul olen Keila Lätte koolis külas. Lubati tundidesse. Näen teistmoodi koolielu Eestimaal. 

Rootsimaal toimub ka paljut. Aprill on täis sündmusi, milles mul tuleb olemas olla ja tegutseda. Intuitiivpedagoogika kursus Solvikis 11-14 aprillil, siis 26-27 aprillil on Rootsi Waldorf 2.0 konverents. Peale seda olen Norras Trondheimis, seal on Norra waldorflasteaiaõpetajate aasta konverents 350 osalejaga...   
   
Samal ajal tahan jätkata oma MOOC veebikursusi. Paar kursust on juba lõppenud, paar on käimas ja üks üsna pea algamas. Ilmselt tahan sellest varsti midagi lähemalt kirja panna. 
 
Loodan, et ka minu naistepäeva loengust "Liblikad, hundid ja haridusajaloo legendaarsed naised" sünnib vähemalt üks artikkel. Ilmselt ei jäänud Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste magistritele peetud loeng ainukeseks sellest sarjast. Ootan huviga, millal avaneb võimalus järgmise loengu kokkupanekuks. Tiiu Kuurme oma tudengitega plaanib juba teist aastat tulla mulle ka Rootsi külla, et tutvuda Järna huvitavate koolidega. Paistab, kas seekord saab sellest asja. 

Naiste teema on 2013. aastal kuidagi päris hoogsalt esile kerkinud. Asutasime grupi naistega platvormi naised.net. Sinna on plaanis hakata koguma veidike akadeemilisemat laadi sotsiaalmeedia kirjutisi naistest ja ühiskonnast laiemalt ning spetsiifilisemalt konkreetsetes valdkondades.

Jaak Hohensee tegi hariduseklektika.wordpress.com blogi ja kutsus mind sinna kirjutama. Kirjutasingi mõned mõtted, mida on loetud ja kommenteeritud üpris aktiivselt. Loodan, et teised kaasatud autorid oma kirjutamiste avaldamisel veidi julgemaks muutuvad. Idee päris haridusajakirja loomisest ei ole juttude tasandilt edasi kasvanud. Räägitud on sellest erinevate inimestega vaat et sadade tundide kaupa.        

Ja siin on nüüd kirjas ainult mõned projektid, mis käimas. Midagi ehk jõuab ehk minu olemas olemisest ja elust ajapikku ka siia blogisse. Kunagi ei või teada...  

Foto: Maarja Urb 2012 Solviki suvekursuselt.    

Tuesday, March 05, 2013

Naistepäeva loeng Tallinna Ülikoolis

Kutsun Sind naistepäeval 8.märtsil algusega 12:00 loengule, kus räägin eesti naistest, ajaloost ja haridusest. Loeng toimub Tallinna Ülikooli Mare majas ruumis 446 ja kestab kuni kella neljani. Vahepeal on pooletunnine paus. Loeng on täiesti tasuta, aga soovi korral võib tuua kingitusi. Loengu osaks on ülevaade küsitluse "Eesti ajaloo legendaarsed naised" hetkeseisust.
Oled oodatud!

Evelin Tamm

Kutsestandardi arutelu jätkub

Paistab, et hariduslisti arutelu standardite teemal on Raivo Juuraku vedamisel päriselt vedama saanud. Kuna ma ise ei ole ei tegevõpetaja ega ka bürokraat, siis on mul standardi detailide suhtes endiselt väga vähe öelda. Olen pigem vaatlejana ja kommenteerijana siin protsessis kaasas.

Seekord sundis kirjutama Maria Jürimäe kirja lõputsitaat:
"Kõigest hoolimata pean nii õppekava kui kutsestandardit vajalikeks - kui me ei püüa määratleda eesmärke (ka protsessi-eemärke ja pädevusi), siis millest lähtuvalt kavandame õpet, õpetajate esma- ja täiendkoolitust jms? Millest lähtuvalt väidame, et mõni õpetaja on (mõnes asjas) hea või suisa suurepärane ja mõni õpetaja vajaks mõnes asjas lisatuge, - koolitust vms? Või mõni kõrgkool - täiendkoolituse pakkuja on tasemel (või ei ole)?"

Siit joonistub välja MIKS seda standardit vaja peaks olema. Selgub, et riikliku standardi kaudu hakatakse edaspidi õpetajate koolitust planeerima, õpetajatööd ja õpetajakoolitust kontrollima/hindama. Niisiis tehakse ÜKS PABER (piibellik mõtteviis?), mille alusel edaspidi keegi kusagil saab kindlalt väita, et miski on hea või halb, põhjendada millegi vajalikkust või ebavajalikkust. Luuakse eeldusi, et inimesed, kes on õpetajatööst ja koolist valgusaastate kaugusel saaksid mingi paberile kirjutatud mõõdetava loetelu põhjal ja sellele viidates teha otsuse, mida süsteemi edaspidiseks funktsioneerimiseks ja soovitud suunas mõjutamiseks tuleks sisendada. 

Siit selgub üheselt, et õpetajate kutsestandard on loojate endi nägemuses tsentraliseerimise vahend, mille kaudu veelgi vähendada õpetajate ja loomulikult ka lapsevanema otsustusulatust. Õpetajale endale või lapsevanemale sellest mitte mingit otsest kasu ei tõuse. Pigem vastupidi. Nendelt võetakse võimalus ise otsustamiseks, sest keegi lapsevanematest ei vaja ametlikult kinnitatud globaalseid kriteeriume, et oma lapsele head õpetajad leida. Piisab, kui mõni asjatundja kirjutaks vahel hea kooli ja õpetaja teemal, valgustaks värskematest avastustest pedagoogika vallas jne. Meie liigume aga teist teed. Haridusajakirjandus on surnud, elagu SÜSTEEMI võidukäik inimese üle!  



Miks siis on ikkagi nii, et õpetajateks ei tulda?

Vastus on lihtne - Pavlovi koerana süsteemis toimiva õpetaja kutse ei ole noorele põlvkonnale atraktiivne. Ühest küljest on palk pehmelt öeldes eemaletõukav ja teisest küljest kummitavad ühiskonna suured ootused ja nõmedalt ahistavad nõuded. Tehes vabatahtlikku või sisemisest kutsumusest valitud tööd ei ole sa valmis kõikidele nendele tuhandetele nõudmistele ja bürokraatlikule kontrollimisele alluma. Noored on oma mõtlemises palju vabamad, kui vanema põlvkonna esindajad seda ettegi kujutada suudavad. Siin on oluline vastulolu, millest tänapäeva riigijuhid ja bürokraatiamasina ametnikud põrmugi aru ei saa.  

Miks siis on ikkagi nii, et noorte elluastujate mass ei allu riiklikule korraldusele õpetajaks hakata?!? Kui on Noored Kooli ja  kutsenõustamise propaganda töötab sajaga, kuidas on siis ikkagi nii, et noored ei soovi õpetajaks saada!?! 

Vaja on tõsta õpetaja töö staatust! Vaja on tõsta õpetajakoolitusse astuvate noorte taset! Vaja on parandada õpetajakoolitust ja muuta seda atraktiivsemaks!

Kõik need on tühjad loosungid, kui haridussüsteem tervikuna on selline vangla (mida samamoodi kutsutakse kasvatusasutuseks). Mida enam on ülalt seatud reegleid, seda enam on meil õpetajaid, kes kutsestandardiarutelul vaikivad, sest asjad otsustatakse nende jaoks nagunii kusagil mujal. Needsamad õpetajad vaikivad, kui on vaja riiklike otsuste tegemisel kaasa rääkida või kui rühmaruumis on lapsi nii palju, et isegi kriminaalpolitsei uurijad saavad aru, et sellistes tingimustes on laste elu eest vastutamine välistatud. Nad vaikivad ja jätkavad oma tööd, sest nende arvamusest nagunii ei sõltu mitte midagi. 


Loe lisaks:

Sunday, March 03, 2013

Kvaliteedimõtlemine ja surmalaagrid

Jaak Hohensee algatas blogis hariduseklektika.wordpress.com huvitava diskussiooni teemal kvaliteet ja haridus. Ta kirjutab:
Kvaliteet on subjektiivne ja kontekstuaalne mõiste. See, mis võib olla moraalitundlikule inimesele mittekvaliteetne võib moraalitundetule olla ülim kvaliteet. Kuid võib olla ka nii, et asi on samaaegselt kvaliteetne nii ühele kui teisele. Näiteks terav kirves võib tunduda kvaliteetsena nii ahjupuude raiujale kui pargipuu varastajale.
Väites, et kvaliteet on subjektiivne mõiste, jõuab Jaak Hohensee näiteni, mille põhjalt selgub justkui oleks kvaliteedil hoolimata kõigest objektiivseid karakteristikuid ja lõppvastutajaks jääb üksikisik oma moraalsetes valikutes.

Elame ajal, mil ei ole ühte ja ainust piiblit, mis juhataks meile kätte moraalse otsetee taevasse või põrgu (sõltuvalt siis personaalsetest maitse-eelistustest). Igaüks meist seisab teelahkmel terav kirves näpus ja peab nüüd ise välja mõtlema, mida selle kvaliteetse kirvega peale hakata. Nii juhtubki, et mõnel puhul saab sellest teravaks ihutud kirvest kasulik tööriist ja teisel juhul taparelv.   

Samamoodi võib rääkida ka haridusest. Teoorias on nii, et riik looks juskui hoovad kvaliteetse hariduse andmiseks (kasutan siinkohal meelega laialt levinud kõnepruuki, mille vastu igapäevaselt võitleb professor Ülo Vooglaid) ja sõltub meist endist, kas teeme oma elust eduloo või saavad meist luuserid. Kuid kas see kõik on ikka niisama lihtne või on meie eest ära otsustatud terve rida muutujaid, mille mõjutamiseks meil üksikisikuna puudub igasugune kontroll?

Mina tahaks siinkohal pöörduda paari huvitava autori suunas, kes Eesti lugejale tänu nõukogude korra viljastavatele võimalustele nende teoste ilmumisel esmalt kättesaamatuks ja hiljem vabaduse tohuvapohus juba kahe silma vahele jäid. Esiteks Frankfurdi koolkonna ühe esindaja Herbert Marcuse 1964. aastal ilmunud legendaarne raamat pealkirjaga ”Ühemõõtmeline inimene” (Minu viidete aluseks on sama väljaande rootsikeelne tõlge aastast 1968). Teisalt tahaksin esile tõsta samuti väga tuntud teose pealkirjaga ”Mind over Machine. The Power of Human Intuition and Expertise in the Era of the Computer”, autoriks vennad Hubert ja Stuart Dreyfus aastast 1988.  

Need kaks teost põhinevad väga erinevatel alustel, kuid toovad meie arutellu kvaliteedist ühe väga olulise dimensiooni – inimese erilise sotsiaalsuse ja sisemise loova aktiivsuse vastandades seda masinlikule süsteemile.

Dreyfuside mureks on tehisintellekti ja digitaalse maailma võim inimese üle. Oma väidetes on nad optimistlikud ja leiavad, et  “… computers as reasoning machines can´t match human intuition and expertise, so in determining what computers should do we have to contrast their capacities with the more generous gifts possessed by the human mind.” (lk xvii)

Inimese teeb nende arvates eriliseks meile liigiomane intuitsioon, mis võimaldab toime tulla keerulistest ja komplekssetes situatsioonides, milles masinlik tehismõtlemine jääks jänni. Samas soovitavad nad senisest enam panustada ratsionaalse mõtlemise kõrval just intuitsiooni ja loovuse arendamisse, et kindlustada inimese jätkuv juhipositsioon ühiskonna toimises. Lisaksin veel, et tõelise digitaalse revolutsioonini selle tänasel kujul, oli raamatu kirjutamise ajaks jäänud veel loetud aastad.

Käesolevasse arutellu toob see mõtte, et kvaliteedijuhtimise kaudu toimub koolide mehhaniseerimine so tegevused allutatakse standarditele, mille kaudu kõik üksik, juhuslik ja eriline muutub süsteemiveaks. Moraalist rääkides tuleks meil esmalt pilk heita pigem juhtide ja otsustajate eetilistele kaalutlustele, kui süsteemis sees olijate üksikutele moraaliotsustele (aga selle küsimuse juurde pöörduksin hiljem veelkord tagasi).

Siinkohal muutubki aktuaalses Herbert Marcuse teos, milles ta käsitleb 60-ndate aastate ühiskonna probleeme vasakpoolsest maailmavaatest lähtudes, mis täna kodanikuaktiivsuse tõustes taaskord on aktuaalseks muutumas. Kahjuks on tõesti nii, et tol korral toimunud arutelud demokraatiast, võimust ja inimeseks olemisest on meile, ida-eurooplastele, saatuse tahtel jäänud tagantjärele lugemiseks ja arutamiseks. Arvestades ühiskondlikke arenguid maailmas ei alahindaks ma selle tagantjärele lugemise tähendust meie hariduspoliitiliste arutelude kontekstis. Nooremale põlvkonnale on oluline lugeda ka nõukogude-aegseid poliitilisi diskussioone ja uurimusi, et aeg-ruumis toimuv saaks Eestis tänasest palju avaramalt mõtestatud.

Oleme nõukogude pärandist kaugeneda püüdes kõiges ekstreemsesse parempoolsusesse kaldunud, samas kasutades oma töövahenditena endiselt NLiidu ajal läbi pisarate selgeks õpitud dogmaatilisust ja kriitikavaba allumisnõuet. Tulemuseks on see, et domineerib totalitaarne kriitikaülene parempoolsus, mis oma olemuselt on sama destruktiivne kui totalitaarne vasakpoolsus (Eraldi küsimuseks jääb, kui palju saab nõukogude totalitaarriigis toimunut üldse vasakpoolsusega seostada ja parem-vasakpoolsuse skaala tähendus tänases päevas üleüldse). Selle asemel, et tolleaegsest kogemusest õppida, paneme ise seda märkamata nö ”sama lauluga edasi”.

Millest selline automaatsus? Herbert Marcuse kritiseerib arenenud tootmisühiskonna ideoloogiat, mis püüdleb efektiivsuse ja piirideta produktiivsuse suunas inimese vabadust ja inimlikke vajadusi jalge alla tallates. Ta väidab, et tehnoloogia pigem ahistab inimesi, kui toetab meie loovaid jõude, sest erinevate tehnoloogiate sh ka kvaliteedisüsteemide kaudu luuakse järjest uusi ja uusi tehnilisi ja sotsiaalseid kontrolli vorme. Vasakpoolsena jõuab Marcuse oma kriitikas ka süüdlaste täpse määratlemiseni, selleks on valitsevad kihid ja eliit ehk kapitalistid.

Mida enam olen ühiskondlikke ja sotsiaalseid arenguid jälginud, seda enam tahaksin kritiseerida just seda osa vasakpoolsete mõtlejate kirjutistes, mis viitab kapitalistide võimule. Minu arvates oleme jõudnud digitaalsesse ajastusse, kus võim on inimeste käest ära liikunud. Elame perioodil, kus inimeste loodud tehnilised süsteemid ise loovad reaalsust. Ka nõukogude aastate vältel palju kirutud ja täna jumalaks kuulutatud kapitalistid ehk suuromanikud on kaotanud kontrolli toimuva üle.  Taaskord inimkonna ajaloos oleme kõik ühteviisi haavatavad, aga nüüd on meie vastas olevad jõud meie enda kätetöö vili. Marxi mõjusa teooria iroonia peitub selles, et kui kapitalistid esialgu nautisid tohutut võimu masside üle, siis tänaseks on lugupeetud eliit prolega ühte paati sattunud, aga ümberringi möllavate üüratute loodusjõudude asemel, peame nüüd võitlema inimkonna enda loodud tehisjõududega.  

Jaak Hohensee nimetab oma kirjutises Soome mõtlejat Esa Saarineni. Ka mina lõpetaks oma arutelu viitega ühe huvitava intelligentsuse teooriani, millega Esa Saarinen koostöös Hämäläineniga on aastaid töötanud. Võib-olla peitub siin saladus inimeseks olemise müsteeriumini digitaalsel ajastul?

Need kaks soome-ugri meest kirjutavad süsteemi-intelligentsusest (ingl k. systems intelligence):
“By Systems Intelligence we mean intelligent behaviour in the context of complex systems involving interaction and feedback. A subject acting with Systems Intelligence engages successfully and productively with the holistic feedback mechanisms of her environment. She experiences herself as part of a whole, the influence of the whole upon herself as well as her own influence upon the whole. By experiencing her own interdependence in the feedback intensive, interconnected and holistically encountered environment, she is able to act intelligently. “ (lk 1)   
Maakeelde keelde tõlgiksin selle termini kui terviku tajumise taibukus (TTT) ehk meie oskus tervikut tajudes otsuseid teha ja käituda. Omamoodi meta-mõtlemise võime, mis aitab meil näha asjade taha, intuitiivselt käituda meile endile ja inimkonnale tervikuna parimal võimalikul moel ehk eetiliselt adekvaatselt. Siit tulenebki see, millest räägib Esa Saarinen oma süsteemiteooria ja filosoofia loengutes (võimalik kuulata youtubist), so inimese enda arukus süsteemis adekvaatselt käituda, olla vaba ja moraalne üheaegselt, teha ise õigeid otsuseid tervikust lähtudes.

Oleme inimkonna arengus astunud järgmisele teadvuse tasemele. See, millest Hanna Arendt unistas -  mõtlemisvõime ja individuaalsuse säilitamine bürokraatiamasinavärgis - on tõeks saanud.  Inimeseks olemise ja inimmõtte totaalse ebaõnnestumise hirmsaim näide on Hitleri või Stalini režiimide surmalaagritest. Oleme ka ise osaks sellest inimkonna karmist õppetunnist. Seetõttu mõjub pelk mõte repressioonidest paljudele halvavalt. Need kohutavad kuriteod ei olnud ühe totaalse juhi korda saadetud, igal küüditatuid kokku vedanud masinal oli juht ja relvastatud saatjad, igal rongil vedurijuht ja loendamatutel mõrvadel päästikule vajutajad. Digitaalsesse ajastusse sisenedes oleme jõudnud olukorda, kus järjest vähem on süsteemile pimedalt alluvaid inimsoo esindajad st, et on raske leida küüditatute rongile juhti. Uus oht peitub selles, et süsteem ise on iga päevaga võimsam ja intelligentsem ning tulemuseks on see, et vajutame igapäevaselt päästikule iseendale seda teadvustamata.  



Kirjutatud Järnas ja esmalt avaldatud ühisblogis hariduseklektika.wordpress.com.


Viidatud allikad:

Dreyfus, Hubert; Dreyfus, Stuart. (1986). Mind over Machine: The Power of Human Intuition and Expertise in the Era of the Computer, Oxford, U.K.: Blackwell.

Raimo P. Hämäläinen and Esa Saarinen, eds. (2007). Systems Intelligence in Leadership and Everyday Life. Systems Analysis Laboratory, Helsinki University of Technology, Espoo. http://sal.aalto.fi/publications/pdf-files/rham07b.pdf [03.03.2013].

Herbert Marcuse. (1968). Den endimensionella människan. Studier i det avancerade industrisamhällets ideologi, Bokförlaget Aldus/Bonniers, Stockholm. Kättesaadav rootsikeelsena: http://www.marxists.org/svenska/marcuse/1964/endim.htm

”Hanna Arendt” by Margerethe von Trotta film 2013, treiler: http://www.youtube.com/watch?v=WTQNWgZVctM , Eestis esilinastub aprillis.

Esa Saarineni filosoofia loengud kevadsemestril Helsingi Aalto Ülikoolis on järelevaadatavad youtubist või kursuse lehelt: http://www.sal.tkk.fi/vanhat_sivut/Opinnot/Mat-2.1197/K2013/