Tuesday, March 05, 2013

Kutsestandardi arutelu jätkub

Paistab, et hariduslisti arutelu standardite teemal on Raivo Juuraku vedamisel päriselt vedama saanud. Kuna ma ise ei ole ei tegevõpetaja ega ka bürokraat, siis on mul standardi detailide suhtes endiselt väga vähe öelda. Olen pigem vaatlejana ja kommenteerijana siin protsessis kaasas.

Seekord sundis kirjutama Maria Jürimäe kirja lõputsitaat:
"Kõigest hoolimata pean nii õppekava kui kutsestandardit vajalikeks - kui me ei püüa määratleda eesmärke (ka protsessi-eemärke ja pädevusi), siis millest lähtuvalt kavandame õpet, õpetajate esma- ja täiendkoolitust jms? Millest lähtuvalt väidame, et mõni õpetaja on (mõnes asjas) hea või suisa suurepärane ja mõni õpetaja vajaks mõnes asjas lisatuge, - koolitust vms? Või mõni kõrgkool - täiendkoolituse pakkuja on tasemel (või ei ole)?"

Siit joonistub välja MIKS seda standardit vaja peaks olema. Selgub, et riikliku standardi kaudu hakatakse edaspidi õpetajate koolitust planeerima, õpetajatööd ja õpetajakoolitust kontrollima/hindama. Niisiis tehakse ÜKS PABER (piibellik mõtteviis?), mille alusel edaspidi keegi kusagil saab kindlalt väita, et miski on hea või halb, põhjendada millegi vajalikkust või ebavajalikkust. Luuakse eeldusi, et inimesed, kes on õpetajatööst ja koolist valgusaastate kaugusel saaksid mingi paberile kirjutatud mõõdetava loetelu põhjal ja sellele viidates teha otsuse, mida süsteemi edaspidiseks funktsioneerimiseks ja soovitud suunas mõjutamiseks tuleks sisendada. 

Siit selgub üheselt, et õpetajate kutsestandard on loojate endi nägemuses tsentraliseerimise vahend, mille kaudu veelgi vähendada õpetajate ja loomulikult ka lapsevanema otsustusulatust. Õpetajale endale või lapsevanemale sellest mitte mingit otsest kasu ei tõuse. Pigem vastupidi. Nendelt võetakse võimalus ise otsustamiseks, sest keegi lapsevanematest ei vaja ametlikult kinnitatud globaalseid kriteeriume, et oma lapsele head õpetajad leida. Piisab, kui mõni asjatundja kirjutaks vahel hea kooli ja õpetaja teemal, valgustaks värskematest avastustest pedagoogika vallas jne. Meie liigume aga teist teed. Haridusajakirjandus on surnud, elagu SÜSTEEMI võidukäik inimese üle!  



Miks siis on ikkagi nii, et õpetajateks ei tulda?

Vastus on lihtne - Pavlovi koerana süsteemis toimiva õpetaja kutse ei ole noorele põlvkonnale atraktiivne. Ühest küljest on palk pehmelt öeldes eemaletõukav ja teisest küljest kummitavad ühiskonna suured ootused ja nõmedalt ahistavad nõuded. Tehes vabatahtlikku või sisemisest kutsumusest valitud tööd ei ole sa valmis kõikidele nendele tuhandetele nõudmistele ja bürokraatlikule kontrollimisele alluma. Noored on oma mõtlemises palju vabamad, kui vanema põlvkonna esindajad seda ettegi kujutada suudavad. Siin on oluline vastulolu, millest tänapäeva riigijuhid ja bürokraatiamasina ametnikud põrmugi aru ei saa.  

Miks siis on ikkagi nii, et noorte elluastujate mass ei allu riiklikule korraldusele õpetajaks hakata?!? Kui on Noored Kooli ja  kutsenõustamise propaganda töötab sajaga, kuidas on siis ikkagi nii, et noored ei soovi õpetajaks saada!?! 

Vaja on tõsta õpetaja töö staatust! Vaja on tõsta õpetajakoolitusse astuvate noorte taset! Vaja on parandada õpetajakoolitust ja muuta seda atraktiivsemaks!

Kõik need on tühjad loosungid, kui haridussüsteem tervikuna on selline vangla (mida samamoodi kutsutakse kasvatusasutuseks). Mida enam on ülalt seatud reegleid, seda enam on meil õpetajaid, kes kutsestandardiarutelul vaikivad, sest asjad otsustatakse nende jaoks nagunii kusagil mujal. Needsamad õpetajad vaikivad, kui on vaja riiklike otsuste tegemisel kaasa rääkida või kui rühmaruumis on lapsi nii palju, et isegi kriminaalpolitsei uurijad saavad aru, et sellistes tingimustes on laste elu eest vastutamine välistatud. Nad vaikivad ja jätkavad oma tööd, sest nende arvamusest nagunii ei sõltu mitte midagi. 


Loe lisaks:

No comments: