Sunday, March 03, 2013

Kvaliteedimõtlemine ja surmalaagrid

Jaak Hohensee algatas blogis hariduseklektika.wordpress.com huvitava diskussiooni teemal kvaliteet ja haridus. Ta kirjutab:
Kvaliteet on subjektiivne ja kontekstuaalne mõiste. See, mis võib olla moraalitundlikule inimesele mittekvaliteetne võib moraalitundetule olla ülim kvaliteet. Kuid võib olla ka nii, et asi on samaaegselt kvaliteetne nii ühele kui teisele. Näiteks terav kirves võib tunduda kvaliteetsena nii ahjupuude raiujale kui pargipuu varastajale.
Väites, et kvaliteet on subjektiivne mõiste, jõuab Jaak Hohensee näiteni, mille põhjalt selgub justkui oleks kvaliteedil hoolimata kõigest objektiivseid karakteristikuid ja lõppvastutajaks jääb üksikisik oma moraalsetes valikutes.

Elame ajal, mil ei ole ühte ja ainust piiblit, mis juhataks meile kätte moraalse otsetee taevasse või põrgu (sõltuvalt siis personaalsetest maitse-eelistustest). Igaüks meist seisab teelahkmel terav kirves näpus ja peab nüüd ise välja mõtlema, mida selle kvaliteetse kirvega peale hakata. Nii juhtubki, et mõnel puhul saab sellest teravaks ihutud kirvest kasulik tööriist ja teisel juhul taparelv.   

Samamoodi võib rääkida ka haridusest. Teoorias on nii, et riik looks juskui hoovad kvaliteetse hariduse andmiseks (kasutan siinkohal meelega laialt levinud kõnepruuki, mille vastu igapäevaselt võitleb professor Ülo Vooglaid) ja sõltub meist endist, kas teeme oma elust eduloo või saavad meist luuserid. Kuid kas see kõik on ikka niisama lihtne või on meie eest ära otsustatud terve rida muutujaid, mille mõjutamiseks meil üksikisikuna puudub igasugune kontroll?

Mina tahaks siinkohal pöörduda paari huvitava autori suunas, kes Eesti lugejale tänu nõukogude korra viljastavatele võimalustele nende teoste ilmumisel esmalt kättesaamatuks ja hiljem vabaduse tohuvapohus juba kahe silma vahele jäid. Esiteks Frankfurdi koolkonna ühe esindaja Herbert Marcuse 1964. aastal ilmunud legendaarne raamat pealkirjaga ”Ühemõõtmeline inimene” (Minu viidete aluseks on sama väljaande rootsikeelne tõlge aastast 1968). Teisalt tahaksin esile tõsta samuti väga tuntud teose pealkirjaga ”Mind over Machine. The Power of Human Intuition and Expertise in the Era of the Computer”, autoriks vennad Hubert ja Stuart Dreyfus aastast 1988.  

Need kaks teost põhinevad väga erinevatel alustel, kuid toovad meie arutellu kvaliteedist ühe väga olulise dimensiooni – inimese erilise sotsiaalsuse ja sisemise loova aktiivsuse vastandades seda masinlikule süsteemile.

Dreyfuside mureks on tehisintellekti ja digitaalse maailma võim inimese üle. Oma väidetes on nad optimistlikud ja leiavad, et  “… computers as reasoning machines can´t match human intuition and expertise, so in determining what computers should do we have to contrast their capacities with the more generous gifts possessed by the human mind.” (lk xvii)

Inimese teeb nende arvates eriliseks meile liigiomane intuitsioon, mis võimaldab toime tulla keerulistest ja komplekssetes situatsioonides, milles masinlik tehismõtlemine jääks jänni. Samas soovitavad nad senisest enam panustada ratsionaalse mõtlemise kõrval just intuitsiooni ja loovuse arendamisse, et kindlustada inimese jätkuv juhipositsioon ühiskonna toimises. Lisaksin veel, et tõelise digitaalse revolutsioonini selle tänasel kujul, oli raamatu kirjutamise ajaks jäänud veel loetud aastad.

Käesolevasse arutellu toob see mõtte, et kvaliteedijuhtimise kaudu toimub koolide mehhaniseerimine so tegevused allutatakse standarditele, mille kaudu kõik üksik, juhuslik ja eriline muutub süsteemiveaks. Moraalist rääkides tuleks meil esmalt pilk heita pigem juhtide ja otsustajate eetilistele kaalutlustele, kui süsteemis sees olijate üksikutele moraaliotsustele (aga selle küsimuse juurde pöörduksin hiljem veelkord tagasi).

Siinkohal muutubki aktuaalses Herbert Marcuse teos, milles ta käsitleb 60-ndate aastate ühiskonna probleeme vasakpoolsest maailmavaatest lähtudes, mis täna kodanikuaktiivsuse tõustes taaskord on aktuaalseks muutumas. Kahjuks on tõesti nii, et tol korral toimunud arutelud demokraatiast, võimust ja inimeseks olemisest on meile, ida-eurooplastele, saatuse tahtel jäänud tagantjärele lugemiseks ja arutamiseks. Arvestades ühiskondlikke arenguid maailmas ei alahindaks ma selle tagantjärele lugemise tähendust meie hariduspoliitiliste arutelude kontekstis. Nooremale põlvkonnale on oluline lugeda ka nõukogude-aegseid poliitilisi diskussioone ja uurimusi, et aeg-ruumis toimuv saaks Eestis tänasest palju avaramalt mõtestatud.

Oleme nõukogude pärandist kaugeneda püüdes kõiges ekstreemsesse parempoolsusesse kaldunud, samas kasutades oma töövahenditena endiselt NLiidu ajal läbi pisarate selgeks õpitud dogmaatilisust ja kriitikavaba allumisnõuet. Tulemuseks on see, et domineerib totalitaarne kriitikaülene parempoolsus, mis oma olemuselt on sama destruktiivne kui totalitaarne vasakpoolsus (Eraldi küsimuseks jääb, kui palju saab nõukogude totalitaarriigis toimunut üldse vasakpoolsusega seostada ja parem-vasakpoolsuse skaala tähendus tänases päevas üleüldse). Selle asemel, et tolleaegsest kogemusest õppida, paneme ise seda märkamata nö ”sama lauluga edasi”.

Millest selline automaatsus? Herbert Marcuse kritiseerib arenenud tootmisühiskonna ideoloogiat, mis püüdleb efektiivsuse ja piirideta produktiivsuse suunas inimese vabadust ja inimlikke vajadusi jalge alla tallates. Ta väidab, et tehnoloogia pigem ahistab inimesi, kui toetab meie loovaid jõude, sest erinevate tehnoloogiate sh ka kvaliteedisüsteemide kaudu luuakse järjest uusi ja uusi tehnilisi ja sotsiaalseid kontrolli vorme. Vasakpoolsena jõuab Marcuse oma kriitikas ka süüdlaste täpse määratlemiseni, selleks on valitsevad kihid ja eliit ehk kapitalistid.

Mida enam olen ühiskondlikke ja sotsiaalseid arenguid jälginud, seda enam tahaksin kritiseerida just seda osa vasakpoolsete mõtlejate kirjutistes, mis viitab kapitalistide võimule. Minu arvates oleme jõudnud digitaalsesse ajastusse, kus võim on inimeste käest ära liikunud. Elame perioodil, kus inimeste loodud tehnilised süsteemid ise loovad reaalsust. Ka nõukogude aastate vältel palju kirutud ja täna jumalaks kuulutatud kapitalistid ehk suuromanikud on kaotanud kontrolli toimuva üle.  Taaskord inimkonna ajaloos oleme kõik ühteviisi haavatavad, aga nüüd on meie vastas olevad jõud meie enda kätetöö vili. Marxi mõjusa teooria iroonia peitub selles, et kui kapitalistid esialgu nautisid tohutut võimu masside üle, siis tänaseks on lugupeetud eliit prolega ühte paati sattunud, aga ümberringi möllavate üüratute loodusjõudude asemel, peame nüüd võitlema inimkonna enda loodud tehisjõududega.  

Jaak Hohensee nimetab oma kirjutises Soome mõtlejat Esa Saarineni. Ka mina lõpetaks oma arutelu viitega ühe huvitava intelligentsuse teooriani, millega Esa Saarinen koostöös Hämäläineniga on aastaid töötanud. Võib-olla peitub siin saladus inimeseks olemise müsteeriumini digitaalsel ajastul?

Need kaks soome-ugri meest kirjutavad süsteemi-intelligentsusest (ingl k. systems intelligence):
“By Systems Intelligence we mean intelligent behaviour in the context of complex systems involving interaction and feedback. A subject acting with Systems Intelligence engages successfully and productively with the holistic feedback mechanisms of her environment. She experiences herself as part of a whole, the influence of the whole upon herself as well as her own influence upon the whole. By experiencing her own interdependence in the feedback intensive, interconnected and holistically encountered environment, she is able to act intelligently. “ (lk 1)   
Maakeelde keelde tõlgiksin selle termini kui terviku tajumise taibukus (TTT) ehk meie oskus tervikut tajudes otsuseid teha ja käituda. Omamoodi meta-mõtlemise võime, mis aitab meil näha asjade taha, intuitiivselt käituda meile endile ja inimkonnale tervikuna parimal võimalikul moel ehk eetiliselt adekvaatselt. Siit tulenebki see, millest räägib Esa Saarinen oma süsteemiteooria ja filosoofia loengutes (võimalik kuulata youtubist), so inimese enda arukus süsteemis adekvaatselt käituda, olla vaba ja moraalne üheaegselt, teha ise õigeid otsuseid tervikust lähtudes.

Oleme inimkonna arengus astunud järgmisele teadvuse tasemele. See, millest Hanna Arendt unistas -  mõtlemisvõime ja individuaalsuse säilitamine bürokraatiamasinavärgis - on tõeks saanud.  Inimeseks olemise ja inimmõtte totaalse ebaõnnestumise hirmsaim näide on Hitleri või Stalini režiimide surmalaagritest. Oleme ka ise osaks sellest inimkonna karmist õppetunnist. Seetõttu mõjub pelk mõte repressioonidest paljudele halvavalt. Need kohutavad kuriteod ei olnud ühe totaalse juhi korda saadetud, igal küüditatuid kokku vedanud masinal oli juht ja relvastatud saatjad, igal rongil vedurijuht ja loendamatutel mõrvadel päästikule vajutajad. Digitaalsesse ajastusse sisenedes oleme jõudnud olukorda, kus järjest vähem on süsteemile pimedalt alluvaid inimsoo esindajad st, et on raske leida küüditatute rongile juhti. Uus oht peitub selles, et süsteem ise on iga päevaga võimsam ja intelligentsem ning tulemuseks on see, et vajutame igapäevaselt päästikule iseendale seda teadvustamata.  



Kirjutatud Järnas ja esmalt avaldatud ühisblogis hariduseklektika.wordpress.com.


Viidatud allikad:

Dreyfus, Hubert; Dreyfus, Stuart. (1986). Mind over Machine: The Power of Human Intuition and Expertise in the Era of the Computer, Oxford, U.K.: Blackwell.

Raimo P. Hämäläinen and Esa Saarinen, eds. (2007). Systems Intelligence in Leadership and Everyday Life. Systems Analysis Laboratory, Helsinki University of Technology, Espoo. http://sal.aalto.fi/publications/pdf-files/rham07b.pdf [03.03.2013].

Herbert Marcuse. (1968). Den endimensionella människan. Studier i det avancerade industrisamhällets ideologi, Bokförlaget Aldus/Bonniers, Stockholm. Kättesaadav rootsikeelsena: http://www.marxists.org/svenska/marcuse/1964/endim.htm

”Hanna Arendt” by Margerethe von Trotta film 2013, treiler: http://www.youtube.com/watch?v=WTQNWgZVctM , Eestis esilinastub aprillis.

Esa Saarineni filosoofia loengud kevadsemestril Helsingi Aalto Ülikoolis on järelevaadatavad youtubist või kursuse lehelt: http://www.sal.tkk.fi/vanhat_sivut/Opinnot/Mat-2.1197/K2013/

No comments: