Sunday, May 12, 2013

Valged mehed kõnepuldis

Osalen alates talvest MOOC kursustel. Lähemalt saab sellest lugeda minu blogis LOOV ja VABA. Tegemist on e-õppe kursustega, mis on osalejatele tasuta. Minu senine kogemus on väga positiivne, eriti vahva, et saad keset loengut vabalt püsti tõusta ja mitte kunagi enam naasta, kui tegemist on sinu jaoks ebahuvitava teema või lahendusega. Olen seda jalgadega hääletamise võimalust juba paaril kursusel ka kasutanud.

Hoopis keerulisem on minema jalutada siis, kui keegi peab loengut päriselt. Istud ja imestad, miks ma ometi siin olen. Selliseid loenguid on viimasel ajal samuti mitmes riigis ette tulnud. Kõige drastilisem oli Eestisse imporditud Kanada professori Russelli juhtum. Mees pidi rääkima õpetajate koolitusest, aga kui kuulasin tema loengut ja hiljem kui istusin seminaris, siis oli küll kurb. Kurb oli raisatud ajast, rahast (minule ei maksnud see midagi, aga EU raha tuleb ju samuti kellegi taskust) ja kõigest muust.

Mõtlesin bürokraatia võimule, sest kogu see masinavärk, kes meile selliseid kogemusi ette veeretab, on inimeste kontrolli alt ammu väljunud. Kurb oli vaadata korraldajat (EDUKO), kes ei teadnud kuhu piinlikkuse pärast oma silmi peita. Kahju oli vanahärrast, kes kaugelt maalt oli kohale tulnud ja tundis ennast nüüd üleliigsena. Tema ainus sõnum oli, et õpetajate koolituseks ei ole teooriat vaja, piisab paarist kuust praktikast. Sellist absurdsust ei ole ma varem kuulnud. Vastupidi. Enamus võitleb, et õpetajakoolitusse sisu ja aega juurde tuua.

Mõtetud professorid ei külasta ainult Eestit. Näiteks nägin aprillis Torndheimis Norra Waldorf lasteaiaõpetaja aastakonverentsil loengult mehelt, kes rääkis, et laulda tuleb südamest südamesse. Tegemist oli norra professoriga, kelle tööd on väga tuntud ja lugupeetud. Samuti oli väga igav ja asjatult kulutatud aeg, kuigi peab ütlema, et vähemalt oraatori ja esinejana oli Norra professorihärra tasemel.

Pildil ongi foto Norra konverentsilt. Fotol on näha vana mees vaatamas iseennast oma noorusaastatel Aafirkas. Pikemalt kirjutan sellel teemal oma inglise keelses blogis. Ei hakka siinkohal lähemalt uuesti analüüsima.

Selle kevadine maraton riigist riiki, konverentsilt konverentsile, on pannud mind mõtlema retoorika sügavama olemuse üle. Kuidas siis on ikkagi nii, et mees räägib ja kõik kuulavad suud lahti? Eile vaatasin ühe Aafrika teadlase-poliitiku kõnet ökoteemadel. Soovitan esmalt läbi vaadata ja siis edasi lugeda.


 
Huvitav on see, et tema kõne lõpus on jätkuvad ovatsioonid. Tuletab meelde nõukaaega. Kas pole? Üsna keeruline on teda kritiseerida, sest on lihtsalt nii relvitu kõnemees ja ajab meie kõigi ühist asja. Ehk ongi õige mees? Kes teab?

Kuidas on ikkagi nii, et mõned räägivad niiiiiii veeeeenvalt, et nendega vaidlusesse astumine näib kui vägivald? Samamoodi oli ju Leniniga, tema teadis, meie kuulasime. Lenin ajas alati meie kõigi asja. Tema teadis vastuseid. Milleks selline ebajumalate kummardamine nüüd, kui kõik on vabad? Praegusel ajal kummardamegi peamiselt teadlasi, ülikooli professor on kaasaja ühiskonna uus jumal ja arengu tipp.
   
Ega mul ei ole vastuseid. On ainult küsimused.
Uuringud jätkuvad. Reedel olen Berliinis.

No comments: