Friday, August 23, 2013

Thursday, August 22, 2013

Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad.

Tegelen eesti naiste ja naistest kirjutatud sõnadega sellest sügisest veelgi süvendatumalt. Eile lugesin ajakirja "Eesti Kirjandus" numberid kuni 1940. aastani. Tahaks sellest tulenevalt panna kirja mõned mõtted:

Meil on väga vähe naisi, kes sõna võtavad. Aga kes julgekski sõna võtta, kui igale vähegi edumeelsemale avaldusele järgneb torm?

Heaks näiteks siin on Lilli Suburgi lugu. Tema materdamisest saab lugeda nii ajakirjast "Eesti Kirjandus", tolleaegsetest ajalehtedest (nt Perno Postimees ehk Näddalileht 1885 no 15), kui hilisematest eesti kirjanduse antoloogiatest. Kõikjal tembeldatakse Suburgi kesiseks kirjanikuks ja kibestunud vanatüdrukuks kuni tema välimuse kritiseerimiseni välja. Huvitava ja ülevaatliku kokkuvõtte Suburgi kuvandi kujunemisloost läbi aegade teeb Eve Annuk ajakirja "Ariadane Lõng" 2008 1/2 numbris. Peale põhjalikke otsinguid näib mulle, et Eve Annuk ja Aino Undla-Põldmäe ongi ainukesed tõsiseltvõetavad Suburgi lugejad ja tõlgendajad Eestis.

Eesti Kirjanduse vabariigiaegsetele väljaannetele DIGARi vahendusel tiiru peale tehes märkasin, et samamoodi on nuuti saanud ka meie kõige aktiivsem naiskirjanduskriitik Marta Sillaots. Tema kriitilistele artiklitele (nt Mait Metsanurga romaanide naistegelaste ühekülgsusest) vastavad kirjanikud sageli vastulausetega sama ajakirja veergudel. Meeste artiklite ja kriitika puhul on sarnast vastuütlemist väga vähe märgata. Marta Sillaots on naine, kes tõepoolest vääriks kordades suuremat tähelepanu nii oma kirjanduskriitika, ülevaate artiklite, memuaaride kui kasvatusteaduslike tekstide tõttu. Lugedes tema 30-ndatel avaldatud tekste on tunne, kui oleksin tänapäevas. Äärmiselt selge sõnastus ja intelligentne, eriliselt huvitav probleemiseade.

Naised pannakse omavahel võistlema, justkui peaksime kõik kui ühest puust olema... 


Suburgi ja Koidula vaheline mõõduvõtt on "Eesti Kirjanduse" veergudel pikalt käsitlemist leidnud. Eriliselt negatiivselt on siin Suburgi suhtes sõna võtnud Koidula vend Eugen Jannsen (1927) ja Anton Jürgenstein (1923, 1924), kelle kirjeldused Suburgist kui kibestunud ja ebaausast naisest jäävadki tänase päevani erinevate autorite kirjutustesse ringlema. Üsna sageli on needsamad kirjutajad Suburgi tekste uurinud vaid pealiskaudselt, sest nende lugemiseks on vaja sügavale arhiividesse ja raamatukogu tolmunud riiulite vahele tungida. Kordusrükis on ilmunud vaid "Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd." (2002) Aino Undla-Põldmäe põhjalikuma ülevaatega Suburgi elule ja tegevusele. Suburgi ajakirjanduslikku, haridus- ja naisõigusalast tegevust on seal käsitletud vaid pealiskaudselt.


Naised saavad ise teisi naisi tõsta neist kõneldes ja kirjutades. 

Peamiselt ongi naised ise need, kes kirjutavad naistest ja naistele. Huvitav on märgata, et naised kirjutavad teisest naisest sootuks erinevas toonis, kui mehed seda teevad. Nii saab "Eesti Kirjandust" ja muud eesti vanemat ajakirjandust uurides selgeks, et just naised võtavad vaevaks ja kritiseerivad teiste naiste ilmunud teoseid, just naised ise kirjutavad naisliikumisest ja naiskirjanikest, naised ise asutavad naiste teemadega tegelevad ajakirjad ja ilmutavad raamatud. Meeste ülevaated naistest on naistele võõrad, nad ei tunne end meeste kirjelduses teinekord sugugi ära. Vt. näiteks Anton Jürgensteini ülevaadet naiskujudest kirjanduses, mis ilmus Lindas 1903 ja millele Suburg vastas, kuid tema vastulauset ei avaldatud (käsikirjana kättesaadav Tartus).

Selleks, et oma eriarvamust avaldada, asutasid hakkajamad naised oma häälekandjad, avaldasid oma raamatuid.

Eesti naiste esimese ajakirja "Linda", sealt edasi "Naisterahva Elu ja Töö" kaudu "Adriane Lõngani" välja jõudes võime väita, et naisajakirjandus on eestis tänaseni marginaalne ja eraldunud ajakirjanduse ääremaade pea kättesaamatutesse nurkadesse. Ka digitaalsena ei saa neist ühtegi lugeda (vähemalt mina ei ole leidnud veel võimalust. Leidsin vanade väljaannete kodu löpuks siit:http://dea.nlib.ee/index.php?list=-1 Lisatud hiljem: 23.08.2013). Selliselt olemegi oma aruteludes surutud meeste diskursusesse, kui me just ei kirjuta oma autobiograafiaid ja avalda väikesetiraažilisi kogumikke või väljaandeid kriitilistest naisteteemalisest artiklikestest (Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, Eesti Naisüliõpilaste selts jne), mille mõju avalikkusele on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Või siiski?

Muideks,1924. aasta "Eesti Kirjanduses" tehakse üleskutse ärkamisaegsete tegelaste kohta materjalide kogumiseks, seda ilmselt kõmu tõttu, mida tekitas Suburgi surm ja tema mälestuste ilmumine (kinnitamata oletus). Ajakirjas tuuakse ka loetelu inimestest, kelle kohta allikmaterjali koguda soovitakse, nende hulgas esineb vaid kahe naise: Lilli Suburgi ja Lydia Koidula nimi, kuigi oli ju ka Natalie Johanson-Pärna. Kindlasti oli veel teisigi, aga kuidas saaksimegi neid mäletada, kui nende mälestus juba esimese vabariigi ajal ebahuvitavaks kuulutati.        

Endiselt jääb küsimuseks, kuid saaks eesti naise sõna leida tee avaliku diskursuse ühisruumi... 


Üheks võimaluseks on digitaalsed allikad. Internetis googeldades on kõik "võrdsed". Kadestan Rootsi naisi, kellel on eraldi portaal KVINNSAM, kus muuhulgas ka kõik varasemad naiste väljaanded on digitaalseina kättesaadavaks tehtud. Meie naiste artiklid on kadunud kui mutiauku ja vaid vähestel juhtudel ilmub midagi sellest taas avalikkuse ette ja siiski vaid ääremaadele (Ariadne Lõng taasavaldas Undla-Põldmäe valitud ja tõlgitud lõike Suburgi 400 lehekülje pikkusest päevikust 2008 1/2, nii artikkel kui käsikiri ei ole digitaaselt kättesaadav).

Valikuliselt olen taasavaldanud naiste artikleid oma siinses blogis ja kavatsen seda tegevust võimalusel edaspidigi jätkata (järge ootavad naisharidusest kirjutatud artiklid nt "Naise kasvatuse paleus", autoriks Alice Kriisa ilm. Naiste Töö ja Elu 1926/7 ja Marie Reisiku "Meie tütarlaste kasvatus ja haridusekäik" Naesterahva Töö ja Elu 1913 nr 8 ja 9). Eraldi portaalina on loodud naised.net, kuhu saaks haakida ka varasemad ajakirjad või avaldada uuemaid kirjutisi, et teha nad digitaalseina kõikidele kättesaadavaks, kommenteeritavaks ja elavaks.

Loe lisaks:
Helmi Mäelo "Sammud edasi", "Eesti naine läbi aegade". Saamislugu.
Kas legendaarsus on meest pärusmaa?
33 põhjust olla feminist
Eesti õpetaja kui priitahtlik pritsumees
Kes vastutab lasteaialaste elu eest kui vanemad on tööl?
Viive-Riina Ruus. Intellektuaal kui võimuinstrument
Naisliikumine Eestist. Marie Reisik 1926
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936

Sunday, August 18, 2013

Helmi Mäelo "Sammud edasi". "Eesti naine läbi aegade" saamislugu

Lõikasin äsja lahti tuntud Eesti karskustegelase, ajakirjaniku, kirjaniku ja emadepäeva idee ellukutsuja Helmi Mäelo (1898 - 1978) 1975. aastal Lundis avaldatud mälestusteraamatu "Sammud edasi" lehed. Milline sündmus! Vanasti avaldati raamatuid, mille lehed tuli lugejal ise lahti lõigata. Sellest on kohe näha, kas raamatut on ka varem loetud või õnnestub olla mõne ammuavaldatud köite esmalugejaks. "Sammud edasi" on Helmi Mäelo paguluses avaldatud mälestustesarja neljas teos. Eelnevalt on ilmunud "Talutütar" (1959), jutustab lapsepõlvest enne vabariigi sündi muuhulgas ka Uderna koolist ja Tartu üliõpilaselust, "Elutegevuses" (1961) mälestused noorusest ja aktiivsest karskus- ja rahvaharidustööst Eesti Esimese Vabariigi aastatel, ja "Võõrsil" (1974) kirjeldab põgenemist ja pagulaspõlve esimesi aastaid.

Helmi Mäelost on veebist piltide leidmine üllatavalt keeruline. Mõned must-valged pildid on lisatud tema mälestusteraamatusse. Nendelt vaatab vastu tumedate prillidega tõsimeelne ja töösse süvenenud naine. Oma viimast (?) mälestusteraamatut alustab Helmi Mäelo peatükiga, mille pealkirjaks VABADUS. Ta kirjeldab oma isa, kes sai pärisorjusest vabaks oma esimesel eluaastal ja heas tujus olles laulis: "Priius, kallis anne, taeva kingitus. Kõigile toob õnne sinu valitsus..!" Rõhk sõnal kõigile. Hakates lähemalt sirvima eesti ajaloo lehekülgi, leiab Mäelo pahameeles, et naiste osa selles on välja pühitud.
...uurisin läbi Ojamaa-Varmase "Eesti ajaloo". Käisin ka Kuninglikus raamatukogus kirjanduse jahil, kuid see on puruvaene minu soovide osas. Hämmastuseks leidsin, et eesti rahva ajaloos ei eksisteeri naine. Kõik, mis mehed on teinud, seda on analüüsitud ja hinnatud. Ka mitte Eesti Vabariigi ajast ei ole jälgegi naiste tööst ja saavutustest. See vihastas mind. Jah, isegi Oskar Loorits oma teostes paneb küll naisele kui emale aupärgi, kuid see on rahvaluule alusel pisut liialdatud ülistamine ega ole ometi faktiline ajaloo käik. Olin ju ise kogu iseseisvuse aja eluga, tööga ja tegevustega kaasas olnud ning teadsin naise osa selles. Ka Vabadussõja ajal ei ole naist nagu olemaski, kõik on meeste saavutus.... Äkitselt on mulle selge, et kirjutan uurimusteose: "Eesti naine läbi aegade". Samast ajast hakkan kirjutama ka oma päevikut. Kogu Misjoniliidu ajal tegin ainult märkmeid ja kunagine algatus paguluse alg-aastatelt ei veedelnud jätkama. Niisiis mu päevik: 10.08.1955. (Mäelo 1975:6-7)
Juba kolmandal septembril on aktiivne naine teel Stockholmist Helsingi suunas, et külastada Helsingi ülikooli raamatukogu eesti osakonda ja otsida oma raamatu kirjutamiseks vajalikku allikmaterjali.
5.9.1955 Olen suure põnevusega oodanud seda päeva, et näha, mida sisaldab Helsingi ülikooli raamatukogu eesti osakond. Magister Eino Nivanka, kes on selle osakonna juhataja, on välismaareisil, kuid on teinud enne ärasõitu korralduse minu töötamisvõimaluste kohta. Pöördusin seetõttu magister H. Grönroosi poole. Nivanka on lubanud minul istuda tema laua taga. Sain kartoteegi ja asusin seda läbi lehitsema. Olen tulemuste üle rõõmus. Näib, et polegi enam võimalik tagasi tõmbuda, nagu ei saaks seda teost kirjutada, sest materjali on selleks olemas. Kas olen ise enam selleks võimeline? (Mäelo 1975:10)
 Raamatut ettevalmistava uurimistöö protsessi kirjeldamist leiab mitmetel järgnevatelgi lehekülgedel.
7.9.1955 Ennelõunase aja istusin raamatukogu keldris. Olen läbi vaadanud "Olevikust" selle osa, mil Maria Koppel, eesti esimene kutseline naisajakirjanik, oli selle toimetajaks 1903-1905. Leidsin tema ajast võtmeseisukohti, nagu üleskutse naistele hakata vallakoolmeistriteks, ja 1905. aastal naistele hääleõiguse nõudmine. (Mäelo 1975:11)
Soomes külastab Helmi Mäelo mitmeid eesti ajaloost tuntud tegelasi nagu Aino Kallast, Leeni Vesterineni jt. Mitmete inimeste käest saab kirjanik ja naisajaloouurija raamatu koostamiseks hädavajalikke fotosid jt dokumente.

Peale Soomest naasmist leiab Helmi Mäelo oma kirjatöö tegemiseks sobiliku keskkonna Rahvusnõukogu ruumides Åkeshovi mõisa kõrvalhoones. Päeval Rahvusnõukogu neid ruume ei vaja ja naisel õnnestub üks avar koosolekuruum sümboolse tasu eest ajutiselt üürile võtta. "Kodus olin perenaine, väljas hakkasin suunduma mingile "vanale rajale", nagu mu sõbrad soomlased seda soovisid." (1975:18) Ka raamat ise hakkas juba selgemat kuju võtma:
Eelkõige oli vajalik materjalid läbi töötada, teatud märkmed teha ja raamatu ülesehitus ette näha. Otsest eeskuju ei olnud kusagilt võtta ja seda ei tahtnukski. Jõudsin selgusele, et teos "vaatleb eesti naist läbi aegade peamiselt ühiskondliku ja rahvusliku arengu seisukohalt. Seepärast on puudutamata nii kirjanduse kui kunstide aladel tegutsevad naised peale ärkamisaja tähtkujude..." Selle seisukoha võtsin kolmel põhjusel: esiteks kartsin laiali valguda, teiseks ei pidanud ennast kompetentseks tungida kirjanduse ja kunstialade sügavustesse, et seal valikut teha, ja kolmandaks oleks mu käsikiri paisunud kirjastusele vastuvõtmatult paksuks. (Mäelo 1975:18) 
Aprillis 1956. aastal on käsikiri valmis ja Eesti Kirjanike Koperatiivile saadetud. Teos ilmus Vabariigi 39. aastapäevaks. Autor kirjutab oma päevikus:
Olin rõõmus ja veendunud, et olin seega päästnud eesti rahva ajaloost ühe lõigu, mida naised hindavad. Kuid Lundi helistades kuulsin Kangrolt (Bernard E.T.), et ettetellimisi oli tulnud katastrofaaselt vähe. See torkas mind nagu noaga südamesse. Olin teinud kaks aastat tööd ja ootasin selle hindamist naiste poolt, kuid sain vastuseks raske pettumuse. Samad lootused ja pettumus oli ka kirjastusel.
Kuid ometi oli see alles suuremate pettumuste väike algus. Ootasin arvustusi. (Mäelo 1975:22)
Arvustajad norisid pisiasjade kallal, nõudsid selgitust iseenda või teiste rolli suuruse või väiksuse üle. Siiski oli arvustusi, mille üle oli autoril hea meel ja mis ka hiljem tema isiklikus arhiivis säilitamist leidsid. Sellisteks arvustajateks olid: Johanna Päts, Maria Kleitsman, Mall Jürma, Raimond Kolk, Märt Raud, Tuuli Reijonen "Helsingin Sanomates" ja Artur Adson.
Olen neid pikkade aastate järele lehitsenud ja raamatus leiduvate vigade osas arvustajatele õigust andnud, kuid kes oleks pagulasolukorras olnud võimeline kirjutamata ilma vigadeta või vähemate vigadega. Nüüd on teos siiski ajalooline väärtus, mida ma ka ise kasutan vajalikkudel kordadel käsiraamatuks. Kuid Artur Adsonile, kes nurises, et olin sellest välja jätnud Marie Underi, annan õiguse. Ma oleksin pidanud tema nime sisse võtma eesti rahva kultuuriloo ühe võimsama kandjana. (Mäelo 1975:23)  
Sain raamatu "Eesti naine läbi aegade" originaaleksemplari (kordustrükk, muide, ilmunud Varrakult 1999.a.) Eesti Majas Mai Raud-Pähni (92) külastades. Tegemist on tõepoolest olulise ajaloolise märgiga eesti naisliikumise ajaloos, tegemist on vaieldamatult kõige põhjalikuma ülevaateteosega, mis keskendub naiste ajaloole Eestis.

Sarnaselt Helmi Mäeloga, jahmatas ka mind (küll 60 aastat hiljem! vrdl. minu kogemus postatud eelmise aasta 13. novembris Tõnismäel RR-s) eesti naise puudumine meie ajaloouurimustes ja -raamatutest. Minu ajaloohuvi keskmeks on hariduspoliitikaajalugu ja viimase aasta olen veetnud Eesti ja Rootsi raamatukogudes, arhiivides ja veebis naiste jälgi ajades. Lisaks asusin naiste (auto) biograafiate kogumisele (vt lõpus loe lisa), sest nendest leidub olulisi andmeid naiste olukorrast koolides, tööst haridusvaldkonnas jne. Suvel Eestis viibides tutvustati mulle Pärnus asuvat suurepärast vanaraamatukeldrit, kust sain endale päris ulatusliku kogu vanu naiste ja haridus-ajakirju alates Lilli Suburgi "Lindast", mis hakkas Viljandis ilmuma alates aastast 1887. Põhiliselt keskendungi praegu ajale enne 1944. aastat. Paistab, kas sarnaselt Helmi Mäeloga suudan oma ettevõetud töö lõpuni viia. Lõpetangi tema sõnadega:
Ühel päeval, kui võitlesin läbi vihma Åkeshovi poole, kui rajuhoog lõi vihmavarju tagurpidi ja püüdis mind ennast teelt kõrvale lükata, tunnetasin äkitselt, et pean ennast kätte võtma ja sihile jõudma. Sihiks oli töösse andumise meeleolu, milleks keegi teine ei saa aidata. See näis paratamatusena nagu tormist läbivõitlemine. Istusin pärale jõudes laua taha ja hakkasin otsemaid kirjutama. Olin üliõnnelik. (Mäelo 1975:19) 

Loe lisaks: 
Liblikad hundid ja eesti ajaloo legendaarsed naised
Mari Raamoti lugu
Kas legendaarsus on meeste pärusmaa? 
Uue aja naisliikumine. Helene Taar 1905.a.
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik 1926.a.
Marie Reisik. Eesti naised poliitikas I
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936
Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna naiste haridusest 1882.a. 
33 põhjust miks olla feminist 

Saturday, August 17, 2013

Jüri Annusson ja Eesti Õpetajate Liit aastal 1921

Mõtlesin avaldada lõigu, kus Jüri Annusson annab oma tegevusest Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimehena ülevaate liidu asemikkude kogu koosolekul 31.märtsil 1921. aastal Tallinnas.

Oma tegevuse algusest peale on Eesti õpetajate liit töötanud kõige suurema püsivusega õpetajate vaimliste, aineliste ja õigusliste huvide kindlustamise sihis, veel intensiivsemalt aga kooli ja kasvatustöö edendamise kasuks üldse. Liidu liikmete hulka kuulub kaugelt suurem enamus Eesti õpetajaid, ühise eesmärgi saavutamiseks tehakse tööd täielises üksmeeles, vaatamata selle peale, et poliitiliste imavaadete poolest hoitakse väga mitmesuguste erakondade poole.
Nii on kujunenud organiseeritud õpetajaskonnast jõud, millega tuleb rehekendada neil, kes meie kooli- ja haridustöö juhtimises tahavad olla tegevad. Ajajooksul on see jõud omandanud ilme, mille avaldajaks on liidu tegelaste juhtiv osa, õpetajaskonna enamuse tahtmise peegeldaja. Õpetajaskond on oma kongressidel, päevadel ja mitmesugustel muudel koosolekutel mitmel puhul ütelnud, missugune tema vaade ja arvamine ühe ehk teise kooliküsimuse kohta ...
Siin on mõtteainet meie tänastele õpetajatele ja nende esindusorganisatsioonide juhtidele...

Välja võetud Õpetajate Liidu ajakirjast "Kasvatus" 1921 nr 7.-8.

Thursday, August 08, 2013

Hullus ja haridus

Viimase aja pealkirjades on tudengite rahulolematust ja professorite appikarjeid, sest nende üliõpilastest vaid murdosa suudab eksamitel häid tulemusi näidata, kolmandik on täiesti tohmanid. Pole neid artikleid lugenud ega vast hakkagi, suvi on ilus ja kutsub arvutist eemale. Arutelu hindamisest ja haridusest ei tahaks kõigest hoolimata kommenteerimata jätta, sest just viimastel teemadel olen viimastel nädalatel oma loenguid ettevalmistades ja tudengite töid juhendades üsna palju mõtelnud.


Mis siis ikkagi on, kui enamus õpilastest ei suuda "pakutud materjali omandada"? Kas tegemist on lollide ja eriliselt laiskade õpilastega? Kus on viga ja kes on süüdi (ei süü saa külapeale hulkuma jääda, suuline pärimus minu 90-aastaselt vanaemalt)?

Esiteks, Eesti tudengid on kõige enam töötavad tudengid Euroopas. Seda näitas hiljutine uuring, mis käis läbi uue kõrghariduse seaduse aruteludest ja juba varasemaltki. Seega ei ole meie tudeng mitte loll ja laisk, vaid ületöötanud ja paljud ehk isegi läbipõlemise äärel (isiklik kogemus). Õppimine on kui privileeg, milleks võimalust vaid vähestel väljavalitutel (nt 25% lastest elab vaesuse piirist allpool, suurem osa miinimumi läheduses), aga töökohal nõutavat kõrgharidust tõendavat paberit läheb vaja ka müügimehe või sekretäri kohale kandideerimisel.

Teiseks on "pakutud materjali omandamise" arusaam aegunud. Eksamiks ei ole mõtet midagi selgeks tuupida, sest aeg on näidanud, et kui tuleb uus kord, siis on uued seadused, uued ajalood, uued iidolid, uued "ainuõiged teooriad". Elame postmodernses maailmas, mõned räägivad posthumaansest ajastust... on mida mõelda!

Inimene on eelkõige pragmaatiline ellujääja. Kõrgharidusmasin ongi enamusele kui paberi väljastamise aparaat. Samal ajal võiks siiski oletada, et kollektiivne intelligentsus on aasta-aastalt kasvanud. Viimaste aastakümnete heaolus ja tehnikaarengus arvatavasti isegi hüppeliselt. Iseasi, kui paljud "tarkadest" ülikoolimasinasse paberi järele tulema hakkavad. Võimalusi õppimiseks on enam kui küllaga ja kuivades loengutest istumine, testide tulemuste pärast närveldamine ja targutavate inimeste pilli järele kargamine on uuele põlvkonnale ehk rohkem vastumeelt kui eelnevatele.

Usk sellesse, et keegi kusagil teab midagi, on mõranenud. Ülikooli jõuavad inimesed, kes vajavad hariduse tõendamiseks dokumente, teised tulevad vahel vabakuulajaks, vahel ei hakka üldse tulema. Õpilaste lollideks ja laiskadeks põmmpeadeks kuulutamine olukorda muutust ei too. Probleemi juured on palju sügavamal...

Hiljuti istusime Altja rannas ja arutasime hariduse eesmärkide ja eelduste üle. Lõpuks jõudsime selleni, et vaadelda kasvatust kui kommunikatsiooniprotsessi. Mis tähtsust omab testi läbinute arv? Sellest palju olulisem on, et õpilased saaksid sinu teemadest inspiratsiooni, tahaksid ise edasi uurida ja lugeda, saaksid õppejõult otsinguid toetavaid teejuhised ja edasist toetust. Heal etlejal on võimalik nii mõnigi varem kuulajale nähtamatu fenomen hoomatavaks muuta, aga tee selleks on käänuline ja hargeb mitmes suunas. Iga kuulaja on eriline oma huvide, taustsüsteemi ja motiividega. Mil moel saab Mr Lorents (kunagine pop-bänd) oodata, et just tema muusika järele tantsu vehitakse?

Mis muud see ülikool on kui moodne tsirkus? Mulle näib, et osad osalejad on sellesse mängu liiga sügavalt sisse vajunud ja kujutavad ette, et nemad ongi jumalad. Milline saatuseiroonia!

Perfokaartidelt loenguid vuristavad õppejõul on noorte tähelepanu võitmise viimaseks päästerõngaks testidega ähvardamine. 1950. aasta augustikuus "Eesti Bolševikus" A.Uibo poolt tehtud üleskutse (loe: absoluutne nõue) "Väsimatult tundma õppida, ellu rakendada ja edasi arendada I.P.Pavlovi teaduslikku pärandit" on meie haridusmasinas leidnud ulatuslikku järgimist. Õnnitlen kommunist Uibot suurepäraste töövõitude puhul ja teen ettepaneku teenetemärgi omistamiseks (Tagant järele tarkus, kuid Rüütli aegu oleks see ettepanek ehk isegi asjakohasem tundunud.).  

Lugesin hiljuti suvepuhkuse sissejuhatuseks Goethe "Fausti" August Sanga tõlkes. Minu arvates on see väärt lugemine kõikidele hariduspoliitika- ja teadushuvilistele. Soovitan ka käesoleva diskussiooni jätkuks sealt mõtteteri lehitseda. Salmid eelmängust kuni inglite koorideni lõpuminutitel on täis kõnekaid ridu... klassika, mis alati uus! Soovitan värskendada oma mälu ja see raamat uuesti ette võtta.

Kirjutasin eelnevaid ridu juba eile, aga jäid siia arvutisse ootele. Täna on juba järgmine päev.

Michel Foucault alustab meie ilusasse emakeeldegi tõlgitud teost "Hullus ja arutus" kirjeldusega narride laevast, millega keskaegsetest linnadest hullud välja saadeti, et probleemsetest nõdrameelsetest sündsal kombel vabaneda. Kaasaegne narridelaev sõidab Tallinki märgi all Soome ja Rootsi vahet vedades ringi lihtrahvast, kes parema noosi järel võõrastesse maadesse rändavad, mõnelgi nendest õllekäru kipakalt järele lohisemas või haamer ja naelad kohvris.

Sellises keerises tudengipajukil virelemine on omamoodi hullus, mille diagnoosimiseks esialgu veel meie laatsaretides juhtnöörid puuduvad. Küllap imestame aastate pärast, kui vanas põlves juhtume oma eludele tagasi vaatama. Need meenutavad, kellele aega ja julgust on antud. Seda viimast eriti, sest mustust peseme iseendast välja igal laupäevaõhtusel saunaskäigul. Haiguse välja higistamise komme on Eestis aastatega ikka sama kindlalt au sees, selle traditsiooni kadumise märgid puuduvad isegi interneti, globaliseerimise ja digitaalajastu pealetungil. Mälupuhastamise märgid on samamoodi selged ja meile iseloomulikud. Sellest vast edaspidi.

Suvi on keeranud vihmale, aga pidu ja pillekaar kestab...

Altjal toimub 19.-21. juulini luulekuur, kus kirjutame mõtteid sõnadeks ja sõnadest saavad read. Oled oodatud! 20. juuli õhtu luuleöös on mereäärsetes võrgukuurides Altja neemel vabalava omaluule ja muusikaga. Rohkem infot Loov ja Vaba blogist http://altja.wordpress.com/2013/06/27/altja-luulekuur-2013/. Oled oodatud!

Head suvevaheaega soovides,
Evelin Tamm


ps Aaviksoo kohal on taevas hetkeks selginenud, õpetaja palgaks tahab minister nüüd 800 eurot (uudist dekoreerivad valmisplakatid ja eesseisvad kohtumised valijatega). Tsirkus ja lavalised segadused jätkuvad... pealtvaatajatel nalja nabani, asjassesegatute ärritus kasvab. Mis edasi?