Thursday, August 22, 2013

Eesti naise sõna: Lilli Suburg, Marta Sillaots ja ajaloolised allikad.

Tegelen eesti naiste ja naistest kirjutatud sõnadega sellest sügisest veelgi süvendatumalt. Eile lugesin ajakirja "Eesti Kirjandus" numberid kuni 1940. aastani. Tahaks sellest tulenevalt panna kirja mõned mõtted:

Meil on väga vähe naisi, kes sõna võtavad. Aga kes julgekski sõna võtta, kui igale vähegi edumeelsemale avaldusele järgneb torm?

Heaks näiteks siin on Lilli Suburgi lugu. Tema materdamisest saab lugeda nii ajakirjast "Eesti Kirjandus", tolleaegsetest ajalehtedest (nt Perno Postimees ehk Näddalileht 1885 no 15), kui hilisematest eesti kirjanduse antoloogiatest. Kõikjal tembeldatakse Suburgi kesiseks kirjanikuks ja kibestunud vanatüdrukuks kuni tema välimuse kritiseerimiseni välja. Huvitava ja ülevaatliku kokkuvõtte Suburgi kuvandi kujunemisloost läbi aegade teeb Eve Annuk ajakirja "Ariadane Lõng" 2008 1/2 numbris. Peale põhjalikke otsinguid näib mulle, et Eve Annuk ja Aino Undla-Põldmäe ongi ainukesed tõsiseltvõetavad Suburgi lugejad ja tõlgendajad Eestis.

Eesti Kirjanduse vabariigiaegsetele väljaannetele DIGARi vahendusel tiiru peale tehes märkasin, et samamoodi on nuuti saanud ka meie kõige aktiivsem naiskirjanduskriitik Marta Sillaots. Tema kriitilistele artiklitele (nt Mait Metsanurga romaanide naistegelaste ühekülgsusest) vastavad kirjanikud sageli vastulausetega sama ajakirja veergudel. Meeste artiklite ja kriitika puhul on sarnast vastuütlemist väga vähe märgata. Marta Sillaots on naine, kes tõepoolest vääriks kordades suuremat tähelepanu nii oma kirjanduskriitika, ülevaate artiklite, memuaaride kui kasvatusteaduslike tekstide tõttu. Lugedes tema 30-ndatel avaldatud tekste on tunne, kui oleksin tänapäevas. Äärmiselt selge sõnastus ja intelligentne, eriliselt huvitav probleemiseade.

Naised pannakse omavahel võistlema, justkui peaksime kõik kui ühest puust olema... 


Suburgi ja Koidula vaheline mõõduvõtt on "Eesti Kirjanduse" veergudel pikalt käsitlemist leidnud. Eriliselt negatiivselt on siin Suburgi suhtes sõna võtnud Koidula vend Eugen Jannsen (1927) ja Anton Jürgenstein (1923, 1924), kelle kirjeldused Suburgist kui kibestunud ja ebaausast naisest jäävadki tänase päevani erinevate autorite kirjutustesse ringlema. Üsna sageli on needsamad kirjutajad Suburgi tekste uurinud vaid pealiskaudselt, sest nende lugemiseks on vaja sügavale arhiividesse ja raamatukogu tolmunud riiulite vahele tungida. Kordusrükis on ilmunud vaid "Lilli Suburg. Kogutud kirjatööd." (2002) Aino Undla-Põldmäe põhjalikuma ülevaatega Suburgi elule ja tegevusele. Suburgi ajakirjanduslikku, haridus- ja naisõigusalast tegevust on seal käsitletud vaid pealiskaudselt.


Naised saavad ise teisi naisi tõsta neist kõneldes ja kirjutades. 

Peamiselt ongi naised ise need, kes kirjutavad naistest ja naistele. Huvitav on märgata, et naised kirjutavad teisest naisest sootuks erinevas toonis, kui mehed seda teevad. Nii saab "Eesti Kirjandust" ja muud eesti vanemat ajakirjandust uurides selgeks, et just naised võtavad vaevaks ja kritiseerivad teiste naiste ilmunud teoseid, just naised ise kirjutavad naisliikumisest ja naiskirjanikest, naised ise asutavad naiste teemadega tegelevad ajakirjad ja ilmutavad raamatud. Meeste ülevaated naistest on naistele võõrad, nad ei tunne end meeste kirjelduses teinekord sugugi ära. Vt. näiteks Anton Jürgensteini ülevaadet naiskujudest kirjanduses, mis ilmus Lindas 1903 ja millele Suburg vastas, kuid tema vastulauset ei avaldatud (käsikirjana kättesaadav Tartus).

Selleks, et oma eriarvamust avaldada, asutasid hakkajamad naised oma häälekandjad, avaldasid oma raamatuid.

Eesti naiste esimese ajakirja "Linda", sealt edasi "Naisterahva Elu ja Töö" kaudu "Adriane Lõngani" välja jõudes võime väita, et naisajakirjandus on eestis tänaseni marginaalne ja eraldunud ajakirjanduse ääremaade pea kättesaamatutesse nurkadesse. Ka digitaalsena ei saa neist ühtegi lugeda (vähemalt mina ei ole leidnud veel võimalust. Leidsin vanade väljaannete kodu löpuks siit:http://dea.nlib.ee/index.php?list=-1 Lisatud hiljem: 23.08.2013). Selliselt olemegi oma aruteludes surutud meeste diskursusesse, kui me just ei kirjuta oma autobiograafiaid ja avalda väikesetiraažilisi kogumikke või väljaandeid kriitilistest naisteteemalisest artiklikestest (Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, Eesti Naisüliõpilaste selts jne), mille mõju avalikkusele on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Või siiski?

Muideks,1924. aasta "Eesti Kirjanduses" tehakse üleskutse ärkamisaegsete tegelaste kohta materjalide kogumiseks, seda ilmselt kõmu tõttu, mida tekitas Suburgi surm ja tema mälestuste ilmumine (kinnitamata oletus). Ajakirjas tuuakse ka loetelu inimestest, kelle kohta allikmaterjali koguda soovitakse, nende hulgas esineb vaid kahe naise: Lilli Suburgi ja Lydia Koidula nimi, kuigi oli ju ka Natalie Johanson-Pärna. Kindlasti oli veel teisigi, aga kuidas saaksimegi neid mäletada, kui nende mälestus juba esimese vabariigi ajal ebahuvitavaks kuulutati.        

Endiselt jääb küsimuseks, kuid saaks eesti naise sõna leida tee avaliku diskursuse ühisruumi... 


Üheks võimaluseks on digitaalsed allikad. Internetis googeldades on kõik "võrdsed". Kadestan Rootsi naisi, kellel on eraldi portaal KVINNSAM, kus muuhulgas ka kõik varasemad naiste väljaanded on digitaalseina kättesaadavaks tehtud. Meie naiste artiklid on kadunud kui mutiauku ja vaid vähestel juhtudel ilmub midagi sellest taas avalikkuse ette ja siiski vaid ääremaadele (Ariadne Lõng taasavaldas Undla-Põldmäe valitud ja tõlgitud lõike Suburgi 400 lehekülje pikkusest päevikust 2008 1/2, nii artikkel kui käsikiri ei ole digitaaselt kättesaadav).

Valikuliselt olen taasavaldanud naiste artikleid oma siinses blogis ja kavatsen seda tegevust võimalusel edaspidigi jätkata (järge ootavad naisharidusest kirjutatud artiklid nt "Naise kasvatuse paleus", autoriks Alice Kriisa ilm. Naiste Töö ja Elu 1926/7 ja Marie Reisiku "Meie tütarlaste kasvatus ja haridusekäik" Naesterahva Töö ja Elu 1913 nr 8 ja 9). Eraldi portaalina on loodud naised.net, kuhu saaks haakida ka varasemad ajakirjad või avaldada uuemaid kirjutisi, et teha nad digitaalseina kõikidele kättesaadavaks, kommenteeritavaks ja elavaks.

Loe lisaks:
Helmi Mäelo "Sammud edasi", "Eesti naine läbi aegade". Saamislugu.
Kas legendaarsus on meest pärusmaa?
33 põhjust olla feminist
Eesti õpetaja kui priitahtlik pritsumees
Kes vastutab lasteaialaste elu eest kui vanemad on tööl?
Viive-Riina Ruus. Intellektuaal kui võimuinstrument
Naisliikumine Eestist. Marie Reisik 1926
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936

No comments: