Sunday, August 18, 2013

Helmi Mäelo "Sammud edasi". "Eesti naine läbi aegade" saamislugu

Lõikasin äsja lahti tuntud Eesti karskustegelase, ajakirjaniku, kirjaniku ja emadepäeva idee ellukutsuja Helmi Mäelo (1898 - 1978) 1975. aastal Lundis avaldatud mälestusteraamatu "Sammud edasi" lehed. Milline sündmus! Vanasti avaldati raamatuid, mille lehed tuli lugejal ise lahti lõigata. Sellest on kohe näha, kas raamatut on ka varem loetud või õnnestub olla mõne ammuavaldatud köite esmalugejaks. "Sammud edasi" on Helmi Mäelo paguluses avaldatud mälestustesarja neljas teos. Eelnevalt on ilmunud "Talutütar" (1959), jutustab lapsepõlvest enne vabariigi sündi muuhulgas ka Uderna koolist ja Tartu üliõpilaselust, "Elutegevuses" (1961) mälestused noorusest ja aktiivsest karskus- ja rahvaharidustööst Eesti Esimese Vabariigi aastatel, ja "Võõrsil" (1974) kirjeldab põgenemist ja pagulaspõlve esimesi aastaid.

Helmi Mäelost on veebist piltide leidmine üllatavalt keeruline. Mõned must-valged pildid on lisatud tema mälestusteraamatusse. Nendelt vaatab vastu tumedate prillidega tõsimeelne ja töösse süvenenud naine. Oma viimast (?) mälestusteraamatut alustab Helmi Mäelo peatükiga, mille pealkirjaks VABADUS. Ta kirjeldab oma isa, kes sai pärisorjusest vabaks oma esimesel eluaastal ja heas tujus olles laulis: "Priius, kallis anne, taeva kingitus. Kõigile toob õnne sinu valitsus..!" Rõhk sõnal kõigile. Hakates lähemalt sirvima eesti ajaloo lehekülgi, leiab Mäelo pahameeles, et naiste osa selles on välja pühitud.
...uurisin läbi Ojamaa-Varmase "Eesti ajaloo". Käisin ka Kuninglikus raamatukogus kirjanduse jahil, kuid see on puruvaene minu soovide osas. Hämmastuseks leidsin, et eesti rahva ajaloos ei eksisteeri naine. Kõik, mis mehed on teinud, seda on analüüsitud ja hinnatud. Ka mitte Eesti Vabariigi ajast ei ole jälgegi naiste tööst ja saavutustest. See vihastas mind. Jah, isegi Oskar Loorits oma teostes paneb küll naisele kui emale aupärgi, kuid see on rahvaluule alusel pisut liialdatud ülistamine ega ole ometi faktiline ajaloo käik. Olin ju ise kogu iseseisvuse aja eluga, tööga ja tegevustega kaasas olnud ning teadsin naise osa selles. Ka Vabadussõja ajal ei ole naist nagu olemaski, kõik on meeste saavutus.... Äkitselt on mulle selge, et kirjutan uurimusteose: "Eesti naine läbi aegade". Samast ajast hakkan kirjutama ka oma päevikut. Kogu Misjoniliidu ajal tegin ainult märkmeid ja kunagine algatus paguluse alg-aastatelt ei veedelnud jätkama. Niisiis mu päevik: 10.08.1955. (Mäelo 1975:6-7)
Juba kolmandal septembril on aktiivne naine teel Stockholmist Helsingi suunas, et külastada Helsingi ülikooli raamatukogu eesti osakonda ja otsida oma raamatu kirjutamiseks vajalikku allikmaterjali.
5.9.1955 Olen suure põnevusega oodanud seda päeva, et näha, mida sisaldab Helsingi ülikooli raamatukogu eesti osakond. Magister Eino Nivanka, kes on selle osakonna juhataja, on välismaareisil, kuid on teinud enne ärasõitu korralduse minu töötamisvõimaluste kohta. Pöördusin seetõttu magister H. Grönroosi poole. Nivanka on lubanud minul istuda tema laua taga. Sain kartoteegi ja asusin seda läbi lehitsema. Olen tulemuste üle rõõmus. Näib, et polegi enam võimalik tagasi tõmbuda, nagu ei saaks seda teost kirjutada, sest materjali on selleks olemas. Kas olen ise enam selleks võimeline? (Mäelo 1975:10)
 Raamatut ettevalmistava uurimistöö protsessi kirjeldamist leiab mitmetel järgnevatelgi lehekülgedel.
7.9.1955 Ennelõunase aja istusin raamatukogu keldris. Olen läbi vaadanud "Olevikust" selle osa, mil Maria Koppel, eesti esimene kutseline naisajakirjanik, oli selle toimetajaks 1903-1905. Leidsin tema ajast võtmeseisukohti, nagu üleskutse naistele hakata vallakoolmeistriteks, ja 1905. aastal naistele hääleõiguse nõudmine. (Mäelo 1975:11)
Soomes külastab Helmi Mäelo mitmeid eesti ajaloost tuntud tegelasi nagu Aino Kallast, Leeni Vesterineni jt. Mitmete inimeste käest saab kirjanik ja naisajaloouurija raamatu koostamiseks hädavajalikke fotosid jt dokumente.

Peale Soomest naasmist leiab Helmi Mäelo oma kirjatöö tegemiseks sobiliku keskkonna Rahvusnõukogu ruumides Åkeshovi mõisa kõrvalhoones. Päeval Rahvusnõukogu neid ruume ei vaja ja naisel õnnestub üks avar koosolekuruum sümboolse tasu eest ajutiselt üürile võtta. "Kodus olin perenaine, väljas hakkasin suunduma mingile "vanale rajale", nagu mu sõbrad soomlased seda soovisid." (1975:18) Ka raamat ise hakkas juba selgemat kuju võtma:
Eelkõige oli vajalik materjalid läbi töötada, teatud märkmed teha ja raamatu ülesehitus ette näha. Otsest eeskuju ei olnud kusagilt võtta ja seda ei tahtnukski. Jõudsin selgusele, et teos "vaatleb eesti naist läbi aegade peamiselt ühiskondliku ja rahvusliku arengu seisukohalt. Seepärast on puudutamata nii kirjanduse kui kunstide aladel tegutsevad naised peale ärkamisaja tähtkujude..." Selle seisukoha võtsin kolmel põhjusel: esiteks kartsin laiali valguda, teiseks ei pidanud ennast kompetentseks tungida kirjanduse ja kunstialade sügavustesse, et seal valikut teha, ja kolmandaks oleks mu käsikiri paisunud kirjastusele vastuvõtmatult paksuks. (Mäelo 1975:18) 
Aprillis 1956. aastal on käsikiri valmis ja Eesti Kirjanike Koperatiivile saadetud. Teos ilmus Vabariigi 39. aastapäevaks. Autor kirjutab oma päevikus:
Olin rõõmus ja veendunud, et olin seega päästnud eesti rahva ajaloost ühe lõigu, mida naised hindavad. Kuid Lundi helistades kuulsin Kangrolt (Bernard E.T.), et ettetellimisi oli tulnud katastrofaaselt vähe. See torkas mind nagu noaga südamesse. Olin teinud kaks aastat tööd ja ootasin selle hindamist naiste poolt, kuid sain vastuseks raske pettumuse. Samad lootused ja pettumus oli ka kirjastusel.
Kuid ometi oli see alles suuremate pettumuste väike algus. Ootasin arvustusi. (Mäelo 1975:22)
Arvustajad norisid pisiasjade kallal, nõudsid selgitust iseenda või teiste rolli suuruse või väiksuse üle. Siiski oli arvustusi, mille üle oli autoril hea meel ja mis ka hiljem tema isiklikus arhiivis säilitamist leidsid. Sellisteks arvustajateks olid: Johanna Päts, Maria Kleitsman, Mall Jürma, Raimond Kolk, Märt Raud, Tuuli Reijonen "Helsingin Sanomates" ja Artur Adson.
Olen neid pikkade aastate järele lehitsenud ja raamatus leiduvate vigade osas arvustajatele õigust andnud, kuid kes oleks pagulasolukorras olnud võimeline kirjutamata ilma vigadeta või vähemate vigadega. Nüüd on teos siiski ajalooline väärtus, mida ma ka ise kasutan vajalikkudel kordadel käsiraamatuks. Kuid Artur Adsonile, kes nurises, et olin sellest välja jätnud Marie Underi, annan õiguse. Ma oleksin pidanud tema nime sisse võtma eesti rahva kultuuriloo ühe võimsama kandjana. (Mäelo 1975:23)  
Sain raamatu "Eesti naine läbi aegade" originaaleksemplari (kordustrükk, muide, ilmunud Varrakult 1999.a.) Eesti Majas Mai Raud-Pähni (92) külastades. Tegemist on tõepoolest olulise ajaloolise märgiga eesti naisliikumise ajaloos, tegemist on vaieldamatult kõige põhjalikuma ülevaateteosega, mis keskendub naiste ajaloole Eestis.

Sarnaselt Helmi Mäeloga, jahmatas ka mind (küll 60 aastat hiljem! vrdl. minu kogemus postatud eelmise aasta 13. novembris Tõnismäel RR-s) eesti naise puudumine meie ajaloouurimustes ja -raamatutest. Minu ajaloohuvi keskmeks on hariduspoliitikaajalugu ja viimase aasta olen veetnud Eesti ja Rootsi raamatukogudes, arhiivides ja veebis naiste jälgi ajades. Lisaks asusin naiste (auto) biograafiate kogumisele (vt lõpus loe lisa), sest nendest leidub olulisi andmeid naiste olukorrast koolides, tööst haridusvaldkonnas jne. Suvel Eestis viibides tutvustati mulle Pärnus asuvat suurepärast vanaraamatukeldrit, kust sain endale päris ulatusliku kogu vanu naiste ja haridus-ajakirju alates Lilli Suburgi "Lindast", mis hakkas Viljandis ilmuma alates aastast 1887. Põhiliselt keskendungi praegu ajale enne 1944. aastat. Paistab, kas sarnaselt Helmi Mäeloga suudan oma ettevõetud töö lõpuni viia. Lõpetangi tema sõnadega:
Ühel päeval, kui võitlesin läbi vihma Åkeshovi poole, kui rajuhoog lõi vihmavarju tagurpidi ja püüdis mind ennast teelt kõrvale lükata, tunnetasin äkitselt, et pean ennast kätte võtma ja sihile jõudma. Sihiks oli töösse andumise meeleolu, milleks keegi teine ei saa aidata. See näis paratamatusena nagu tormist läbivõitlemine. Istusin pärale jõudes laua taha ja hakkasin otsemaid kirjutama. Olin üliõnnelik. (Mäelo 1975:19) 

Loe lisaks: 
Liblikad hundid ja eesti ajaloo legendaarsed naised
Mari Raamoti lugu
Kas legendaarsus on meeste pärusmaa? 
Uue aja naisliikumine. Helene Taar 1905.a.
Naisliikumine Eestis. Marie Reisik 1926.a.
Marie Reisik. Eesti naised poliitikas I
Marta Sillaotsast, naistest ja loovast kirjutamisest aastal 1936
Esimesed eesti naised kõnepuldis - Natalie Johanson-Pärna naiste haridusest 1882.a. 
33 põhjust miks olla feminist 

2 comments:

tegelinski said...

Lugesin täna üht vana ajakirja... Eesti Naine, november 1933. Väga sisukas, mõtlesin, et teen väikese ülevaate oma blogisse.
Huvi pärast vaatasin, kes on toimetuses.
Helmi Mäelo (päätoimetaja).
Tema kirjutatud oli ka lühike artikkel "Politilise suuna muutumispäevadel".
Edasi guugeldasin, ehk leian, mis saatus ja elulugu sellel Eesti naisel antud oli, ehk leian. Leidsin päris palju, siia sattusin ka :)
Avastasin huvitava ja sisuka blogi :)

Evelin Tamm said...

Tegelinski,

Tore, et kohtusime! Tänan kiitmast, teinekord kulub marjaks...

Kahjuks ei jätnud sa jälgegi oma blogist. Hea oleks tunda neid inimesi, kes samamoodi kui mina vanu kulunud ja veidi kopitanud naiste ajakirju loevad ning naisajaloo teemade vastu huvi tunnevad.

Mis siis ikka, hakkan nüüd omakorda guugeldama...