Thursday, August 08, 2013

Hullus ja haridus

Viimase aja pealkirjades on tudengite rahulolematust ja professorite appikarjeid, sest nende üliõpilastest vaid murdosa suudab eksamitel häid tulemusi näidata, kolmandik on täiesti tohmanid. Pole neid artikleid lugenud ega vast hakkagi, suvi on ilus ja kutsub arvutist eemale. Arutelu hindamisest ja haridusest ei tahaks kõigest hoolimata kommenteerimata jätta, sest just viimastel teemadel olen viimastel nädalatel oma loenguid ettevalmistades ja tudengite töid juhendades üsna palju mõtelnud.


Mis siis ikkagi on, kui enamus õpilastest ei suuda "pakutud materjali omandada"? Kas tegemist on lollide ja eriliselt laiskade õpilastega? Kus on viga ja kes on süüdi (ei süü saa külapeale hulkuma jääda, suuline pärimus minu 90-aastaselt vanaemalt)?

Esiteks, Eesti tudengid on kõige enam töötavad tudengid Euroopas. Seda näitas hiljutine uuring, mis käis läbi uue kõrghariduse seaduse aruteludest ja juba varasemaltki. Seega ei ole meie tudeng mitte loll ja laisk, vaid ületöötanud ja paljud ehk isegi läbipõlemise äärel (isiklik kogemus). Õppimine on kui privileeg, milleks võimalust vaid vähestel väljavalitutel (nt 25% lastest elab vaesuse piirist allpool, suurem osa miinimumi läheduses), aga töökohal nõutavat kõrgharidust tõendavat paberit läheb vaja ka müügimehe või sekretäri kohale kandideerimisel.

Teiseks on "pakutud materjali omandamise" arusaam aegunud. Eksamiks ei ole mõtet midagi selgeks tuupida, sest aeg on näidanud, et kui tuleb uus kord, siis on uued seadused, uued ajalood, uued iidolid, uued "ainuõiged teooriad". Elame postmodernses maailmas, mõned räägivad posthumaansest ajastust... on mida mõelda!

Inimene on eelkõige pragmaatiline ellujääja. Kõrgharidusmasin ongi enamusele kui paberi väljastamise aparaat. Samal ajal võiks siiski oletada, et kollektiivne intelligentsus on aasta-aastalt kasvanud. Viimaste aastakümnete heaolus ja tehnikaarengus arvatavasti isegi hüppeliselt. Iseasi, kui paljud "tarkadest" ülikoolimasinasse paberi järele tulema hakkavad. Võimalusi õppimiseks on enam kui küllaga ja kuivades loengutest istumine, testide tulemuste pärast närveldamine ja targutavate inimeste pilli järele kargamine on uuele põlvkonnale ehk rohkem vastumeelt kui eelnevatele.

Usk sellesse, et keegi kusagil teab midagi, on mõranenud. Ülikooli jõuavad inimesed, kes vajavad hariduse tõendamiseks dokumente, teised tulevad vahel vabakuulajaks, vahel ei hakka üldse tulema. Õpilaste lollideks ja laiskadeks põmmpeadeks kuulutamine olukorda muutust ei too. Probleemi juured on palju sügavamal...

Hiljuti istusime Altja rannas ja arutasime hariduse eesmärkide ja eelduste üle. Lõpuks jõudsime selleni, et vaadelda kasvatust kui kommunikatsiooniprotsessi. Mis tähtsust omab testi läbinute arv? Sellest palju olulisem on, et õpilased saaksid sinu teemadest inspiratsiooni, tahaksid ise edasi uurida ja lugeda, saaksid õppejõult otsinguid toetavaid teejuhised ja edasist toetust. Heal etlejal on võimalik nii mõnigi varem kuulajale nähtamatu fenomen hoomatavaks muuta, aga tee selleks on käänuline ja hargeb mitmes suunas. Iga kuulaja on eriline oma huvide, taustsüsteemi ja motiividega. Mil moel saab Mr Lorents (kunagine pop-bänd) oodata, et just tema muusika järele tantsu vehitakse?

Mis muud see ülikool on kui moodne tsirkus? Mulle näib, et osad osalejad on sellesse mängu liiga sügavalt sisse vajunud ja kujutavad ette, et nemad ongi jumalad. Milline saatuseiroonia!

Perfokaartidelt loenguid vuristavad õppejõul on noorte tähelepanu võitmise viimaseks päästerõngaks testidega ähvardamine. 1950. aasta augustikuus "Eesti Bolševikus" A.Uibo poolt tehtud üleskutse (loe: absoluutne nõue) "Väsimatult tundma õppida, ellu rakendada ja edasi arendada I.P.Pavlovi teaduslikku pärandit" on meie haridusmasinas leidnud ulatuslikku järgimist. Õnnitlen kommunist Uibot suurepäraste töövõitude puhul ja teen ettepaneku teenetemärgi omistamiseks (Tagant järele tarkus, kuid Rüütli aegu oleks see ettepanek ehk isegi asjakohasem tundunud.).  

Lugesin hiljuti suvepuhkuse sissejuhatuseks Goethe "Fausti" August Sanga tõlkes. Minu arvates on see väärt lugemine kõikidele hariduspoliitika- ja teadushuvilistele. Soovitan ka käesoleva diskussiooni jätkuks sealt mõtteteri lehitseda. Salmid eelmängust kuni inglite koorideni lõpuminutitel on täis kõnekaid ridu... klassika, mis alati uus! Soovitan värskendada oma mälu ja see raamat uuesti ette võtta.

Kirjutasin eelnevaid ridu juba eile, aga jäid siia arvutisse ootele. Täna on juba järgmine päev.

Michel Foucault alustab meie ilusasse emakeeldegi tõlgitud teost "Hullus ja arutus" kirjeldusega narride laevast, millega keskaegsetest linnadest hullud välja saadeti, et probleemsetest nõdrameelsetest sündsal kombel vabaneda. Kaasaegne narridelaev sõidab Tallinki märgi all Soome ja Rootsi vahet vedades ringi lihtrahvast, kes parema noosi järel võõrastesse maadesse rändavad, mõnelgi nendest õllekäru kipakalt järele lohisemas või haamer ja naelad kohvris.

Sellises keerises tudengipajukil virelemine on omamoodi hullus, mille diagnoosimiseks esialgu veel meie laatsaretides juhtnöörid puuduvad. Küllap imestame aastate pärast, kui vanas põlves juhtume oma eludele tagasi vaatama. Need meenutavad, kellele aega ja julgust on antud. Seda viimast eriti, sest mustust peseme iseendast välja igal laupäevaõhtusel saunaskäigul. Haiguse välja higistamise komme on Eestis aastatega ikka sama kindlalt au sees, selle traditsiooni kadumise märgid puuduvad isegi interneti, globaliseerimise ja digitaalajastu pealetungil. Mälupuhastamise märgid on samamoodi selged ja meile iseloomulikud. Sellest vast edaspidi.

Suvi on keeranud vihmale, aga pidu ja pillekaar kestab...

Altjal toimub 19.-21. juulini luulekuur, kus kirjutame mõtteid sõnadeks ja sõnadest saavad read. Oled oodatud! 20. juuli õhtu luuleöös on mereäärsetes võrgukuurides Altja neemel vabalava omaluule ja muusikaga. Rohkem infot Loov ja Vaba blogist http://altja.wordpress.com/2013/06/27/altja-luulekuur-2013/. Oled oodatud!

Head suvevaheaega soovides,
Evelin Tamm


ps Aaviksoo kohal on taevas hetkeks selginenud, õpetaja palgaks tahab minister nüüd 800 eurot (uudist dekoreerivad valmisplakatid ja eesseisvad kohtumised valijatega). Tsirkus ja lavalised segadused jätkuvad... pealtvaatajatel nalja nabani, asjassesegatute ärritus kasvab. Mis edasi?

No comments: